Obsah (5)

§ 86§ 79§ 92§ 99§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi,Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2010 Tartu Tsiviilasja number 2-09-66185

§ 86p 3 alusel.

Kostja tasus hagejale koondamishüvitise summas 31 889.70 krooni. Kui hageja leiab, et tema koondamine oli ebaseaduslik, siis ei ole hagejal õigust koondamishüvitisele. Koondamishüvitisele on hagejal õigus vaid juhul, kui tema töölepingu lõpetamise aluseks on

§ 86p 3.

Kui töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, tuleks hagejal koondamishüvitis kostjale tagastada. Hagejal ei ole õigust samaaegselt koondamishüvitisele ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ettenähtud hüvitisele. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. juuni 2010 otsusega J. Tšekolovetsi hagi osaliselt ning tunnistas ebaseaduslikuks 09.06.2009 J. Tšekolovetsiga lõpetatud töölepingu

§ 86

p 3 alusel; luges poolte vahel 17.04.2001 sõlmitud töölepingu lõppenuks alates 09.06.2009

§ 79

lg 1 alusel; kohustas kostjat vormistama töölepingu lõpetamise hagejaga nõuetekohasel viisil; mõistis AS-lt Ottender&Valgmäe J. Tšekolovetsi kasuks välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise 18 110.30 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt tunnistas kostja hagejaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust, kuna hageja oli töölepingu lõpetamise ajal rase. Enne 01.07.2009 kehtinud

§ 92

lg 1 kohaselt on tööandjal keelatud lõpetada tööleping rasedaga või isikuga, kes 2 kasvatab alla kolmeaastast last, välja arvatud § 86 p-des 1-2, 5-8 ja 11 ettenähtud alusel. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS, kuni 01.07.2009 kehtinud) § 28 lg 3 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud, on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Töölepingu lõpetamist takistavast asjaolust teavitas hageja tööandjat, esitades üks päev enne töölepingu lõpetamist avalduse, kus teatas oma rasedusest. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes.

§ 86

p 3 järgi võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. ITLS § 98 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping

§ 86

p-s 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Töötaja keeldumist tööajanormi suurendamise või vähendamise ettepanekust ei loeta asjaoluks, mis tingib töö lõppemise. Tulenevalt

§ 99

lg-st 1-3 on töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu töölejäämise eelisõigus eelkõige töötajate esindajal, seejärel töötajatel, kes töötavad selle tööandja juures põhikohaga. Põhikohaga töötavatest isikutest eelistatakse neid, kel on paremad tööalased näitajad. Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-18-00 märkinud, et kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega

§ 99järgi.

Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud. Kui

§ 99

lg-s 2 ettenähtud kriteeriumi järgi koondatavaid eristada ei saa, alles siis pööratakse tähelepanu töötaja isikut iseloomustavatele asjaoludele. Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse neid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid või kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Kostja ei võrrelnud

§ 99lg 3 alusel kõikide müüjate isikut iseloomustavaid asjaolusid.

Seega oli hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik.

§ 117

lg-te 1 ja 2 alusel on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist; kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja ei palunud tööle ennistamist. 3 ITLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kuna töötaja viimane tööl viibimise päev oli 09.06.2009, tuleb lugeda töösuhe lõppenuks sama päeva, s.o 09.06.

1. Hagejal on õigus saada hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest maksimaalselt 63 779.40 krooni. Kuna hageja töötas kostja juures alates
2. aastast, seega peaaegu 8 aastat, on õiglane määrata hagejale hüvitis 6 kuu eest, milleks on 63 779.40 krooni. Kuna hageja nõuab hüvitist 50 000 krooni, ei saa kohus väljuda haginõude piiridest ja rahuldada hageja nõuet üle 50 000 krooni. Arvestades seda, et koondamishüvitisena sai hageja 31 889.70 krooni, tuleb see summa tasaarvestada 50 000 krooniga ja seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista 18 110.30 krooni (50 000- 31 889.70). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS
3. J. Tšekolovets esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada osaliselt Viru Maakohtu
4. juuni 2010 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest täiendavalt 31 889.70 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi.

§ 117

lg 2 kohaselt mõistetakse töötajale välja hüvitus kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Riigikohus on 19.10.2004 lahendis nr 3-2-1-107-04 leidnud, et kui koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes ära õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Märgitud lahendi kohaselt mõisteti töötajale välja keskmine palk sunnitud töölt puudutud aja eest, mis ei ole võrdsustatav

§ 117lg 2 ettenähtud hüvitisega.

Riigikohus on 08.12.1998 lahendis nr 3-2-1-124-98 leidnud, et vale on seisukoht, et hüvituse nõue töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ei kuulu rahuldamisele, kuna kostjale on töölepingu lõpetamisel makstud kaks kuupalka. Töölepinguseadusest ei tulene, et tööandja poolt muudel põhjustel makstud hüvitist saaks lugeda hüvituseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kuna kohus tunnistas kostjaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks, siis pidi sellele järgnema tööandja vastutus

§ 117lg 2 alusel.

Seega pidanuks kohus kohaldama töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel

§ 117lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni.

Hüvitise väljamõistmine kuue kuu ulatuses ei ole vastuolus ka VÕS § 6 väljendatud hea usu põhimõttega. Riigikohus on eelpool viidatud 19.10.2004 otsuses leidnud, et hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus koondamishüvitis jääks töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning talle mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk. Antud juhul töölt sunnitult puudutud aja eest keskmist palka välja ei mõistetud, vaid mõisteti välja hüvitus seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. 5. AS Ottender&Valgmäe vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4 Vastuväidete kohaselt võib tulenevalt ITVS § 24 lg-st 3 esitada hagis üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis oli hageja nõudeks kuue kuu keskmise palga nõue summas 50 000 krooni. Maakohus ei saanud kuue kuu hüvitise väljamõistmisel väljuda hagi piiridest. Töövaidluse algatamisel oli apellandil õigus pöörduda oma õiguste kaitseks otse kohtusse, kus nõude rahaline suurus ei ole piiratud. Apellant vaidlustab töölepingu lõpetamise ja leiab, et koondamine on ebaseaduslik. Järelikult on apellant alusetult saanud koondamishüvitise. Koondamishüvitisele on apellandil õigus vaid juhul, kui tema töölepingu lõpetamise aluseks on

§ 86p 3.

Kuna kohus on leidnud, et koondamine oli ebaseaduslik, siis ei ole apellandil õigust koondamishüvitisele. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral koondamishüvitise töötajale jäämine on vastuolus VÕS § 6 lg-ga

1. Apellandil ei ole õigust samaaegselt koondamishüvitisele ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ettenähtud hüvitisele. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUS
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati osaliselt ja jäeti kostjalt tema kasuks seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega välja mõistmata hüvitus 31 889.70 krooni (tasaarvestas saadaoleva hüvituse saadud koondamishüvitusega). Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
4. juuni 2010 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes selles esitatud põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-s 6 märgituga vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
5. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja maksis hagejale koondamishüvitusena 31 889.70 krooni, hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise

§ 86

p 3 alusel (seoses koondamisega) ning kohus tunnistas hagejaga töölepingu lõpetamise

§ 86p 3 alusel ebaseaduslikuks.

Kuivõrd koondamine oli ebaseaduslik, siis selle tulemusel langes ära ka õiguslik alus koondamishüvituse saamiseks ning maakohtul oli kostja taotlusel õigus tasaarvestada

§ 117lg 2 alusel väljamõistetav hüvitus koondamishüvitusega.

Maakohtu tuginemine Riigikohtu 19.10.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-04 väljendatud seisukohale on põhjendatud. Seejuures ei ole oluline, kas koondamishüvitus peetakse kinni (tasaarvestatakse)

§ 117

lg 2 alusel väljamõistetud hüvituse või sunnitud töölt puudumise aja eest makstavast keskmisest palgast (

§ 117lg 1).

Mõlemal juhul tuleb lähtuda VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest ning seda on maakohus vaidlustatud otsuses ka teinud. Apellandi vastupidine seisukoht on ekslik. Apellandi viide Riigikohtu 08.12.1998 otsuses väljendatud seisukohale ei ole antud vaidluses asjakohane. Nimetatud vaidluses jäeti tööandja suhtes

§ 117

lg-s 2 ettenähtud sanktsioon kohaldamata ning põhjendati seda sellega, et töötaja oli tööandjalt hüvituse juba saanud. Käesolevas asjas mõisteti töötajale tema poolt taotletud hüvitus välja ja tasaarvestati osaliselt varem saadud koondamishüvitusega. Apellant on jätnud tähelepanuta ka selle, et Riigikohtu 19.10.2004 otsuse tegemise ajal kehtis võlaõigusseadus ning vaidluse lahendamisel on oluline 5 lähtuda VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest. Apellant ei ole põhjendanud, kuidas oleks hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kui tööandja peaks maksma talle koondamishüvituse 50 000 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ning mitte arvestama seejuures juba makstud koondamishüvitusega 31 889.70 krooni. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 6 Üllar Roostoja