3-09-2891/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2891 Haldusasi Vladimir Sõtšovi kaebus Sotsiaalkindlustusameti Virumaa pensioniameti
2. oktoobri
3. a otsuse nr 11153 osaliseks tühistamiseks ja Virumaa Pensioniametile ettekirjutuse tegemiseks Tartu Halduskohtu
4. veebruari
5. a otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus Virumaa pensioniameti Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Vladimir Sõtšov (Sychev) Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti Põhja pensioniamet RESOLUTSIOON
6. Rahuldada apellatsioonkaebus.
7. Tühistada Tartu Halduskohtu
8. jaanuari
9. a otsus.
10. Jätta kaebus rahuldamata.
11. Jätta kaebaja menetuskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik Vladimir Sõtšov esitas
13. juunil 2009 Sotsiaalkindlustusameti Virumaa pensioniametile vanaduspensioni ümberarvestamise avalduse, milles soovis määratud vanaduspensioni ümberarvestamist kooskõlas „Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppega“ (edaspidi koostöökokkulepe).
14. Sotsiaalkindlustusameti Virumaa pensioniameti
15. oktoobri
16. a otsusega nr 11153 määrati Vladimir Sõtšovile soodustingimustel vanaduspensionide seaduse § 1 p-s 1 sätestatud vanaduspension alates
17. juunist 2009 eluaegselt.
18. V. Sõtšov esitas
19. detsembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Virumaa pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna
20. oktoobri
21. a otsuse nr 11153 tühistamiseks kohustusliku sõjaväeteenistuse pensioniõigusliku staažina arvestamise alguskuupäeva osas ning pensioniameti kohustamiseks kaebaja sõjaväeteenistuse aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka alates koostöökokkuleppe jõustumise kuupäevast (
22. oktoobrist 2007). Kaebuse kohaselt oleks kaebaja pension tulenevalt Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase „Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe (25.06.1993) rakendusleppe Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel“ (edaspidi rakenduslepe) art 13 lg-st 1 tulnud ümber arvestada mitte vastava avalduse esitamisest, vaid koostöökokkuleppe jõustumise kuupäevast arvates.
23. Tartu Halduskohtu
24. veebruari
25. a otsusega kaebus rahuldati, tühistati pensioniameti
26. oktoobri
27. a otsus kohustusliku sõjaväeteenistuse pensioniõigusliku staažina arvestamise hakkamise kuupäeva osas ning kohustati pensioniametit V. Sõtšovi pensioni määramise avaldust uuesti läbi vaatama. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb käesoleval juhul pensioni ümberarvestamise kuupäeva määramisel lähtuda koostöökokkuleppest ja rakendusleppe art 13 lg-st 1, mitte riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) sätetest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
28. Sotsiaalkindlustusameti Virumaa pensioniameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta V. Sõtšovi kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on pensioniameti
29. oktoobri
30. a otsus kooskõlas koostöökokkuleppega ja riikliku pensionikindlustuse seadusega. Pension määrati V. Sõtšovile enne koostöökokkuleppe jõustumist. Kui ta soovis juba määratud pensioni koostöökokkuleppe alusel ümber arvutada alates koostöökokkuleppe jõustumisest, pidi ta seega RPKS §-st 62² tulenevalt esitama vastava avalduse 6 kuu jooksul arvates koostöökokkuleppe jõustumisest. Kaebaja esitas avalduse sõjaväeteenistuse aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka koos sõjaväepiletiga aga alles
31. juunil
33. V. Sõtšovi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt tuleb rakendusleppe art 13 lg-st 1 tulenevalt tema pension ümber arvestada koostöökokkuleppe ja sellesse tehtud muudatuste jõustumise kuupäevast alates. Et riikliku pensionikindlustuse seadus ja rakendusleppe art 13 lg 1 on vastuolus, tuleb vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele kohaldada välislepingu sätteid. See, millal kaebaja esitas oma sõjaväepileti vastustajale, ei saa mõjutada pensioni ümberarvestamise kuupäeva. Et vastustaja teadis kaebaja sõjaväeteenistusest tema tööraamatu kaudu, rikkus vastustaja hea halduse tava, kui ei teatanud kaebajale, et viimasel tekkis õigus arvestada sõjaväeteenistuses oldud aeg pensioniõigusliku staaži hulka. V. Sõtšov esitas
34. oktoobril 2010 ringkonnakohtule seisukoha Riigikohtu
35. aprilli
36. a haldusasjas nr 3-3-1-92-09 tehtud otsuse osas. Seisukoha kohaselt on Riigikohtu seisukoht selles lahendis ekslik, kuna Riigikohus on ebaõigesti tõlgendanud koostöökokkuleppe art-t
37. Kaebaja sõjaväeteenistuses oldud aja mittearvestamine rikub inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK), õigusliku määratuse põhimõtet ja EÜ määrust nr 883/
38. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
39. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja halduskohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamata.
40. Koostöökokkuleppe art 8 sätestab, et poolte territooriumidel relvajõudude, riikliku julgeoleku organite ja sisevägede endiste sõjaväelaste, siseministeeriumi ametkondade juhtiv- ning reakoosseisu endiste töötajate, teiste sõjaväeformeeringute esindajate ning nende perekonnaliikmete pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega. Artiklist 8 saab järeldada, et selles nimetatud isikute pensioniline kindlustamine kõigis koostöökokkuleppega hõlmatud aspektides reguleeritakse erikokkuleppega ning koostöökokkulepe pole nimetatud isikute suhtes kohaldatav. Koostöökokkuleppe järgne pensioniline kindlustamine hõlmab ka vanaduspensioni määramisel ja ümberarvutamisel koostöökokkuleppe art-s 4 nimetatud pensioniõigusliku staaži arvessevõtmist. See, et koostöökokkulepe ei laiene art-s 8 nimetatud isikutele, tähendab ka seda, et need isikud ei saa art-s 8 nimetatud staatusele tuginevalt taotleda koostöökokkuleppega sätestatud õiguste kasutamist, sh taotleda art-ga 8 hõlmatud isikuna teenistuses oldud aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka (Riigikohtu halduskolleegiumi
41. aprilli
42. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-92-09, p 44).
43. Kaebaja väited ei anna alust asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale võrreldes Riigikohtu eelpoolviidatud otsusega. Õige on kaebaja märkus, et art 8 avab koostöökokkuleppe subjektide koosseisu. Kuna kaebaja ei ole kohustusliku sõjaväeteenistuse aja osas koostöökokkuleppe art-st 8 tulenevalt koostöökokkuleppe subjekt, ei saa ta ka antud juhul tugineda selle art-le 4, mis reguleerib staaži arvestamise korda. Asjaolu, et kaebaja ei ole Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär ja tema suhtes ei ole Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud art-s 8 viidatud koostöökokkulepet, ei muuda teda sõjaväeteenistuse aja osas koostöökokkuleppe subjektiks.
44. Kuna V. Sõtšov kuulub sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisel koostöökokkuleppe art-s 8 nimetatud isikute hulka, puuduvad tal käesolevas asjas koostöökokkuleppest tulenevad õigused. Seega ei saanud halduskohus rahuldada tema kaebust tuginedes koostöökokkuleppele ja rakendusleppele. Halduskohus oleks pidanud jätma kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtul puudub vajadus peatuda apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
45. Kaebaja eksib, leides, et NSV Liidu relvajõududes teenimise aja arvestamata jätmine pensionistaaži kindlaksmääramisel rikub EIÕK art 6 lg-t 1 ning EÕIK
46. lisaprotokolli art-t 1 koostoimes EIÕK art-ga
47. EIÕK art 6 lg 1 reguleerib asja kohtulikku arutamist ja EIÕK
48. lisaprotokolli art 1 vara kaitset. EIÕK art 14 keelab diskrimineerimise. Neist sätetest ei tulene, et kaebaja sõjaväeteenistuse aeg tuleks arvestada pensionistaaži hulka. Samuti ei tulene EIÕK art 6 lg-st 1, et kohtud ei võiks oma varasemat praktikat koostöökokkuleppe tõlgendamisel muuta, iseäranis, kui see on tingitud kõrgema astme kohtu poolt antud tõlgendusest. Kaebaja puhul ei ole käesoleva asjaga seoses rikutud ei õiguskindluse ega õigusselguse põhimõtet. Kaebaja suhtes ei ole antud juhul tehtud jõustunud kohtulahendit, mis loeks teda koostöökokkuleppe subjektiks. Isik ei saa õigusselguse põhimõttele viidates nõuda pensioni ega pensionistaaži kindlakstegemist ainuüksi põhjusel, et ta peab küsimust reguleerivat õigusnor- 3 mi mitmetimõistetavaks. Vastupidisele seisukohale ei vii ka kaebaja viide Vene Föderatsiooni
49. septembri
50. a kirjale. Selles puuduvad sisulised argumendid, mis lükkaks Riigikohtu järeldused ümber. Vene poole tõlgendus ei ole siduv Eesti kohtutele. Kaebaja seisukohta seoses EÜ määruse nr 883/2004 rikkumisega ei ole võimalik väite üldsõnalisuse tõttu käsitleda. Ringkonnakohus ei näe pensioniameti otsuse vastuolu ühegi nimetatud määruse sättega. Liiatigi saaks see määrus laieneda kaebajale kui Vene Föderatsiooni kodanikule üksnes juhul, kui ta oleks EL liikmesriigi kodaniku, kodakondsuseta isiku või pagulase pereliige (art 2). Määruse eesmärk on tagada isikute vaba liikumine EL siseselt ning ühes liikmesriigis töötatud perioodide või muude seal ilmnenud faktide arvestamine teise liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi puudutavate eeskirjade rakendamisel (vt määruse preambula p-d 1, 3, 4, 5, 10 ja 11, art 1 p-d „a“ ja „i“, art 2, art-d 4–8 ja 51). Kaebaja sõjaväeteenistus ei leidnud aset EL teises liikmesriigis ja selle arvestamine pensionistaaži hulka ei puuduta isikute ühendusesisest vaba liikumist.
51. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannaks menetluskulud kaebaja, kuid pooled ei ole kohtule kuludokumente esitanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õigusabikulu kandmine pole nõuetekohaselt tõendatud. Agu Timmi Einar Vene 4 Ivo Pilving