3-09-1770/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1770 Haldusasi Sirje Pärna kaebus Viru Vangla 16.07.2009 käskkirja nr 3.1-1/212 tühistamiseks ja teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sirje Pärna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. september 2010 Menetlusosalised Sirje Pärn, esindaja vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee Viru Vangla, esindaja Jaanika Kõrgmaa RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
5. oktoobrist
6. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
7. 14.08.2009 esitas Sirje Pärn Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada seadusevastaseks S. Pärna teenistusest vabastamine, tühistada Viru Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes 16.07.2009 käskkiri nr 3.1-1/212 täielikult ja mõista välja tasu teenistusest puudutud aja eest. Kaebuse kohaselt nõuti kaebajalt 15.07.2009 ootamatult teenistusest lahkumisavalduse kirjutamist. Talle ei antud aega ettepaneku, lahkuda teenistusest omal soovil, üle järele mõelda, vaid sunniti kohe avaldust kirjutama. Kaebaja kirjutas avalduse, kuid võttis selle õigeaegselt tagasi vastavalt avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) §-st 114 lähtudes, kuid vastustaja keeldus kaebajale avaldust tagasi andmast. S. Pärn teatas vastustajale, et tema tahe ei ole teenistusest lahkuda. Kaebaja tegi lahkumisavalduse olulise eksimuse ja pettuse mõjul. Vastustaja ei teatanud eelnevalt, et soovib S. Pärna teenistusest vabastada, millega rikkus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-i
8. Vastustaja oleks pidanud andma kaebajale piisavalt aega ettepaneku üle, lahkuda töölt omal soovil, järele mõelda, et selle tulemusena kujundada tahe ja esitada kohane tahteavaldus. Kaebaja esitas 16.07.2009 vastustajale lahkumisavalduse tühistamise avalduse, mida vastustaja vaidlustanud ei ole. Vastustaja tegutses õigusvastaselt, kuna tal puudus õiguslik alus 16.07.2009 käskkirja nr 3.1-1/212 andmiseks ja kaebaja teenistusest vabastamiseks.
9. Viru Vangla palus jätta kirjalikus vastuses S. Pärna kaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt algatati vanglate asekantsleri 02.06.2009 käskkirjaga nr 9 distsiplinaarmenetlus Viru Vanglas, et selgitada välja kolmandas üksuses toimepandud rikkumise asjaolud. Viru Vangla kolmanda üksuse 20.04.2009-24.04.2009 korralise teenistusvalve käigus selgus, et 17-le alaealisele kinnipeetavale ei ole koostatud individuaalset täitmiskava. Vanglate asekantsleri 10.07.2009 käskkirjaga nr 45-d muudeti 02.06.2009 käskkirja nr 9 ning lisati distsiplinaarmenetlusse, et menetluse käigus selgitada välja, kas kolmanda üksuse peaspetsialist – üksuse juht S. Pärn on 27.06.2009 esitanud distsiplinaarmenetluse läbiviijale tõendina võltsitud e-kirja ning pannud sellega toime distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et välja on vaja selgitada ka asjaolud S. Pärna poolt esitatud e-kirja kohta, mis oli väidetavalt välja saadetud S. Pärna poolt 09.12.2008, kuid mille väljasaatmine nimetatud kuupäeval millegagi tõendamist ei leidnud. S. Pärna ei ole kunagi sunnitud teenistusest lahkuma, vaid avalduse koostas S. Pärn 15.07.2009 omakäeliselt ise. S. Pärna avalduses sooviti teenistusest lahkuda alates 17.07.2009 omal soovil. Vastustaja lähtus esitatud avaldusest ning asus teostama toiminguid kaebaja teenistusest vabastamiseks. S. Pärna varasem teenistuskäik ja subjektiivsed hinnangud tema varasemale teenistusele on asjassepuutumatud, kuna ta vabastati teenistusest omal soovil. Väärad ja paljasõnalised on kaebaja väited, nagu ei oleks tal olnud lubatud ruumist lahkuda või oleks muul moel kohaldatud tema suhtes sundi avalduse esitamiseks. Viru Vangla vabastas S. Pärna teenistusest 16.07.2009 käskkirjaga nr 3.1-1/212 ametniku algatusel alates 17.07.
10. Väär on kaebaja väide, nagu oleks ametniku kirjalikku avaldust tema teenistusest vabastamiseks võimalik tagasi võtta või nagu oleks selliseks toiminguks ette nähtud mingi tähtaeg. Justiitsministeerium ei ole andnud ja ei saa anda korraldust Viru Vanglale vanglaametniku teenistusest vabastamiseks. Kaebaja väited tema teenistusest vabastamise kohta vangla või mõne teise riigiasutuse algatusel on paljasõnalised. Tahteavaldus on pooltele siduv kuni vastaspoole nõusolekuni teatest või avaldusest taganemiseks ning teate või avalduse andja ühepoolne taganemine pole võimalik ka siis, kui teade või avaldus anti asjaolude ebaõige hindamise tõttu. Kaebaja pidi teadma ja aru saama, et esitades vangla esindajale teenistusest lahkumise avalduse, järgneb sellele teenistusest vabastamine. Samuti puuduvad alused TsÜS §-de 92, 94 või 95 kohaldamiseks ja vastustajal puudub vajadus kaebaja 16.07.2009 esitatud teate vaidlustamiseks.
11. Viru Vangla teatas 26.02.2010 kohtule, et kompromissi sõlmimine poolte vahel ei osutunud võimalikuks ja kinnitas kirjalikult, et ei näe edaspidiselt võimalust kompromissi sõlmimiseks ning palus jätkata asja menetlemist. HALDUSKOHTU LAHEND
12. Tartu Halduskohus jättis
13. aprilli 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on väär kaebaja väide nagu oleks ametniku kirjalikku avaldust tema teenistusest vabastamiseks võimalik tagasi võtta või nagu oleks selliseks toiminguks ette nähtud tähtaeg. 2 Kuna S. Pärn esitas 15.07.2009 avalduse enda teenistusest vabastamise õigust omavale isikule, on sellega täidetud eeldused ATS § 114 lg 1 kohaldamiseks. Avalduses soovis S. Pärn teenistusest lahkuda 17.07.2009 ning tema teenistusest vabastamise õigust omav isik nõustus sellega. Seega oli poolte vahel saavutatud kokkulepe lahkuda teenistusest lühema etteteatamistähtajaga. Viidates ATS § 114 lg-le 3 ja 4 vabastas Viru Vangla S. Pärna teenistusest õigesti tema avalduses märgitud päevast. Kaebaja 16.07.2009 teadet Viru Vanglale ja Justiitsministeeriumile, kus ta palus käsitleda oma 15.07.2009 avaldust teenistussuhte lõpetamise kohta mitte kehtivana, võib pidada teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest loobumiseks, kuigi selgesõnalist loobumisele suunatud tahteavaldust nimetatud teatest ei nähtu. Puudub Viru Vangla nõusolek S. Pärna teenistusest lahkumise avaldusest loobumiseks. Kaebuses kirjeldatud kaebaja püüd sellist nõusolekut 16.07.2009 tööpäeva jooksul saada ei tähenda, et Viru Vangla oleks olnud kohustatud sellist nõusolekut andma. 17.07.2009 sai kaebaja kätte vaidlusaluse käskkirja koopia, mille vastuvõtmisest ta algul keeldus ja mida tunnistavad kohalviibinud tunnistajate allkirjad käskkirjal. Pärast teenistussuhte lõppemist ja teenistusest vabastamist ei saa loobuda teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest. Kaebuses on püütud rõhutada, et S. Pärn esitas oma soovi avaldusest loobuda õigeaegselt, s. t, et loobumise avalduse esitamise hetkeks ei olnud teenistussuhe veel lõppenud. S. Pärn võis küll esitada teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest loobumise soovi enne teenistussuhte lõppemist, kuid sellest ei tulene, et oli täidetud ka teine kohustuslik eeldus sellise loobumise juures, ja milleks oli vangla nõusolek. Millegagi ei ole tõendatud, et vangla oli lahkumisavaldusest loobumisega nõustunud. Ka ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajale oleks avaldatud survet teenistusest lahkumise avalduse kirjutamiseks. Seega on S. Pärna väide surve avaldamise kohta avalduse kirjutamiseks paljasõnaline. Avalduses näidatud vabastamisest ei saa kõrvale kalduda muul juhul kui ametiasutuse nõusolekul. Selline regulatsioon on üheselt ette nähtud nii ametiasutuse kui ametniku jaoks ATS § 114 lg 3 ja ATS § 130 lg 3 võrdluses. Kummalgi juhul on tehtud tahteavaldus pooltele siduv kuni vastaspoole nõusolekuni teatest või avaldusest taganemiseks ning teate või avalduse andja ühepoolne taganemine pole võimalik ka siis, kui teade või avaldus anti asjaolude ebaõige hindamise tõttu. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
14. S. Pärn esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
15. aprilli 2010 otsus ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud oluliselt materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning otsus ei vasta seadusele. Tehingu tühistamise avalduse hindamine on õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-153-09). Halduskohus ei ole hinnanud tehingu tühistamise aluste olemasolu poolte hinnangutest sõltumatult, vaid märkinud, et hinnata tuleb, kas vastustaja võis eeldada, et kaebaja soovis töösuhte lõpetada omal soovil. Selline ühe poole hinnangust sõltuv tehingu tühistamise aluseks olevate asjaolude hindamine on vastuolus Riigikohtu praktikaga ning on viinud kohtu valele lahendusele. Halduskohus peab hindama, kas kõiki relevantseid asjaolusid arvesse võttes võib eeldada, et kaebaja esitas teenistussuhte lõpetamise avalduse omal vabal soovil. Kui tehingu üks pool on teavitanud teist poolt valedest andmetest või ähvardanud teist poolt eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema, ei saa kohus hinnata, kas vastutaja arvates käitus kaebaja vastavalt oma vabale tahtele. Eksitavatest asjaoludest lähtumist tuleb hinnata eelkõige kaebaja perspektiivist, et selgitada välja nende mõju kaebaja tahte kujunemisele. 3 Halduskohus ei hinnanud eksimuse ja pettuse mõjul tehtud tahteavalduse tuvastamisel tõendeid kogumis ja rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 232 lg-t 1, mis on viinud kohtu valele otsusele. Kohus peab kõigi esitatud tõendite põhjal hindama, kas kaebajal võis esineda 15.07.2010 kella 16.30 ja 17.00 vahel vabalt kujunenud tahe teenistuslepingut lõpetada. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja igakülgselt. Kaebaja tahet võib objektiivselt tuvastada ka mitme teise tõendi vahendusel lisaks ülesütlemisavaldusele. Kohus ei ole hinnanud kogu teenistussuhte vabastamisega seonduvat asjaajamist, vaid lähtunud faktist, et kaebaja kirjutas omakäelise lahkumisavalduse. Kogu vangla asjaajamine viitab vangla eeldusele, et kaebaja ei soovi teenistusest lahkuda. Kaebaja esitatud mitmete tõendite osas, mis väljendasid, et kaebajal puudus teenistussuhte lõpetamise vaba tahe leping lõpetada, ei ole kohus tõendite igakülgsel hindamisel arvesse võtnud. Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole usutavad kaebaja väited, et tal puudus soov töösuhet lõpetada ka 15.07.2010 päeva jooksul. Vastavad kaebaja väited on fikseeritud ka dokumentaalselt kaebuse lisades. Ebaõige on kohtu seisukoht, et teenistusest lahkumise avalduse esitaja ühepoolne taganemine pole võimalik juhul, kui avaldus on esitatud asjaolude ebaõige hindamise tõttu TsÜS-1 pettuse ja eksimuse sätted on kohaldatavad subsidiaarselt ka haldusõigussuhtes. Seetõttu ei ole õige halduskohtu järeldus ATS § 114 lg 1 alusel ametiasutusele esitatud avalduse mittetühistatavuse kohta. Vastavat avaldust on võimalik tühistada eksimuse või pettuse tõttu vastavalt TsÜS § 90 lg-le 1 ja § 98 lg-le 1 avalduse tegemisega teisele poolele. S. Pärn esitas Viru Vanglale 16.07.2010 avalduse, millega tühistas tema poolt eksimuse ja pettuse mõjul tehtud teenistuslepingu lõpetamise avalduse. Seega on kaebaja vastavalt TsÜS § 98 lg-le 1 oma teenistuslepingu lõpetamise avalduse kehtivalt tühistanud.
16. Viru Vangla palub jätta S. Pärna apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on kaebaja väited teenistussuhte lõpetamise kehtetusest seoses talle valeandmete esitamise ja vaimse surve avaldamisega põhjendamatud ning paljasõnalised. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, millised on need tõendid, mis on esitatud surve avaldamise tõendamiseks. On üksnes väidetud, et kaebajale avaldati vaimset survet. Alusetud on kaebaja väited, et Viru Vangla direktori ülesannetes toiminud isik viis läbi pettuse ja/või viis kaebaja eksimusse ning kõrvaldas kõik tõendid või võimalikud tõendi loomise võimalused. Kõik kaebaja väited vangla ähvardamisest eemärgiga kallutada S. Pärna tehingut tegema on alusetud ja põhjendamata. Kaebaja ja Viru Vangla vahel pole mingit tehingut tehtud. Kaebaja esitas omakäelise teenistusest lahkumise avalduse, mis on ühepoolne tahteavaldus. 15.07.2009 toimus viisakas toonis vestlus kaebaja ja direktori asetäitja noorte vangistuse alal K. Kulo vahel ning ametnikul oli võimalus lahkuda, kui ta ei soovinud vestlust jätkata. Asjaolu, et Justiitsministeerium viis läbi distsiplinaarmenetlust S. Pärna poolt dokumendi võltsimise kahtluses, oli teada nii ametnikule kui ka vanglale ning on arusaadav, et vahetu ülemusega võidakse arutada ka distsiplinaarsüüteo eest määratavaid võimalikke karistusi, kuid sellest ei tulene sundi teenistusest lahkumiseks. Arusaamatuks jääb, milliseid valeandmeid vangla kaebajale esitas. Juhul kui kaebaja leidis, et tema suhtes läbiviidav distsiplinaarmenetlus on alusetu, tulnuks ära oodata menetluse lõppemine, kuid kaebaja soovis teenistusest lahkuda ja vangla nõustus sellega. Nõustuda ei saa kaebaja käsitlusega tahteavalduse tühistamise õigusest ning selle tagajärgedest. Tahteavalduse tagasivõtmine ka TsÜS alusel ei ole lubatav ilma teise poole nõustumiseta ning tahteavalduse saab lugeda mitte tehtuks üksnes juhul, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
18. aprilli 2010 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Antud juhul on vajalik anda vastus küsimusele, kas kaebaja esitas avalduse teenistusest vabastamiseks vabal tahtel või tegi ta seda eksimuse või siis pettuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et antud juhul on kohaldatavad TsÜs §-d 90 lg 1 ja 98 lg
19. Kaebaja on väitnud, et vastustaja viis ta eksimusse öeldes talle, et ta on toime pannud dokumendi võltsimise ja Justiitsministeerium on andnud korralduse kaebaja vallandada. Vastustaja sellist asjaolu kinnitanud ei ole. Kaebaja 30.07.2009 vastuse nr 3.1-10/28111-1 kohaselt toimus 15.07.2009 vestlus kaebaja ja vastustaja esindaja vahel, mille tulemusena esitas kaebaja avalduse teenistusest lahkumiseks omal soovil. Keegi ei sundinud kaebajat avaldust kirjutama ning tal oli võimalus kabinetist lahkuda. Kabinetist lahkumise keelamist ei ole kinnitanud ka kaebaja ise. Samuti ei saa eksimusse viimisena käsitleda kaebaja väidet, et vastustaja esindaja kinnitas talle, et kaebaja on toime pannud dokumendi võltsimise. 27.09.2009 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (tl 45-52) kohaselt esitas kaebaja distsiplinaarmenetluse raames ennast õigustava tõendina kunstlikult loodud e-kirja, mida tegelikult väidetavatele adressaatidele saadetud ei ole ja mis oli loodud enda süü vähendamiseks ning mis oleks võinud olla aluseks tema teenistusest vabastamisele. Seega ei olnud tegemist kaebaja eksitusse viimisega, kuna hilisemalt leidis vastustaja väide tõendamist. Samuti on kaebaja väitnud, et teda viidi tahtlikult eksimusse sellega, et kaebaja esindaja väitis talle, et Justiitsministeerium oli teinud korralduse kaebaja viivitamatult teenistusest vabastada. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtki enda taolist väidet kinnitavat tõendit. Kaebaja oli töötanud vangla ametnikuna alates
20. aasta septembrist ja töötas kolmanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ametikohal, seega ei olnud tegemist reatöötajaga. Seetõttu oli ta kindlasti teadlik sellest, kellel on tema teenistusest vabastamise õigus. Seega pidi ta olema teadlik ka sellest, et Justiitsministeerium ei saa sellist korraldust anda. Samuti ei ole vastustaja kinnitanud sellise korralduse saamist ja sellest kaebaja teavitamist. HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Antud juhul ei ole kaebaja esitanud selliseid tõendeid, mis annaksid alust väita, et teda viidi 15.07.2009 vastustaja poolt eksitusse ja selle tõttu esitas ta ka teenistusest lahkumise avalduse. Seega puudub alus TsÜS § 90 lg 1 kohaldamiseks. Kuna ATS § 114 lg 3 alusel saab ametnik teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul ja vastustaja nõusolek selleks puudus, siis pole alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 5 Agu Timmi