KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Ivo Pilving ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2010, Tartu 3-10-150 Haldusasja number Haldusasi Maivi Lehise kaebus Veriora Vallavolikogu 21. detsembri 2009. a otsuse nr 55 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maivi Lehise apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Maivi Lehis Vastustaja Veriora Vallavolikogu Kolmas isik Gennadi Tihanov, esindaja adv Eve Laine RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2010. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega Maivi Lehise kaebus rahuldada ning tühistada Veriora Vallavolikogu 21. detsembri 2009. a otsus nr 55. 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Veriora Vallavolikogu 21. detsembri 2009. a otsusega nr 55 „Tee liigi määramine“ (otsus nr 55) otsustati teeseaduse (TeeS) § 4 lg-st 3 ja §-dest 51 ja 52 lähtudes ning Gennadi Tihanovi 24. novembri 2009. a avalduse alusel avalikkuse huvi puudumisel mitte taotleda avalikku kasutust teele, mis läbib katastriüksust nimetusega „Sõrmuse“ (katastritunnus 3-10-150 87901:004:1087) ning on kantud katastriüksuse plaanile ja tunnistada see tee jätkuvalt erateeks. Otsuse kohaselt on nimetatud tee vajalik juurdepääsuks ainult neljale maaüksusele, millest kahel asuvad elamud ja ühte kasutatakse alalise elukohana ning teele puudub juurdepääs avalikus kasutuses olevalt teelt. 2. Maivi Lehis esitas Tartu Halduskohtule kaebuse otsuse nr 55 tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on otsuses märgitud tee puhul tegemist avaliku teega, mistõttu nimetatud otsus on vastuolus mitmete teiste seni kehtivate haldusaktidega ning ei arvesta kõigi osapoolte huvisid, rikkudes M. Lehise õigust vaidlusalusel teelõigul liikumiseks. 3. Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole õiged M. Lehise väited, et vaidlustatud otsus on vastuolus teiste seni kehtivate haldusaktidega ning et Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a korraldusega nr 238 määrati katastriüksust läbiv tee avalikult kasutatavaks teeks. M. Lehise ärihuvid ei kaalu üles kolmanda isiku põhiseaduslikke õigusi omandi ja kodu puutumatusele. Teekasutus, mis seisneb kuni 12 ratsahobuse poolt teelõigu läbimises, lõhub muldkattega teed ning häirib G. Tihanovi rahu, kuna tee kulgeb majapidamise vahetus läheduses. Olukord, kus hobusekari, koerad ja võõrad isikud kooskõlastamata kellaaegadel mitu korda päevas viibivad kinnistul, möödudes eluhoonete vahetust lähedusest, kahjustavad kolmanda isiku turvatunnet ning häirivad oluliselt tema enda ja tema lähedaste kodurahu. Vaidlustatud otsusega kohaldatud õiguslik abinõu on proportsionaalne ja kaalutletud ning selles on õigesti märgitud, et „Sõrmuse“ kinnistut läbiva tee kasutamise vastu puudub avalik huvi. Ebaõige on M. Lehise väide, et avalikkuse huvi hobuturismi ja hipoteraapia vastu oleks käsitatav avaliku huvina konkreetse teekasutuse suhtes. Antud juhul on tegemist M. Lehise ärihuvidega, ehkki neid teostatakse läbi mittetulundusühingu. Arvestades eeltoodut on otsus nr 55, millega määrati kindlaks tee liik vastavalt kehtivale teeseadusele, õiguspärane ja ei riku M. Lehise subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. M. Lehise apellatsioonkaebuses palutakse otsus nr 55 tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Otsuses pole arvestatud ühtki M. Lehise poolt juurdelisatud tõendit, samas kolmanda isiku paljasõnalised, ülepaisutatud ütlused on tõendina saanud otseselt määravaks otsuse tegemisel.
- b)Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud TeeS § 4 lg-t 3. Käsitletaval juhtumil on juba ostueesõigusega erastamisest alates kehtinud Põlva maavanema korraldusega kehtestatud kitsendused nii „Sõrmuse“ kinnistut läbivale teele, elektriliinidele kui ka kuivenduskraavidele. Maavanema poolt seatud kitsendusi ei ole võimalik tühistada kohaliku vallavolikogu otsusega. Halduskohtu otsusele on juurde lisamata kinnisturaamatu sellekohane kanne tee staatuse kohta. M. Lehise poolt tõenditena lisatud määrustes on nii Lõuna Politseiprefektuuri kui prokuratuuri poolt leitud, et tee liik on A2 ning sellel ei tohi takistada liiklust kellelegi ning mistahes liiklusvahendile.
- c)Vastupidiselt halduskohtu otsusele, ei kasutata vaidlusalust teelõiku mitte MTÜ ürituste, vaid tavapärase transpordi jaoks Meenikunno raba suunas. Tõendamata on väide nagu rikuks hobuste liikumine tee muldkatet, kuna tegelikult on tee algusest peale olnud kaetud kõva kruusakihiga. 5. Veriora Vallavolikogu vastuses nõustutakse halduskohtu otsuse põhjendustega ja palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2 3-10-150 6. Kolmanda isiku G. Tihanovi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
- a)Halduskohus on õigesti tuvastanud asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud ning õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme. Alusetu on väide, et halduskohus on põhjendamatult jätnud arvestamata M. Lehise poolt esitatud tõendid ning rajanud otsuse kolmanda isiku paljasõnalistele ütlustele. Apellatsioonkaebuses ei ole täpsustatud ega põhjendatud, milliste M. Lehise poolt kohtule esitatud tõendite alusel pidanuks kohus jõudma teistsugusele järeldusele ja kaebuse rahuldama.
- b)Ebaõige on M. Lehise arusaam, et otsusega nr 55 on õigusvastaselt tühistatud Põlva maavanema korraldusega „Sõrmuse“ kinnistut läbivale teele, elektriliinidele ja kuivenduskraavidele kehtestatud kitsendused, mille kehtivuse korral kolmas isik peaks temale kuuluval maal tagama liikluse kellele iganes ja mistahes liiklusvahendile. Halduskohus on otsuses ühes viidetega asjas kohaldamisele kuuluvatele teeseaduse ja asjaõigusseaduse sätetele põhjendanud, miks M. Lehise väide otsuse nr 55 vastuolu kohta seni kehtivate haldusaktidega ei ole tõene.
- c)Asjakohatud on apellatsioonkaebuses toodud väited Veriora Vallavolikogu kallutatusest tulenevalt asjaolust, et MTÜ Kuuel Jalal tegevusega ei teenita vallale piisavat tulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tartu Halduskohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Lehise kaebuse. 8. Vaidlus käib Veriora Vallavolikogu otsuse üle, millega otsustati mitte määrata G. Tihanovile kuuluvat Sõrmuse katastriüksust läbivat teed avalikult kasutatavaks teeks ja tunnistada see tee jätkuvalt erateeks. 9. G. Tihanovile kuuluv Sõrmuse katastriüksus otsustati erastada G. Tihanovile Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a korraldusega nr 238. Muuhulgas oli selles korralduses ära toodud võimalikud kitsendused maa kasutamisel. Korralduse p 5.3 kohaselt on üheks selliseks kitsenduseks kohustus „võimaldada liiklus katastriüksust läbival teelõigul“ (tl 21). Seega oli haldusaktiga kehtestatud G. Tihanovi jaoks konkreetne kohustus liikluse võimaldamiseks. Ehkki see kohustus oli konkretiseerimata ning kuni käesoleva ajani ei ole TeeS § 4 lg 3 alusel ja korras erateed avalikuks kasutamiseks määratud, on tegemist siiski siduva haldusakti regulatsiooniga, täpsemalt haldusakti kõrvaltingimusega. Selline haldusakti regulatsioon tekitab kolmandatele isikule õiguse nõuda haldusaktis kehtestatud kohustuse täitmisele asumist haldusorgani ja haldusakti adressaadi poolt. Käesoleval juhul tuleneb sellest haldusakti kõrvaltingimusest M. Lehisele õigus nõuda, et Veriora Vallavolikogu kaaluks G. Tihanoviga eratee avalikuks kasutamiseks lepingu sõlmimist TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud alustel. 10. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a korralduse puhul sellised kehtivuse lõppemise alused puuduvad ning tegemist on seega kehtiva haldusaktiga. G. Tihanov ei ole seda korraldust vaidlustanud. 11. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Seega on Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a 3 3-10-150 korraldusega nr 238 kehtestatud kõrvaltingimus siduv ka Veriora Vallavolikogu jaoks ning vallavolikogul ei ole võimalik anda selle korraldusega vastuolus olevat haldusakti ilma, et enne oleks kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a korraldus. Otsustus, millega otsustatakse mitte määrata avalikult kasutatavaks teeks ja tunnistada jätkuvalt erateeks teelõik, mille osas varem oli seatud kohustus võimaldada sellel teelõigul liiklus, on ilmselgelt selle varasema haldusaktiga vastuolus. Korralduse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel tuleb järgida HMS §-des 64-70 sätestatud regulatsiooni. Eriliselt tuleb sealjuures tähelepanu pöörata sellele, et kuna M. Lehis on käesoleval juhul 1997. a korraldusega soodustatud isikuks, tuleb HMS § 64 lg-st 4 tulenevalt lähtuda kehtetuks tunnistamisel sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. 12. Käesolevas asjas vaidlustatud Veriora Vallavolikogu 21. detsembri 2009. a otsusega otsustati mitte taotleda avalikku kasutust Sõrmuse katastriüksust läbivale teele ning tunnistada see jätkuvalt erateeks. Otsusest ei nähtu, et selle tegemisel oleks arvestatud vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a korraldusega nr 238. Seda enam ei nähtu sellest otsusest tahet muuta või tunnistada vajalikus osas varasem korraldus kehtetuks. Vallavolikogu poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtub pigem, et vastustaja ei pidanud 1997. a korralduse regulatsiooni endale siduvaks. Nagu ülal märgitud, on see seisukoht ekslik. Seega on vaidlustatud Veriora Vallavolikogu 21. detsembri 2009. a otsus nr 55 vastuolus Veriora Vallavalitsuse 9. oktoobri 1997. a korraldusega nr 238 p-ga 5.3 ning seega materiaalselt õigusvastane. Seetõttu kuulub see otsus tühistamisele. 13. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus ei ole lähemalt süvenenud vaidlustatud haldusakti formaalse õiguspärasuse küsimustesse. Vaidlustatud otsustus oli soodne G. Tihanovi jaoks, kuna tema taotlus rahuldati. Teisalt oli see koormav M. Lehise ning võimalik et ka teiste isikute jaoks, kes G. Tihanovi kinnistut läbivat teed seni kasutanud on. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Eriti oluline on ärakuulamisõiguse võimaldamine juhul, kui antav haldusakt on isiku suhtes koormav. Asja materjalidest ei nähtu, et M. Lehis oleks enne vaidlustatud otsuse andmist ära kuulatud. Ärakuulamise küsimust ei ole kohtule esitatud seisukohtades käsitlenud ei kaebaja ega vastustaja. Ärakuulamata jätmisele viitab see, et vaidlustatud otsuses ei ole mingil moel käsitletud M. Lehise poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti. Ei nähtu, et asjas oleks esinenud HMS § 40 lg-s 3 sätestatud ärakuulamata jätmist õigustavad asjaolud. Kuna kaebus rahuldatakse ja vaidlustatud haldusakt tühistatakse selle materiaalse õigusvastasuse tõttu, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks koguda täpsemaid andmeid selle kohta, kas ärakuulamine võis mingil viisil siiski aset leida. Samas märgib ringkonnakohus, et ärakuulamata jätmine võib olla ka iseseisvaks haldusakti tühistamise aluseks. 14. Kuigi apellant on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, ei ole ta esitanud kummaski kohtuastmes taotlust riigilõivu väljamõistmiseks. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Agu Timmi Ivo Pilving 4 Einar Vene