Kostja ei ole nõus esitatud viivisearvestusega, sest võlausaldaja on viiviselt omakorda viivist arvutanud. Samuti ei ole õiged viivisearvestuse aluseks võetud arvete tasumise kuupäevad. 2 MAAKOHTU LAHEND
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja poolt tehtud osamaksete arvestamisel lähtus hageja
lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-91-05 leidnud, et
reguleerib juhtumeid, mil võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ning üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks (lg 1). Seega eeldab see säte võlgnikul mitme kohustuse olemasolu. Käesoleval juhul oli analoogne olukord – võlgnik pidi arvete alusel tasuma hagejale, kuid tegi omaalgatuslikult seda osamaksetena, mis tingis maksmisega viivitamise ja omakorda viivise ja intressi nõude. Nimetatud säte teeb olukorra võlausaldaja jaoks paremaks, takistades võlgnikul tekitamast olukorda, et ta vähendab küll põhivõlga, kuid intressid jäävad viivisevabalt maksmata. Ülaltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
lg 2 sätestatut: kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat; - pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist; - intress
lg 8 mõttes on kasutusintress; -
lg 8 on kohaldatav üksnes kestvusvõlasuhetele, poolte vahel selline võlasuhe puudub; - viivitusintressi nõudmise õigus on õiguskaitsevahend, mitte kõrvalkohustus, apellandil oli vastustaja ees vaid üks kohustus; 4) nähtub hagiavalduse lisadest nr 9 ja 11, et arvete nr 6 ja 10 tasumiseks tehtud ülekandeid on vastustaja mõistnud kui põhivõlgnevuse tasumist ning arvestanud viivitusintressi eraldi. Lähtuvalt pooltevahelisest tavast ja praktikast, tuleb tehtud makseid mõista põhivõlgnevuse tasumisena. Vastustaja ei ole käitunud heauskselt, lugedes algselt tasutud summad põhivõlgnevuse katteks ning muutes hiljem oma seisukohta; 5) on kohus on kohaldanud vääralt
Õige on kohtu seisukoht, et see säte eeldab võlgnikul mitme kohustuse olemasolu. Ekslik on aga kohtu seisukoht, et käesoleval juhul oli tegemist analoogse olukorraga. Samuti on ekslik kohtu järgmine väide: võlgnik pidi arvete alusel tasuma hagejale, kuid tegi omaalgatuslikult seda, mis tingis maksmisega viivitamise ja omakorda viivise ja intressi nõude. Vastustaja on nõudnud üksnes põhivõlgnevuse ning viivise tasumist, intressi osas puudus pooltevaheline kokkulepe, sellist nõuet ei ole tekkinud. Kohtu viide, et nimetatud säte teeb olukorra võlausaldaja jaoks paremaks, takistades võlgnikul tekitamast olukorda, et ta vähendab küll põhivõlga, kuid intressid jäävad viivisevabalt maksmata, on samuti ekslik. Vastustaja on nõudnud viivise tasumist, intressinõuet käesolevas asjas ei ole. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-07-48130 23.12.2009 tehtud otsuses (p 35) märkinud järgnevat: pealegi tõlgendab ringkonnakohus
Nimetatud sätte kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Ringkonnakohtu arvates on selles sättes intressi all mõeldud intressi kui tasu raha kasutamise eest, mitte aga viivitusintressi, mille kohta on võlaõigusseaduses valdavalt kasutatud mõistet viivis.
Sellisele tõlgendusele viitavad ka võlaõiguse kommentaarid, mille kohaselt peab
lg-s 8 sätestatud järjekord välistama võimaluse, et võlgnik vähendab küll põhivõlga, kuid jätab intressid viivisevabalt maksmata, kuna
lg 6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Seega eristavad kommentaarid selles kontekstis selgelt intressi ja viivist. Tartu Maakohus on eksinud
lg 8 raames mõiste intress sisu tuvastamisel, tegemist on kasutusintressiga, mitte viivitusintressiga. Kohtuotsuses puudub viide sellele, et pooled ei nõustunud intressi mõiste tähendusega
lg 8 mõttes; 6) ei ole põhinõude ja viivisenõude lugemine mitmeks kohustuseks põhjendatud. Käesoleval juhul oli vastustajal apellandi ees üks kohustus. Vastustaja on leidnud, et apellandil on vastustaja ees kaks kohustust: põhikohustus ja kõrvalkohustus viivise näol. Viivitusintressi nõue ei ole kõrvalkohustus, vaid õiguskaitsevahend. Õigusteoreetiliselt eristatakse põhi- ja kõrvalkohustusi. Kõrvalkohustustega määratakse kindlaks, kuidas peab toimuma põhikohustuste täitmine, millised sooritused on vajalikud lepingu eesmärgi saavutamiseks ning kuidas tagatakse põhikohustuste täitmine. Kõrvalkohustuse mõiste sisu avab
Kuigi kõrvalkohustuseks tuleb pidada kõiki eelkõige lepingulisi kohustusi, mis ei ole põhikohustuseks, ei ole viivitusintressi nõue kõrvalkohustus
mõttes, see on olemuselt õiguskaitsevahend (§ 101) – sunnivahend, mis tagab õiguskorra jaluleseadmise isiku jaoks, kelle võlasuhtest tulenevat kohustust on rikutud. Asjaolu, et vastustaja nõuab lisaks põhikohustusele ka viivitusintressi tasumist, ei tähenda, et vastustajal oleks mitu täitmata kohustust; 7) on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lõikest 8 tulenevat põhjendamiskohustust, kohus on jätnud poolte väited olulisel määral analüüsimata, samuti on kohus kohaldanud vääralt
Maakohus on otsuses tuvastanud arvete tasumise kuupäevad, kuid viivitusintressi lõppsumma arvutamisel on kohus ekslikult tuginenud vastustaja poolt esitatud kuupäevadele; 8) nõuab vastustaja põhivõlgnevuse tasumist summas 111 371.92 krooni, põhivõlgnevus on aga täies ulatuses vastustaja poolt tasutud. Vastustaja nõude rahuldamine esitatud asjaolude, õigusliku põhjenduse ning kasutatud metoodika alusel ei ole võimalik. 5. Akroteer Projekt OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti leidnud, et poolte vahel puudus kokkulepe arvete tasumise kohta ositi. Poolte vahel 29.04.2008 sõlmitud projekteerimise töövõtulepingu p 3.3 kohaselt esitatud arvet nr 6 maksetähtajaga 11.05.2008 ning arvet nr 10 maksetähtajaga 27.07.2008 ei tasunud apellant töö eest kummakski tähtajaks ning rikkus seega mõlemat maksetähtaega. Lepingus p-s 3.3 on kokku lepitud arveldamise korras, mis on lepingu täitmisel siduv. Tulenevalt
lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Juhul, kui lepingupool kindlaks määratud tähtpäeval kohustust ei täida, on
Seega on ainetud apellandi väited selle kohta justkui rahalise kohustuse täitmine ositi ei olegi lepingu rikkumine; 2) tulenevalt asjaolust, et apellant teostas ülekanded õhtusel ajal või enne riigipühi, laekusid ülekanded vastustaja kontole ajalise viivitusega. Lähtudes
lg-st 3 rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega on rahaline kohustus täidetud siis, kui raha on laekunud võlausaldaja kontole. Eeltoodust tuleneb, et maakohtu otsus on oma lõppjärelduses – hagi rahuldada - õige ja põhjendatud; 5 3) väidab apellant vääralt, et pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist. Sellekohast kokkulepet poolte vahel kunagi ei olnud. Apellandi poolt varasemas menetluses esitatud maksekorraldustest (makse selgitus) ei nähtu, et makse on mõeldud põhiosa katteks; 4) on apellandi väide, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist, alusetu. Apellant viitab hagiavalduse lisadele nr 9 ja 11, mille puhul on tegemist vastustaja kirjadega apellandile võlgnevuse tasumise nõudes. Apellant tõlgendab vastustaja kirjade sõnastust kontekstist väljarebituna ja meelevaldselt apellandile kasulikul viisil. Kummastki kirjast ei saa teha järeldust, et pooled oleksid üheselt mõistnud apellandi teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist, ammugi selles kokku leppinud. Apellandi poolt kirja kontekstist üksiku lause välja rebimine ei muuda pretensiooni kui terviku üheselt mõistetavat eesmärki – nõuet tasuda põhivõlg ja viivis
lg-s 8 sätestatud täitmise järjekorra alusel; 5) ei ole apellandi maksedistsipliin kunagi vastanud vastustaja tahtele, see on olnud kaootiline ja ettearvamatu. Hea usu ja mõistlikkuse printsiibist (
) lähtudes ei saa eeldada, et vastustaja oleks apellandi maksedistsipliiniga nõustunud. Vastustaja on heas usus 24.09.2008 kirjaga nõudnud apellandilt vähem viivist, kui tal oleks olnud õigus. Apellant on aga teadlikult rikkunud lepingu p-s 3.3 kokkulepitud maksetähtaegu ning viimase ülekande teostanud ligi 13 kuud pärast kokkulepitud maksetähtaega. Sellist apellandi käitumist ega maksedistsipliini ei saa pidada heauskseks ega mõistlikuks; 6) on kohus õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel
lg-t 8.
lg 8 kohaldamise eelduseks on võlgnikul mitme kohustuse olemasolu võlausaldaja ees. Apellandil oli vastustaja ees täitmata kaks kohustust: 1) lepingu p-st 3.3 tulenev põhivõlg; 2) lepingu p-st 6.2 tulenev viivisvõlg. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et apellant ei tasunud põhivõlga lepingu p-s 3.3 sätestatud korras ja kokkulepitud maksetähtaegadeks. Seega on ilmne, et apellandil tekkis alates maksetähtaja ületamise esimesest päevast, s.o alates 12.05.2008, lepingu p-st 6.2 ja
§-st 113 tulenev kohustus tasuda viivist viivituses oldud päevade eest. Alates sellest hetkest oli apellandil vastustaja ees täitmata kaks kohustust – nii põhivõlg kui viivisvõlg. Seega olid eeldused
Vastustaja palub ringkonnakohtul jätta tähelepanuta apellandi viide Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2009 lahendile. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti lugenud apellandi poolt teostatud maksetest esmajoones täidetuks viivise maksmise kohustuse ja alles seejärel põhikohustuse. Ei ole mingit põhjendust, miks erinevalt kõikidest teistest
üldosa sätetest just
lg-s 8 nimetatud termin „intress“ ei hõlmagi endas viivitusintressi; 7) on ainetud apellandi väited viivise kui pelgalt õiguskaitsevahendi osas. Õigusteoreetiliselt saab viivist käsitleda nii õiguskaitsevahendina kui kõrvalkohustusena (
I kommenteeritud väljaande § 113 p 4). Seega mõistetakse viivist õigusteoorias siiski ka kõrvalkohustusena. Ka kohtumenetluses on viivisnõue käsitletav kõrvalnõudena (TsMS § 133 lg 2); 8) tuleneb antud juhul viivisnõue lepingust. Lepingu p 6.2 kohaselt juhul, kui tellija viivitab töövõtjale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % tasumisega viivitatud summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega ei ole tegemist pelgalt õiguskaitsevahendiga, vaid ka lepingulise kohustusega, mis rakendub tingimuse (viivituse) esinemisel. Eeltoodu kinnitab maakohtu seisukoha õigsust selles, et kostjal on hageja ees mitu täitmata kohustust – põhivõlg ja viivisvõlg; 9) on maakohus õigesti järginud
lg 8 mõtet.
Võlausaldaja kaitsmiseks on sätestatud, et võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt põhivõla katteks ning (viivitus)intress võiks jääda maksmata. Võlgniku kaitseks on omakorda
lg-s 6 sätestatud norm, mille kohaselt ei ole lubatud nõuda 6 viivist (viivitus)intressi tasumisega viivitamise korral.
lg 6 on ebaõiglane võlausaldaja suhtes ning tasakaalustavaks normiks on
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Juhul, kui lepingupool kindlaks määratud tähtpäeval kohustust ei täida, on
Kostja ei täitnud lepingu p-st 3.
Vastavalt
lg-le 8 kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et
Seega tulenevalt
lg-st 8 arvestatakse tasutud raha üldjuhul esmalt viivise ja alles seejärel põhikohustuse katteks, st kui raha mõlemat ei kata, jätkub põhikohustuselt viivise arvestamine. Käesoleval juhul ongi hageja toiminud vastavalt
lg-le 8 ning arvestanud kostja poolt tasutud raha eelkõige viivise ja alles seejärel põhikohustuse katteks. Apellandi väide, et
lg 8 on kohaldatav üksnes kestvusvõlasuhetele, ei ole kooskõlas seadusega.
lg 8 kohaldamise eelduseks on võlgnikul mitme kohustuse olemasolu võlausaldaja ees. Ebaõige on apellandi väide, et tal oli tulenevalt lepingust vastustaja ees vaid üks kohustus. Antud juhul tuleneb viivisnõue lepingust. Lepingu p 6.2 kohaselt juhul, kui tellija viivitab töövõtjale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % tasumisega viivitatud summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Apellandil oli vastustaja ees täitmata kaks kohustust: 1) lepingu p-st 3.3 tulenev põhivõlg; 2) lepingu p-st 6.2 tulenev viivisvõlg. Apellandil tekkis alates maksetähtaja ületamise esimesest päevast, s.o alates 7 12.05.2008, lepingu p-st 6.2 ja
§-st 113 tulenev kohustus tasuda viivist viivituses oldud päevade eest. Alates sellest hetkest oli apellandil vastustaja ees täitmata kaks kohustust – nii põhivõlg kui viivisvõlg. Seega olid eeldused
Ebaõige on apellandi väide, et viivitusintressi nõue on vaid õiguskaitsevahendi tähenduses. Viivist saab käsitleda nii õiguskaitsevahendina kui kõrvalkohustusena. Ka kohtumenetluses on viivisnõue käsitletav kõrvalnõudena (TsMS § 133 lg 2). 9. Hageja on õigesti viivitusintressi arvutuse teinud lähtudes kuupäevadest, millistel raha on laekunud tema kontole, mitte aga lähtudes kuupäevadest, mil kostja on ülekanded teinud. Lähtudes
lg-st 3 rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega loetakse seadusest tulenevalt rahaline kohustus täidetud siis, kui raha on laekunud võlausaldaja kontole, mitte aga siis, kui võlgnik teeb oma kontolt ülekande. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti hagi rahuldanud hageja poolt nõutud ulatuses. 10. Apellandi väite kohaselt arvete nr 6 ja 10 tasumiseks tehtud ülekandeid on vastustaja mõistnud kui põhivõlgnevuse tasumist ning arvestanud viivitusintressi eraldi ja seetõttu lähtuvalt pooltevahelisest tavast ja praktikast tuleb kostja poolt tehtud makseid mõista põhivõlgnevuse tasumisena. Vastustaja on sellele apellandi väitele vastu vaielnud. Vastuväite kohaselt hagiavalduse lisade nr 9 ja 11 puhul on tegemist vastustaja kirjadega apellandile võlgnevuse tasumise nõudes ning kummastki kirjast ei saa teha järeldust, et pooled oleksid üheselt mõistnud apellandi teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid kokku leppinud rahaliste kohustuste täitmise erinevalt
Seetõttu on hageja õigustatult arvestanud
11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand 8 Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.