ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht
- mai 2011, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-10-1059 Haldusasi E.T kaebus Viru Vangla tegevusega (seoses suitsetavate kinnipeetavatega ühte kambrisse paigutamisega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev
- mail 2011, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja E.T, vastustaja aja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. arvates Asjaolud ja menetluse käik 07.02.2010 esitas E.T Viru Vanglale V kaebuse (koos kahju hüvitamise taotlusega taotluse 50 000 krooni), mille kohaselt taotles ta kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et ta viibis mittesuitsetajana ajavahemikul alates 20.10.2009 - 07.02.2010 ühes kambris koos suitsetavate kinnipeetavatega. Viru Vangla ei jõudnud kahjunõuet tähtaegselt lahendada. 3-10-1059 23.04.2010 saabus Tartu Halduskohtusse E.T kaebus Viru Vangla tegevusega (pikaajaline piinamine tema paigutamisel suitsetavate kinnipeetavatega ühte kambrisse) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. 19.05.2010 kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamise korras märkis kaebaja, et kahju hüvitamise aluseks on riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 – inimväärikuse alandamine ja organismile kahju tekitamine. Kaebaja väitis, et tal seadusest tulenev õigus viibida kambris koos mittesuitsetava inimesega ning asjaolu, et ta viibis kambris koos suitsetava isikuga, on tõendiks, et tema organismi on kahjustatud. Kaebuse põhjendused Kaebusest nähtuvalt on kaebaja mittesuitsetaja, kuid kogu oma Viru Vanglas viibitud aja, s.o 20.10.2009-07.02.2010, on kaebaja asunud ühes kambris suitsetajatega. Seoses sellega väidab kaebaja, et tema organismile on tekitatud kahju. Kaebaja märgib, et vastavalt seadusele võib isik suitsetajaga ühes kambris viibida juhul, kui ta sellega nõustub, kuid tema paigutati suitsetajaga ühte kambrisse tema tahte vastaselt. Asjaolu, et ta ei ole suitsetaja, tõendab ka märge kinnipeetava kaardis. Kuna kaebaja ei suitseta, siis soovib ta olla kambris, kus asuvad mittesuitsetavad kinnipeetavad. Sellekohasest soovist on kaebaja teatanud ka operatiivtöötajale ja kontaktisikule. Kaebaja märgib, et kahju hüvitamise aluseks on RVastS § 9 lg 1 (inimväärikuse alandamine ja organismile kahju tekitamine.) Inimväärikuse alandamise all peab kaebaja silmas õigust viibida ühes kambris mittesuitsetava isikuga (ärritav lõhn, psühholoogiline mõju, jne) ning tervise kahjustamine on kaebaja arvamuse kohaselt tõendatud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetega. Kaebaja palub, et vastustaja hüvitaks talle põhjustatud kahju ja paigutaks ta ümber kambrisse, kus asuvad mittesuitsetajad. Vastustaja vastuväited Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning esitab selle järgnevad vastuväited: 20.10.2009-07.02.2010 kehtinud vangla sisekorraeeskirjade (edaspidi VSkE) redaktsiooni § 82 lg 2 kohaselt kinnipeetav võib suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohas. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt osakonnas, kus on suitsetamise ruum, võib kinnipeetav suitsetada ainult selles ruumis ja sel ajal, mil ta oma osakonna piires võib kodukorra kohaselt liikuda. Lg 4 kohaselt võib kinnipeetav kambris suitsetada osakonnas, kus ei ole suitsetamise ruumi, samuti eraldatud lukustatud kambris, vastuvõtuosakonnas, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi paigutamiseks mõeldud ja eeluurimisosakonnas asuvas kambris. Lg 5 kohaselt lg-s 4 nimetatud juhtudel ei või kinnipeetav kambris suitsetada, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda ei ole võimalik mujale paigutada. Viru Vanglas vaidlusoleval ajal kehtinud kodukorra p 8.2.22 kohaselt on kinni peetaval isikul vangla territooriumil lubatud suitsetada suletud osakonnas kambris või spetsiaalses suitsetamise ruumis. Teistes kohtades on suitsetamine rangelt keelatud (tubakaseaduse § 29 ja 30). Seega kehtinud regulatsioon sätestas, et avatud osakonnas on kambris suitsetamine rangelt keelatud, samuti ei olnud ka kinnises osakonnas kambris suitsetamine lubatav, kui samas kambris viibis mittesuitsetav kinnipeetav. Seetõttu vanglal ei olnud kohustust kinnipeetavate 2
(6)3-10-1059 paigutamisel jälgida, et mittesuitsetav kinnipeetav viibiks kambris ilmtingimata koos mittesuitsetava kinnipeetavaga. Kinnipeetavate paigutamisel on vaja jälgida eelkõige vangla julgeolekut, mistõttu ei ole alati võimalik paigutada mittesuitsetavaid kinnipeetavaid ühte kambrisse. Suitsetamise nõuete rikkumine on distsiplinaarkorras karistatav ning vanglateenistujad jälgisid, et kinnipeetavad peavad kinni suitsetamise regulatsioonist ning avatud osakonnas kambris ei suitsetata ning ei suitsetata kinnise osakonna kambris, kui samas kambris viibib ka mittesuitsetav kinnipeetav. Lisaks vanglateenistujatele võivad suitsetamise reeglite järgmisele kaasa aidata ka mittesuitsetavad kinnipeetavad ise. Vastavalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p-le 3 ja tulenevalt Viru Vangla kodukorra punktist nr 8.1.8, on kinnipeetav kohustatud teavitama vanglaametnikke kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut, sisekorda ning teiste isikute elu ja tervist. Seega mittesuitsetaval kinnipeetaval on kohustus viivitamatult teavitada vanglateenistujaid asjaolust, kui tema kambrikaaslane hoolimata keelust kambris suitsetab. Taolisel juhul vanglateenistujad keelavad ära suitsetamise ning distsipliinirikkuja suhtes võetakse tarvitusele vastavad meetmed. Kaebaja on küll vanglateenistujate poole pöördunud kaebustega, et ta viibib kambris koos suitsetavate kinnipeetavatega, kuid ei ole kordagi väitnud, et tema kambrikaaslane on rikkunud suitsetamise nõudeid ning kambris suitsetanud. Eeltoodu tähendab, et kaebajal ei olnud probleeme, kui ta viibis kambris koos suitsetavate kinnipeetavatega ning ainuüksi asjaolu, et samas kambris viibib isik on suitsetaja, ei saa rikkuda kaebaja õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ja lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS sätestab, missugustel juhtudel kuulub isikule põhjustatud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleb teha kindlaks, kas ja millal on kahju tekkinud, kas haldusakt või toiming, millega väidetavalt isikule kahju tekitati on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, siis kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele ei kuulu. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kahju hüvitamise aluseks on inimväärikuse alandamine ning tema organismile kahju tekitamine. Vastustaja märgib, et inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Vastustaja on eelnevalt selgitanud, et kambris suitsetamine avatud osakonnas ei ole lubatav ning kinnises osakonnas ei ole lubatav juhul, kui samas kambris viibib mittesuitsetav kinnipeetav. Seega ei saa kuidagi tegemist olla inimväärikuse alandamisega, kui mittesuitsetava kinnipeetavaga viibib samas kambris suitsetav kinnipeetav, sest suitsetamine kambris ei ole lubatav. Kaebaja on viidanud, et tema organismile tekitati kahju, kuid ei ole 3
(6)3-10-1059 täpsustanud, milles see kahju konkreetselt seisnes. Kaebaja tervisekaardi kohaselt kurtis kaebaja valu nimme piirkonnas ja ülakõhus. Kumbki sümpton ei seostu kuidagi suitsetava isikuga ühes kambris viibimisega. Seega on alusetu kaebaja väide tervisekahju tekkimise kohta. 11.05.2011 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et ta on juba 15 aastat mittesuitsetaja ning tema inimväärikust on alandatud ja tema organismile on tekitatud kahju sellega, et teda paigutati ühte kambrisse suitsetavate kinnipeetavatega. Ülejäänud osas jäi kaebaja kaebuses toodu juurde ja leiab, et kaebus on põhjendatud. Kohus selgitas, et kui kaebajale on tekitatud kahju, tuleb kahju tekkimist ka tõendada. Kohtuniku küsimusele, millega kaebaja tõendab talle kahju tekkimist, vastas E.T, et kõik teavad, et suitsetajaga ühes kambris viibimine ehk passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Kaebaja ei esitanud kohtule ühtki tõendit selle kohta, et talle reaalselt kahju põhjustati. Kohtu põhjendused RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja taotleb Viru Vangla tegevusega (kaebaja paigutamine ja hoidmine suitsetavate kinnipeetavatega ühes kambris perioodil 20.10.2009-07.02.2010) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et sellega alandati tema inimväärikust ja tekitati kahju tema tervisele. Tervisekahjustus on kaebaja hinnangul tõendatud sellega, et suitsetamine, eriti just passiivne suitsetamine, on üldiselt tervist kahjustav, mis on tõendatud ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetega. Kaebaja peab suitsetava inimesega ühes ruumis viibimist, tühjendamata tuhatoosi haisemist ja sellest tulenevaid ebameeldivusi ja kannatusi inimväärikust alandavaks. Kaebajal on õigus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Viru Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Kohus on seisukohal, et Viru Vangla ei ole seoses kaebaja paigutamisega suitsetavate kinnipeetavatega ühte kambrisse alandanud tema inimväärikust ega tekitanud talle selliseid tervisekahjustusi, mis annaksid aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja tervise kahjustamine ei ole antud juhul tõendatud ning võttes arvesse Viru Vanglas kehtestatud rangeid suitsetamise piiranguid, ei saanud pelgalt suitsetava kinnipeetavaga ühes kambris viibimine kahjustada kaebaja tervist ega alandada tema inimväärikust. Kaebaja väitel on ta kogu vanglas oldud aja jooksul (20.10.2009-07.02.2010) pidanud kambrit jagama suitsetava kinnipeetavaga. Viru Vangla vastusest nähtub (t.lk.65), et kaebaja on kambrit jaganud ka mittesuitsetavate kinnipeetavatega ning viibinud ka kartserikambris, kus suitsetamistarbed on keelatud ja seetõttu suitseda ei saa. 4
(6)3-10-1059 Ajavahemikul alates 20.10.2009-07.02.2010 kehtinud VSkE redaktsiooni § 82 lg 2 sätestas, et kinnipeetav võib suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt osakonnas, kus ei ole suitsetamisruumi, võib kinnipeetav suitsetada kambris ja lg 5 kohaselt ei või lg-s 4 nimetatud juhtudel kinnipeetav kambris suitsetada, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda ei ole võimalik mujale paigutada. Seega kehtinud regulatsioon sätestas, et avatud osakonnas on kambris suitsetamine rangelt keelatud, samuti ei olnud kambris suitsetamine lubatud kinnises osakonnas, kui samas kambris viibis mittesuitsetav kinnipeetav. Kohus nõustub vastustajaga, et lisaks vanglateenistujatele on suitsetamisereeglite järgmisele võimalik kaasa aidata ka mittesuitsetaval kinnipeetaval endal. Vastavalt VangS § 67 p-le 3 ja tulenevalt Viru Vangla kodukorra punktist nr 8.1.8, on kinnipeetav kohustatud teavitama vanglaametnikke kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut, sisekorda ning teiste isikute elu ja tervist. Seega mittesuitsetaval kinnipeetaval on kohustus viivitamatult teavitada vanglateenistujat, kui ta märkab, et tema kambrikaaslane hoolimata keelust kambris suitsetab. Kaebaja on küll vanglateenistujate poole pöördunud kaebustega, et ta viibib kambris koos suitsetavate kinnipeetavatega, kuid puuduvad tõendid, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil esitanud pretensioone, et tema kambris olevad kinnipeetavad suitsetavad tema tahte vastaselt. Seega puudus Viru Vanglal võimalus VSkE § 82 lg 5 kohaselt keelata suitsetamist kambrites, kus kaebaja asus. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et ei vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskirjad ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel nende suitsetamisharjumusi. Kinnipeetavate vanglasisest paigutamist reguleerivad vangistusseaduse §-id 11 ja 12 ning vangla sisekorraeeskirja §-d 5 ja 6. VangS § 12 lg 1 sätestab vanglas kinni peetavate isikute eraldihoidmise printsiibid, kuid sellist printsiipi, mille kohaselt hoitakse eraldi suitsetajaid ja mittesuitsetajaid, ei ole. Seega tuleb vanglasisesel paigutamisel eelkõige arvestada seadusega ettenähtud eraldihoidmise printsiipe. VSkE § 82 lg 1 sätestab küll, et kinnipeetava vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas kinnipeetav suitsetab ning kas ta soovib suitsetamisest loobuda ja kui kinnipeetav soovib loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Samas see säte ei kohusta vanglat paigutama eraldi kambrisse suitsetajaid ja mittesuitsetajaid. Seega pole Viru Vangla toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Lisaks märgib kohus, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et suitsetajaga ühes kambris viibimine oleks kaebaja väärikust alandanud või tema tervist kahjustanud. Kaebajale võis olla ebameeldiv viibida mittesuitsetajana kambris, kus viibis suitsetav kaaskinnipeetav, kuid see ei tähenda, et vangla oleks sellega süüliselt tema inimväärikust alandanud. Seda enam, et kaebajal oli õigus ja kohustus sellisest olukorrast vanglaametnikke teavitada ning sellega oma ebameeldivused lõpetada. Kohus leiab, et kaebaja ei selgitanud kaebuses ega ka kohtuistungil, kas ja mil moel on tema tervist kahjustatud. Kaebaja on lähtunud vaid üldisest seisukohast, et suitsetamine kahjustab tervist ning passiivne suitsetamine on veel ohtlikum. Seega kaebaja ei esitanud kohtule konkreetseid tõendeid selle kohta, et tema viibimine ühes kambris koos suitsetava kinnipeetavaga oleks põhjustanud talle konkreetseid terviserikkeid. Kuna kohus ei tuvastanud, et suitsetajatega ühes kambris viibimisega oleks kaasnenud RVastS §-s 9 lg-s 1 sätestatud tagajärgi, siis puuduvad ka alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, jätab kohus kaebuse rahuldamata. 5
(6)3-10-1059 Mare Krull kohtunik Kohtuotsus jõustus edasikaebamata 01.07.2011 Riina Pung konsultant-istungisekretär ÄRAKIRI ÕIGE 6
(6)