Obsah (9)

§ 167§ 397§ 43§ 41§ 113§ 94§ 158§ 42§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-08-56904 T

§ 167

lg 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. 2 SMS Laen OÜ andis kostjale laenu 3000 krooni 30 päevaks laenu tagasimaksmise tähtajaga hiljemalt 21.02.

1. a. Kostja jättis maksekohustuse nõuetekohaselt täitmata ja kohus rahuldas hagi põhinõude osas. Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud hageja intressi- ja viivisenõue esitatud ulatuses. Vastavalt lepingutingimuste p-le 4.2.3 oli laenu intressimääraks kokku lepitud 23,3 % laenu perioodiks, s.o 0,78 % päevas laenu summast. Hageja on arvestanud intressi laenu väljastamise päevast 22.01.
2. a kuni 28.07.
3. a.

§ 397sätestab, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul.

Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Nimetatud sättest tulenevalt lõpeb intressi maksmise kohustus alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemise korral. Laenuleping lõppes 21.02.2007. a, seega ei ole hagejal õigust nõuda suuremat intressi kui 700 krooni. Kui laenusaaja ei täida laenulepingu lõppemisel laenusumma tagasimaksemise kohustust, asendub intressikohustus viivisemaksmise kohustusega. Laenulepingu p 13 näeb ette, et kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakset tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5 % kalendripäevas. Kohus leidis, et viivisemäär sellises ulatuses on ebamõistlikult suur ja sellekohane kokkulepe on tühine

§ 43lg 2 p 5 alusel.

Kuna lepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine, siis

§ 41

kohaselt asub tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113

lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise määr

§ 94lg 1 kohaselt oli alates 01.01.2007 kuni 30.06.2007.

a 10,5 % aastas ja alates 01.07.2007 kuni 28.07.2008 11 % aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 21.02.2007 kuni 30.06.2007 (0,02876% päevas) (3000 x 0,2876% x 129) 1113 krooni ja alates 01.07.2007 kuni 28.07.2008 (0,03 % päevas) (3000 x 0,03% x 394) 354,60 krooni. Kostja rikkus laenu tagasimaksmise kohustust, seega on leppetrahvi nõue pool tagasi maksmata laenust, s.o 1500 krooni suuruses on põhjendatud

§ 158lg 1 ja laenulepingu p 14 alusel.

Samuti on põhjendatud nõude sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõue summas 1 350 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

1. AS Era Liisingu Inkassoteenused esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2009 tagaseljaotsuse muutmist selliselt, et kostjalt mõistetakse välja intress summas 12 907.02 krooni ning viivis 7 845 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus alusetult leidnud, et intressi arvestamine lõpeb pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist. Hageja ei ole nõus, et laenuleping on lõppenud. Laenulepingu p 24.
3. kohaselt leping lõpeb, kui laenusaaja on täielikult kustutanud oma lepingust tuleneva võlgnevuse laenuandja ees, s.t et ta on tagastanud kogu lepingu alusel saadud laenu ja tasunud muud lepingust tulenevad maksed ning on täitnud kõik lepinguga endale võetud kohustused. Käesoleval juhul ei ole kostja kustutanud oma võlgnevust ja laenuleping ei ole lõppenud; 2) on poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt algab intressi periood laenu laenusaajale väljamaksmise päeval ja lõpeb laenu koos intressi ja maksete ning muude kulude laenusaaja poolt maksmise päeval. Kuna kostja ei ole oma kohustusi täitnud, siis on põhjendatud intressi arvestamine alates 20.09.
4. a kuni 28.07.
5. a. Kohus ei ole laenulepingu p-s 10.1 ja 24.2 sätestatu analüüsinud ning rikkus sellega TsMS § 232 lg
6. Samuti oleks põhjendatud rahuldada 3 hagiavalduses toodud hageja nõuded täies ulatuses. Arvestada tuleb ka seda, et kostja on jätnud hagiavaldusele vastamata ja ei ole ilmunud kohtuistungile, seega loetakse hagiavalduses toodud hageja faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1 ja § 413 lg 1); 3) ei ole kohus põhjendanud, miks ta luges laenulepingu p-s 13 sisalduvat viivisekokkulepet tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks.

§ 113

lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvates, eeltoodud sätet tuleb mõista sellisena, et kui pooltel puudub viivise kokkulepe, siis tuleb lähtuda

§-s 94 sätestatud intressimäärast + 7% aastas ja juhul kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär (4%+7%) , siis loetakse viivise määraks lepingujärgne intressimäär. Seadus annab pooltele õigust kokku leppida kõrgemas intressimääras, kui seadusjärgne intressimäär. Kostja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepingus on sätestatud intressimäär 0,78% päevas.

§ 113

lg 1 kolmanda lause järgi võetakse viivise arvestamisel laenu- ja krediidilepingute puhul aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Hageja on seisukohal, et tarbijakrediidilepingute puhul seaduse kohaselt (

§ 94

lg 1, 113 lg 1 ja 415 lg 1) on lubatud viivisemäär, mis ei ole suurem, kui lepingus sätestatud intressimäär. Seega tarbijakrediidilepingutele maksimaalseks viivisemääraks ei ole

§-s 94 lg 1 esimeses lauses märgitud intressimäär (11% aastas ehk 0,03% päevas) vaid on krediidilepingujärgne intressimäär (käesolevas tsiviilasjas 0,78% päevas). Kuna kostjaga sõlmitud lepingus sätestatud viivisemäär on väiksem kui tarbijakrediidilepingute puhul lubatud viivisemäär, on alusetu kohtu järeldus, et kostjalt nõutav viivis on ebamõistlikult suur ja viivisekokkulepe on ebamõistlikult kahjustav ja tulenevalt

§ 42lg-st 1 on selline kokkulepe tühine 5.

E. Saar ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

1. TsMS § 651 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on apellant vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt kostjalt hageja kasuks välja mõistmata intressi ja viivise, ning tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsust selles osas. Kaebust ei ole esitatud maakohtu otsuse osa peale, millega mõisteti kostjalt välja tagastamata laenusumma, leppetrahv ja võla sissenõudmisega seotud kulutused.
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu tagaseljaotsuse tühistamiseks ega muutmiseks.
3. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et intressi arvestamine kaotab õigusliku aluse pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist, ning jätnud põhjendamatult kohaldamata pooltevahelise lepingu p-de 10.
4. ja 24.
5. sätted intressi arvestamise kohta pärast laenu tagasimaksmise tähtasja saabumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et

§-st 397 tulenevalt lõpeb intressi maksmise kohustus alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

§-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, 4 kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega

§-st 397 tulenevalt õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kuna käesoleval juhul on pooltevahelises lepingus (lepingu p-d 4.3., 10.1. ja 24.2) kokkulepitud laenusaaja kohustus maksta intressi ka pärast laenu sissenõutavaks muutumist seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv, siis tuleb

§ 42

lg 2 kohaselt eeldada nende tüüptingimustega kostja kui laenusaaja ebamõistlikku kahjustamist ning need on tühised

§ 42lg 1 kohaselt.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus seega õigesti mõistnud kostjalt välja lepingujärgse intressi arvestatuna kuni 21.02.2007, s.o laenu tagastamise tähtaja saabumiseni. 9. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu selle seisukohaga, et pooltevahelise laenulepingu p-s 13 ettenähtud viivisemäär 0,5 % kalendripäevas, mida kohaldatakse laenusaaja poolt laenu tagasimaksete tegemisega viivitamise korral, on ebamõistlikult suur. Iseenesest on õige apellandi väide, et

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt võetakse viivise arvestamisel aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab üldjuhul võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.o kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Käesoleval juhul olid pooled lepingus kokku leppinud intressimääras 0,78 % päevas, s.o 284,7 % aastas ning seega poolte kokkulepitud viivisemäär (0,5 % päevas =182, 5 % aastas) ei ületa kokkulepitud intressimäära. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi

§ 113

kolmas lause lubab viivist arvestada ka kokkulepitud intressimääras, on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida tüüptingimustel sõlmitud tarbijakrediidilepingu korral, kas viivise ja intressi kokkulepped on kehtivalt sõlmitud. Käesoleval juhul ületab poolte vahel kokkulepitud viivisemäär peaaegu 20-kordselt seaduses ettenähtud viivisemäära, mis on laenusaaja suhtes liialt ebaproportsionaalne ning mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Kuna poolte kokkulepitud viivise määr on tüüptingimusena tühine

§ 42

lg 3 p 5 alusel, siis asub

§ 41

teise lause kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, s.o käesoleval juhul

§ 113

lg 1 teises lauses toodud viivise seadusejärgne määr, millist maakohus on käesoleval juhul ka õigesti viivise väljamõistmisel kohaldanud. 10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 5 Egon Konsand