KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-559 Haldusasi K.N.i kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse haldusaktide ja toimingute peale, mis puudutavad Tallinnas xxxxxxxxxx asuva eluruumi mõtteliste osade erastamist. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 13. oktoobril 2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: K.N. Esindaja: Aimar Naggel (aimar63@hot.
- ee)Vastustaja: Tallinna Kesklinna Valitsus Esindaja: Kärt Kirsimägi (kart.kirsimagi@tallinnlv.
- ee)Kolmas isik: I.G. Esindaja: Viktor Kisseljov (kisvik@hot.
- ee)RESOLUTSIOON 1. Jätta K.N.i kaebus rahuldamata. 2. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD 1. 27. novembril 1998 erastas M. B. eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 10 alusel 16/100 suuruse mõttelise osa senini Tallinna linna ainuomandis olnud ja mitme üürilepingu alusel kasutatavast eluruumist (nö. ühiskorterist) Tallinnas xxxxxxxx. Sellel 1 hetkel olid eelnimetatud ühiskorteri üürnikeks lisaks M. B. veel M. G. ja P.K. Pärast mitut sellele järgnevat võõrandamistehingut omandas eelviidatud 16/100 suuruse mõttelise osa 28. mail 2003 K. K. 29. jaanuaril 2009 erastas xxxxxxxx korteri 19/100 suuruse mõttelise osa I.G.. Kinnistusraamatu andmetel on hetkel xxxxxxx asuva korteriomandi kaasomanikeks Tallinna linn (65/100), K.N. (varasem perekonnanimi K., (16/100)) ning I.G. (19/100). 2. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 08. veebruari 2010 e-kirjas K.N.ile ja I.G.ile, et vastavalt kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadusele kuuluvad erastamisele xxxxxxxx mõttelised osad (15/100, 15/100, 16/100 ja 19/100, enampakkumise ajaks määrati 18. märts 2010. Kõnealust enampakkumist ei toimunud, kuna K.N. esitas halduskohtule kaebuse ning mõtteliste osade erastamine on teadaolevalt senini läbi viimata. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 3. K.N. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes, et kohus tuvastaks, et I.G.il ei ole õigust osaleda xxxxxxxx mõtteliste osade erastamisel, samuti, et kohus tuvastaks Tallinna Linnavalitsuse 28. märtsi 2007 korralduse ning selle alusel M. G. sõlmitud üürilepingu tühistuse, samuti Tallinna linna ja I.G.i vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse, et tühistaks Tallinna Linnavalitsuse otsuse V. G. 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise kohta ning kohustaks Tallinna linna erastama kaebuse esitajale alghinnaga 84/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxxx eluruumist. 4. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et Tallinna Linnavolikogu 13. novembri 1997 otsus nr 201 ning Tallinna Linnavalitsuse 22. detsembri 1997 korraldus nr 489, millega otsustati anda M. G. üürile tuba xxxxxxx korteris, on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 kohaselt tühised, kuna kuni 1. juulini 2002 kehtinud elamuseaduse § 29 keelas üürile anda eluruumi mõttelist osa ning konkreetse eluruumi (toa nr 75) üürile andmiseks oleks olnud vajalik eluruumi teise kaasomaniku nõusolek vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 lõikele 1. Kaebuse esitaja toob ka välja, et eelnimetatud linnavolikogu ja linnavalitsuse otsustes ei ole põhjendatud, miks anti tuba üürile just M. G. Kaebuse esitaja leiab, et igal juhul oleks üürilepingu sõlmimine või pikendamine tulnud temaga kooskõlastada alates ajast, mil ta sai xxxxxxxx mõttelise osa omanikuks. Tühiseks peab kaebuse esitaja ka Tallinna Linnavalitsuse 28. märtsi 2007 korraldust nr 548, millega pikendati M. G. üürilepingut veel viieks aastaks. 5. Kaebuse esitaja hinnangul on tühine ka Tallinna Kesklinna vanema 27. märtsi 2009 korraldus nr 148, millega otsustati anda M. G. sõlmitud üürilepingust tulenevad kohustused üle I.G.ile. Kaebuse esitaja leiab, et see korraldus on motiveerimata ning see kohustab adressaati toime panema õigusrikkumist, kuna jätkub kaasomandi võlaõiguslik koormamine ilma kaasomaniku nõusolekuta. Ka toob kaebuse esitaja välja, et Tallinna linnavara kasutamise kord ei näe ette võimalust üürniku asendamiseks kaasomandis olevas eluruumis. Kaebuse esitaja märgib, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 321 lg 6 välistab sama surnud üürniku asemel tema perekonnaliikme üürilepingusse pärijana astumise, kuna M. G. surma hetkel ning ka xx xx xxxx kehtis üürileping teise xxxxxxx üürniku P. K. suhtes edasi. 6. Kaebuse esitaja toob ka välja, et teadaolevalt ei ole M. G. esitanud munitsipaaleluruumi erastamisavaldust enne 01. juunit 2001, mis oli sellise avalduse esitamise tähtpäevaks. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et M. G. oli vaid üks võimalikest eluruumi erastamise 2 õigustatud subjektist (P. K. kõrval) ning pereliikmel I.G.il ei tekkinud isegi üürilepingusse astumisel nõudeõigust erastada esimese eelistusena 19/100 mõttelist osa xxxxxxx korteriomandist ja kuna P. K. ei olnud samuti huvitatud xxxxxxxx erastamisest, siis teise eelistusena oleks erastada saanud kogu 84/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxxxx korteriomandist 16/100 mõttelise osa omanik K.N.. 7. Viimaks toob kaebuse esitaja välja, et EES § 22 lg 12 kohaselt ei ole xxxxxxxx erastamise objektiks alates 1. augustist 2004. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Tallinna Kesklinna Valitsus vaidleb K.N.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab P. K. üürileping lõppes üürniku surmaga xx xx xxxx, M. G. üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused päris aga võlaõigusseaduse (VÕS) § 321 lg 1 alusel temaga koos elanud perekonnaliige I.G. Tallinna Kesklinna vanema 27. märtsi 2009 korralduse nr 148 alusel 9. aprillil 2009. Vastustaja väitel kasutas M. G. koos poja I.G.iga xxxxxxx ühiskorteris olevat tuba hiljemalt alates 22. detsembrist 1997, üürileping M. G. sõlmiti 16. aprillil 1998 viieks aastaks ning see pikenes veel viieks aastaks ning Tallinna Linnavalitsuse 28. märtsi 2007 korraldusega nr 548-k pikendati seda veel viieks aastaks. Vastustaja leiab, et viimatinimetatud korralduse alusel 5. aprillil 2007 sõlmitud üürilepingu näol ei ole tegemist uue üürilepingu sõlmimisega, vaid olemasoleva, juba 16. aprillil 1998 sõlmitud üürilepingu pikendamisega. Vastustaja leiab, et K.N. pidi eluruumi mõttelise osa omandamisel olema teadlik sellest, et teisi tubasid kasutavad Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingute alusel üürnikud ning arvestama seega asjaoluga, et neil on õigus eluruumide erastamiseks. Vastustaja leiab, et Tallinna linna ja I.G.i vahelise üürilepingu tühisuse tuvastamiseks tuleks kaebuse esitajal pöörduda maakohtu poole, kuna see pole halduskohtu pädevuses. 9. Vastustaja selgitab, et xxxxxxx näol on tegemist mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumiga, mis tuli erastada üürnikele EES § 3 lg 10 alusel Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide erastamise korra kohaselt, kus sätestati, et sellised eluruumid erastatakse nende üürnike kaasomandisse, kes on esitanud erastamisavalduse 1. märtsiks 1995. Eeltoodud sätete alusel erastati 16/100 suurune mõtteline osa M. B.le. Vastustaja leiab, et EES alusel erastamata jäänud eluruumi mõtteliste osade erastamisel tuleb juhinduda Riigikohtu lahendist 3-3-1-45-03 ning kohaldada analoogia korras kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse (KaasES) sätteid. Siinkohal toob vastustaja ka välja, et K.N. ei ole kunagi olnud xxxxxxxxx eluruumi üürnik, seega ei oleks tal kuidagi võimalik erastada senini erastamata mõttelisi oli EES alusel. Samuti leiab vastustaja, et ei ole mingit mõistlikku põhjust, miks 2003. aastal eluruumi kaasomanikuks saanud isik peaks erastamisel olema eelisseisundis võrreldes isikuga, kes on eluruumi varasema üürniku perekonnaliikmena ning hiljem üürnikuna kasutanud alates 1998. aastast. Samuti toob vastustaja välja, et EES alusel oleks selle eluruumi erastamine võimatu ka EES § 22 kohaselt ning sel juhul tuleks neid võõrandada riigivara võõrandamise üldises korras. Vastustaja selgitab, et Tallinna linn on püüdnud ühiskorterite erastamisel seaduse analoogiat kasutades leida parima õiguspärase lahenduse, mis oleks kooskõlas eluruumide erastamise eesmärkidega ning hetkel Tallinna linna omandis olevate mõtteliste osade müümine avaliku enampakkumise korras linnavara võõrandamise sätete kohaselt ei oleks omandireformi põhimõtetega kooskõlas. 3 10. Vastustaja on seisukohal, et KaasES § 4 lg 1 p 1 kohaselt oli xxxxxxx erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena ainus üürnik I.G., kellele erastatigi 19/100 suurune mõtteline osa ning kes saigi KaasES § 5 lg 1 kohaselt osta ainult ühe osa erastamise objektist. Vastustaja selgitab, et seejärel esitatigi K.N.ile ja I.G.ile 8. veebruaril 2010 KaasES § 6 lg 1 alusel teade esimest eelistust omavale isikule erastamata jäänud osa ostueesõigusest. Vastustaja leiab samuti, et xxxxxxx elamu 19/100 suuruse mõttelise osa erastamine I. G. ei saanud rikkuda K.N.i subjektiivseid õigusi, kuna K.N. ei ole eluruumi mõttelise osa erastamise õigustatud subjekt esimese eelistusena. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 11. I.G. ei esitanud kohtule kirjalikku seisukohta kaebuse kohta, ent kohtuistungil teatas, et vaidleb kaebusele vastu ning toetab vastustaja seisukohti. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 12. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et K.N.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja on õigesti leidnud, et seni erastamata xxxxxxx mõttelised osad tuleb erastada KaasES sätete kohaselt ning kuivõrd käesoleval ajal ei ole nimetatud eluruumis Tallinna linna kui erastamise kohustatud subjektiga sõlmitud üürilepingute alusel elavaid üürnikke, on K.N.il ja I.G.il kui kõnealuse eluruumi kaasomanikel õigus teise eelistusena seni erastamata mõtteliste osade erastamiseks. Tallinna linna organite varasemad haldusaktid, mille alusel sõlmiti üürileping M. G. ning mille alusel anti üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle I.G.iga ei ole, erinevalt kaebuse esitaja seisukohast, tühised ning nende tühistamiseks puudub samuti alus. 13. K.N. on halduskohtule esitatud kaebuses ja selle korduvates täiendustes esitanud rea erinevaid taotlusi, mis kokkuvõttes on suunatud sellele, et tuvastada Tallinna linna ja I.G.i vahel sellise avalik-õigusliku suhte puudumine, millest tuleneks I.G.i õigus osaleda xxxxxxxx korteriomandi mõtteliste osade erastamisel. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi mingisuguse asjaolu kindlakstegemiseks on isikul siis, kui selle asjaolu kindlakstegemine annaks isikule mingisuguse õigusliku kasu. Põhjendatud huviks ei saa aga olla lihtsalt soov mingisuguses asjaolus (näiteks avalik-õigusliku suhte puudumises või haldusakti või toimingu õigusvastasuses) veenduda. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et K.N.il saab iseenesest olla põhjendatud huvi selle vastu, et kohus tuvastaks, et I.G.il ei ole subjektiivset avalikku õigust osaleda xxxxxxx mõtteliste osade erastamisel. Välistades I.G.i potentsiaalsete erastamise õigustatud subjektide hulgast, oleks K.N. ainus isik, kellel oleks õigus xxxxxxxxx erastamata mõttelise osa eesõigusega erastamiseks KaasES § 6 lg 1 kohaselt. 14. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas halduskohtu pädevuses on Tallinna linna ja M. G. või I.G.i vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse tuvastamine. Tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamise nõuete läbivaatamine ei kuulu iseenesest halduskohtu pädevusse. Samas saab halduskohus tuvastada tsiviilõigusliku asjaolu, käesoleval juhul üürisuhte olemasolu või puudumise, kui see on oluline avalik-õigusliku vaidluse lahendamisel. Käesoleval juhul on selleks vaidlus selle üle, kas I.G.il on subjektiivne avalik õigus osaleda xxxxxxx mõtteliste osade erastamisel või mitte. Sellises olukorras tuvastab halduskohus 4 tsiviilõigusliku asjaolu üldjuhul kohtuotsuse põhjendamisel, mitte aga resolutsioonis. Nõnda on leidnud Riigikohtu erikogu ka kohtuasjas nr 3-2-1-100-08 tehtud lahendis. 15. Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus tunnistaks õigustühiseks ja tühistaks erinevad haldusaktid, millega on otsustatud eluruumi üürile andmine M. G., M. G. üürilepingu pikendamine, üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine I.G.ile ning viimatinimetatud isikule eluruumi erastamine. Kohus ei nõustu esiteks kaebuse esitaja seisukohaga, et nimetatud haldusaktid on tühised haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 4 kohaselt. Viidatud sätte kohaselt on haldusakt tühine, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise. Sellest sättest tulenevalt ei ole tühine mitte iga haldusakt, millega kaasneb mõni objektiivses mõttes õigusvastane tagajärg, vaid üksnes selline haldusakt, millega haldusorgan paneb adressaadile kohustuse toime panna õigusrikkumine. Õigusrikkumisena HMS § 63 lg 2 p 4 mõistes peetakse silmas süütegu1, see tähendab õigusaktides kuri- või väärteokoosseisu tunnustele vastavat tegu. Käesoleval juhul ei panda üheski kaebuses nimetatud haldusaktis selle adressaadile ega kolmandale isikule kohustust toime panna õigusrikkumisi ning seega on nimetatud haldusaktide tühisus HMS § 63 lg 2 p 4 alusel välistatud. Ka see, kui need haldusaktid või nende täitmine tooks kaasa õigusvastase tagajärje või rikuks mõne isiku subjektiivseid õigusi, ei tooks kaasa nende tühisust ehk automaatset kehtetust. 16. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus selles, milliste õigusaktide alusel peaks xxxxxxx mõtteliste osade võõrandamine üldse toimuma. Kaebuse esitaja seisukohad selles osas on seejuures vastuolulised – ühelt poolt näib ta leidvat, et 19/100 suuruse mõttelise osa erastamine I.G.ile oli välistatud põhjusel, et I.G. ega M. G. ei olnud esitanud tähtaegselt eluruumide erastamise avaldusi, teisalt näib aga ise soovivat, et talle erastataks vaidlusalused ruumid KaasES sätete alusel. Vastustaja leiab seevastu, et eluruumide erastamise eesmärgist ning omandireformi üldisest loogikast tulenevalt tuleks sarnased eluruumid erastada KaasES alusel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ning seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-45-03. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et ükski xxxxxxx üürnikest peale M. B. ei esitanud eluruumi erastamise avaldust EES § 5 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, st. enne 1. märtsi 1995. EES § 3 lg 10 ning Vabariigi Valitsuse 01. juuli 1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide erastamise korra punkti 26 kohaselt oleks M. B. võinud erastada kogu xxxxxxxx eluruumi, ent seda õigust ta ei kasutanud, erastades üksnes 16/100 suuruse mõttelise osa. Seepeale tekkiski olukord, kus ühiskorter jäi erastamise kohustatud subjekti ning M. B. kaasomandisse. Vastustaja märgib õigesti, et EES-is ei sätestata seda, kuidas erastamise kohustatud subjekt selliste eluruumide (mõtteliste osade) edasisel käsutamisel toimima peaks. Riigikohus leidis eelviidatud otsuses nr 3-3-1-45-03, et eluruumide erastamise eesmärgist tulenevalt tuleks selliste eluruumide mõttelised osad erastada KaasES sätete alusel ning sarnast ühiskorterit tervikuna tuleks käsitada elamuna KaasES mõttes. See on ka igati loogiline, kuna omandireformi käigus eluruumide erastamise eesmärk oligi eelkõige anda avalikus omandis olevad eluruumid neid eluruume tegelikult kasutanud üürnike või nende puudumisel muude isikute omandisse. KaasES kohaselt on erastamise kohustatud subjekti omandisse jäänud elamu kaasomandiosa erastamise õigus esmalt üürnikul, üürnike puudumise või nende huvipuuduse korral teistel kaasomanikel kui ning 1 Vt. ka Ivo Pilving „Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest rõhuasetusega avalik-õiguslikel lubadel“ Tartu Ülikooli kirjastus 2006, lk 64 5 ka nende puudumisel muudel isikutel avaliku enampakkumise korras. EES sätted ei saa käesoleval juhul (ega ka 19/100 suuruse mõttelise osa I.G.ile erastamise puhul) kohaldamisele tulla ka juba seetõttu, et EES § 22 lg 12 kohaselt ei ole tühjad, st. asustamata või tühjaks jäänud eluruumid alates 1. augustist 2004 enam erastamise objektiks, mis tähendab, et need tuleks võõrandada üldises korras, ilma et kellelgi oleks erastamist reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid eesõigusi nende omandamisel. Eeltoodut arvestades ei ole käesoleval juhul tähtsust sellel, et M. G. ei esitanud EES-s sätestatud tähtaja jooksul eluruumi erastamise avaldust. Kaasomandis oleva ühiskorteri üürniku õigus erastada kaasomandis oleva ühiskorteri mõttelist osa KaasES alusel ei eelda, et isik oleks esitanud eluruumi erastamise avalduse EES-s sätestatud tähtaja jooksul. Samuti ei ole käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust sellel, et M. G. ja I.G. ei olnud omavahel sõlminud EES § 4 lõikes 1 sätestatud kokkulepet. I.G.ile erastati mõtteline osa kaasomandis olevast elamust (ühiskorterist) KaasES alusel, mis ei eeldanud sellise kokkuleppe olemasolu ning liiatigi oli üürnikuks sel ajal I.G. ise ning temaga koos elavaid täiskasvanud perekonnaliikmeid ei olnud. 17. Kohus on samuti seisukohal, et haldusaktid, millega Tallinna linna organid otsustasid üürilepingu sõlmimise või pikendamise M. G. ning üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle andmise I.G.ile, ei saa rikkuda K.N.i subjektiivseid õigusi. Vaidlust ei ole selles, et K.N. omandas 16/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxx korteriomandist 28. mail 2003. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna linna ja M.G. vahel sõlmiti xxxxxxx ühiskorteris asuva toa üürileping 16. aprillil 1998, seega oluliselt enne seda kui K.N. sai xxxxxxx mõttelise osa omanikuks. Põhimõtteliselt õige on küll kaebuse esitaja seisukoht, et kaasomandi võlaõiguslik koormamine ühe kaasomaniku poolt võib rikkuda teise kaasomaniku õigusi ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 kohaselt on selliseks koormamiseks vajalik teiste kaasomanike nõusolek, ent kohtu hinnangul ei tulene eelviidatud sättest, et isikul, kes on kaasomanikuks saanud pärast kaasomandi võlaõiguslikku koormamist, oleks õigus nõuda kaasomandit koormava võlaõigusliku lepingu lõpetamist või takistada sellest lepingust tulenevate avalik-õiguslike tagajärgede saabumist. Käesoleval juhul omandas K.N. 2003. aasta mais mõttelise osa juba varem üürilepinguga koormatud korteriomandist. See, kas kaebuse esitaja M. G. sõlmitud üürilepingust seejuures teadis või mitte, ei oma käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust ning selles osas võiks kaebuse esitaja esitada müügilepingust tulenevad nõuded talle xxxxxxx mõttelise osa müünud isiku vastu. M. G. juba 1998. aastal sõlmitud üürilepingu tähtaja hilisem pikendamine ja sellekohaste haldusaktide andmine ei tähenda kaasomandi täiendavat koormamist, mis eeldanuks K.N.i nõusolekut. Tähtajalise üürilepingu tähtaja pikenemine oli M. G. sõlmitud üürilepingu punktis 2.4. ette nähtud, samuti tulenes üürilepingust üürnikule õigus nõuda üürilepingu tähtaja lõppemisel uue üürilepingu sõlmimist (üürilepingu p. 2.3.). AÕS §-s 74 sätestatud kaasomaniku õigus nõustuda või mitte nõustuda kaasomandi (sh. kaasomandi reaalosa) võlaõigusliku koormamisega ei tähenda piiramatut õigust otsustada koormamise tingimuste üle ega anna teisele kaasomanikule õigust mistahes ajal nõuda koormamise lõpetamist. Kaasomandi täiendavaks võlaõiguslikuks koormamiseks ei saa pidada ka M. G. sõlmitud üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle andmist I.G.ile. Tegemist ei olnud kaasomandi täiendava koormamisega, kuivõrd seeläbi astus I.G. üürnikuna varasemasse üürisuhtesse M. G. asemel. Võlaõigusseaduse §-i 321 kohaselt on eluruumi üürniku surma puhul selles eluruumis üürnikuga koos elanud abikaasal õigus üürniku asemel üürilepingusse astuda ning kui üürnikul ei olnud abikaasat, kellel on õigus või kes soovib üürilepingusse astuda, on üürilepingusse astumise õigus teistel üüritud eluruumis 6 üürnikuga koos elanud perekonnaliikmetel vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Vaidlust ei saa olla selles, et I.G. oli M. G. koos elav perekonnaliige. Seda kinnitab korterikaart (tl. 53), samuti on see sõnaselgelt märgitud 02. aprillil 2007 koostatud üürilepingus (tl. 59), mille näol sisuliselt on tegemist Tallinna linna ja M. G. vahel juba 1998. aastal sõlmitud üürilepingu pikendamisega. Kuna M. G. koos ei elanud xxxxxxx korteris ühtegi teist tema perekonnaliiget, ei olnud I.G.i üürilepingusse astumiseks vajalik ega ka mõeldav teiste perekonnaliikmete vahelise kokkuleppe sõlmimine. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja viidet VÕS § 321 lõikele 6, kuna see reguleerib üürnike poolt ühiselt sõlmitud eluruumi üürilepingut. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et M. G. ja P. K. oleks olnud sõlmitud ühine üürileping xxxxxxx kasutamiseks. 18. Eeltoodust tulenevalt oli I.G. xxxxxxxx 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise teel omandamise ajal, st. 29. jaanuaril 2010, kõnealuses üürikorteris üürilepingu alusel tuba kasutav üürnik, kelle õigus mõttelise osa erastamiseks tulenes KaasES § 5 lõikest 1. Kuna I.G.iga ei elanud koos perekonnaliikmeid, ei olnud erastamiseks vajalik ka nendevaheline kokkulepe. Kuna K.N. ei olnud xxxxxxx üürnik ega seega esimese eelistusena mõtteliste osade erastamise õigustatud subjekt, siis ei oleks ta saanud I.G.iga, kes sel ajal oli üürnik, erastamisel konkureerida. Kuna KaasES § 5 lg 1 kohaselt oli I.G.il üürnikuna võimalik erastada vaid üks osa erastamise objektist ning rohkem üürnikke ühiskorteris ei olnud, siis edaspidi konkureerivad I.G. ja K.N. ülejäänud osade erastamisel võrdselt kui elamu (ühiskorteri) kaasomanikud. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et pärast seda, kui I.G. omandas 19/100 suuruse mõttelise osa, on xxxxxxxx kaasomanikeks Tallinna linn 65/100, I.G. 19/100 ja K.N. 16/100 osas ning kuivõrd üürnikke, kellel oleks õigus erastada KaasES § 5 alusel, ei ole, erastatakse ülejäänud Tallinna linna omandis olev mõtteline osa KaasES § 6 alusel, mis tähendab, et kui ühe kuu jooksul kirjaliku teate saamise päevast arvates esitavad elamu mõttelise osa ostmiseks avalduse nii K.N. kui I.G., korraldatakse nende vahel enampakkumine. 19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ega vastustaja poolel kohtumenetluses osalenud kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7