Obsah (7)

§ 82§ 79§ 17§ 49§ 72§ 117§ 131

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 8. november 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-08-27203

§ 82

lg 1 (kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioonis) alusel lõpetatuks lugemiseks ning

§ 82lg 2 järgse hüvitise ning märts mai 2007.

a saamata jäänud palga väljamõistmiseks. Lugeda Mihhail Dorohhini ja OÜ Eridania vahel 01.03.2007 sõlmitud tööleping lõpetatuks töötaja algatusel

§ 79lg 1 (kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioonis) alusel alates 1.

augustist 2007. a. Menetluskulude jaotus Jätta Mihhail Dorohhini kanda maa- ja ringkonnakohtus tema enda menetluskulud ning 60% OÜ Eridania menetluskuludest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seadus ei sätesta teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Mihhail Dorohhin esitas 30.06.2008 Viru Maakohtusse OÜ Eridania vastu hagi, milles palus tunnistada poolte vahel 01.03.2007 sõlmitud tööleping lõpetatuks

§ 82

alusel ja mõista kostjalt välja hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 33 600 krooni ning vähemsaadud töötasu 2007. a märtsi kuni juunikuu eest summas 17 469 krooni. Hagiavalduse kohaselt lõpetas kostja hagejaga töölepingu alates 01.08.2007

§ 79lg 1 alusel.

Töölepingu p 5 järgi oli hageja töötasu 100 krooni ühe töötunni eest. Tööpäeva kestvus oli 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Hageja väitel töötas ta märtsis 2007 kokku 22 tööpäeva 8 tundi päevas, aprillis 2007 kokku 20 tööpäeva 8 tundi päevas, mais 2007 kokku 22 tööpäeva 8 tundi päevas, juunis 2007 kokku 21 tööpäeva 8 tundi päevas. Kostja arvestas ja maksis hagejale töötasu märtsis 2007 kokku 19 tööpäeva eest (152 töötundi), jättes maksmata 2399 krooni; aprillis 2007 kokku 15 tööpäeva eest (123,3 töötundi), jättes maksmata 3670 krooni; mais 2007 kokku 12,5 tööpäeva eest (100 töötundi), jättes maksmata 7600 krooni ja juunis 2007 kokku 16 tööpäeva eest (130 töötundi), jättes maksmata 3800 krooni. Kokku jättis kostja hagejale maksmata töötasu 17 469 krooni. 2 Kuna kostja ei maksnud hagejale töötasu kokkulepitud suuruses, esitas hageja 10.07.2007 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 82alusel.

Kostja allkirjastas hageja avalduse 11.07.2007, märkides, et hageja on kohustatud töötama veel ühe kuu. Kostja töölepingu lõpetamisele

§ 82alusel vastu ei vaielnud.

Hageja esitas 01.08.2007 teistkordselt avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 82alusel.

Vaatamata sellele lõpetas kostja töölepingu hagejaga

§ 79lg 1 alusel.

Hageja leiab, et kostja, kasutades ära asjaolu, et hageja ei valda eesti keelt, märkis töölepingusse töölepingu lõpetamise alusena

§ 79lg 1, millele hageja kostja juhendamisel alla kirjutas.

Hagejal puudus vajadus eraldi vaidlustada töölepingu lõpetamist

§ 79

lg 1 alusel, kuna hageja palus avalduses töövaidluskomisjonile tunnistada tööleping lõppenuks

§ 82

alusel ja mõista tema kasuks välja hüvitis vastavalt

§ 82

lg 2, s.t hageja ei olnud nõus töölepingu lõpetamisega

§ 79lg 1 alusel.

Kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud tööajaarvestuse tabelid on võltsitud ning nendes sisalduvad andmed hageja tööaja kohta ei ole õiged. OÜ Eridania vaidles hagile vastu. Vastuväidete järgi ei teatanud hageja töölepingu lõpetamise avalduses, milles seisnes tööandja rikkumine, et lõpetada tööleping

§ 82alusel.

Kuna kostja leidis, et ta ei ole hagejaga sõlmitud töölepingut rikkunud, ei saanud kostja hageja avaldust rahuldada. Kostja teatas hagejale, et tema ilma viiteta tööandja poolsele rikkumisele saab käsitleda hageja avaldust töölepingu lõpetamisega töötaja algatusel

§ 79alusel, mis eeldab ühekuulist etteteatamistähtaega.

Peale avalduse esitamist hageja haigestus. Hageja väide, et ta ei valda eesti keelt, ei vasta tõele, kuna hageja esitas 10.07.2007 kostjale eestikeelse avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kuna hageja esitas 01.08.2007 kostjale töövõimetuslehe ja uue avalduse töölepingu lõpetamiseks, siis tuleb lugeda töösuhe jätkunuks kuni 01.08.2007. Kostja vormistas 01.08.2007 hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise

§ 79alusel ja maksis hagejale lõpparve.

Hageja allkirjastas töölepingu lõpetamise

§ 79alusel.

MAAKOHTU LAHEND Viru Maakohtu 07.07.2009 otsusega rahuldati Mihhail Dorohhini hagi ning M. Dorohhini ja OÜ Eridania vahel 01.03.2007 sõlmitud tööleping loeti lõpetatuks enne 01.07.2009 kehtinud

§ 82lg 1 alusel ning OÜ-lt Eridania mõisteti M.

Dorohhini kasuks välja 51 707 krooni. Otsuse põhjenduste järgi kuulub kohaldamisele enne 01.07.2009 kehtinud töölepinguseadus ja sellega seonduvad seadused (palgaseadus, töö- ja puhkeaja seadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus). Hageja saamata jäänud töötasu nõudes summas 17 469 krooni jõudis maakohus järeldusele, et hageja ja kostja tõendid on vasturääkivad. Hageja on tõendanud, et hageja tööaeg vastab töölepingus kokkulepitud tööajale ning töölt puudumisi või töölt eemaldamist hageja suhtes ei olnud. Kostja on hageja väite võrdväärselt ümber lükanud ja tõendanud, et hageja puudus sageli töölt ja seetõttu arvestati hagejale tööaega vähem kui tööleping seda sätestab. Kohus arvestas asjaolu, et hageja on töötaja, kes on töösuhtes nõrgem pool.

§ 17

kohaselt, sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsaim. Kohus leidis, et kostjal kui tööandjal tuleb tõendada hageja poolt töölepingu rikkumine, s.o töölt puudumine või töölt eemaldamine hageja süülise käitumise tõttu. Kuna hageja on tõendanud, et ta ei rikkunud töölepingus sätestatud tööaja kohustust ja kostja on selle võrdväärselt ümber lükanud, tuleb kostjal, lähtuvalt asjaolust, et töötaja on töösuhtes nõrgem pool, lisaks eelnevale tõendada, et hageja rikkus töölepingus sätestatud kohustust ja ei viibinud tööl tööaja tabelites märgitud aegadel. 3 Kohus ei tuvastanud, et hagejale oleks määratud distsiplinaarkaristust töölt puudumise eest või et muul viisil oleks hageja rikkumisi fikseeritud. Kostja 15.06.2007 käskkiri nr 1, millega tööandja otsustas hageja töötasust kinni pidada 3800 krooni, ei tõenda distsiplinaarkaristuse määramist hagejale. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 12 lg 1 ja lg 2 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Käskkirjal puudub hageja allkiri selle kohta, et käskkiri on hagejale teatavaks tehtud. Samuti ei ole käskkirjal märget selle kohta, et hageja oleks keeldunud karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest. Seega ei ole hagejale distsiplinaarkaristust määratud. Ka hageja

1. a juunikuu palgalehel ei kajastu 3800 krooni kinnipidamine hageja töötasust. Seega on kostja vastuväide, et hageja ei täitnud töökohustusi kohaselt, s.o puudus sageli töölt, tõendamata. Kohus luges tõendatuks, et hageja tööaja arvestus perioodil märts 2007 kuni juuni 2007 vastab hageja poolt esitatud arvestusele - hageja töötas märtsis 2007 kokku 22 tööpäeva 8 tundi päevas, aprillis 20 kokku 20 tööpäeva 8 tundi päevas, mais 2007 kokku 22 tööpäeva 8 tundi päevas ja juunis 2007 kokku 21 tööpäeva 8 tundi päevas. Hageja tööaeg märtsis 2007 moodustas 176 tundi, kosta arvestas hagejale tööajaks 152 tundi, s.o 24 tundi vähem; aprillis 2007 moodustas 160 tundi, kostja arvestas hagejale tööajaks 123,3 tundi, s.o 36,7 tundi vähem; mais 2007 moodustas 176 tundi, kostja arvestas hagejale tööajaks 100 tundi, s.o 76 tundi vähem; juunis 2007 moodustas 168 tundi, kostja arvestas hagejale tööajaks 130 tundi, s.o 38 tundi vähem. Kokku on kostja arvestanud hagejale tööaega vähem 174,7 tundi. Vastavalt töölepingu p 4.
2. moodustas hageja põhipalk 100 krooni üks töötund. Kohus leidis, et kostja ei ole maksnud hagejale töötasu perioodil märts 2007 kuni juuni 2007 kokku 174,7 töötunni eest summas 17 470 krooni (ühe kroonine erinevus hageja nõudes märgitud summa 17 469 krooni osas on ilmselt hageja arvutusviga).

§ 49

p 2 järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagejal saamata jäänud töötasu perioodi eest märts 2007 kuni juuni 2007 kokku 174,7 töötunni eest summas 17 470 krooni. Kohus leidis, et palga maksmisega töölepingus kokkulepitust vähemas määras rikkus kostja oluliselt töölepingut.

§ 82

lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt 5 kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmatajätmine, mittenõuetekohane täitmine. Kostja väide, et hageja ei teatanud töölepingu lõpetamise avalduses milles seisnes tööandja rikkumine, on alusetu, kuna hageja 10.07.2007 avalduses on selgelt väljendatud töölepingu lõpetamise alus ja põhjus, s.o tööandja kohustuste täitmata jätmine, mis seisnes palga maksmises kokkulepitust vähemas määras. Riigikohus leidis 10.11.2005 lahendis nr 3-2-1-120-05, et sellises olukorras on tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel

§ 82

lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Etteteatamistähtaeg 5 päeva möödus 16.07.2007 ning kostja oleks pidanud lõpetama töölepingu hagejaga 16.07.2007 või vaidlustama hageja esitatud töölepingu lõpetamise aluse töövaidlusorganis. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud vastava avalduse töövaidlusorganile. Kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut etteteatamistähtaja möödudes. 4 Töölepingust selgub, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu 01.08.2007

§ 79

alusel.

§ 72

lg 1 järgi on tööandja ja töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult (§-d 77, 79, 80, 82, 85 ja 87). Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. Riigikohtu 30.09.2003 lahendi nr 3-2-1-95-03 järgi, kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping

§ 79alusel, ei ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada.

Töötaja algatusel töölepingu lõpetamine eeldab tema kirjalikku ja selget tahteavaldust. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks esitanud kostjale avaldust töölepingu lõpetamiseks

§ 79alusel.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna hageja esitas 01.08.2007 kostjale töövõimetuslehe ja uue avalduse töölepingu lõpetamiseks, siis tuleb lugeda, et töösuhe jätkus peale 10.07.2007 ja kestis kuni 01.08.

1. Asjaolu, et hageja oli töövõimetuslehel alates 11.
2. kuni 31.07.2007, ei takistanud kostjal lõpetada tööleping hagejaga või vaidlustada töösuhte lõpetamist töövaidlusorganis peale viiepäevase etteteatamistähtaja möödumist, s.o 16.07.
3. Samuti ei ole õige kostja väide, et hageja nõustus töölepingu lõpetamisega

§ 79alusel, kuna ta ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist töövaidlusorganis.

Hagejal oli õigus lõpetada tööleping

§ 82alusel peale viie-päevase etteteatamistähtaja lõppu ilma seda vaidlustamata.

Hageja 01.08.2007 avaldusest selgub, et hageja esitas peale töövõimetuse lõppu kostjale 10.06.2007 avaldusega samasisulise korduva tahteavalduse töölepingu lõpetamiseks tööandja kohustuste täitmata jätmise alusel. Nimetatud asjaolu kinnitab, et hageja ei nõustunud töölepingu lõpetamisega

§ 79alusel.

Kohus on seisukohal, et hageja allkiri töölepingu lõpetamise kohta ei asenda

§ 72sätestatud hageja kirjalikku tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks.

Hageja on tõendanud, et soovis lõpetada töölepingut tööandja kohustuste täitmata jätmise tõttu

§ 82alusel.

Hageja tahe väljendub ka töövaidlusorganile 11.07.2007 ja 30.10.2007 esitatud avaldustes, milles hageja jääb oma nõude juurde lõpetada tööleping

§ 82alusel.

Seega lõpetas kostja hagejaga töölepingu

§ 79

alusel ebaseaduslikult ning hageja ja kostja vahel 01.03.2007 sõlmitud töölepingu lõpetamise aluse formuleering tuleb muuta ja lugeda tööleping lõpetatuks enne 01.07.2009 kehtinud

§ 82

lg 1 alusel tööandja kohustuste täitmatajätmise tõttu.

§ 117

lg 1 järgi töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist.

§ 82lg 2, määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1.

lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Vastavalt töölepingu p 4.

1. moodustas hageja põhipalk 100 krooni üks töötund. Hageja töötasu moodustas märtsis 17 600 krooni, aprillis 16 000 krooni, mais 17 600 krooni, juunis 16 800 krooni ja juulis 5600 krooni, kokku 73 600 krooni. Kalendris oli
2. a märtsis kokku 22 tööpäeva, aprillis 20 tööpäeva, mais 22 tööpäeva, juunis 21 tööpäeva ja juulis töötas hageja 7 tööpäeva, ülejäänud kuu viibis hageja töövõimetuslehel, kokku tööpäevi
3. Hageja keskmine päevapalk moodustab 73 600 / 92 = 800 krooni. Kuu keskmine päevade arv on 21 tööpäeva. Hageja keskmine kuupalk seega 21 x 800 = 16 800 krooni. Kahe kuu keskmine palk moodustab 33 600 krooni. Kuna kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel 01.03.2007 sõlmitud tööleping on lõpetatud

§ 82

lg 1 alusel tööandja kohustuste täitmatajätmise tõttu, tuleb kostjalt välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 33 600 krooni ja hageja saamata jäänud töötasu summas 17 470 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 51 070 krooni. Kohtus ei arvestanud hageja tõendeid A. N. seletuskiri (TVK tl 8), V. avaldus (TVK tl 22) ja kostja tõendeid A. N. avaldus 09.11.2007 (TVK tl 41) ja seletuskiri (TVK tl 42), kuna tegemist 5 on isikute, keda kohus ei ole seaduses sätestatud korras tunnistajana üle kuulanud, kirjalikult esitatud subjektiivsete seisukohtadega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS OÜ Eridania esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste järgi on maakohus hinnanud ekslikult asjas kogutud tõendeid, mistõttu on kohtuotsus vastuolus TsMS § 436 lg 2, 4 ja TsMS § 5 lg

1. Maakohus on asunud otsuse põhjendustes vasturääkivatele seisukohtadele. Kohus on tuvastanud, et hageja töötas kostja juures töölepingu nr 6 alusel alates 01.03.2007 kuni 01.08.
2. Samas on kohus asunud otsuse lk 9 lõige 8 seisukohale: Kohus ei nõustu kostja väitega, et töösuhe jätkus. Asjaolu, et hageja oli töövõimetuslehel alates 11.07.2007 kuni 31.07.2007, ei takistanud kostjal lõpetada tööleping hagejaga või vaidlustada töösuhte lõpetamist töövaidlusorganis peale 5-päevase etteteatamistähtaja möödumist, s.o 16.07.
3. Apellant leiab, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töösuhe kestis 01.03.2007 kuni 01.08.
4. Sellisele seisukohale asusid menetluse käigus apellant, vastustaja, töövaidluskomisjon ja maakohus. Seega ei saa olla vaidlust töösuhte perioodi üle, mille üle pooled ei vaidle. Maakohtu selline järeldus on vastuolus TsMS § 5 lg 1 sätestatuga. Apellant on seisukohal, et vastustaja loobus 10.07.2007 esitatud avaldusest lõpetada töösuhe

§ 82alusel.

Apellant sai vastustaja avalduse kätte 11.07.

1. Seega oleks apellant pidanud avaldusega nõustumise korral töölepingu lõpetama 16.07.
2. Apellant ei lõpetanud vastustaja töölepingut 16.07.2007

§ 82alusel põhjusel, et apellant ei ole rikkunud poolte vahel sõlmitud töölepingut.

Apellant selgitas vastustajale, et juhul kui vastustaja soovib ära minna omal soovil, tuleb tal töölepingu lõpetamisest ette teatada

§ 79lg 1 kohaselt 1 kuu.

Peale seda jäi vastustaja töövõimetuks. Vastustaja esitas uue avalduse sama töölepingu lõpetamiseks 01.08.2007. Kui apellant oleks nõustunud töölepingu lõpetamisega

§ 82

alusel 01.08.2007 esitatud avalduse alusel, siis oleks vastustaja olnud kohustatud täitma töökohustusi kuni 05.08.

1. Sellisel juhul oleks apellant olnud kohustatud lepingu lõpetama 05.08.
2. Poolte vahel lõpetati tööleping

§ 79alusel 01.08.2007.

Seega võttes arvesse vastustaja käitumist, loobus vastusaja enda poolt 10.07.2007 esitatud avaldusest lõpetada tööleping

§ 82alusel 10.07.2007.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et 10.07.2007 ja 01.08.2007 esitatud avaldused töölepingu lõpetamiseks on õiguslikult samasisulised korduvad tahteavaldused. Apellant leiab, et esitatud avaldused on erineva sisuga. Vastustaja 10.07.2007 avaldus on eesti keeles, mille on ilmselgelt teise isiku poolt juurde kirjutatud järgmine tekst - seoses § 82 alusel 16.07.2007. Sarnaselt on teine isik teinud ilmselgeid juurdekirjutusi vastustaja 11.07.2007 TVK-le esitatud avaldusele. Teise isiku juurdekirjutused puudutavad samuti töölepingu lõpetamist

§ 82alusel ja selle alusel saadavat hüvitist.

Vastustaja andis kohtus vande all ütlusi, et ta ei oska vastata, kes tegi juurdekirjutuse tema esimesele avaldusele, mille ta tööandjale esitas ning vastustaja ei tea

§ 82sisu (16.03.2009 kohtuistungi protokolli lk 3).

Seega isegi 16.03.2009 ei teadnud vastustaja

§ 82

sisu, mis annab omakorda kinnitust sellele, et vastustaja tahe oli lahkuda omal soovil, nii nagu ta omakäeliselt 10.

1. avalduses ja 01.
2. avalduses kirjutas. Apellant on seisukohal, et vastustaja tegelik tahe 10.07.2007 esitatud avalduse kohaselt oli töösuhe lõpetada omal soovil

§ 79

alusel, kuna puudub vastustaja omakäeline viide

§ 82-le.

Vastustaja sellekohane tahe ilmneb ka TVK-le esitatud avalduses, milles vastustaja esitab omakäeliselt kirjutatud avalduses vaid saamata jäänud palga nõude. Ka ei teadnud vastustaja 16.03.2009 toimunud istungil vande all antud ütluste kohaselt

§ 82sisu.

Vaatamata sellele, et 01.08.2007 esitatud avalduses on viide korduvale avaldusele, puudub viide esimese avalduse kuupäevale ja lepingu lõpetamise alusele. Isegi kui ka viited oleksid olemas, 6 siis faktiliselt ei lõppenud töösuhe

1. juulil vaid see kehtis kuni
2. augustini, mida vastustaja oma tegudega tunnistab, esitades
3. augustil uue sisuga avalduse töösuhte lõpetamiseks. Vastustaja loobus 10.07.2007 esitatud avaldusest lõpetada töösuhe 16.07.
4. Vastustaja esitas 01.08.2007 avalduse töösuhte lõpetamiseks viitamata

-s sätestatud alusele. Kui töötaja soovib töösuhte lõpetada omal soovil

§ 79alusel, ei ole töötaja kohustatud teatama lahkumise põhjust.

Vastustaja viitas oma avalduses tööandja rikkumistele, jättes märkimata konkreetsed rikkumised. Isegi kui vastustaja oleks märkinud avalduses apellandi väidetavad rikkumised, jättes märkimata töölepingu lõpetamise aluse, ei saa vastustaja avaldusest järeldada, et tegemist oli tahtega lõpetada tööleping

§ 82alusel.

Töölepingu lõpetamise avalduses

§ 79alusel võib töötaja põhjendada lahkumist kuid ei ole seda kohustatud tegema.

Riigikohus selgitab lahendis nr 3-2-1-156-05, et töölepingu lõpetamisest etteteatamine on tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes. Käesolevas vaidluses väljendas vastustaja oma tahteavaldust lõpetada töösuhe esitades selleks 01.08.2007 avalduse. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-3-00 järgi vaidluse korral selle üle, kas töötaja töölepingu lõpetamise soovist tööandjale ette teatas ja vastava avalduse esitas, kui töötaja väidab, et ta ei ole töölepingu lõpetamiseks omal algatusel avaldust esitanud, peab tööandja tõendama, et nimetatud avaldus esitati, kusjuures kohus arvestab tööandja poolt esitatud kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõendeid. Kuna vastustaja esitas 01.08.2007 avalduse töölepingu lõpetamiseks viitamata töölepingu lõpetamise

-st tulenevale alusele, sai apellant sellest järeldada vaid seda, et vastustaja soovib lahkuda omal soovil. Vastustaja väited, et ta ei oska eesti keelt ning seetõttu ei saanud ta aru, millele ta alla kirjutas, on paljasõnalised ja alusetud. Lisaks kirjutas apellant töölepingu lõpetamise aluse paragrahvi tähenduse ka sõnaliselt välja. Seega isegi kui vastustaja ei saanud aru paragrahvi numbri tähendusest, siis sai või pidi aru saama selle sõnaliselt väljendatud sisust. Vastustaja ei ole 01.08.2007

§ 79alusel lõpetatud töölepingut ITVS § 6 lg 2 kohaselt vaidlustanud.

Seega töösuhe lõppes 01.08.2007

§ 79alusel.

Apellant leiab, et maakohus ei saanud tugineda Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-120-05, mille järgi ei saa asjaolust, et kostja ei ole töölepingu lõpetamist

§ 79

alusel vaidlustanud, tuletada järeldust, et kostja oli töölepingu lõpetamisega sellel alusel nõus. Apellant on seisukohal, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav, kuna selle asjaolud on erinevad apellandi ja vastustaja vahelise vaidluse asjaoludest. Viidatud kaasuses esitas töötaja avalduse

§ 82

alusel ning ei esitanud uut avaldust tööandjale ja poolte vahel töösuhe lõppes päras 5 päevast ette teatamist. Apellandi ja vastustaja vahelises vaidluses ei ole apellant lõpetanud töölepingut

§ 79

alusel vastustaja poolt esitatud avalduse alusel, milles oleks viide

§ 82-le.

Apellant ei ole poolte vahel sõlmitud töölepingut rikkunud ning on maksnud vastustajale töötasu vastavalt tööl oldud ajale. TPS § 14 kohaselt on tööandja kohustatud pidama kõigi töötajate tööaja arvestust. Apellant pidas vastustaja osas tööaja arvestust esitades vastavad tabelid. Vastustaja ei täitnud sageli tööajanormi ja puudus töölt. Lisaks tarvitas vastustaja alkoholi ka tööajal, mille kohta andis kohtuistungil tunnistust J. V. . Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohtumenetluse käigus selgunud, et vastustajal olid alkoholiprobleemid, mis takistasid vastustajal töökohustusi täita. Vastustaja ei vaielnud Hr A. ütlustele vastustaja tööajal ebakaines olekus viibimise vastu.

1. a, mil oli headest töötajatest puudus, hoidis apellant oma töötajaid ja talus nende käitumist kuni enda jaoks kehtestatud piirini. Vaidluse käigus on selgunud, et vastustaja väited selle kohta, et tööajatabelites kajastatud andmed tema tööaja kohta ei vasta tegelikkusele, on paljasõnalised ja tõendamata. PaS § 18 lg 1 kohaselt kui töötaja ei täida tööülesannet omal süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Asjas on leidnud tõendamist asjaolu, et apellant tasus vastustajale töö eest vastavalt vastustaja poolt tehtud tööle ja selle alusel koostatud tööaja tabelitele. 7 Tunnistaja J. V. ütlusi ei saa kasutada tõenditena perioodi kohta 01.03.-31.05.2007, kuna J. V. töötas apellandi juures 01.06.- 06.07.
2. J. V. saab anda ütlusi vaid vastustaja väidetava juunikuu vähem makstud töötasu nõudega seoses. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata apellandi tõendina A. N. seletuskirja. TsMS § 232 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokkuleppinud teisiti. Apellant esitas A. N. omakäeliselt kirjutatud seletuskirja TVK-le. Kuna apellant ei osanud arvata, et maakohus jätab A. N. seletuskirja arvestamata, siis ei kuulatud A. N. kohtus tunnistajana üle. Nimetatud tõendiga soovib apellant tõendada, et vastustaja viibis tööl ebakaines olekus, mistõttu tema palka vähendati ja arvestati vastavalt tööl oldud ajale. Vastustaja ei ole suutnud tõendada oma väidet, et ta töötas vastavalt ettenähtud tööaja riiklikule normile. Vastustaja ei ole menetluse käigus tõendanud, mis tööd ta nendel päevadel tegi, mille eest ta tasu nõuab. TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt tuleb hagiavalduse märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid oma nõuete aluseks olevatele asjaoludele. Kuna maakohus ei suutnud tõendeid hinnata selliselt, et ühe poole tõendid kaaluvad üle teise poole tõendid, siis otsustas kohus võtta otsuse tegemise aluseks kõige lihtsama postisooni, mille kohaselt töösuhtes on vastustaja nõrgem pool. Apellant nõustub, et töösuhtes on vastustaja nõrgem pool, kuid vaidluse korral tuleb lähtuda asjaolust, et nõude esitanud pool peab neid TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt tõendama. Vastustaja pöördus TsMS § 3 lg 1 kohaselt kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud huvide kaitseks. Kui vastustaja ei suuda oma nõudeid tõendada, siis tuleb kohtul asuda ka vastavasisulisele seisukohale. Maakohus asunud iseendaga vasturääkivatele seisukohtadele, mis viitab sellele, et kohus asjas tõendeid ekslikult hinnanud. „Kohus jõuab järeldusele, et hageja ja kostja tõendid on vasturääkivad. Hageja on tõendanud, et hageja tööaeg vastab töölepingus kokkulepitud tööajale ning töölt puudumisi või töölt eemaldamisi hageja suhtes ei olnud. Kostja on hageja väite võrdväärselt ümber lükanud ja tõendanud, et hageja puudus sageli töölt ja seetõttu arvestati hagejale tööaega vähem kui tööleping seda sätestab." (otsuse lk 6, 6 lõik). „Kohus asub seisukohale, et kosja vastuväide - hageja ei täitnud töökohustusi kohaselt, s. o puudus sageli töölt - on tõendamata. " (otsuse lk 7, 4 lõige). Viidatud kaks seisukohta on üks näide sellest, kuidas maakohus on asunud iseendaga vasturääkivatele seisukohtadele ja on seega teinud asjas tõendeid hinnates ebaõige otsuse. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt enne 01.07.2009 kehtinud

§ 17

kohaselt, sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsaim (otsuse lk 7, 8 lõige). Kohus ei ole viidanud millised õigusakti või õigusakti ja lepingu sätted on antud vaidluse kontekstis vastuolus, mille korral tuleb vastustaja jaoks kohaldada soodsamat. Apellant on seisukohal, et kohus oleks pidanud tegema otsuse vastavalt asjas esitatud nõuetele, asjaoludele, tõenditele ja kohaldatavale seadusele. Kuna maakohus ei võtnud arvesse apellandi poolt esitatud A. N. seletuskirja, mis on apellandi seisukohalt asjas oluline tõend tõendamaks vastustaja töökohuste täitmist ja tööajanormist kinnipidamist, taotleb apellant TsMS § 229 lg 2 ja TsMS § 633 lg 4 p 6 alusel A. N. ära kuulamist ringkonnakohtu istungil. M. Dorohhin vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.. Vastuväidete järgi kehtis tööleping alates 01.03.2007 kuni 11.07.2007. Alates 11.07.2007 kuni 31.07.2007 oli tööleping peatatud seoses töötaja haigestumisega. Apellant lõpetas vastustajaga töölepingu 01.08.2007. 8 Apellandi väide, et M. Dorohhin loobus 10.07.2007 avaldusest töölepingu lõpetamiseks

§ 82alusel, on paljasõnaline ning ei vasta tõele.

Apellant ei ole esitanud tõendeid oma väide tõendamiseks. Apellant ei viidanud maakohtus eelnimetatud asjaolule ja apellatsioonkaebuses ei ole ta esitanud põhjust, miks ta ei teinud seda esimese astme kohus. Seega ei vasta apellatsioonkaebus TsMS § 633 lg 5 sätestatule. Vastustaja andis 16.03.2009 kohtuistungil ütlusi, et venekeelse avalduse ta kirjutas selle tõttu, et kui ta tõi haiguslehe, palus A. kirjutada uue avalduse, kuna ta väitis, et kaotas esimese avalduse ära. See oli 01.08.

1. Sellega tõendas vastustaja, et ta ei ole loobunud oma avaldusest, mis oli esitatud 10.07.
2. Vastustaja viitas 01.08.2007 avalduses, et see on korduv avaldus. Ebaõige on apellandi väide, et vastustaja 10.07.2007 ja 01.08.2007 töölepingu lõpetamise avaldused ei ole õiguslikult samasisulised korduvad tahteavaldused, kuna avaldused on erineva sisuga. Vastustaja leiab, et apellant ei ole sellele asjaolule viidanud esimese astme kohtus. Samuti tuleneb mõlema avalduste sisust väga selgelt vastustaja tahe lõpetada tööleping seoses tööandja poolt kohustuste täitmata jätmisega ja töölepingu täitmata jätmisega. Vastustaja on otseselt viidanud 01.08.2007 esitatud avalduses korduvale avaldusele. Avalduste sisu vastab

§ 82sisule.

Vastustaja leiab, et ei ole tähtis, kes tegi 10.07.2007 avaldusel juurdekirjutuse „ § 82 alusel”, vastustaja ei pea teadma töölepingu seaduse sätete sisu. Avalduse koostamiseks on tal õigus pöörduda mistahes kompetentse isiku poole, mitte teha seda omakäeliselt või tsiteerida peast seaduste sätteid. Ebaõige on apellandi järeldus, et vastustaja tegelik tahe 10.07.2007 esitatud avalduse kohaselt oli töösuhe lõpetamine omal soovil

§ 79

alusel, kuna puudub vastustaja omakäeline viide

§-le

1. Apellant on jätnud tähelepanuta, et vastustaja tegelik tahe tuleb kindlaks teha esmakordse avalduse sisuga ning arvestada tuleb ka vastustaja ütlusi kohtuistungil. Apellant ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et M. Dorohhin ei täitnud tööajanormi ja puudus töölt. Ainsaks tõendiks oli tööajaarvestuse tabel, mis on koostatud hiljem apellandi enda poolt ning sellist tõendit ei saa pidada usaldusväärseks. Apellant tsiteerib apellatsioonkaebuses enda väiteid nagu need oleksid kohtu järeldused. Kohtuotsuse üldmõttest nähtub, et maakohus ei teinud selliseid järeldusi, vaid ainult tsiteeris kostja, s.o apellandi väiteid. Apellant ei lükanud ümber vastustaja ütlusi vande all ja tunnistaja V. ütlusi. Vastustaja vaidleb vastu apellandi taotlusele arvestada tõendina A. N. seletuskirja ja kuulata A. N. tunnistajana ringkonnakohtus. TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamisega. A. N. ei ole tunnistajana üle kuulatud. Tema seletuskirja TVK-le ei saa käsitleda ülekuulamise protokollina teises kohtumenetluses. Apellant oleks pidanud taotlema maakohtus A. N. ülekuulamist, kuid ta ei teinud seda ning A. N. seletuskirja ei saa käsitleda ka dokumentaaltõendina. Asjaolu, mida apellant soovib A. N. ütlustega tõendada, ei oma tähtsust käesoleva vaidluse lahendamiseks. Vaidluse ese ei seisne selles kas 13.06.2007 oli vastustaja objektil koos A. N. ebakaines olekus. Apellandi koostatud ning kohtule esitatud tööajatabelite ebausaldusväärsust tõendab asjaolu, et need on koostatud ainult vastustaja M. Dorohhini suhtes, kuigi vastustaja töötas koos teiste töötajatega ning seda on kinnitanud ka apellant. Vastustaja poolt töökohustuste nõuetekohast täitmist kinnitas tunnistaja V. Kui vastustaja ei oleks täitnud töökohustusi 4 kuu jooksul nagu väidab apellant, siis miks ei karistanud apellant vastustajat töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse kohaselt. 9 Vastustaja palub jätta arvestamata kõik apellatsioonkaebuses esitatud uued asjaolud ning taotlused koguda uusi tõendeid, mida ei ole esitanud esimese astme kohtus. Apellant ei ole kaebuses viidanud mõjuvatele põhjustele, miks ta ei teinud seda esimese astme kohtus. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada tõendite osalise väära hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kuna hageja ja kostja vahel
3. märtsil 2007 sõlmitud tööleping nr 06 on lõpetatud enne
4. juulit 2009, siis kohaldab ringkonnakohus tulenevalt

§ 131lg-st 1 ja lg-st 2 enne 1.

juulit 2009 kehtinud

vastavaid sätteid. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab hagi osaliseks rahuldamiseks kostjalt hageja kasuks välja 2007. a juuni palga saamata osa 3000 krooni ning jätab rahuldamata hageja nõuded töölepingu lõpetatuks lugemiseks

§ 82

lg 1 alusel ning

§ 82lg 2 järgse hüvitise ning märts-mai 2007.

a saamata jäänud palga väljamõistmiseks. Ringkonnakohus loeb pooltevahelise töölepingu lõpetatuks töötaja algatusel

§ 79lg 1 alusel alates 1.

augustist

1. a.
2. Saamata jäänud töötasu nõue. Enne
3. juulit 2009 kehtinud

§ 49

p 2 sätestas, et tööandja on kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Vastavalt pooltevahelise töölepingu p-le 3.

1. oli tööaja kestvuseks kokku lepitud 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, tööaja alguse ja lõpu osas kokkulepet töölepingus ei ole. Vastavalt töölepingu p 4.
2. oli hageja põhipalk 100 krooni ühe töötunni eest; p 4.6 kohaselt maksti palka üks kord kuus
3. kuupäeval; raha maksti pangakontole. Poolte vahel on vaidlus selles, kas tööandja on ajavahemikul märts kuni juuni
4. a arvestanud töötajale töötatud tunde õigesti ning sellest lähtuvalt, kas kostja on või ei ole jätnud hagejale välja maksmata osa nimetatud ajavahemikul väljatöötatud palgast. Kostja väitel puudus hageja mõjuva põhjuseta töölt märtsis 2007 3 päeva (16.,
5. ja
6. märts), aprillis 2007 4 päeva (5., 12.,
7. ja
8. aprill) ning
9. aprillil oli tööl 3,3 tundi, mais 2007 puudus hageja töölt 9 päeva (7., 9., 10., 11., 18., 24., 25.,
10. ja
11. mai) ning
12. mail oli tööl 4 tundi, juunis 2007 puudus hageja töölt 3 päeva (22.,
13. ja
14. juuni) ning
15. juunil oli ta tööl 2 tundi; nimetatud töölt puudutud aja eest ei ole kostja hagejale palka arvestanud. Hageja väitel töötas ta ka nimetatud aegadel ning kostja on ebaõigesti jätnud talle välja maksmata palga perioodil märts kuni juuni 2007 kokku 174,7 töötunni eest summas 17 470 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, et poolte väited on tõendamata ning et asjaolude tuvastamisel tuleb seetõttu arvestada asjaolu, et hageja on töötaja, kes on töösuhtes nõrgem pool. Kohus ei saa olukorras, kus mõlemad pooled on esitanud oma väidete tõendamiseks tõendeid, asuda seisukohale, et eelistada tuleb töötajapoolseid tõendeid, kuna töötaja on töösuhtes nõrgem pool. TsMS sätetest ei tulene, et kohus peaks töövaidlust lahendades tõendite hindamisel eelistama töötaja poolt esitatud tõendeid tööandja omadele. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Nimetatud sätetest tuleneb seega, et kohus peab tõendeid oma siseveendumuse kohaselt hindama ning otsustama, kumma pooltest esitatud tõendid on teise omast usaldusväärsemad. 10 Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks: 1) oma vande all antud seletuse (tl-d 53-54 ja 110), mille kohaselt ta viibis ajavahemikul märts kuni juuni
16. a tööl kõigil tööpäevadel, 2) tunnistaja J. V. ütlused, milliste kohaselt töötas ta koos hagejaga kostja objektidel juunis 2007 ning sel perioodil hagejal tööluuse ei olnud ning teda ei eemaldatud ka töölt, 3) A. N. nimelt koostatud 10.07.2007 seletuskirja (töövaidluskomisjoni toimikus lk 8), mille kohaselt töötas A. N. koos hagejaga juunis 2007 kõikidel tööpäevadel. Kostja on esitanud oma väidete kinnitamiseks tööaja arvestuse tabelid (töövaidluskomisjoni toimikus lk-d 27-31), millistes on märgitud hageja puudumine töölt ning osaline töötamine kostja poolt väidetud aegadel. Lisaks on kostja esitanud töövaidluskomisjonile: 1) A. N. poolt allkirjastatud venekeelse avalduse (töövaidluskomisjoni toimikus lk 41), mille kohaselt ei ole ta hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud 10.07.2007 seletuskirja kirjutanud ega sellele alla kirjutanud, 2) A. N. 14.06.2007 seletuskirja (töövaidluskomisjoni toimikus lk 42), milles A. N. on märkinud, et nii tema kui ka vastustaja kõrvaldati 13.06.2007 osaühingu tegevdirektori poolt töölt nende objektil ebakaines olekus viibimise tõttu ning 3) kostja 15.06.2007 käskkirja nr 1 (töövaidluskomisjoni toimikus lk 40), millega kostja on otsustanud hageja töötasust kinni pidada 3800 krooni seoses hageja 13.06.2007 tööl ebakaines olekus viibimisega ning selle tagajärjel töös praagi tekitamisega. Maakohus on jätnud ebaõigesti jtõenditena kõrvale eelviidatud A. N. seletuskirjad ja avalduse põhjusel, et kohus ei ole teda seaduses sätestatud korras tunnistajana üle kuulanud. Kuna ITLS § 24 lg 6 kolmanda lause järgi loetakse sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse pöördumisel varem töövaidluskomisjonile esitatud tõendid kohtusse esitatuks, tuli maakohtul hinnata viidatud A. N. seletuskirju ja avaldust kui dokumentaalseid tõendeid kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus, hinnates eelviidatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hageja väited tema töötamise kohta vaidlusalusel perioodil kõigil tööpäevadel on tõendatud üksnes 2007 juunikuu osas. Hageja väiteid tema töötamise kohta vaidlusalustel 22.,
17. ja
18. juunil ning
19. juunil 2007 kogu tööpäeva ulatuses kinnitavad peale tema enda vande all antud ütluste ka tunnistaja J. V. ütlused ning nendega on ümber lükatud tööandja poolt juuni 2007 tööaja tabelis, kostja 15.06.2007 käskkirjas nr 1 (seda ei ole hagejale seaduses ettenähtud korras teatavaks tehtud), ja A. N. 14.06.2007 seletuskirjas märgitu. Hageja tõendid selles osas on ringkonnakohtu hinnangul kostja omadest usaldusväärsemad. Samas ei ole hageja omapoolsete tõenditega ümber lükanud kostjapoolset dokumentaalset tõendit, s.o tööaja arvestuse tabelites märgitut, selle kohta, et hageja puudus töölt osadel tööpäevadel ajavahemikul märts kuni 31.05.2007 ning et 25.04.2007 oli ta tööl 3,3 tundi ning 29.05.2007 4 tundi. Hageja on nimetatud osas esitanud tõendina vaid enda vande all antud seletused, milliseid ei saa käsitleda erapooletutena, samuti ei ole ta tõendanud oma väidet, justkui koostanuks tööandja tööaja arvestuse tabelid tagantjärgi töövaidluse läbivaatamise ajal töövaidluskomsjonis. Eeltoodust tulenevalt on seega põhjendatud hageja palganõue
20. a juunikuu 3 tööpäeva ja lisaks 6 töötunni eest 13.06.2007, s.o on kokku 30 töötunni eest kogusummas 3000 (30 x 100) krooni. Ülejäänud osas tuleb hagi saamata töötasu nõudes jätta rahuldamata.
21. Töölepingu lõpetamine. Kuni 01.07.2009 kehtinud

§ 82

lg 1 sätestas, et töötaja teatab nii määramata ajaks kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muudatused tootmis- või töökorralduses. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et: 1) hageja esitas 10.07.2007 kostjale avalduse (kohtutoimikus lk 8) töölepingu lõpetamiseks

§ 82alusel seoses tööandja poolse kohustuste 11 täitmata jätmisega.

Lisaks märkis hageja avaldusse venekeelse selgituse, et ta ei saanud juunikuu töötasu kätte täies ulatuses. Tööandja esindaja on nimetatud avaldusele andnud oma allkirja 11.07.2007 märkusega, et töötajat on hoiatatud, et TL paragrahvi järgi on ta kohustatud töötama veel ühe kuu; 2) hageja viibis ajavahemikul 11.-31.07.2007 haiguslehel (vt töövaidluskomisjoni toimikus lk 26); 3) hageja esitas 01.08.2007 (töövaidluskomisjoni toimikus lk 43) tööandjale avalduse, milles kinnitas veelkordselt oma soovi lõpetada tööleping tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu alates 01.08.2007; 4) kostja vormistas 01.08.2007 töölepingu lõpetamise, märkides hageja töölepingusse, et tööleping on lõpetatud töötaja algatusel

§ 79lg-s 1 märgitud alusel.

Ringkonnakohus, hinnates eelnimetatud tõendeid, nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja oli 10.07.2007 avalduses esitanud selgelt töölepingu lõpetamise aluse ja põhjuse, milleks oli tööandja kohustuste täitmata jätmine ja mis seisnes palga maksmises kokkulepitust väiksemas määras, ning et sellises olukorras oli tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel

§ 82

lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Hageja viitas oma soovile lõpetada tööleping tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu ka 01.08.2007 esitatud korduvas avalduses, kinnitades selles oma algset tahet lõpetada tööleping

§ 82lg-s 1 märgitud alusel.

Hageja muutis antud avalduses oma varasemat tahteavaldust vaid lepingu lõpetamise kuupäeva osas. See, et hageja oli allkirjastanud kostja poolt vormistatud töölepingu lõpetamise

§ 79

lg 1 alusel, ei asenda

§ 72sätestatud hageja kirjalikku tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks.

Hageja tahteavaldus töölepingu lõpetamiseks sisaldus tema 10.07.2007 ja 01.08.2007 avaldustes, neis ei olnud hageja taotlenud töölepingu lõpetamist

§ 79

lg-s 1 märgitud alusel ning kostjal puudus seega alus lõpetada hagejaga töölepingut nimetatud õiguslikul alusel. Apellandi väited, justkui poleks hageja oma avaldustes töölepingu lõpetamise põhjust ja õiguslikku alust esile toonud, mistõttu sai kostja töölepingu lõpetamise vormistamisel lähtuda vaid

§ 79lg-st 1, ei ole põhjendatud.

Kuivõrd 01.08.2007 esitatud avaldusega oli hageja muutnud oma algset tahteavaldust lepingu lõpetamise kuupäeva osas, siis on ebaõige maakohtu see seisukoht, et kuna etteteatamistähtaeg 5 päeva möödus 16.07.2007, siis oleks kostja pidanud lõpetama hagejaga töölepingu 16.07.2007. Ringkonnakohus leiab, et arvestades töötaja täiendavas avalduses märgitut, saanuks tööandja vormistada hageja töölepingu lõpetamise

§ 82

lg 1 alusel arvates 07.08.2007, mil möödus 5-päevane etteteatamistähtaeg tähtaeg, mitte 16.07.2007. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis nr 3-2-1-114-09 märkinud, et „

§ 82

lg-st 1 tulenevalt ei ole mitte igasugune tööandjapoolne töölepingu tingimuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine aluseks töötaja algatusel töölepingu lõpetamiseks.

§ 82

lg 1 alusel on töölepingu lõpetamine põhjendatud vaid siis, kui tööandja rikub lepingut oluliselt.“ Seega tuleb ringkonnakohtul käesoleval juhtumil hinnata seda, kas hageja poolt esile toodud ja tõendatud kostjapoolne lepingurikkumine – palga mittemaksmine 2007 juunikuu 3 tööpäeva ja lisaks 6 töötunni eest 13.06.2007 - oli sedavõrd tõsine, et see andis hagejale aluse lõpetada tööleping

§ 82lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu arvates ei saa nimetatud kostjapoolset lepingurikkumist käsitada

§ 82

lg 1 mõttes olulisena, kuivõrd kostja on jätnud hagejale palga välja maksmata vaid 3,5 tööpäeva eest. Kostjapoolne lepingurikkumine olnuks oluline, kui ta oleks jätnud 2007 juunikuu palga hagejale välja maksmata suuremas osas või tervikuna või kui oleks tõendatud palga hagejale suuremas osas mitteväljamaksmine ka 2007. a märtsi, aprilli ja maikuu eest, mida käesoleval juhul pole aga toimunud. Kuna kostja ei rikkunud palga hagejale osalise väljamaksmata jätmisega lepingut oluliselt, siis puudub ka kohtul alus tuvastada, et pooltevaheline tööleping oleks lõppenud töötaja algatusel

§ 82

lg 1 järgi ning hageja vastav tuvastusnõue ja ka tema nõue

§ 82lg 2 järgse hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata.

12 Kuivõrd hageja jäi pärast kostjale 10.07.2007 ja 01.08.2007 avalduste esitamist ja 31.07.2007 haiguslehe lõppemist töölt ära ning tema töölepingu lõpetamise nõue

§ 82

alusel ei olnud põhjendatud, siis tuleb kohtul lugeda tema tööleping lõppenuks

§ 79lg 1 alusel tema töötamise faktilisest lõppemisest, s.o 01.08.2007.

4. Menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus, arvestades, et hageja rahaline nõue kuulub rahuldamisele osaliselt ning tuvastusnõue jääb rahuldamata, leiab, et TsMS § 163 lg-s 1 toodud kolmanda alternatiivi ja § 171 lg 1 kohaselt tuleb hageja kanda jätta maa- ja ringkonnakohtus tema enda menetluskulud ning 60% kostja menetluskuludest. Kostja enda kanda tuleb jätta 40% tema menetluskuludest. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 13 Egon Konsand