KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2011, Tartu Haldusasja number 3-09-1528 Haldusasi

) § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmist (haldusasi nr 3-08-1604). Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustega jäeti A.K. kaebus rahuldamata, kuid samas asjas tehtud Riigikohtu üldkogu

1. novembri
2. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1- 41-09 tunnistati PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles nähakse ette, et
3. a-l sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt kui samal aastal sündinud mees, Lõuna Politseiprefektuuri
4. juuli 2008 käskkiri nr 462p tunnistati seadusevastaseks ning Lõuna Politseiprefektuuri kohustati maksma A. K tema kuue kuu ametipalk.
5. A. K esitas
6. juulil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada seadusevastaseks Lõuna Politseiprefektuuri
7. juuli
8. a käskkiri nr 462p, teha Lõuna Politseiprefektuurile ettekirjutus diskrimineerimise lõpetamiseks ja mõista A. K välja mittevaralise kahju eest hüvitis summas 100 000 krooni. Kaebuse kohaselt on Lõuna Politseiprefektuuri
9. juuli
10. a käskkiri nr 462p õigusvastane põhjusel, et diskrimineerib A.K. sooliselt ja vanuseliselt ning olukorras, kus A.K. oli teatanud, et soovib teenistust jätkata, oleks Politseiamet ja Lõuna Politseiprefektuur pidanud teda kohtlema võrdselt meestega ning andma talle võimaluse jääda teenistusse. Et A.K. teenistusest vabastamine toimus soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SVÕS) § 6 lg 2 p-s 7 nimetatud diskrimineeriva rikkumise kaudu, on A.K. SVÕS § 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt õigus nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist ja tekitatud kahju hüvitamist. Kahju tekitava käitumise lõpetamine on võimalik A.K. teenistusse ennistamisega või muul viisil teenistusse arvamisega. Diskrimineerimisega on põhjustatud A. K mittevaralist kahju hingelise valu ja kannatuste näol, mille hüvitamiseks tuleks A. K välja mõista 100 000 krooni.
11. Tartu Halduskohtu
12. aprilli
13. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) Antud juhul ei lõpetatud A.K. teenistussuhet mitte soolise kuuluvusega seotud põhjustel, vaid objektiivsest õigusest tulenevatel põhjustel, mistõttu ei ole A.K. nõue soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaitsealas. A.K. teenistusest vabastamise käskkirja ei tunnistatud seadusevastaseks mitte tööandja poolse diskrimineerimise tõttu, vaid asjaolu tõttu, et käskkirja andmise aluseks oli põhiseadusevastane üldakt. Ka Riigikohtu üldkogu ei ole haldusasjas nr 3-3-1-41-09 tehtud otsuses lugenud A.K. teenistusest vabastamise aluseks diskrimineerimiskeelu rikkumist. b) Kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele ka riigivastutuse seaduse alusel. A.K. loobus tema teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel tööle ennistamise nõudest, taotledes

§ 135lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist.

Seega ei kasutanud A.K. ise seadusega antud võimalusi tekkinud kahju ärahoidmiseks. A.K. pidi teenistusse ennistamisest loobumise tagajärgedest aru saama, sest teda esindas kohtumenetluses vandeadvokaat.

1. c)Vastustajale diskrimineerimise lõpetamise ettekirjutuse tegemise nõue ei kuulu rahuldamisele samadel põhjustel, millel jäeti rahuldamata A.K. mittevaralise kahju hüvitamise nõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. A.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a käskkiri nr 462-p, teha vastustajale ettekirjutus diskrimineerimise lõpetamiseks ja välja mõista SVÕS § 13 lg-test 1 ja 2 tulenev hüvitis summas 100 000 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
2. a)Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et A.K. kahju hüvitamise nõue ei ole soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaitsealas. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-41-09 tehtud otsuses tuvastanud põhiseadusliku võrdsusõiguse, mis sätestab diskrimineerimise lubamatuse, rikkumise. Nö objektiivse õiguse alusel tegutsemine A.K. soolisel diskrimineerimisel ei anna kuidagi alust väiteks, et vastustaja tegevus ei kuulu soolise võrdõiguslikkuse seaduse 2 kaitsealasse. Kirjeldatud ebavõrdne kohtlemine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega ja diskrimineeriv soolise võrdõiguslikkuse seaduse tähenduses. b)

§ 135

lg-s 2 sätestatud hüvituse ülempiir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest

§ 361lg-s 2 nimetatud diskrimineerimiskeeldu rikkudes.

Asjaolust, et A.K. teenistusest vabastamine toimus SVÕS § 6 lg 2 p-s 7 nimetatud diskrimineeriva rikkumise kaudu, järeldub, et kohaldamisele kuuluvad sätted, mis reguleerivad kannatanud isiku nõudeõigust. SVÕS § 13 lg-d 1 ja 2 ei vabasta tekitatud kahju hüvitamise kohustusest põhjendusel, et riik lähtus A.K. vabastamisel objektiivsest õigusest. Seadusandja, sätestades täiendava kahju hüvitamise võimaluse soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse koosmõjus, on väljendanud oma selget seisukohta, et ametniku vabastamine diskrimineerimise tõttu on võrreldes n.ö tavarikkumisega eriti taunitav, rikkumise olemusest tulenevalt eelduslikult suuremat kahju tekitav ning väärt täiendavat hüvitamist.

1. c)Halduskohus on valesti leidnud, et kahju tekkimine on seotud ainuüksi või eelkõige asjaoluga, et A.K. tekkisid väga tõsised probleemid uue töökoha leidmisega. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et teenistusse ennistamise võimaluse kasutamine võimaldanuks vähendada kahju. Tasu töölt sunnitult puudutud päevade eest ei ole samastatav kahju hüvitamisega. Võimaluse kasutamine teenistusse ennistamiseks poleks kahju ära hoidnud ning ei välistaks nõudeõigust käesolevas asjas. A. K tekitatud kahju on pikaajalise iseloomuga, kuid juba ainuüksi põhjusel, et tema õiguste kaitsmine kohtumenetluses võttis aega aasta ja neli kuud, oli kahju põhiosas selle aja jooksul juba saabunud. Teenistusse ennistamine ei muudaks tekkinud kahju olematuks.
2. d)Nõutav hüvitus ei ole toimunud diskrimineerimist, hingepiina ja kannatusi arvestades mitte ülemäära suur ka juhul, kui A.K. oleks teenistusse ennistatud aasta ja neli kuud pärast vabastamist. A.K. tegi käesoleva vaidluse käigus vastustajale korduvalt ettepaneku vähendada oma nõuet eeldusel, et vastustaja pakub talle teenistuses jätkamise võimalust. Kahju ära hoidmine, seejärel aga kahju vähendamine ja tekkinud kannatuste leevendamine oli eelkõige vastustaja, mitte A.K. võimuses. Selle asemel, et tunnistada oma eksimust ja püüda seda heastada, on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et prefektuur toimis õigesti ega pea vajalikuks isegi vabandada. Riik pidi A.K. õigusvastaselt teenistusest vabastades oma tegevuse tagajärgi, sh kahju tekkimist, ette nägema. 5. Lõuna Prefektuuri vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
3. a)Kuna A.K. on haldusasjas nr 3-08-1604 juba esitanud Lõuna Politseiprefektuuri 15. juuli 2008. a käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamise nõude, siis ei saa ta seda taotlust käesolevas haldusasjas viitega teisele õiguslikule alusele uuesti esitada.
4. b)A.K. ei lõpetatud töösuhet mitte soolise kuuluvusega seotud põhjustel, vaid objektiivsest õigusest tulenevatel põhjustel. Riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2009. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-41-09 ja samas asjas tehtud Riigikohtu üldkogu otsusest tuleneb üheselt, et soolise võrdõiguslikkuse seadus ei ole A.K. teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel üldse asjakohane seadus. Kuivõrd A.K. suhtes ei ole rikutud SVÕS § 6 lg 2 p-s 7 sätestatud diskrimineerimiskeeldu, siis puudub tal ka SVÕS § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeõigus. c)

§ 135lg 3 kohaldamise eelduseks on soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete rikkumine.

Kuivõrd soolise võrdõiguslikkuse seaduse sätted käesoleva vaidluse lahendamisel ei kohaldu, siis puudub alus

§ 135lg 3 alusel kahjunõude esitamiseks.

Samuti ei ole

§ 135lg 3 hüvitise nõude iseseisvaks aluseks.

Hüvitise nõude aluseks on

§ 135lg 2.

Kuivõrd A.K.

§ 135

lg-s 2 sätestatud hüvitise nõue on haldusasja nr 3-08-1604 raames 3 jõustunud kohtuotsusega lahendatud, puudub alus selle teistkordseks esitamiseks käesolevas asjas. d) Vaatamata sellele, et Riigikohtu üldkogu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-41-09 tuvastati Lõuna Politseiprefektuuri

1. juuli
2. a käskkirja nr 462p õigusvastasus, ei ole täidetud teised kahju hüvitamise nõude eeldused. Tekkinud kahju ja selle suuruse põhjendamine kaebuses kirjeldatud kujul ei ole veenev, eriti arvestades asjaolu, et A.K. on haldusasjas nr 308-1604

§ 135

lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmist taotledes loobunud teenistusse ennistamisest. Kui Lõuna Prefektuur tasuks A. K teenistusse ennistamise võimaluse kaotuse eest hüvitist, siis tähendaks see, et Lõuna Prefektuur täidaks põhjendamatult üheaegselt kaks nõuet, mis on

§-s 135 sätestatud alternatiivsetena. A.K. vabastati Lõuna Politseiprefektuuri teenistusest PolTS § 49 lg-s 4 sisalduva imperatiivse reegli alusel, mille kohaldamisel ei olnud vastustajal kohustust arvestada pingelise situatsiooniga tööjõuturul ega hinnata A.K. võimalusi edaspidi tema kvalifikatsioonile vastava töö leidmisel. Samuti on kaheldav põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ja A. K väidetavalt tekkinud kahju vahel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Kõigepealt kontrollib ringkonnakohus kaebuse nõuete lubatavust. Kaebaja soovib muuhulgas Lõuna Politseiprefektuuri
2. juuli
3. a käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kuna see käskkiri on Riigikohtu üldkogu
4. novembri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-41-09 juba seadusevastaseks tunnistatud, siis ei saa seda nõuet esitada teises kohtumenetluses. HKMS § 24 lg 1 p 5 sätestab, et kui samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus, siis lõpetab halduskohus selle asja menetluse. Kuna A.K. on juba halduskohtumenetluses vaidlustanud käskkirja nr 462p, see käskkiri on seadusevastaseks tunnistatud ja kohtuotsus on jõustunud, tuleb ka käesoleva haldusasja menetlus lõpetada käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamise nõude osas. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sama asjaga, kuna sama on nii nõude ese (käskkiri nr 462p), kaebaja nõue (seadusevastaseks tunnistamise nõue) kui ka nõude aluseks olevad faktilised asjaolud (A.K. teenistusest vabastamine). Tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, et üldkogu tunnistas käskkirja nr 462p seadusevastaseks näiliselt teisel põhjusel – et see tugines põhiseadusevastasele regulatsioonile. Pärast kohtuvaidlust täiendavate motiivide leidmine sama haldusakti õigusvastasuse põhjendamiseks ei muuda fakti, et vaidlus käib sama haldusakti üle. Lahendades küsimust, kas kaebajale on tekitatud kahju, peab kohus andma paratamatult hinnangu ka sellele, kas kahju põhjustanud tegevus on õigusvastane. Seetõttu puudub põhjus eraldi õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks ka sel põhjusel. Eeltoodust tulenevalt tuleb käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamise nõude osas menetlus lõpetada.
6. Järgnevalt vaatleb ringkonnakohus kahju hüvitamise nõuet. Riigikohtu üldkogu tunnistas Lõuna Politseiprefektuuri
7. juuli
8. a käskkirja nr 462p seadusevastaseks eeskätt põhjusel, et see tugines politseiteenistuse seaduse § 49 lg-tele 3 ja 4, mille üldkogu tunnistas põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles nähti ette, et
9. aastal sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt kui samal aastal sündinud mees. Sama otsusega kohustati Lõuna Politseiprefektuuri maksma A.K. tema kuue kuu ametipalk vastavalt

§ 135lg-le 2.

4

§ 135

lg 2 sätestab, et kui (ebaseaduslikult teenistusest vabastatud) ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitisena kuue kuu ametipalga. Selle hüvitise on A.K. Riigikohtu üldkogu otsuse alusel saanud. 8. Vaidlus käesolevas asjas käib eeskätt selle üle, kas A.K. on õigus saada täiendavat hüvitist. A.K. viitab täiendava hüvitisenõude alusena

§ 135kolmandale lõikele, mis sätestab, et „Käesoleva paragrahvi 2.

lõikes sätestatud hüvituse ülempiir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest käesoleva seaduse § 361 2. lõikes nimetatud diskrimineerimiskeeldu rikkudes.“

§ 361lg 2 keelab muuhulgas teenistuja diskrimineerimise soo tõttu.

Samuti viitab A.K. soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 13 lg-le 2, mille kohaselt on isikul, kelle õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, õigus nõuda lisaks diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamisele ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt arvestab kohus hüvitise suurust kindlaks määrates diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. 9.

§ 135

lg 3 loob ringkonnakohtu hinnangul üksnes täiendava aluse ebaseadusliku teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seadusest ei tulene kohustust igal juhul hüvitist maksta. Sellist kohustust ei tulene ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 13 lgst

1. Seetõttu tuleb käesoleval juhul hinnata, kas esinevad alused täiendava hüvitise maksmiseks.
2. A.K. väidab, et diskrimineerimine on põhjustanud talle hingelist valu ja kannatusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et hingelist valu ja kannatusi sai A.K. põhjustada eeskätt teenistusest vabastamise fakt ning sellega kaasnenud muutused elukorralduses. Teenistusest vabastamise eest on A.K. seaduses ettenähtud hüvitise saanud. Lisaks tuleb arvestada seda, et teenistusest vabastamine ei olnud tingitud vastustaja või selle ametnike isiklikust diskrimineerivast suhtumisest A. K, vaid asjaolust, et tema teenistusest vabastamise vajadus tulenes kehtivast PolTS § 49 lg-st 3 ja
3. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma
4. juuni
5. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-41-09 nentinud, et PolTS § 49 § 3 ja 4 tuleneb üheselt, kui politseiametnik on jõudnud vanaduspensioniikka, siis tuleb ta ametist vabastada ja et nende sätete kohaldajal ei olnud kaalutlusõigust (p 12, 15, 18). Lisaks on halduskohus kontrollinud kahju hüvitamise võimalikkust ka riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse 2 lg 2 sätestab, et seadusega võib isiku õiguste taastamiseks, kaitseks või kahju hüvitamiseks näha ette täiendavaid nõudeid või käesolevas seaduses sätestatud nõudeid piirata. Käesoleval juhul on kahju hüvitamise nõude esitamise õigus ette nähtud

§ 135lg-s 3 ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse §-s 13.

Seetõttu ei kuulu otseselt kohaldamisele riigivastutuse seadus. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega, et riigivastutuse seadusest tulenevaid põhimõtteid saab asjas siiski kohaldada. Tegemist on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise vaidlusega ning riigivastutuse seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (RVastS § 1 lg 1). Riigikohtu halduskolleegium on pidanud võimalikuks kohaldada riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine oli reaalselt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-02, p 19). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et see põhimõte on kohaldatav ka käesolevas asjas. A.K. oli võimalik saavutada enda teenistusse ennistamine, kui ta oleks eelmises haldusasjas 5 (haldusasi nr 3-08-1604; Riigikohtus haldusasi nr 3-3-1-41-09) taotlenud enda teenistusse ennistamist, mitte kahju hüvitamist. Sellega oleks A.K. saanud kõrvaldada õigusvastase diskrimineerimisega kaasnenud negatiivsed tagajärjed. Asjaolu, et tegelikkuses häirib A.K. enim asjaolu, et ta kaotas ennistamise mittetaotlemise tõttu töö politseistruktuuris ja peab leppima vähem tasustatud tööga, kinnitab A.K. poolt käesolevas kohtumenetluses esitatud alternatiivne soov ta kahju hüvitamise asemel tööle ennistada (vt nt tl 15) ja vähendada nõutavat hüvitist ühe kroonini, eeldusel, et ta võetakse uuesti teenistusse (vt nt tl 83). Kui A.K. oleks taotlenud esimese haldusasja raames teenistusse ennistamist, oleks talle juba tekitatud kahju kompenseeritud

§ 135lg 1 alusel teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu maksmisega.

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A.K. nõue talle mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. 11. Ringkonnakohus märgib lisaks, et

§ 135

lg 2 ja 3 võivad olla käesoleval ajal tõlgendatavad selliselt, et ebaseadusliku teenistusest vabastamise puhul makstavale hüvitisele on seatud ülempiir kuuekuulise ametipalga näol, ning sellest suuremat hüvitist on isikul võimalik nõuda üksnes juhul, kui teenistusest vabastamine toimus diskrimineerimiskeeldu rikkudes. Kui see tõlgendus osutub ainuvõimalikuks, siis ei pruugi olla välistatud, et see regulatsioon on põhiseadusevastane põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust, miks tuleb võrdseid isikuid – teenistusest ebaseaduslikult vabastatud isikuid – kohelda ebavõrdselt. On kaheldav, kas ainuüksi diskrimineerimise fakt muudab isikule teenistusest vabastamise raskemini talutavaks võrreldes selle isikuga, kelle teenistusest vabastamine ei ole taandatav diskrimineerimisele, kuid mis on samamoodi isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või võtab arvesse

§-s 361 lg-s 2 nimetamata isikuomadusi. Kuna ringkonnakohus käesolevas asjas

§ 135

lg-id 2 ja 3 kellegi põhiõigusi riivavana ei kohalda, siis puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 6 Einar Vene