3-10-611/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-611 Haldusasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. juuni 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Juri Kolesnikov Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3. juuni 2010 otsus muutmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. Kinnipeetav Juri Kolesnikov pöördus seoses haige selja ja puusaga 29.04.2009 Tartu Vangla poole taotlusega väljastada talle täiendav madrats. 22.05.2009 kirjutas arst J. Kolesnikovi meditsiinikaardile, et meditsiiniline näidustus on olemas, võimalusel väljastada lisamadrats. 10.11.2009 kirjutas J. Kolesnikov vanglale järjekordse taotluse madratsi väljastamiseks. 17.11.2009 sai J. Kolesnikov Tartu Vangla direktori asetäitjalt M.M. vastuse, et täiendavat madratsit ei väljastata, kuna taotlejal on kambris korralik madrats olemas ja puudub alus selle ümbervahetamiseks. 10.12.2009 kirjutas J. Kolesnikov vangla direktorile kaebuse. 29.12.2009 toodi talle uus madrats. 05.01.2010 esitas J. Kolesnikov Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 50 000 krooni selle eest, et talle ei väljastatud perioodil 29.04.2009 – 29.12.2009 lisamadratsit. Tartu Vangla jättis 05.03.2010 otsusega nr 3-30/1 J. Kolesnikovi kahjunõude rahuldamata.
5. 09.03.2010 esitas J. Kolesnikov Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Vangla toimingud – mitme kuu jooksul talle täiendava madratsi mitteväljastamine ja Tartu Vangla 17.11.2009 vastus nr V1-11089 õigusvastasteks. Põhjendatud huviks toimingute õigusvastasuse tuvastamisel oli tulevikus tekitatud mittevaralise kahju eest kompensatsiooni saamine Tartu Vanglalt ning Tartu Vangla direktori asetäitja M.M. vabanduse saamine ja direktori asetäitja vastutusele võtmine tööülesannete mittetäitmise eest.
6. Tartu Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt puudus kaebajal meditsiiniline näidustus pehmema või täiendava madratsi järele. Kuna ükski kehtiv õigusakt ei näe kaebajale ette võimalust taotleda enda ees vabandamist, siis ei ole haldusorgan või tema töötaja kohustatud sellist toimingut sooritama, mistõttu ei saa see olla ka tuvastamiskaebuse põhjendatud huviks. Samuti ei saa kaebaja taotleda halduskohtult ametniku karistamist. HALDUSKOHTU LAHEND
7. Tartu Halduskohus jättis 22.06.2010 otsusega J. Kolesnikovi kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et J. Kolesnikovil diagnoositi 26.05.2009 MRT uuringu tulemusel lülisamba nimmeosa muutus. Tegemist on lülisambahaigusega, mille puhul soovitatakse pigem magada kõval asemel ning pehmemal madratsil magamine võib ainult subjektiivselt patsiendi olukorda parandada. Ka raviasutustes (haiglates) kasutatakse selle haiguse puhul tugevama põhjaga voodeid ning pehmematele reformpõhjaga vooditele pannakse haiglates kõvad lauad alla, et lülisammas võimalikult füsioloogilises asendis saaks olla. Seega puudus J. Kolesnikovil meditsiiniline näidustus, kuigi perearsti poolt oli antud soovitus teise või pehmema madratsi võimalusel väljastamiseks. Tuvastamist ei leidnud, et Tartu Vangla toiming – täiendava madratsi mitteväljastamine – oleks rikkunud kaebaja õigusi, kuna meditsiiniline näidustus teise või pehmema madratsi järele puudus. Teine vaidlustatud toiming – Tartu Vangla direktori asetäitja M. M poolt 17.11.2009 eitava vastuse andmine - ei riku kaebaja õigusi, kuna vastusest nähtuvalt oli J. Kolesnikovile juba Tartu Vangla poolt väljastatud terve, puhas tekk ja korralik madrats ning tol hetkel puudus alus vooditarvikute vahetamiseks. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 6 lg 1 kohaselt isik võib nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kuna kehtiv õigus ei näe ette võimalust taotleda toiminguna enda ees vabandamist, ei ole haldusorgan või tema töötaja kohustatud sellist toimingut sooritama. Samuti ei saa isik taotleda ametniku karistamist, kuna see ei puuduta tema subjektiivseid õigusi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. J. Kolesnikov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 22.06.2010 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on vangla esitanud kohtule valeinformatsiooni kui väitis, et kaebajal pole arsti poolt meditsiinilist näidustust teise või pehmema madratsi järele. Vangla arst vastas kaebaja taotlusele, et meditsiiniline näidustus topeltmadratsile on olemas. Tõele ei vasta halduskohtu järeldus, et kaebaja ei kaevanud vanglas arstidele seljavalu. Meditsiinikaardis on palju kirjeid, mis selle väite ümber lükkavad. Kaebaja on kaevanud seljavalu üle arsti vastuvõtul: 12.02.2009, 16.03.2009, 02.05.2009, 22.05.2009, 25.06.2009, 06.07.2009, 29.07.2009-05.08.2009 Maardu haiglas, 24.08.2009 ja 27.08.
9. 2 Tartu Vanglas on väga õhukesed madratsid ja isegi tervetel inimestel on nende peal valus magada. Sellepärast kirjutavad haiglaarstid haige seljaga inimestele välja paksu madratsi, muidu on rauast platvormil õhukese madratsiga piinarikas magada. Kaebaja taotles lisamadratsit ka jalavalu pärast. M. M 17.11.2009 vastus solvas kaebajat ja rikkus tema õigusi, kuna arsti ettekirjutus lisamadratsi väljastamiseks oli tehtud juba mais ja meditsiinikaardis oli see ka kirjas. Vangla poolt lisamadratsi andmisega venitamine viis selleni, et kaebaja tervislik seisund halvenes. 02.10.2009 sai ta kargu ja käib siiamaani karguga, kuna ta magas väga tugeva põhjaga voodis õhukese madratsi peal.
10. Tartu Vangla vaidleb J. Kolesnikovi apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja väitnud, et tal madrats puudus, samuti ei ole ta märkinud, et temale ei osutatud vajalikku arstiabi. Meditsiiniosakonna märkus kaebajale võimaliku lisa- või pehmema madratsi andmiseks oli soovituslik. Madratsi näol ei olnud tegemist ravivahendiga ning sellest ei sõltunud kaebajale osutatava ravi tulemuslikkus. Samuti ei teadnud meditsiiniosakond oma seisukohta avaldades, milline madrats oli kaebajal taotluse esitamise hetkel olemas. Kinnipeetavatele vangla poolt antavate vooditarvikute üle peab arvestust ning kontrollib nende korrasolekut majandusosakond, olles seega teadlik ka kinnipeetavatele väljastatud madratsite seisukorrast. Kaebajale oli väljastatud korralik madrats ning seega ei saa rääkida vangla tegevusetusest, kuna vanglal ei olnud kohustust kaebaja taotletud toimingut sooritada. Vangla tegevust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et hiljem otsustati kaebaja madrats teise vastu vahetada. Nimetatud toimingu puhul oli tegemist vangla vastutulekuga kaebaja üha korduvatele taotlustele, mitte seadusandlikest aktidest tuleneva kohustuse täitmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22.06.2010 otsus tuleb jätta muutmata ning J. Kolesnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgimist.
12. J. Kolesnikov on esitanud kaebuse Tartu Vangla toimingute – mitme kuu jooksul talle täiendava madratsi mitteväljastamine ja Tartu Vangla 17.11.2009 vastuse nr V1-11089 õigusvastasteks tunnistamiseks. HKMS § 7 lg 1 järgi peab sellise kaebuse esitamiseks olema isikul põhjendatud huvi. J. Kolesnikov on põhjendatud huvina toonud välja kavatsuse esitada kahju hüvitamise kaebus põhjusel, et täiendava või teise madratsi andmata jätmine kahjustas tema tervist ja alandas tema väärikust. Samuti on kaebaja põhjendatud huvina märkinud soovi, et Tartu Vangla direktori asetäitja M. M tema ees vabandaks ja et direktori asetäitja võetaks vastutusele oma tööülesannete mittetäitmise eest.
13. Riigikohus on leidnud, et ehkki kohus ei tohi tuvastamiskaebuse läbivaatamisel anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, võib kohus kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Sellisel juhul on kohtul õigus kaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu kohtuotsusega rahuldamata jätta (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-10, p 10-11). 3
15. Ehkki J. Kolesnikov on kohtumenetluses väitnud, et kuna tal oli olemas meditsiiniline näidustus (haige selg ja jalg) pehmema madratsi saamiseks, kahjustas temale lisa- või uue madratsi andmata jätmine tema tervist, ei ole ta esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Samas on asja materjalide hulgas olemas Tartu Vangla arsti M. Maidla 25.10.2010 meditsiiniline õiend selle kohta, et J. Kolesnikovil oli küll diagnoositud lülisamba lülivaheketaste väljasopistumine, mis aeg-ajalt põhjustas seljavalu, kuid sellise lülisambahaiguse korral on haiguse ägenemise perioodil näidustatud pigem lamamine kõvemal alusel, et lülisammas oleks võimalikult füsioloogilises asendis (sirge), mitte ei vajuks pehmel madratsil nö. ära. Samas õiendis on ka märgitud, et erinevad arstid on erinevatel aegadel küll leidnud, et lisamadratsi andmiseks oleks meditsiiniline näidustus olemas diagnoositud lülisambahaiguse tõttu, kuid see ei ole olnud ettekirjutus vanglale, vaid soovitus väljastada madrats võimaluse korral. Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttest nähtuvalt on tal selja nimmepiirkonna valu (radikulopaatia) diagnoositud juba
16. a, siis kui J. Kolesnikov viibis Murru Vanglas. Seega on kaebaja seljavalu puhul tegemist temal diagnoositud lülisambahaigusega aeg-ajalt kaasneva nähuga ning tõendatud ei ole, et seljavalu oleks kaebajal tekkinud tulenevalt sellest, et ta magas üksnes ühe madratsi või mitte piisavalt pehme madratsi peal. Samuti on kaasaegses meditsiinis pigem asutud seisukohale, et radikulopaatia puhul ei ole voodis lamamine käsitletav haiguse ravimeetodina (vt. näiteks http://www.inimene.ee/index.php?disease=r&sisu=disease&did=155). Mis puudutab kaebaja väidet, et madratsi puudumisest tekkis tal ka jalavalu, mille tulemusena ta käib nüüd karguga, siis on ka see väide 25.10.2010 meditsiinilise õiendi ja kaebaja tervisekaardi väljavõtetega ümber lükatud, sest kaebaja valu jalas oli tingitud varasemast reieluu traumast (luumurd, paigaldatud metallosteosüntees), mitte tema lülisambahaigusest ega pehmema madratsi puudumisest. Seega ei ole J. Kolesnikovile tervisekahjustuste tekkimine tõendatud, vaid olemas on vastupidised tõendid. Seetõttu peab ringkonnakohus hüvitise nõuet seoses tervise kahjustamisega ilmselgelt perspektiivituks ning leiab, et see tuleb põhjendatud huvina kõrvale jätta.
17. Järgnevalt tuleb kontrollida seda, kas põhjendatud huvina on aktsepteeritav kavatsus esitada kahju hüvitamise nõue väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja on väitnud, et perioodil, mil talle uut madratsit ei antud, pidi ta madratsi puudumise tõttu kannatama valu ja ebamugavust. Nagu juba varem märgitud, puudub alus väitel, et kaebaja seljavalu tekkis seetõttu, et talle ei antud lisamadratsit või pehmemat madratsit. Kaebajal esineva lülisambahaiguse tõttu aeg-ajalt tekkinud(ägenenud) seljavalu võis tal küll olla ka kambrilavatsil lamades raske taluda, kuid samas ei ole tõendatud, et pehmema madratsi või lisamadratsi andmine oleks kroonilisest haigusest tekkinud seljavalu ulatuslikul määral vähendanud või selle tekkimise ära hoidnud. Tartu Vangla poolt ringkonnakohtule edastatud kaebaja meditsiinikaardi väljavõtetest nähtub, et juhul, kui kaebaja pöördus vaidlusalusel perioodil seljavaluga arsti poole (16.03.2009, 22.05.2009, 25.06.2009, 24.08.2009, 27.08.2009), sai ta ka valuvaigistavaid ravimeid – valuvaigistavat geeli Profenid, Diclac´i ja Sirdaludi tablette. See, et seljavalu tõttu oli ka olemasoleval madratsil lamamine ebamugav, ei ole välistatud, kuid igasugune ebameeldivustunne ei ole veel kaebaja väärikuse alandamine. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et selleks, et ebamugavustunne kvalifitseeruks väärikuse alandamisena, peavad isiku ebamugavustunne või kannatused olema saavutanud teatud minimaalse tõsidusastme. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud väärikuse alandamiseks märksa tõsisemaid kannatusi (täielik sotsiaalne isolatsioon, halvad sanitaartingimused kogumina, invaliidist kinnipeetava erivajaduste ignoreerimine jne) ning sealjuures arvestatud neid kogumis, võttes arvesse kitsendavate tingimuste kumulatiivset mõju ja nende kohaldamise ajavahemikku. Käesoleval juhul oli tegemist kaebaja haigusest tingitud seljavaludega, mis ei olnud pidevad, vaid tekkisid aeg-ajalt ja ei olnud otseselt seotud sellega, mitme ja kui 4 pehme madratsi peal kaebaja magas. Samuti ei nähtu kaebaja diagnoosist, meditsiinikaardi väljavõtetest ega Tartu Vangla arsti poolt koostatud meditsiinilisest õiendist, et just kaebajale täiendava või pehmema madratsi väljastamine oleks vaidlusaluse 8 kuu jooksul kaebajal seljavalude tekkimise ära hoidnud või neid oluliselt leevendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajale 8 kuu jooksul täiendava või pehmema madratsi väljastamata jätmist, arvestades selle tervistkahjustavate tagajärgede puudumist, lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks ning seega on J. Kolesnikovi kahju hüvitamise nõue ka sel alusel ilmselgelt perspektiivitu. Toimiku materjalidest nähtuvalt on ka Tartu Vangla jätnud 05.03.2010 otsusega nr 3-30/1 J. Kolesnikovi kahjunõude rahuldamata. Kohtulahendite infosüsteemi andmetel on J. Kolesnikov esitanud Tartu Halduskohtule eraldi ka kaebuse kahjuhüvitise väljamõistmiseks (haldusasi nr 3-10-873).
18. Nõuet, et haldusorgan vabandab, on aktsepteeritud kahju hüvitamise ühe viisina (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
19. juuni
20. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-30-05). Kuna aga kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu, siis on seda ka nõue, et haldusorgan kaebaja ees vabandaks. Samuti puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et mõni Tartu Vangla ametnik võetaks vastutusele oma tööülesannete mittetäitmise eest, mistõttu ei ole see nõue iseseisvalt tuvastamiskaebuse põhjendatud huviks.
21. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja põhjendatud huvi nii tervise kahjustamise kui väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb kõrvale jätta, kuna kahjunõue on juhtumi asjaolusid arvestades ilmselgelt perspektiivitu. Seetõttu tuleb kaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata jätta ilma, et kohus annaks hinnangu vaidlustatud toimingute õiguspärasusele. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk