← Eesti

3-10-1595/32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1595 Haldusasi A.K. ja V.K. kaebused kohustamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
  2. detsembril 2010 Menetlusosalised Tallinna Linnavalitsuse Kaebuse esitaja: A.K. Kaebuse esitaja: V.K. Kaebuse esitajate esindaja: v.adv Pille Toom Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus Esindaja: Marilys Paulus Kolmas isik: Eesti Vabariik Esindaja: Jaana-Helen Luik RESOLUTSIOON
  3. Jätta A.K. ja V.K. kaebused rahuldamata.
  4. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.
  5. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
  6. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  7. märtsi 1996 otsusega nr 7129 loeti Pärnu mnt 328, endisel kinnistul nr 1664 asunud ehitised ja krunt suurusega 1958 m² omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks tunnistati H.K. ½ mõttelises osas ning A.K. ja V.K. kumbki ¼ mõttelises osas.
  8. Tallinna Linnavalitsuse
  9. oktoobri 1999 korraldusega nr 6789-k jäeti Pärnu mnt 328 hoone tagastamata, kuna leiti, et see ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, 1 samas otsustati alustada ½ mõttelise osa kompenseerimise menetlust H.K. pärija E.K. suhtes ning mitte alustada kompenseerimise menetlust V.K. ja A.K. suhtes. Tallinna Linnavalitsuse
  10. veebruari 2000 korraldusega nr 802-k kompenseeriti E.K.le ½ Pärnu mnt 328 hoonest, määrates kompensatsiooniks 464 000 krooni. Tallinna Linnavalitsuse
  11. aprilli 2002 korraldusega nr 1158-k määrati Pärnu mnt 328 asuva 1958 m² suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 166 430 krooni ning määrati E.K.le kompensatsioon ½ osas summas 83 215 krooni. Tallinna Linnavalitsuse
  12. septembri 2004 korraldusega nr 1774-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse
  13. oktoobri 1999 korraldus nr 6789-k.
  14. Tallinna Linnavalitsuse
  15. aprilli 2010 korraldusega nr 577-k otsustati tagastada ½ mõttelist osa Pärnu mnt 328 asuvast hoonest V.K.le ja A.K.le. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  16. A.K. ja V.K. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes Tallinna Linnavalitsuse kohustamist haldusakti väljaandmiseks, millega lahendataks Pärnu mnt 328 asuva õigusvastaselt võõrandatud hoone tagastamise küsimus seni lahendamata ½ osas. Kaebuse esitajad leiavad, et Tallinna Linnavalitsus ei ole
  17. aprilli 2010 korralduses nr 577-k põhjendanud, miks tagastati Pärnu mnt 328 hoone kaebuse esitajatele üksnes osaliselt ning selgitavad, et nad esitasid ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile avaldused kogu vara tagastamiseks ega ole oma tahet Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul muutnud.
  18. Kaebuse esitajad leiavad, et
  19. aprilli 1996 kuupäeva kandvat avaldust ei saa käsitada tahteavaldusena õigusvastaselt võõrandatud vara osaliseks tagastamiseks. Esiteks selgitavad kaebuse esitajad, et esialgse tahteavalduse muutmise korral tehti vastav märge esialgsele avaldusele, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Seda, et kaebuse esitajad esialgset tahteavaldust ei muutnud, kinnitab nende hinnangul ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus olev Tallinna Linnavaraameti
  20. juuli 2009 kiri nr. 4.1-1/2640 Tallinna Linnaplaneerimise Ametile, kus oli juttu õigusvastaselt võõrandatud hoone tagastamisest. Ka toovad kaebuse esitajad välja, et eelviidatud avaldused esitati 24.aprillil 1996, ent subjektiotsuse said kaebuse esitajad kätte juba
  21. märtsil 1996, seega ei ole need avaldused esitatud ühekuulise tähtaja jooksul. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja esindaja, viitega tunnistajana üle kuulatud R. K. ütlusele, et kõnealused avaldused olid linnavalitsuse ametniku poolt ette valmistatud ning kaebuse esitajad andsid neile allkirjad, kuna linnavalitsuse ametnik selgitas, et see on vajalik, samas kui kaebuse esitajad ei osanud selles midagi halba näha, uskudes, et hoone tagastatakse tervikuna nii nagu subjektiotsuses tulenes – H.K.le ½ ning neile kummalegi ¼. Kaebuse esitajad viitavad ka vara tagastamise toimikus olevale Tallinna Linnavalitsuse ametniku
  22. septembri 1996 kirjale Siseministeeriumile, kust samuti tuleneb, et sel ajal valmistati ette korraldust vara tervikuna tagastamise kohta. Kaebuse esitajad viitavad ka järgmisteel dokumentidele, millest nende hinnangul tuleneb, et õigustatud subjektid soovisid vara tagastamist: H.K.
  23. novembri 1994 notariaalselt tõestatud avaldus, kus ta soovib Turuplats 2 kompenseerimist ja muu vara osas jätab esialgse avalduse jõusse;
  24. ja
  25. juulil kaebuse esitajate poolt antud nõusolekud enda kanda võtta kõik Pärnu mnt 328/326 üüri- ja rendilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning samasugune nõusolek H.K.lt
  26. juulist 1996;
  27. oktoobri 1996 volikiri, millega H.K. volitab E.K. esindama end Pärnu mnt 328 vara tagastamisega seotud asjaajamistes ning
  28. aprilli 1997 E.K. avaldus vara tagastamise toimikuga tutvumiseks, kus on põhjusena märgitud hoonete tagastamine. 2
  29. Kaebuse esitajad on samuti seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse
  30. oktoobri 1999 korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistamisega muutus kehtetuks ka selle punkt, mille kohaselt otsustati alustada kompenseerimise menetluse E.K. suhtes ning kaebuse esitajate hinnangul ei oleks linnavalitsus tohtinud enne vara tagastamise küsimuse lõplikku lahendamist kompenseerimise menetlust üldse alustada. Kaebuse esitajad viitavad ORAS § 12 lõikele 2 ning Vabariigi Valitsuse
  31. veebruari 1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi VVm 1993/36) punktile 34, samuti õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 11 lõigetele 1 ja
  33. Kaebuse esitajad leiavad, et E.K.le kompensatsiooni määrates oleks linnavalitsus pidanud kindlaks tegema, et teised õigustatud subjektid soovivad vara tagastamist oma nõudeõiguse ulatuses ning vaid sellel juhul saanuks määrata kompensatsiooni ning sel juhul oleks teistel subjektidel olnud võimalus H.K. pärijaga kompensatsiooni maksmise osas kokku leppida. Samas leiavad kaebuse esitajad, et E.K.le kompensatsiooni ekslik ning õigusvastane väljamaksmine ei ole kaebuse esitajatele vara mittetagastamise aluseks. Kaebuse esitajad ei leia siiski, et haldusakt kompensatsiooni osas tuleks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kuna kaebuse esitajatele on võimalik ülejäänud osa Pärnu mnt 328 hoonest tagastada ilma selleta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  34. Tallinna Linnavalitsus leiab, et A.K. ja V.K. kaebused ei ole põhjendatud ning taotleb kaebuste rahuldamata jätmist, leides, et Pärnu mnt 328 õigusvastaselt võõrandatud hoone tagastamise avaldus on lahendanud täies ulatuses ning haldusaktid, millega kompenseerimise ja tagastamise menetlused lahendati, on õiguspärased.
  35. Vastustaja märgib, et kaebuse esitajad esitasid Tallinna Linnavaraameti vara tagastamise osakonnale
  36. aprillil 1996 avaldused, milles mõlemad taotlevad Pärnu mnt 328 tagastamist ¼ osas. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja viitega Riigikohtu lahendile 3-3-127-97 ning leiab, et seal käsitletud asjaolud olid teistsugused, kuivõrd seal käsitletud asjas alustati kompenseerimise menetlust, kuna ehitis ei olnud säilinud endiselt individualiseeritaval kujul ning sel juhul oleks haldusorgan pidanud esmalt andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates seejuures ORAS § 12 vastavale lõigetele ja punktidele ning alles seejärel alustama kompenseerimise menetlust, ent käesoleval juhul esitasid kaebuse esitajad avaldused, milles soovivad kumbki ¼ tagastamist Pärnu mnt 328 ehitisest ja maast ning Tallinna Linnavalitsuse
  37. aprilli 2010 korraldusega nr 577-k on avaldused selles osas ka rahuldatud.
  38. Vastustaja selgitab samuti, et
  39. septembri 2004 korralduse nr 1774-k andmise ajaks oli läbi kompenseerimise menetlus H.K. pärijale E.K.le ning seda põhjusel, et vastustaja tegi kaebuse esitajate
  40. aprilli 1996 avalduste põhjal kindlaks, et kaebuse esitajad soovivad vara tagastamist oma nõudeõiguse osa ulatuses (kumbki ¼ mõttelises osa suhtes). Vastustaja leiab, et kaebuse esitajate soovi kogu vara tagastamiseks tuleb käsitada tahteavalduse muutmisena, ent need võimalused on sätestatud ORAS § 16 lõikes 4 ning need on kaebuse esitajate jaoks ammendunud. Samuti toob vastustaja välja, et E.K.le kompensatsiooni määramise seaduslikkust on kontrollinud Harju maavanema järelvalveametnik. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 3
  41. Menetlusse kolmanda isikuna kaasatud Eesti Vabariik vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitajad on
  42. aprillil 1996 taotlenud Pärnu mnt 328 asuva hoone ja krundi tagastamist kumbki ¼ mõttelise osa ulatuses ning neil puudus õigus oma tahteavaldust muuta pärast Tallinna Linnavalitsuse
  43. septembri 2004 korralduse nr 1774-k vastuvõtmist. Kolmas isik leiab samuti, et puudub seaduslik alus E.K.le määratud kompensatsiooni maksmise kehtetuks tunnistamiseks nign arvestada tuleb ka asjaoluga, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise otsusega on õigustatud subjekti suhtes omandireform läbi viidud ning E.K. jaoks soodustava haldusakti tagasiulatuv muutmine võib rikkuda tema õiguspärast ootust haldusakti kehtima jäämise suhtes. Kolmas isik viitab ORAS § 17 lõikele 5 ning leiab, et ka sellest sättest tulenevalt on kaebus alusetu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  44. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.K. ja V.K. kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Vastustaja ja kolmas isik on õigesti leidnud, et omandireform Tallinnas Pärnu mnt 328 asuva õigusvastaselt võõrandatud hoone osas on läbi viidud ning selle käigus on õigusvastaselt võõrandatud vara täies ulatuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  45. märtsi 1996 otsuses nr 7129 nimetatud õigustatud subjektidele tagastatud või kompenseeritud, mistõttu ei ole alust kohustada Tallinna linna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse seni lahendamata osa lahendamiseks.
  46. Käesolevas asjas ei ole vaidlust kohtuotsuse jaotises „Asjaolud“ kirjeldatud asjaolude üle ning vaidlust pole ka selles, et nii kaebuse esitajad kui H.K. on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldustes (VTT1 lk-d 259, 256, 253) taotlenud vara tagastamist ega ka selles, et käesolevaks ajaks on H.K. pärijale E.K.le kompenseeritud ½ eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud varast ning ülejäänud ½ on tagastatud kaebuse esitajatele. Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas Pärnu mnt 328 asuv hoone tuleks kaebuse esitajatele ORAS § 12 lg 2 alusel tagastada tervikuna. Kaebuse esitajate hinnangul on neil õigus nõuda hoone tervikuna tagastamist, kusjuures nad on väljendanud nõusolekut hüvitada riigile E.K.le makstud kompensatsioonisumma, vastustaja ja kolmas isik seevastu leiavad, et kaebuse esitajad on
  47. aprillil 1996 esitatud avaldustega (VTT lk 248 ja 248) taotlenud vara tagastamist üksnes nende nõudeõiguse ulatuses, mistõttu ORAS § 12 lg 2 ei kuulu kohaldamisele ning leiavad samuti, et puudub alus E.K. suhtes tehtud kompenseerimise otsuse ümber vaatamiseks.
  48. Kohus leiab, et Pärnu mnt 328 hoone tagastamine osas, mis on E.K.le kompenseeritud, on välistatud tulenevalt ORAS § 17 lõikest 5, milles sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Käesoleval juhul on ½ vaidlusalusest hoonest kompenseeritud E.K.le Tallinna Linnavalitsuse
  49. veebruari 2000 korraldusega nr 802-k (VTT lk 169). Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mida muuhulgas kaebuse esitajad ei ole vaidlustanud. Kohtu hinnangul ei saa seejuures väita, et E.K.le kompensatsiooni määramine oleks toimunud ilma õigusliku aluseta ORAS § 17 lg 5 mõistes. E.K.le kompensatsiooni määramise õiguslikuks aluseks, mis on linnavalitsuse eelviidatud korralduse sissejuhatavas osas ja kohaselt välja toodud, oli ORAS § 12 lg 3 p 2 1 Vastustaja poolt kohtule esitatud vara tagastamise toimik (toimiku lehed olid esitamisel nummerdamata, lehed on nummerdatud halduskohtus). 4 ehk asjaolu, et vara, mille tagastamist õigustatud subjekt taotles, ei olnud säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Viimatinimetatud asjaolu oli kompensatsiooni määramise ajal siduvalt kindlaks tehtud Tallinna Linnavalitsuse
  50. oktoobri 1999 korraldusega nr 6789-k, mis sellel ajal oli kehtiv haldusakt, millest linnavalitsus pidigi edasiste otsustuste tegemisel lähtuma. Asjaolu, et linnavalitsus on
  51. septembril 2004, seega neli ja pool aastat pärast E.K.le kompensatsiooni määramist, otsustanud
  52. oktoobri 1999 korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistada, ei tähenda, et vara (st. ½ suurune mõtteline osa Pärnu mnt 328 hoonest) oleks kompenseeritud ilma õigusliku aluseta. Kohus leiab, et vara tagastamise või kompenseerimise õigusliku aluse olemasolu ORAS § 17 lg 5 tähenduses tuleb hinnata konkreetse vara tagastamise või kompenseerimise kohta tehtud otsuse tegemise aja seisuga ning see, et hiljem antud haldusaktides tuvastatud asjaolude pinnalt saab väita, et vara kompenseerimise või tagastamise alus on ära langenud, ei anna alust ORAS § 17 lg 5 kohaldamata jätmiseks ega anna võimalust vara, mis on õigustatud subjektiks tunnistatud isikule juba tagastatud või kompenseeritud, uuesti mõnele teisele isikule tagastada või kompenseerida.
  53. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et vastustaja oleks pidanud kaebuse esitajaid informeerima E.K.le kompensatsiooni määramisest või oleks pidanud, kui selgus, et Endel King ei soovi vara tagastamist, selgitama välja, kas teised õigustatud subjektid soovivad vara tervikuna tagastamist. Jättes siinkohal kõrvale selle, kas või milline õiguslik tähendus on kaebuse esitajate poolt
  54. aprillil 1996 allkirjastatud ning
  55. aprillil 1996 Tallinna Linnavaraameti vara tagastamise osakonnas registreeritud avaldustel (tl. 247-248), märgib kohus, et E.K.le vara kompenseerimise otsustamisel
  56. aasta veebruaris ei olnud linnavalitsusel mistahes alust kaasata sellesse menetlusse kaebuse esitajaid, kuna sel hetkel eksisteeninud faktilises ja õiguslikus olustikus ei saanud E.K.le kompensatsiooni määramine kaebuse esitaja õigusi kuidagi puudutad. Nimelt oli juba
  57. aasta
  58. oktoobri korraldusega nr 6789-k otsustatud Pärnu mnt 328 hoone tagastamata jätta ning ükski asjassepuutuv isik, sealhulgas kaebuse esitajad ei olnud seda otsust vaidlustanud. Seega oli kompensatsiooni määramise ajaks vara tagastamise küsimus õiguslikult lõplikult lahendatud otsusega vara tagastamata jätta. Seega ei saa vastustajale ette ehita kaebuse esitajate kaasamata jätmist menetlusse, mille sisuks oli E.K.le kompensatsiooni määramine. Kohus märgib siinkohal, et kuigi haldusakti vaidlustamine iseenesest ei peata selle haldusakti kehtivust ega täitmist ega vaidlustatud haldusakti alusel järgmisi õigussuhteid reguleerivate haldusaktide andmist, tuleb käesoleval juhul tähele panna, et
  59. aasta veebruaris, mil E.K.le kompensatsiooni määramine otsustati, ei olnud kaebuse esitajad isegi veel asunud
  60. aasta
  61. oktoobri korraldust nr 6789-k vaidlustama. Vara tagastamise toimikust nähtuvalt on kaebuse esitajad teinud ennepaneku viimati nimetatud haldusakti muutmiseks alles
  62. augustil 2002, seega kaks ja pool aastat hiljem. Seega isegi teoreetiliselt ei olnud linnavalitsusel E.K.le kompensatsiooni määramise ajal alust arvestada kaebuse esitajate teoreetiliste huvidega seoses Pärnu mnt 328 hoone tagastamisega: kaebuse esitajate õigused ja kohustused selle õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes olid reguleeritud
  63. oktoobri 1999 korralduses, millega jäeti vara tagastamata ning kaebuse esitajate kui vara endise omaniku õdede või vendade alanejate sugulaste suhtes kompenseerimise menetlust mitte alustada. Asjaoluga, et kaebuse esitajad võivad hiljem taotleda
  64. aastal antud haldusakti muutmist ega ka asjaoluga, et linnavalitsus kaalutlusõigusest tulenevalt
  65. aastal haldusakti muutmisega soostub, ei saanud
  66. aastal kuidagi arvestada. Kohus märgib täiendavalt, et kaebuse täienduses on ekslikult asutud seisukohale, justkui oleks mingil ajal selgunud, et H.K. pärija ei soovi vara tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist. Vara tagastamise toimikus puuduvad dokumendid, kust nähtuks, et H.K. või tema pärija oleks sel moel oma tahteavaldust 5 muutnud või asunud tagastamise asemel taotlema kompenseerimist. Vara kompenseeriti seetõttu, et
  67. aasta
  68. oktoobri korraldusega loeti vara endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks. Asjaolu, et H.K. pärija nimetatud haldusakti ei vaidlustanud, ei saa käsitada tema tahteavalduse muutmisena.
  69. Kohtu hinnangul ei saa ORAS § 17 lõikes 5 sätestatut antud juhul kohaldamata jätta põhjendusel, et tagastamata osa Pärnu mnt 328 hoonest on endiselt riigi omandis. Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et vara saaks või tuleks tagastada sel põhjusel, et see on riigi omandis. Riigi omandisse võis teatud õigusvastaselt võõrandatud vara sada või jääda ka omandireformi tulemusel, muuhulgas põhjusel, et teatud vara otsustati mitte tagastada ning see kompenseeriti. ORAS § 17 lg 5 ei anna kohtu hinnangul võimalust ühe ja sama vara osas omandireformi läbi viia mitmel korral, välja arvatud juhul kui vara on eelnevalt kompenseeritud või tagastatud õigusliku aluseta. Käesoleval juhul oli aga Pärnu mnt 328 hoone ½ suuruse mõttelise osa E.K.le kompenseerimiseks õiguslik alus olemas. Kohus leiab samuti, et varem juba kompenseeritud tagastamist kaebuse esitajatele ei saa õigustada ka omandireformi eesmärgiga hüvitada vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus, kuna käesolevaks ajaks on vaidlusalune vara täies ulatuses tagastatud või kompenseeritud. Ka kaebuse esitajate valmidus hüvitada summa, millega vaidlusalune ½ hoonest E.K.le kompenseeriti, ei anna võimalust seda vara kaebuse esitajatele tagastada.
  70. Eeltoodut arvestades tuleb kaebus Tallinna Linnavalitsuse haldusakti andmiseks kohustamise nõudes rahuldamata jätta. Eeltoodu tõttu ei ole hinnangul vaidluse seisukohast oluline, milline õiguslik tähendus on
  71. aprilli 1996 kuupäeva kandvatel avaldustel, millega kaebuse esitajad on väidetavalt muutnud vara tagastamise taotlust. Isegi kui nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et tegemist ei olnud kehtiva tahteavalduse muutmisega, ei muudaks see lõppjäreldust, et vara seda osa, mis E.K.le kompenseeriti, ei saa kaebuse esitajatele tagastada. Mis puudutab aga kaebuse esitaja väidet, et nimetatud avaldused on esitatud ORAS § 16 lõikes 4 sätestatud tähtaega rikkudes, siis tuleb esmalt märkida seda, et nimetatud sättest tulenev ühekuuline tähtaeg kehtestati omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega alles
  72. märtsil 1997 ega kehtinud avalduste esitamise ajal ning teisalt ei ole asjaolude pinnalt ka usutav, et avaldused oleks esitatud enam, kui kuu aega pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Nimelt on subjektiks tunnistamise otsus tehtud
  73. märtsil 1996 ning kaebuse esitajate endi väitel said nad selle ka samal päeval kätta. Tunnistajana kohtus üle kuulatud R. K. väitel käis ta koos kaebuse esitajatega Tallinna linnavara ametis neid eelnevalt ettevalmistatud avaldusi allkirjastamas. Põhimõtteliselt on usutav, et avalduste teksti kirjutas mõni linna ametnik ning põhimõtteliselt on usutav ka see, et kaebuse esitajad ei pruukinud enne nende avalduste allkirjastamist mõelda sellele, millised tagajärjed teoreetiliselt võiksid olla sellel, kui sõnaselgelt nõuda vara tagastamist mingis kindlas osas, ent eluliselt ebausutav on, et kaebuse esitajad andsid allkirja dokumendile, mille kuupäev on tegelikust varasem. Kuna tunnistaja väitel esitati avaldused linnavara ametis kohapeal, tuleb lugeda, et need on esitatud
  74. aprillil
  75. Kuna
  76. aprill 1996 langes pühapäevale, siis isegi juhul kui ORAS § 16 lõikes 4 sätestatud tähtaeg antud juhtumile kohalduks, tuleks avaldused lugeda esitatuks selle ühekuulise tähtaja jooksul.
  77. Kaebuse esitajad näivad olevat ekslikult arvamusel, nagu oleks H.K. muutnud oma tahteavaldust ning soovinud Pärnu mnt 328 hoone ½ suuruse osa kompenseerimist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust nähtub, et H.K. on avalduse esitamisel taotlenud vara tagastamist ega nähtu, et ta oleks oma tahteavaldust muutnud. Tema pärijale E.K.le õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise tingis asjaolu, et 6 linnavalitsuse korraldusega loeti vara endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks ning otsustati seda mitte tagastada.
  78. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ega kolmas isik ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.