KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-05-14804 T

§ 436lg 1 ja lg 2 nõuetele.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme, lahendades aegumise kaks korda. Kuni 31.12.2005. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näinud ette võimalust teha aegumise suhtes vaheotsust.

§ 449

lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

§ 449lg 3 mõtte kohaselt on taotluse lahendamine haginõude aegumise osas lõplik.

Apellant on seisukohal, et kuna kohus on samas menetluses juba ükskord võtnud seisukoha aegumise osas ning otsustanud menetlust jätkata, oleks kohus pidanud seekord asja kohtuotsusega sisuliselt lahendama, mitte kohaldama aegumist asja sisuliselt lahendamata. Kohus ei saa lahendada taotlust aegumise osas mitu korda ühe haginõude menetlemise raames. Kuna kohus on jätnud hagi rahuldamata põhjendusel, et haginõue on aegunud ning pole asja sisuliselt lahendanud, pole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Apellandi arvates on kohus rikkunud ka õiguskindluse printsiipi. 01.12.

1. a vaheotsuse jõustumisega tekkis hagejal õiguskindlus aegumise küsimuse osas. Hageja ei saanud küll olla kindel, et hagi rahuldatakse, kuid hageja sai olla kindel, et kohus ei saa samas menetluses jätta hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja nõue on aegunud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-10 asunud seisukohale, et kuna kohus ei lahendanud aegumist vaheotsusega, ei rikkunud kohus menetlusnormi. Antud juhul on kohus teinud vaheotsuse ning seejärel 4 kohtuotsuses lahendanud aegumise uuesti asja sisuliselt lahendamata, seega on tegemist menetlusnormi rikkumisega kohtu poolt. Apellant on seisukohal, et olukord, kus on esitatud hagi tehingu tühisuse tuvastamiseks asjaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätete alusel, ei anna kohtule alust aegumise kohaldamisel tugineda 03.12.
2. a kehtinud TMS § 647, sest vara müüdi täitemenetluses sundenampakkumisel. Aegumist on võimalik kohaldada ainult tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätete järgi. Seega rikkus maakohus õigusnormi. Apellant leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS §-i 149, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Hagi on esitatud pankrotimenetluses tagasivõitmise nõudes põhjendusel, et tehing on seadusega vastuolus ja seega tühine. Seega ei saa kohaldada antud tsiviilasjas TMS § 647 ning nõue ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt aegunud.
3. Oleg Zatejev ja OÜ Stako Diler vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta OÜ VR-Pavandu (pankrotis) apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Vastustajad paluvad menetluskulud jätta apellandi kanda. Asjaolu, et maakohus lahendas aegumist kaks korda, ei riku menetlusõigusenorme. Apellant on jätnud tähelepanuta, et kohus otsustas aegumise kohaldamist küll kahel korral, kuid erineval materaalõiguslikul alusel, erinev on ka faktoloogia, mida kohus aegumise üle otsustamisel arvestas. Kohtu vaheotsuse põhjendustest tuleneb üheselt, et kohus lahendas antud juhul aegumist kui tehingust tuleneva nõude aegumist kooskõlas TsÜS §-ga 146 lg 1 ja kohaldas vastavat materiaalõigusnormi. Vaidlustatud kohtuotsuse aegumise kohaldamise osas rajas kohus teisele (alternatiivsele) materiaalõiguslikule alusele – täitemenetlusseadusele. TMS § 647 (tehingu tegemise ajal kehtinud redaktsioon) puhul on tegemist hagi aegumise tähtajaga ja täitemenetluses sõlmitud müügitehingute vaidlustamist reguleeriva erinormiga. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu otsus nr 3-2-1-42-07, mille p-s 15 leidis kolleegium, et varasema TMS §-s 647 sätestati hagi aegumise tähtaeg. Põhiseaduse § 15 kehtestab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus on praegusel juhul tagatud - varasema TMS § 647 kohaselt oli õigus kohtus vallasasja enampakkumine vaidlustada. Samas on see õigus nagu enamik nõudeõigustest õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt piiratud nõude aegumistähtajaga. Ka õigussuhte teisel osalisel (praegusel juhul eelkõige ostjal) on õiguspärane ootus, et tema enampakkumise teel omandatud omandiõigusse pärast seadusega sätestatud ajavahemiku möödumist enam ei sekkutaks. Täitemenetluses prevaleerib sissenõudja õigustatud huvi saada võlgniku omandisse kuuluva vara müümise arvel rahuldatud oma täitedokumendis väljendatud nõue võlgniku vastu. Eeltoodust järeldub, et hageja nõudeõigus 03.12.
4. a vallasvara enampakkumise akti vaidlustamise osas aegus 02.12.
5. a. Hageja esitas hagi 01.07.
6. a. Nimetatud asjaoludel ja tuginedes TsÜS §-le 143 taotlesid kostjad aegumise kohaldamist ja maakohus arvestas aegumist õigustatult. Vastustajad on seisukohal, et kuna kohus otsustas antud juhul aegumise kohaldamise kasuks, siis puudus kohtul tarvidus asja sisuliselt lahendada. Riigikohtu kohtuotsuse nr 3-2-1-92-02 p-s 19 on väljendatud, et Eesti õiguse hagi aegumise sätete edaspidise ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks 5 aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist, siis võimaldab eelnev põhimõte protsessiökonoomiast lähtuvalt kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas

§-s 3 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise põhimõttega. Esitades aegumise vastuväite ei soovi ka kostja nõude sisulist arutelu. Nimetatud seisukohta ei ole vastustajatele teadaolevalt Riigikohtu poolt muudetud ja seda seisukohta toetab ka hilisem kohtupraktika (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07). Vastustajad ei ole nõus apellandi väidetega õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta, Riigikohtu kohtuotsuse 3-2-1-45-10 tõlgendamisega ega väitega hagi aegumise kohaldamise võimatuse kohta TMS § 647 alusel. Tuginedes eelpool esitatud seisukohtadele leiavad vastustajad, et maakohtu kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud nii materiaal- kui ka menetlusõiguslikult, mistõttu puudub alus väiteks õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta. Ühtlasi leiavad vastustajad, et Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-45-10 toodud seisukohad on käesolevas asjas kohaldamatud. Apellandi väide, et aegumist saab kohaldada üksnes tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätete alusel, ei ole õige. Nagu eelpool põhjendatud, oli vaidlustatud tehingu ajal kehtinud TMS §-s 647 sätestatud just hagi aegumise tähtaeg. Lisaks tsiviilseadustiku üldosa seadusele võivad hagi aegumise tähtajad tuleneda ja ka tulenevad veel muudest seadustest, nt võlaõigusseadus, asjaõigusseadus jt. Tegemist ei ole antud juhul tagasivõitmise hagiga. Hageja ei ole tuginenud hagis ühelegi pankrotiseaduse sättele, mis sätestavad tagasivõitmise hagi esitamise materiaalõiguslikke eeldusi. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 7. OÜ Elvarem toetab apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusi. Hagi rahuldamata jätmine põhjusel, et kostjate esindaja esitas viimasel istungil teistkordselt varasema TMS § 647 alusel põhineva aegumistaotluse, on vastuolus nii

§ 449lg 3 üldmõttega kui ka õiguskindluse printsiibiga.

Aegumist varasema TMS § 647 alusel on kohaldatud ebaõigesti. Hageja ei ole kunagi (hagis ega hiljem esitatud dokumentides) tuginenud enampakkumise olulistele rikkumistele. Riigikohus rõhutas tsiviilasja nr 3-2-1-84-04 lahendis, et kohtutäituri korraldataval enampakkumisel ei sõlmita ostu-müügilepingut, vaid müüdav asi omandatakse avalikõigusliku toimingu (kohtutäituri tegevus enampakkumise korraldamisel ja enampakkumise akt) tulemusel. Seega on ebaõige seisukoht, et enampakkumist saab vaidlustada ainult lepingu poolte vastu hagi esitamise teel. Viimatitooduga on rõhutatud, et kohustav tehing on täitemenetluses asendatud sundenampakkumisega, mis avalik-õigusliku toiminguna ei allu tsiviilõiguslikule regulatsioonile, vaid seda reguleerivad täitemenetluse seadustiku normid. Riigikohtu tõlgendusele tsiviilasjas nr 3-2-1-84-04 vastab see, et vaidlused eelkõige käsutustoimingu kehtivuse üle lahendatakse müüja (mitte kohtutäituri) vastu hagi esitamise teel (oma lahendis Riigikohus ei välistanud hagi esitamist enampakkumise teel asja võõrandanud müüja vastu). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 9. Apellandi väide, et kohtulahendist ei nähtu, millistele tõenditele kohus tugines aegumise kohaldamisel, ei ole asjakohane. Aegumise kohaldamisel ei pea kohus esitatud tõendeid uurima, vaid selgitama, millal hageja nõudeõigus tekkis ning määratlema rakendamisele kuuluva normi. Hageja esitas 04.07.2005 hagi kostjate vastu muuhulgas nõudega tunnistada kohtutäituri poolt 03.12.2001 toimunud vallasvara enampakkumise akti tühisust ja kohaldada restitutsiooni. Ülejäänud hageja nõuete eelduseks oli enampakkumise kehtetuks tunnistamine.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Apellandi väide, et tegemist on seadusest tuleneva nõude või pankrotimenetluses esitatava tagasivõitmise hagiga, ei ole õige. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas õigesti seadust ja leidis, et hageja nõude aluseks oli enampakkumise ajal kehtinud TMS §

1. Nimetatud sätte kohaselt tunnistab kohus enampakkumise kehtetuks ühe aasta jooksul, arvates enampakkumise päevast, kui asi müüdi isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Asjas ei ole vaidlust, et hageja esitas nõude pärast ühe aasta möödumist enampakkumise toimumisest ning et kostja esitas hagi aegumise vastuväite TsÜS §-ga 143 kooskõlas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TMS § 647 nimetatud tähtaeg on haginõude aegumise tähtaeg. Hageja nõue on suunatud enampakkumise tulemuste kehtetuks tunnistamisele eesmärgiga kohustada ostjat asja välja andma. Enampakkumise kehtetuks tunnistamise nõude aluseks saavad olla eelkõige enampakkumise reeglite rikkumine, mistõttu nõue tuleks suunata kohtutäituri vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja nõue on aegunud. Enampakkumise kehtetuks tunnistamise nõudele on kehtestatud aegumistähtaeg eesmärgiga kaitsta omandaja õiguspärast ootust. Käesolevas asjas märkis hageja, et enampakkumine toimus hageja teadmisel ja nõusolekul, mistõttu puudub mõistlik vajadus ka hagejat eriliselt kaitsta. Ringkonnakohus märgib, et kehtiv TMS § 223 lg 1 sätestab enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks 30 päevase hagi aegumistähtaja.
2. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt korduv seisukoha võtmine hagi aegumise küsimuses tekitas menetluslikku segadust, kuid see ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellandi väide, et tal tekkis vaheotsuse alusel õiguspärane ootus, et hagi ei ole aegunud, ei ole põhjendatud. TsÜS § 143 ei sätesta aegumise taotluse esitamiseks tähtaega ja

651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Käesolevas asjas esitas kostja aegumise taotluse kostja kirjalikus vastuses. Ringkonnakohtu arvates ei saa välistada ka juhul, kui vaheotsusega leiti, et hagi ei ole aegunud, et lõppotsusega maakohus siiski kohaldab aegumist. Eelkõige saab see olla põhjendatud juhtudel, kus maakohtu vaheotsus ja lõppotsus on aegumistähtaega arvestanud erinevatel alustel. 11. Ringkonnakohus jätab

§ 652

lg 4 alusel apellandi väite, et ta esitas tegelikult maakohtule tagasivõitmise hagi pankrotimenetluse sätete kohaselt, arvestamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole apellandi väide käsitletav üksnes õigusliku väitena, mida menetlusosaline võib igal ajal menetluses esitada ja samaaegselt on maakohtul kohustus ise hagis toodud asjaoludele leida kohaldamisele kuuluv materiaalõigusnorm. Pankrotiseaduse § 193 lg 1 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetluse toimingutele kehtivat seadust. Pankrotihalduri esitatav tagasivõitmise hagi on pankrotimenetluse toiming ja sellele 7 kohaldatakse hagi esitamise ajal kehtinud pankrotiseaduse regulatsiooni, kuid tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid. Tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada tehinguid ja õigustoiminguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist. Hagi esitamise ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Apellant ei ole pika menetluse kestel esitanud asjaolusid, mida maakohus oleks saanud käsitleda PankrS § 109 sätestatud eeldustena ning kontrollida, kas hageja poolt nimetatud tehing on tehtud seaduses nimetatud tähtaja kestel ning kas sellega kahjustati võlausaldajate huvisid. Samuti leiab ringkonnakohus, et kohtutäituri poolt enampakkumise kehtetuks tunnistamise nõudele kohaldub erinorm nõude aegumise tähtaja osas. 12.

RakS § 3 lg 1 kohaselt kuulub enne 01.01.2006 alustatud menetluste puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Menetlusosalised ei esitanud menetluskulude nimekirja ega kantud kulud väljamõistmise taotlusi, mistõttu ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 8 Andra Pärsimägi