KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2856 Haldusasi

) § 78 lg-s 1 nimetatud vanaduspensioni saamise eelduseks olev tingimus, sest käesolevaks ajaks ei ole ta veel jõudnud vanaduspensioniikka. Soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigust reguleeriv riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 3 ei kehtesta ühegi isiku suhtes üldreeglist erinevat pensioniiga. Seega on tegemist teatud tingimustele vastavatele isikutele kohalduva riikliku vanaduspensioni eriliigiga, mitte nende vanaduspensioniea alandamisega. Kohtunikupensioni liigid on loetletud

§ 77

lg-s 1, kohtuniku vanaduspension on seal ära nimetatud, soodustingimustel vanaduspension aga mitte.

§ 78

lg-st 2 tulenevalt võib kohtunik saada kohtuniku vanaduspensioni enne vanaduspensioniikka jõudmist üksnes vähemalt 80 protsendilise töövõime kaotuse korral. Laste olemasolu ja nende arv sellist õigust ei anna. A. Ernitsale on määratud RPKS § 10 lg 1 p 3 kohane vanaduspension ja seega on talle tagatud võrdsed õigused teiste kolme last kasvatanud isikutega. Tema kohtunikuametist vabastamine seoses pensionile minekuga rajaneb tegelikule olukorrale ega oma kohtuniku vanaduspensioni saamise õiguse suhtes mingit tähendust. Tähtsust ei ole ka asjaolul, kas varem on kohtuniku vanaduspensioni kellelegi enne vanaduspensioniea saabumist määratud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. A. Ernitsa apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt peab tulenevalt RPKS § 4 lg-st 2 koostoimes

§ 77

lg-ga 5 kohtuniku vanaduspensioni saaja suhtes olema võimalik kohaldada soodustingimustel vanaduspensionile jäämist, kui selleks esinevad seaduses sätestatud alused. A. Ernitsa puhul on tõendamist leidnud RPKS § 10 lg 1 p-s 3 sätestatud soodustingimustel vanaduspensionile jäämise alus. Seega oli A. Ernits pensioni määramise ajal jõudnud vanaduspensioniikka ning tal oli õigus nn soodustingimustel kohtuniku vanaduspensionile. Vanaduspensioniikka jõudmisele viitab ka A. Ernitsa ametist vabastamise otsus ning sarnasele seisukohale jõudis ka Tartu Halduskohus

1. detsembri
2. a otsuses haldusasjas nr 3581/
3. Kuivõrd käesoleval juhul puudutab vaidlus kohtunikupensioni määramist, on asjakohatu halduskohtu seisukoht, et A. Ernitsale on tagatud võrdsed õigused teiste kolme last kasvatanud isikutega.
4. Virumaa Pensioniamet palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta, nõustudes halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega ja jäädes oma halduskohtule antud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud A. Ernitsa kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7.

§ 78

lg 1 kohaselt on kohtuniku vanaduspensioni õigus saada isikul, kes on kohtunikuna töötanud vähemalt viisteist aastat ning on jõudnud vanaduspensioniikka. 2 3-09-2856 Pooled ei vaidle selle üle, et mõiste „vanaduspensioniiga“ sisustamisel tuleb lähtuda riikliku pensionikindlustuse seadusest. RPKS § 7 lg 21 kohaselt mõistetakse vanaduspensionieana käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. RPKS § 7 lg 1 p 1 kohaselt on õigus vanaduspensionile isikul, kes on saanud 63-aastaseks või § 7 lg 2 kohaselt enne seda vanust

1. aastal sündinud naisel juhul, kui ta on saanud 61-aastaseks. A. Ernits on sündinud
2. aastal. Seega on tema vanaduspensioniea saabumise hetkeks RPKS § 7 lg-st 2 tulenevalt 61-aastaseks saamine. Vaidlustatud Virumaa Pensioniameti pensionikomisjoni
3. novembri
4. a otsuse tegemise ajaks ei olnud A. Ernits 61-aastaseks saanud. Seega on vastustaja põhjendatult keeldunud A. Ernitsale kohtuniku vanaduspensioni määramisest, kuna selle otsuse tegemise hetkel ei olnud täitunud

§ 78

lg-s 1 sätestatud kohtuniku vanaduspensioni saamise õiguse eeldus – vanaduspensioniikka jõudmine.

1. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vanaduspensioniea määratlemisel peaks käesoleval juhul lähtuma RPKS § 10 lg 1 p-st
2. Nimetatud sätte kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat kolme last, - üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist. Viidatud säte ei vähenda vanaduspensioniiga, vaid sätestab võimaluse saada soodustingimustel vanaduspensioni enne vanaduspensioniikka jõudmist. Vanaduspensioniea määratlemisel tuleb seega lähtuda endiselt RPKS § 7 lg-st
3. Soodustingimustel vanaduspension on riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioni alaliik (sarnaselt RPKS §-des 8 ja 9 sätestatud vanaduspensioni alaliikidega – edasilükatud vanaduspensioniga ja ennetähtaegse vanaduspensioniga) ning see kohaldub üksnes juhul, kui isikul on õigus riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensionile. Ei ole võimalik kombineerida riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni regulatsiooni ja kohtute seaduses sätestatud kohtuniku vanaduspensioni selliselt, et võtta ühest seadusest võimalus saada soodustingimustel vanaduspensioni üldisest pensionieast varem ning teisest seadusest võimalus saada kohtuniku vanaduspensioni, ning teha sellest järeldus, et isik võib jääda aasta varem üldisest vanaduspensionieast pensionile ja hakata saama kohtuniku vanaduspensioni. Kohtuniku vanaduspensioni saamise eelduseks on vanaduspensioniea täitumine, mitte soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigust andva ea täitumine.
4. Sellise seisukohaga ei kohelda ebavõrdselt isikuid, kes jäävad pensionile kohtute seaduse alusel ja isikuid, kes jäävad pensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Ka kaebajale on vaidlustatud pensionikomisjoni otsusest nähtuvalt määratud soodustingimustel vanaduspension. Seega on teda koheldud võrdselt teiste kolme last kasvatanud isikutega.
5. Nõustuda tuleb halduskohtu seisukohaga, et kohtunikupensionide eriliigid on sätestatud

§ 77

lg-s 1 ning sellest ei nähtu, et kohtunikele oleks kehtestatud võimalus soodustingimustel kohtuniku vanaduspensionile.

1. Samuti tugineb apellant Vabariigi Presidendi
2. mai
3. a otsusele nr 487, millega A. Ernits kohtunikuametist vabastati. Nimetatud otsust ei ole kaebaja pidanud vajalikuks asja materjalidele lisada. Vabariigi Presidendi Kantselei kodulehel aadressil http://avalik.amphora.ee/vpk/document.aspx?id=23732 on nimetatud otsus siiski kättesaadav, mistõttu saab ringkonnakohus selle väite osas seisukoha võtta. 3 3-09-2856
4. Apellandi seisukohaga, et sellest otsusest tulenevalt tuli talle määrata kohtuniku vanaduspension, ei saa nõustuda. Otsuse p-s 2 on märgitud, et „Juhindudes kohtute seaduse § 78 lõikest 1, § 99 lõike 1 punktist 1 ja lõikest 2 ning riikliku pensionikindlustuse seaduse § 10 lõike 1 punktist 3 vabastan Anu Ernitsa Viru Maakohtu kohtuniku ametist
5. oktoobrist 2009“. Asjaolu, et selles sättes on viidatud

§ 78lg-le 1 ja RPKS § 10 lg 1 p-le 3, ei saa teha järeldust, et seetõttu tuli A.

Ernitsale määrata kohtuniku vanaduspension. Vabariigi Presidendi pädevuses ei ole kohtuniku vanaduspensioni määramine, vaid üksnes kohtuniku ametist vabastamine (

§ 99lg 2).

Ka käesoleval juhul vabastati Vabariigi Presidendi otsusega üksnes A. Ernits kohtuniku ametist, mitte ei määratud talle kohtuniku pensioni. Kohtunikele pensioni määramine on

§ 77

lg-st 5 ja RPKS § 32 lg-st 1 ning § 33 lg-st 1 tulenevalt pensioniameti vastavate organite pädevuses. Ühestki õigusaktist ei tulene ka, et otsus, millega Vabariigi President vabastab kohtuniku ametist, oleks pensioniameti jaoks haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p-s 2 sätestatud eelhaldusakt, millega tuvastatakse siduvalt, et vabastatud kohtunikul on õigus kohtuniku vanaduspensionile. Seetõttu oli pensioniametil õigus ja kohustus tuvastada iseseisvalt, kas A. Ernitsa puhul on täidetud kohtuniku vanaduspensioni määramise eeldused või mitte. Vabariigi Presidendi otsuses

§ 78

lg-le 1 ja RPKS § 10 lg 1 p-le 3 viitamine ei omanud pensioniameti jaoks siduvat tähendust. Sellest viitest ei saanud kaebajal tekkida ka kaitstavat õiguspärast ootust, et talle määratakse nende sätete alusel pension. Nagu märgitud, oli presidendi otsuse resolutsiooniks üksnes kaebaja kohtuniku ametist vabastamine ning selle otsuse eesmärgiks ei olnud kaebaja pensioniõiguse tuvastamine.

1. Kaebaja on viidanud ka Tartu Halduskohtu
2. aasta lahendile, kus on põhimõtteliselt asutud seisukohale, et Riigikogu poolt kohtuniku vabastamine tema enda soovil seoses pensionile minekuga omab pensioni määraja jaoks siduvat tähendust. Ka see asjaolu ei ole kaebuse rahuldamise aluseks. HKMS § 74 kohaselt on kohtule kohustuslikud üksnes Riigikohtu lahendi seisukohad, millega on asi kohtule uueks läbivaatamiseks saadetud. Varasemate haldusasjade lahendamisel kohtupraktikas võetud seisukohad ei ole uute haldusasjade lahendamisel kohtutele kohustuslikud. Seega on asja lahendaval kohtukoosseisul võimalik asuda varasemast kohtupraktikas teistsugusele seisukohale. Lisaks ei ole käesoleva asja tehiolud täielikult võrreldavad kaebaja poolt viidatud haldusasja tehioludega.
3. Eeltoodust tulenevalt jääb A. Ernitsa apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. A. Ernitsa apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud summas 16 200 krooni jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Agu Timmi Maili Lokk 4 Einar Vene