) § 7 lg 1, § 8 lg 1, § 10, § 13, § 14 alusel maksti seoses N. K. surmaga L. K. ja N. K. ülalpeetavatele hüvitist kokku 53 499.95 krooni. Hageja palus mõista
alusel kostjalt enda kasuks regressi korras välja vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks 53 499.95 krooni. Kostja vaidles hagile vastu ning väitis, et tema ei ole põhjustanud N. K. surma. Kohtuotsus on Euroopa Inimõiguste Kohtusse edasi kaevatud. Kostja arvates ei ole kahjuhüvitise nõudmine õige, sest tal puuduvad rahalised vahendid ja töökoht. Kostja kannab vanglas karistust. Kostjal tuleb lisaks tasuda menetluskulud kriminaalasjas nr 1-05-229 summas 33 570 krooni ning kannatanu L. K. vargusega tekitatud kahju 20 770.55 krooni. MAAKOHTU LAHEND Tartu Maakohus rahuldas 24. märtsi 2009 otsusega Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi kaudu hagi ning mõistis A. Mininilt välja 53 499.95 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt hüvitas Tallinna Pensioniamet 21.04.2005 otsusega nr 49
K. matusega seotud kulud 3500 krooni ning N. K. surmast tuleneva kahju ülalpeetavatele igakuiselt 5571.72 krooni alates 05.11.2004. 16.09.2008 tõendi kohaselt on L. K. makstud kuriteoohvri riiklikku hüvitist ajavahemikul 05.11.2004-31.08.2005 kokku 53 499.95 krooni.
lg 1 näeb ette, et pärast ohvriabi seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tallinna Linnakohus tunnistas kostja 08.11.2007 otsusega süüdi KarS § 113 järgi N. K. tapmises, otsus jõustus 26.05.2008 Riigikohtu määrusega. Kaebuse esitamine Euroopa Inimõiguste Kohtule ei takista otsuse jõustumist. Euroopa inimõiguste konventsiooni art 35 lg 1 kohaselt võib Euroopa Inimõiguste Kohus asja käsitada ainult pärast seda, kui kõik siseriiklikud õiguste kaitse võimalused on 2 ammendatud, vastavalt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele ning kuue kuu jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist. Kostja vastutab tekitatud kahju eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Antud juhul ei esine alust kahjuhüvitise vähendamiseks. Arvestades kostja poolt toime pandud tegu, samuti nõude suurust, ei ole täies ulatuses kahju hüvitamine ebaõiglane ega vastuvõtmatu. Välistatud ei ole võimalus, et vanglal õnnestub tulevikus kostja tööga kindlustada, samuti saab kostja asuda raha teenima vanglast vabanedes. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS A. Minin esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2009 otsuse ning saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti jätnud tuvastamata õigussuhte, mille alusel kahju tekkis. Ainuüksi jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas ei saa olla aluseks kahju väljamõistmiseks. Kuna kohus ei ole tuvastanud kahjuhüvitise aluseks olevat õigussuhet, ei oleks kohus tohtinud hüvitist täies ulatuses välja mõista, vaid oleks pidanud hüvitise summat vähendama. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Eesti Vabariik Sotsiaalministeeriumi kaudu palub jätta apellatsioonakebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes täielikult esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on otsuses jätnud pooltevahelise õigussuhte tuvastamata.
lg 1 sätestab, et Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja nende ülalpeetavatele ning
Sama seaduse § 8 lg 1 järgi mõistetakse kõnesolevas seaduses vägivallakuriteona otseselt isiku elu või tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatavat tegu, mille tagajärg on kannatanu surm, raske tervisekahjustus või vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire. Vastavalt kõnesoleva seaduse § 10 lg 1 p-dele 3 ja 5 võetakse muuhulgas hüvitise suuruse määramise aluseks vägivallakuriteoga tekitatud varaline kahju, ohvri surmast tulenev kahju ning ohvri matusekulud.
lg 4 ning § 13 järgi on õigus saada hüvitist ohvri matusekulude eest füüsilisel isikul, kes kannab ohvri matuse korraldamise kulud, 5500 krooni ulatuses, millest arvatakse maha saadud riiklik matusetoetus. Vastavalt
p-le 3 ning § 10 lg-le 2 makstakse vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri ülalpeetavale hüvitist käesoleva seaduse § 11 alusel arvutatud ohvri eelnevast tulust kolmele või enamale ülalpeetavale kokku 100 protsenti, millest arvatakse maha ohvri ülalpeetavatele määratud toitjakaotuspensionid. 3 Kõnesoleva seaduse § 31 lg 1 järgi läheb pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tallinna Linnakohtu 08.11.2007 otsusest kriminaalasjas nr 1-05-229, mis on jõustunud 26.05.2008 Riigikohtu määrusega, nähtuvalt on kindlaks tehtud kostja süü 04.11.2004 N. K. tapmises ning teda on selle teo eest karistatud KarS § 113 järgi vabadusekaotusega. Kuna maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt kaebuse esitamine Euroopa Inimõiguste Kohtule ei takista viidatud kohtuotsuse jõustumist, siis oli maakohus ka õigustatud kõnesoleva otsuse aluseks võtma kostja poolt kuriteo toimepanemise kui
§-de 7, 8 lg 1 ja 31 lg 1 kohaldamise jaoks tähtsa asjaolu kindlakstegemisel. Maakohus on samuti õigesti tõendite põhjal kindlaks teinud asjaolud, et Tallinna Pensioniamet on hüvitanud L. K. N. K. matusega seotud kulud 3500 krooni ning N. K. surmast tuleneva kahju ülalpeetavatele igakuiselt 5571.72 krooni alates 05.11.2004, kokku väljamakstud hüvitis 53 499.95 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja menetluses nimetatud väljamaksete tegemist
järgse hüvitisena L. K. vaidlustanud. Kuna hüvitis L. K. on riigi poolt välja makstud seoses N. K. surmaga, mille oli põhjustanud kostja süüliselt oma vägivallakuriteoga, ning hüvitiseks makstud summad ja nende suurus olid määratud kooskõlas
§-de 9, 10, 13 ja 14 sätetega, siis on täidetud
§-des 7, 8 lg 1 ja 31 lg 1 sätestatud eeldused riigipoolse regressnõude rahuldamiseks. Poolte vahel on tekkinud
lg-st 1 tulenev õigussuhe, s.o kostjal on tekkinud kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju hüvitise saaja asemel otse riigile, kes on kahjuhüvitise välja maksnud. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei esine VÕS § 140 lg-s 1 sätestatud aluseid kahjuhüvitise vähendamiseks. Apellant ei ole ka kaebuses viidanud sellistele asjaoludele, mis annaksid aluse VÕS § 140 lg 1 kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 kohaselt jätta A. Minini kanda menetluskulud ka apellatsioonikohtus. Üllar Roostoja Viivi Tomson 4 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.