Obsah (4)

§ 41§ 11§ 8§ 651

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2010 3-09-2157 Haldusasja number Haldusasi Taima

) § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra p 8.1.8 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks ja piirati T. Randvale kartserikaristuse kandmise ajal täielikult

§-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist (lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid). Käskkirja põhjenduste kohaselt seisnes T. Randva distsipliinirikkumine selle, et ta viibis

1. detsembril 2008 vales kambris. T. Randva esitas Viru Vangla direktori
2. jaanuari
3. a käskkirja nr 11-d kehtetuks tunnistamiseks vaide. Määra- 3-09-872 tud kartserikaristuse kandis T. Randva ära 11.-
4. aprillil
5. Justiitsministeeriumi
6. aprilli
7. a vaideotsusega nr 11-7/3518 vaie rahuldati ja tunnistati käskkiri nr 11-d kehtetuks.
8. T. Randva esitas
9. juulil 2009 Viru Vanglale kahju hüvitamise nõude, milles palus hüvitada talle ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud kahju summas 9000 kr. Viru Vangla jättis
10. septembri
11. a otsusega nr 6.-27/26561-1 kahjunõude rahuldamata.
12. T. Randva esitas
13. septembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 9000 kr. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale alusetu kartserisse paigutamisega moraalset kahju, mis väljendus selles, et kaebaja tundis ebaõiglust, alandust, solvumist, nördimust, frustratsiooni ning see tekitas kaebajas tugeva stressi.
14. Tartu Halduskohtu
15. märtsi
16. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja mitte millegagi tõendanud, et talle oleks Viru Vangla poolt reaalselt tekitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud mittevaralist kahju. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
17. T. Randva esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige halduskohtu väide, et kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekitamist. Kaebaja on tõendanud, et teda karistati õigusvastaselt 3-ööpäevase kartserikaristusega ja ta on selle karistuse ära kandnud. Vangla on rikkunud

§ 41

lg-t 1, § 30 lg-t 1 ja § 31 lg-t 1, sest õigusvastase kartserikaristusega on kaebajale tekitatud lisakannatusi ja ebameeldivusi ning talle ei võimaldatud kartserikaristuse kandmise ajal lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju ega kuulata raadiot. Lisaks alavääristas vangla kaebajat sellega, et kartserikambril oli puudu WC uks, mille tõttu sai sinna näha kambrikaaslane ning vangla koolis ja pikaajalisel kokkusaamisel viibivad isikud. T. Randva esitas

1. mail 2010 ringkonnakohtule avalduse, milles vähendas oma kahju hüvitamise nõuet 500 kr-ni.
2. Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt on halduskohus õigesti leidnud, et mittevaralise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Ainuüksi kartserisse paigutamine ei anna automaatselt nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamisele. Esinema peab ka mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud alus. T. Randva ei ole vangla meditsiiniosakonna poole seoses tujulanguse ja stressiga pöördunud. Kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kohaldamine ei ole võrdsustatav isikult vabaduse võtmisega ning hiljem kehtetuks tunnistatud käskkirja alusel 3-ööpäevane kartseris viibimine ei ole sellise tõsidusastmega, et tegemist oleks inimväärikuse alandamisega. Väited

§-de 30 ja 31 rikkumise ja WC-ukse puudumise osas on esitatud alles apellatsioonkaebuses. Samas oli tegemist nii lühiajalise karistuse kandmisega, et ajalehtede ja ajakirjade lugemise ning raadio kuulamise mittevõimaldamine ei too kaasa kahju hüvitamist rahas. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene nõuet, et WC peab olema eraldatud ning ebaõiged on väited, et kartserikambri WC oli nähtav kõrvalmajja. 2 3-09-872 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata (halduskohtumenetluse seadustiku – HKMS – § 46 lg 1 p 2). Kaebus kuulub osalisele rahuldamisele.
4. Apellatsiooniastmes leiab kaebaja jätkuvalt, et talle tuleks hüvitada õigusvastase kartserikaristuse määramisega tekitatud mittevaraline kahju. Täiendavalt põhjendatakse apellatsioonkaebuses kahjunõuet sellega, et kartseris asunud WC oli ülejäänud ruumist eraldamata.
5. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et nõuetele mittevastavas kartseris kinnipidamise eest on kinnipeetaval seaduses sätestatud tingimustel õigus nõuda kahju hüvitamist sõltumata kinnipidamise aluseks olnud käskkirja õiguspärasusest. Seega on tegemist kahjunõude erinevate alustega sõltuvalt sellest, kas kahju hüvitamist nõutakse distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastasuse tõttu või kartserikambri nõuetele mittevastavuse tõttu. 10.

§ 11

lg 8 kohaselt on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Selgitamaks, kas kinnipeetav on

§ 11

lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse korra läbinud, tuleb tähelepanu pöörata nii kahjunõude esemele kui ka alusele. Kohus ei saa vaadata läbi kahjunõuet alusel, mida ei ole ära toodud kohustuslikus kohtueelses korras esitatud taotluses. Samuti ei saa ringkonnakohtus põhjendada kahjunõuet alustega, millele ei ole tuginetud halduskohtus. See oleks vastuolus ringkonnakohtu pädevusega haldusasjade lahendamisel (HKMS § 31 lg 1).

1. Vanglale
2. juulil 2009 esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 43) ja halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses taotles kaebaja kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes põhjusel, et karistuse määramine toimus õigusvastase käskkirjaga. Seega oli kaebuse aluseks Viru Vangla direktori
3. jaanuari
4. a käskkirja nr 11-d õigusvastasus. Vanglale ega halduskohtule ei ole esitatud kaebust sellel alusel, et kartseri seisukord ei olnud nõuetekohane. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja viited kartseritingimuste mittenõuetekohasusele käesolevas vaidluses asjassepuutumatud.
5. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega oli õigusvastane. Vaidlus on asjas käinud ennekõike selle üle, kas kaebaja on tõendanud endal mittevaralise kahju tekkimist seoses kartseris viibimisega.
6. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oleks käesolevas asjas pidanud tõendama mittevaralise kahjuna valu ja kannatuste tekkimist. Riigikohtu üldkogu
7. veebruari
8. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-07 (p 27) ja Riigikohtu halduskolleegiumi
9. märtsi
10. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (p 13) kohaselt eeldatakse alusetu vabaduse võtmise korral mittevaralise kahju tekkimist ja see kehtib ka kinnipeetava õigusvastasel paigutamisel kartserisse. Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mis lükkaksid käes- 3 3-09-872 oleval juhul selle eelduse ümber.
11. Lisaks mittevaralise kahju tekitamisele on käesoleval juhul tegemist ka RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud riivega. Vastustaja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Inimõiguste kohtu praktikat inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) kohaldamisel tuleb küll arvestada ka Eesti Vabariigi põhiseaduse tõlgendamisel, kuid see ei välista riigisiseselt põhiõigustele, sh füüsilise vabadusele ulatuslikuma kaitse andmist. Vabaduse võtmist RVastS § 9 lg 1 tähenduses tuleb käsitada laiemalt kui EIÕK art 5 lg 1 ja PS § 20 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu
12. märtsi
13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Ehkki kaebajalt oli juba enne kartserikaristuse täitmisele pööramist vabadus PS § 20 lg 1 mõttes võetud, kaasnesid kartserisse paigutamisega senisest intensiivsemad füüsilise vabaduse (PS § 20 lg 1) piirangud. Ennekõike oli kaebajal enne kartserisse paigutamist lubatud liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal (

§ 8lg 1).

Kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole seda õigust (

§ 651lg 3).

Kartserisse paigutamisega kaasnev füüsilise vabaduse riive intensiivsuse oluline kasv on käsitatav vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

1. Valuraha väljamõistmiseks peab isikul tekkinud mittevaraline kahju olema õigusvastase haldusaktiga põhjuslikus seoses. Põhjuslik seos puudub, kui haldusakt oli õigusvastane ja tühistati üksnes formaalsel, s.o menetluslikul või vormilisel põhjusel, ning kohtul on vaatamata formaalsele veale võimalik veenduda, et haldusakt oli sisuliselt õige (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-04, p 18). Säärase olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. Justiitsministeeriumi
4. aprilli
5. a vaideotsusega on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistatud ebaselguse tõttu. Vaideotsuse kohaselt ei selgunud käskkirjast, millise rikkumise eest kaebajat karistati. Sellises olukorras ei saa kohus veenduda, et käskkirja ebaselgus oli vaid vormiline puudus. Käskkirja ebaselgus ei võimaldanud kontrollida, kas kaebajat karistati sisuliselt õiguspäraselt. Niisuguses olukorras on käskkirja ja tekitatud kahju vahel põhjuslik seos.
6. Mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise määramisel on märkimisväärne otsustusruum kohtul. Seejuures peab kohus iseäranis võtma arvesse õigusrikkumise raskust, isikule põhjustatud kannatuste ja valu intensiivsust, samuti kohtute senist praktikat sarnastel juhtumitel. Kinnipeetava kartserisse paigutamise puhul tuleb arvestada, et kinnipeetava vabadus on ka ilma kartserikaristuseta piiratud. Kannatuste hindamiseks tuleb võrrelda kartseri tingimusi tingimustega, milles kinnipeetav viibib tavapäraselt. Senises kohtupraktikas on üldjuhul peetud õiglaseks ca 100 kr suurust hüvitist ühe alusetult kartseris veedetud ööpäeva eest (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-06). Käesoleval juhul viibis kaebaja alusetult kartseris 3 ööpäeva. Selle kohaselt kujuneb hüvitise suuruseks 300 kr.
9. Ringkonnakohus ei näe käesoleval juhul asjaolusid, mis annaks alust hüvitise suurendamiseks või vähendamiseks võrreldes tavapäraselt analoogsetes asjades väljamõistetuga.
10. Menetluskulude kandmise kohta ei ole pooled käesolevas asjas dokumente esitanud. Agu Timmi Maili Lokk 4 Ivo Pilving 3-09-872 5