KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2010, Tartu Haldusasja number 3-10-140 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend P.K. kaebus Ida Politseiprefektuuri 16. detsembri 2009. a käskkirja nr 325p tühistamiseks, kaebaja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja kaebajale hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ida Prefektuuri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.K., esindaja Paul Paas Vastustaja Ida Prefektuur RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2010. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta P.K. kaebus rahuldamata. 3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ida Politseiprefektuuri 16. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 325p vabastati P.K. politseiteenistusest arvates 18. detsembrist 2009 ametikohale mittevastavuse tõttu, kuna tal puudus C1 tasemel eesti keele oskust tõendav tunnistus. 2. P. K esitas 15. jaanuaril 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Ida Politseiprefektuuri 16. detsembri 2009. a käskkiri nr 325p tühistada, muuta P.K. teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta teenistusest vabastatuks avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 124 lg 1 alusel ning välja mõista Ida Politseiprefektuurilt P.K. kasuks hüvitis kolme kuu ametipalga ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikuti P.K. teenistusse võtmisel 1991. aaastal kehtinud politseiseaduse (PolS) § 16, sest P. K ei vallanud eesti keelt. Seetõttu oleks Ida Politseiprefektuur pidanud P.K. teenistusest vabastama ATS § 124 lg 1 alusel, millega kaasneb ATS § 131 lg 3 järgi õigus saada hüvitist kolme kuu ametipalga ulatuses. 3. Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2010. a otsusega kaebus rahuldati, muudeti P.K. teenistusest vabastamise alust ja loeti ta teenistusest vabastatuks ATS § 124 lg 1 alusel ning mõisteti Ida Prefektuurilt P.K. kasuks välja hüvitisena kolme kuu ametipalk. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pidi Ida Politseiprefektuurile juba P.K. teenistusse võtmisel 1. märtsil 1991 teada olema, et P. K eesti keelt praktiliselt ei oska, mistõttu tema teenistusse võtmisel rikuti PolS § 16 lg-t 1. P.K. teenistussuhte lõpetamine oli õige, kuid vabastamise alus on vale. Kohaseks aluseks teenistussuhte lõpetamisel oleks olnud ATS § 124 lg 1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Ida Prefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)P.K. teenistusse võtmisel ei ole eeskirju rikutud. Politseiseaduses oli küll sätestatud riigikeele valdamise nõue, samas tollal kehtinud keeleseadus keeleoskuse taset ega kirjeldust ei sisaldanud. Keeleseadusega anti eesti keelt mittevaldavatele isikutele võimalus jätkata töötamist ning valmistuda keelenõuetest tulenevalt teenistuse jätkamiseks tingimusel, et nad saavutavad järk-järgult vajaliku keeleoskuse taseme. Seega ei saanud isikute teenistusse võtmisel teha takistusi teenistusse astumisel, kuni keeleoskuse tasemenõudeid ja kontrolli korda ei olnud sätestatud.
- b)Halduskohtu poolt viidatud avaliku teenistuse seadus jõustus alles 1996. aastal. Seega ei saa antud juhul teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise hindamisel lähtuda avaliku teenistuse seadusest. Avaliku teenistuse seaduse jõustumisel ei olnud ette nähtud juba töötavate isikute vabastamist, kui nad ei vastanud selles ette nähtud nõuetele.
- c)Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et hinnangu ametniku keeleoskusele saab anda ametiasutuse juht. P.K. ei vabastatud ebapiisava keeleoskuse tõttu, vaid dokumendi, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks, puudumise tõttu. Keeleoskust ei saa hinnata teenistusest vabastamist otsustav isik, vaid seda saab hinnata selleks pädev organ.
- d)Ametniku teenistusest vabastamine teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise tõttu pärast 19-aastast teenistuses olemist on ebareaalne ja ei ole kooskõlas avaliku teenistuse seaduse põhimõtetega. P. K anti piisav aeg oma keeleoskuse nõuetele vastavaks viimiseks, keeleõpe oli tasuta ning õpet oli võimalik läbida töötamiskohas. Et P. K puudub vastav tunnistus eesti keele oskuse kohta, puudub tal dokument, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks ja see andis aluse kohaldada tema teenistusest vabastamisel ATS § 117 lg 2 p 1. 5. P. K palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt oli 1991. aastal kehtima hakanud politseiseadus keelenõuete osas keeleseaduse suhtes eriseadus ja selle § 16 kohaselt pidi politseiametnik valdama riigikeelt. Et P. K ei vallanud politseiteenistusse astumise ajal riigikeelt, rikuti P.K. ametisse nimetamisel teenistusse võtmise eeskirju ja seetõttu oleks Ida Politseiprefektuur pidanud P.K. teenistusest vabastama ATS § 124 lg 1 alusel. Tähtsust ei oma asjaolu, et P.K. teenistusse võtmisel ei kehtinud avaliku teenistuse seadus, sest P.K. politsei teenistusse võtmist keelav norm sisaldus 1991. a-l kehtinud politseiseaduses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 2 6. Ida Prefektuuri apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. 7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et P.K. politseiteenistusse võtmist 1. märtsil 1991 hoolimata tema eesti keele oskuse puudumisest ei saa käsitada teenistusest vabastamise alusena ATS § 124 lg 1 alusel. Vastustaja on õigesti viidanud asjaolule, et ehkki 1. märtsil 1991 jõustunud PolS § 16 lg 1 nägi küll ette, et politseiametnik peab valdama riigikeelt, sätestas samal ajal kehtinud Eesti NSV keeleseadus § 4, et „Üksikisikutega tööalaselt suhtlevatele isikutele, nagu kõik juhtivtöötajad, riigivõimu- ja riigivalitsusasutuste, ühiskondlike organisatsioonide, õigussüsteemi, korrakaitse- ja järelevalveorganite töötajad, meditsiinipersonal, ajakirjanikud, teenindus-, kaubandus-, side-, õnnetus- ja päästeteenistuse töötajad ning muud, kehtestatakse keeleoskusnõuded. Eesti keele ja vene keele ning muude keelte valdamine ja kasutamine on kohustuslik käesoleva seaduse paragrahv 37 alusel kehtestatavate nõuete piires.“ On ilmne, et politseinik kuulus ülalviidatud regulatsioonis silmas peetud töötajate hulka, kuna loetelus on märgitud muuhulgas ka riigivõimu- ja riigivalitsusasutuste, korrakaitseorganite ning õigussüsteemi töötajad. Seega tuleb keeleoskuse hindamisel 1991. aastal juhinduda Eesti NSV keeleseaduse §-st 37, mis sätestas järgmist: „Käesoleva seaduse paragrahv 4 rakendub järk-järgult nelja aasta jooksul pärast seaduse jõustumist. Käesoleva seaduse paragrahvis 4 ettenähtud erialade ja ametikohtade loetelud, keeleoskusnõuded vastavate isikutega töölepingu sõlmimisel, atestatsioonitingimused, keelte õpetamise kord ning paragrahv 4 rakendamise tähtajad kehtestatakse Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kooskõlastatult Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi Keelekaitsekomisjoniga.“ Seega ei kehtinud 1991. aastal absoluutset eesti keele oskuse nõuet, vaid oli ette nähtud võimalus eesti keele hilisemaks omandamiseks. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et P.K. teenistusse võtmisel rikuti teenistusse võtmise nõudeid. 8. Nõustuda ei saa seisukohaga, et politseiseadus oli Eesti NSV keeleseaduse suhtes erinormiks. Eesti NSV keeleseaduse §-s 4 sätestatud regulatsiooni, mis hõlmas selgelt ka politseiametnikud, tuleb pidada eriregulatsiooniks politseiseaduses suhtes. Puudub mõistlik põhjus, miks tulnuks politseinikele kehtestada absoluutne eesti keele oskuse nõue, samas kui kõigile teistele Eesti NSV keeleseaduse §-s 4 sätestatud üksikisikutega tööalaselt suhtlevatele isikutele kehtinuks leebemad nõuded. 9. Asjaolu, et politseiametnike keeleoskuse hindamisel lähtuti Eesti NSV keeleseaduse regulatsioonist, kinnitab ka asjaolu, et 12. veebruari 1991. a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 32 kinnitatud „Politseiteenistuse määrustiku“ p 2 alap-ga 1 kehtestati, et endiste siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu kuuluvad isikud viiakse nende soovil üle politsei teenistusse. Nimetatud määruses ei olnud sätestatud erisusi uute politseinike keeleoskusnõuete suhtes. Seega aktsepteeris täitevvõim samuti võimalust, et politseiteenistusse viiakse üle ka sellised isikud, kes ei valda eesti keelt ning et neile isikutele jäeti võimalus eesti keele omandamiseks vastavalt Eesti NSV keeleseadusest tulenevale regulatsioonile. Vaidlust ei ole selles, et ka P. K oli selline isik, kes oli siseasjade organitest üle viidud politsei teenistusse. 3 10. Ülaltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et P.K. teenistusse võtmisel 1991. aastal ei toimitud õigusvastaselt ning seega ei kuulunud ta teenistusest vabastamisele ATS § 124 lg 1 alusel. Seetõttu kuulub halduskohtu otsus tühistamisele. Kuna vaidlust ei ole selles, et P. K ei oska nõutaval tasemel eesti keelt ja tal puudub keeleoskust tõendav dokument, tuleb tema vabastamist 16. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 325p pidada õiguspäraseks. Seepärast tuleb P.K. kaebus lõppkokkuvõttes rahuldamata jätta. Ringkonnakohus osundab, et eeltooduga sarnasele seisukohale on Tartu Ringkonnakohus jõudnud 22. oktoobri 2010. a otsuses haldusasjas nr 3-09-1668. 11. HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 4 Einar Vene