3-10-514/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-514 Haldusasi Igor Štutsi kaebus Lõuna Politseiprefektuuri tegevusega – Põlva arestimajas viibides kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamine, nõuetele mittevastavas (puudus riidenagi ja WC piirdeseinad) kambris hoidmine – tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5 000 krooni Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. mai 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Lõuna Prefektuuri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. jaanuar 2011 Menetlusosalised Kaebaja - Igor Štuts Vastustaja - Lõuna Prefektuur, esindaja Peeter Aleksašin RESOLUTSIOON
4. Rahuldada apellatsioonkaebus.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. mai 2010 otsus osas, millega rahuldati Igor Štutsi kaebus osaliselt ja mõisteti Lõuna Prefektuurilt kaebaja kasuks välja 2000 krooni.
7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Igor Štutsi kaebus Lõuna Prefektuurilt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks tervikuna rahuldamata.
8. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu
9. mai 2010 otsus muutmata.
10. Lõuna Prefektuuri poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta vastustaja enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
11. veebruarist
12. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
13. Igor Štuts viibis kinnipeetuna Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna Põlva arestimajas ajavahemikul 01.07.2008-31.10.
14. 21.02.2010 saatis I. Štuts Põlva arestimajale kirjaliku taotluse temale tekitatud moraalse kahju hüvitamise nõudega, mis tagastati talle 25.02.
16. 01.03.2010 saabus Tartu Halduskohtule I. Štutsi kaebus Lõuna Politseiprefektuurilt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5 000 krooni seose sellega, et Põlva arestimajas viibides ei võimaldatud tal igapäevaselt jalutuskäikudel käia ning teda hoiti nõuetele mittevastavas kambris, kus puudusid riidenagi ning WC piirdeseinad. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajal Põlva arestimajas viibimise perioodi jooksul ühelgi päeval viibida värskes õhus 1 tund päevas. Arestimaja rikkus oma tegevusega kaebaja õigusi, kuna 4 kuu vältel ei saanud ta näha päikesevalgust ega hingata värsket õhku. Põlva arestimaja rikkus arestimaja sisekorraeeskirja (edaspidi ASkE) § 31 p-i 4, mille tagajärjel alandati kaebaja inimväärikust ning rikuti põhiseaduse (edaspidi PS) § 18 lg-t
17. Kaebaja arestimajja saabudes selgitati talle, et arestimajal puuduvad jalutuskäikude tegemiseks tehnilised võimalused, mistõttu ei näinud kaebaja mõtet esitada nõudmisi ja soove jalutuskäikudele lubamise osas, kuna teostada ei olnud seda nagunii võimalik. Kamber, kus kaebaja karistust kandis, ei vastanud nõuetele. Selles ei olnud riidenagi ja WC-l ei olnud piirdeseinu. Tualeti kasutamine kaaskinnipeetava nähes alandas kaebaja inimväärikust. Riidenagi puudumise tõttu oli I. Štuts sunnitud hoidma oma asju põrandal, kus käisid nii tema kui ka teised inimesed. Selle tulemusel olid tema riided kortsus ja läppunud ning selliste riiete kandmine alandas samuti tema inimväärikust.
18. Lõuna Prefektuur leidis, et I. Štutsi kaebus on põhjendamatu ja vaidles sellele vastu. Kaebaja ei viibinud Põlva arestimajas vahistatuna värskes õhus ühelgi päeval, sest ta ei avaldanud selleks soovi. Põlva arestimajas
19. a tehnilisi võimalusi kinnipeetavatele valve all värskes õhus viibimise võimaldamiseks ei olnud ning alates 01.06.2009 Põlvas arestimaja ei ole. Kõik Põlva arestimaja vahistatud, kes avaldasid soovi viibida värskes õhus, etapeeriti esimesel võimalusel vastavaid tingimusi omavatesse kinnipidamiskohtadesse Tartus või Viljandis. Põlva arestimaja kambrite sisustuse hulka riidenagid ei kuulunud, kuid kinnipeetutel oli võimalus hoida riideid kotti pakituna muudele kambri sisustuselementidele asetatuna. Seega sõltus riiete puhtus ja väljanägemine eelkõige kinnipeetava enda hoolikusest. Kaebuses toodud faktide pinnalt pole alust arvata, et kaebajat koheldi arestimajas mingil erilisel viisil ning et tema elu- ja olmetingimused arestikambris oleks erinenud Põlva arestimajas kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Arestimaja kambris ühe ettenähtud inventarieseme – riidenagi – puudumist ja vahistatu pideva jälgimise nõudest tulenevat teatud privaatsuse rikkumist ei saa pidada VangS-ga vastuolus olevaks ja seega õigusvastaseks. Lõuna Politseiprefektuuri kui avaliku võimu kandja tegevuses süü ja õigusvastasus puuduvad. I. Štutsi tema kinnipidamise ajal Põlva arestimajas väärikust alandavalt ei koheldud ja vastustaja PS §-i 18 ei rikkunud ning kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest (edaspidi RVastS) tulenevat alust ei ole. HALDUSKOHTU LAHEND
20. Tartu Halduskohus rahuldas 13.05.2010 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Lõuna Prefektuurilt I. Štutsi kasuks välja 2 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebajal ei võimaldatud perioodil 01.07.2008-31.10.2008 vähemalt 1 tund päevas värskes õhus jalutada. 2 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Põlva arestimajas puudus jalutushoov. Sellistes tingimustes kinnipeetute hoidmise puhul on tegemist õigusvastaste toimingutega. Põhjendamatu on vastustaja väide, et kaebaja polnud hüvede kasutamiseks (soov värskes õhus viibida) soovi avaldanud. Värskes õhus viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõuet seadusest ei tulene ja see nõue ei oleks ka proportsionaalne. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja ei soovinud vähemalt 1 tund päevas värskes õhus viibida. Arestimajas jalutamisvõimaluste puudumine ei mõjuta toimingu õigusvastaseks tunnistamist, kuid sellega arvestab kohus kahju hüvitise summa väljamõistmisel. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena. Seaduses (VangS § 93 lg 5, ASkE § 31 p-i 4) imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud vastustaja jaoks olla ootamatu. Seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri. Vastustajal oli kahju ärahoidmiseks võimalus omal initsiatiivil kaebaja ümber paigutada nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda. Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 7 mis sätestab nõuded vangla toa või kambri sisustusele, ei laiene arestimaja kambritele. ASkE ei näinud ette nõudeid arestimaja kambrite sisustuse kohta. Seega ei ole põhjust pidada riidenagi puudumist kambris õigusvastaseks. Nõudeid WC-le VSkE-s ega teistes arestimaja puudutavates õigusaktides ei ole. Lahtise WC-nurga olemasolu kaebaja kambris ei saa lugeda õigusvastaseks, sest VangS § 90 lg 4 (redaktsioonis kaebaja kinnipidamise ajal) kohaselt peab kamber tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. Vahistatu privaatsus on piiratud, sest normi kohaselt vahistatu jälgimine peab olema pidev. Tõendatud ei ole, et kaebaja privaatsust rikuti rohkem, kui VangS § 90 lg-st 4 tulenevalt lubatud ja ei ole tõendatud, et privaatsust rikuti ebamõistlikult, inimväärikust riivaval moel või alandavalt. Nõue tagada vahistatu pidev visuaalne ja elektrooniline jälgimine on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ning see on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Võttes arvesse kaebaja arestimajas viibitud aega, õiguste rikkumise raskust, kaebuses taotletud hüvitise suurust, kaebuse rahuldamise ulatust ning eeskätt objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, mõistis halduskohus I. Štutsi kasuks välja hüvitise 2 000 krooni mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle vabas õhus viibimise õiguse võimaldamata jätmisega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
21. Lõuna Prefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 13.05.2010 otsuse osas, millega kaebus rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus valesti tõlgendanud ja ebaõigesti kohaldanud VangS § 93 lg-t 5 ja ASkE § 31 p-i
22. Viidatud normide täitmine arestimaja poolt eeldab kinnipeetu ükskõik mis vormis esitatud sooviavaldust. Halduskohus on otsuste põhjendustes ja järeldustes olnud vastuoluline ja ebaloogiline, kohtuotsus on kohati arusaamatu ning ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Kohtuotsuse põhjendustes luges kohus tuvastatuks, et Põlva arestimajas puudus jalutushoov ning leidis, et sellistes tingimustes kinnipeetute hoidmise puhul on tegemist õigusvastaste toimingutega. Veel leiab halduskohus otsuse põhjendustes, et vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja ei soovinud vähemalt 1 tund päevas värskes õhus viibida. Samas on kohtuotsuse kirjeldavas osas välja toodud, et kaebaja ei esitanud Põlva arestimajas viibides ei kirjalikult ega suuliselt soovi minna jalutuskäikudele ega ka kaebusi selle kohta, et tema vastavaid taotlusi ei rahuldatud. 3 Arusaamatu on, miks ja milliste põhjenduste või tõenditega oleks vastustaja pidanud tõendama fakti, mida kaebaja 19.04.2010 esitatud täienduses ise kinnitas ja mille halduskohus on otsuse kirjeldavas osas fikseerinud.
23. I. Štuts ei nõustu Lõuna Prefektuuri apellatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt nähtub apellatsioonkaebusest, et peale seda, kui kaebajat informeeriti, et jalutusbokse pole ja puudub võimalus jalutada, oleks ta ikkagi pidanud jätkama nõudmist, et teda viidaks jalutama. Kaebajat hoiatas juba arestimajja saabumisel Põlva arestimaja ülem K. Kalmus, et selles arestimajas ei viida mitte kedagi jalutama, sest bokse pole. Seetõttu oleks olnud mõttetu esitada edasi palveid jalutuskäigule viimiseks. Vale on vastustaja väide, et kaebaja pole avaldanud soovi värskes õhus viibimiseks. Kaebaja poolt on toodud piisavalt põhjendusi, et saada ettekujutus sellest, kuidas tunneb ennast inimene palavatel suvekuudel kambris ilma jalutuskäikudeta. Kompensatsioon 2000 krooni on õigustatud tasu arestimaja töötajate lohaka suhtumise ja tööülesannete mittetäitmise eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24. Ringkonnakohus leiab, et Lõuna Prefektuuri apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 13.05.2010 otsus tühistada osas, millega rahuldati Igor Štutsi kaebus osaliselt ja mõisteti Lõuna Prefektuurilt kaebaja kasuks välja 2000 krooni. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Igor Štutsi kaebuse Lõuna Prefektuurilt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks tervikuna rahuldamata. Muus osas tuleb Tartu Halduskohtu 13.05.2010 otsus jätta muutmata.
25. Halduskohus rahuldas vaidlustatud otsusega I. Štutsi kaebuse osaliselt, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 2000 krooni selle eest, et Põlva arestimajas ei võimaldatud kaebajale perioodil 01.07.2008-31.10.2008 ühte tundi päevas vabas õhus viibida, nagu nägi ette ASkE § 31 p
26. Halduskohus jättis esitatud kaebuse rahuldamata osas, milles taotleti hüvitise väljamõistmist ka selle eest, et kaebajat hoiti väidetavalt nõuetele mittevastavas kambris, sest selles puudus riidenagi ning WC-l ei olnud piirdeseinu. Nimetatud osas ei ole Tartu Halduskohtu 13.05.2010 otsust vaidlustatud. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Lõuna Prefektuur vaidlustas halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati I. Štutsi kaebus osaliselt ja mõisteti Lõuna Prefektuurilt kaebaja kasuks välja 2000 krooni selle eest, et perioodil 01.07.2008-31.10.2008 ei võimaldatud kaebajal Põlva arestimaja ühte tundi päevas vabas õhus viibida. Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
27. Halduskohus rahuldas I. Štutsi kaebuse osaliselt põhjendusega, et Põlva arestimajas puudus jalutushoov ja seega ei antud kaebajale võimalust iga päev 1 tund värskes õhus viibida, kuigi VangS § 93 lg 5 ja ASkE § 31 p 4 seda imperatiivselt sätestavad. Halduskohus ei pidanud otsuse tegemisel oluliseks seda, et kaebaja polnud Põlva arestimajas viibides avaldanud suuliselt ega kirjalikus vormis soovi iga päev 1 tund värskes õhus viibida ega esitanud ka ühtegi kaebust selle kohta, et talle soovitud jalutuskäike ei võimaldatud. Halduskohus leidis, et vastustajal oleks tulnud kaebaja omal initsiatiivil ümber paigutada nõuetele vastavatesse arestimajadesse või vangla eelvangistusosakondadesse, et vältida mittevaralise kahju tekkimist. Ringkonnakohus nende põhjendustega ei nõustu. 4
28. Asjas ei ole vaidlust selles, et tulenevalt VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 p-st 4 oli kaebajal õigus tema soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega ei sätesta ASkE § 31 p 4 arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev 1 tund vabas õhus jalutada. Vabas õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine. Käesoleval juhul puuduvad asja materjalides tõendid selle kohta, et I. Štuts oleks Põlva arestimajas viibimise ajal 01.07.2008-31.10.2008 sellist soovi kas suuliselt või kirjalikus vormis avaldanud. Seda, et ta ei ole Põlva arestimajas viibides sellist soovi avaldanud ega jalutuskäigu mittevõimaldamise kohta kaebusi esitanud, kinnitas kaebaja ka oma 19.04.2010 kirjas (tl 26-28, tõlge lk 79). Ka vastustaja kinnitas halduskohtumenetluses läbivalt, et kaebaja sellist soovi avaldanud ei ole, ega ole arestimajas viibimise ajal esitanud ka kaebust selle kohta, et talle ei võimaldatud iga päev 1-tunnist jalutuskäiku. Samuti osundas vastustaja, et sellise soovi avaldamist kaebaja poolt ei nähtu ka Põlva arestimaja tööarvestuse raamatu kannetest (tl 93-128), s. h kambri nr 2 kohta tehtud kannetest, kus viibis ka kaebaja. Põlva arestimaja tööarvestuse raamatu kannetega on tõendatud vastustaja väited, et ka suuliselt arestimajas kinni peetud isikute poolt esitatud taotlused fikseeriti, mis tähendab seda, et fikseeritud oleks ka kaebaja suuline taotlus jalutuskäigule saamiseks, kui I. Štuts selle Põlva arestimajas viibimise ajal oleks esitanud. Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja ei esitanud Põlva arestimajas viibides taotlust jalutuskäigule saamiseks ning kui kaebaja ei ole avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. Samasugusele seisukohale on Tartu Ringkonnakohus asunud näiteks ka oma 21.09.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-
29. Riigikohus selles asjas kassatsioonkaebusele menetlusluba ei andnud. Asjaolu, et Põlva arestimajas ei olnud jalutusvõimalust ette nähtud, ei oma siinkohal tähtsust. Vastustaja on juba halduskohtus kinnitanud, et kui kaebaja oleks sellise taotluse või kaebuse esitanud, oleks kaebaja paigutatud ümber Tartu või Viljandi arestimajja, kus oli jalutusvõimalus olemas või viidud üle Tartu Vangla eelvangistusosakonda. Sedasama kinnitas vastustaja esindaja ka ringkonnakohtu istungil, selgitades, et sama süsteem (vajadusel kinni peetavate isikute ümberpaigutamine teistesse arestimajadesse) toimis ka teiste Lõuna Prefektuuri arestimajade puhul, kus kinni peetavate isikute jalutama viimise võimalusi ei olnud. Ringkonnakohtul puudub alus selles selgituses kahelda. Kuna ASkE § 31 p 4 ei ole imperatiivne norm, siis ei ole õige ka halduskohtu väide, et vastustajal oleks tulnud kaebaja omal initsiatiivil ümber paigutada nõuetele vastavatesse arestimajadesse või vangla eelvangistusosakondadesse. Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi.
30. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et RVastS § 7 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). 5 Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada näiteks toimingu sooritamise nõue, s. o nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik vabas õhus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta vahistatuna arestimajades viibimise ajal. Kaebaja, olles teadlik oma õigusest saada soovi korral 1-tunni jooksul vabas õhus jalutada, ei ole vahistatuna Põlva arestimajas viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada, mille tõttu ei saa tema kahju hüvitamise nõue ka rahuldamisele kuuluda.
31. Kohtute infosüsteemi andmetel on I. Štutsi enne
32. a kriminaalkorras karistatud kahel korral ja ta on karistuse kandmiseks viibinud vanglas. Kaebaja ei olnud seega
33. a esimest korda vahi all ning kandes vanglas vabaduskaotuslikku karistust, pidi ta olema enne
34. a teadlik ka ASkE § 31 p-ga 4 analoogse sisuga VangS §-st 93 lg
35. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja oli teadlik oma õigustest pretensioonide ja taotluste esitamiseks seoses kinnipeetavale ja vahistatule antud võimalusega saada arestimajas või vanglas viibimise ajal iga päev 1 tunni jooksul vabas õhus jalutada, mille tõttu ei saa kahjunõue rahuldamisele kuuluda ka vastustaja poolt võimaliku selgituskohustuse ebapiisava järgimisega seoses jalutuskäikudeks soovi avaldamise asjaoludega. Nimelt väitis kaebaja ringkonnakohtu istungil, et talle ei selgitatud Põlva arestimajas seda, et igapäevase tunnise jalutuskäigu õiguse realiseerimiseks tuleb esitada taotlus või kaebus ja siis viiakse kaebaja üle sellisesse arestimajja, kus jalutamise võimalus on olemas.
36. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleks HKMS § 92 lg 1 alusel Lõuna Prefektuuri poolt apellatsioonkaebuse esitamisel kantud menetluskulud (riigilõiv 250 krooni) kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista. Arvestades seda, et I. Štuts oli esimese astme kohtus vabastatud riigilõivu tasumisest maksujõuetuse tõttu, jätab ringkonnakohus Lõuna Prefektuuri poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 92 lg 10 alusel vastustaja enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk