Obsah (6)

§ 76§ 100§ 101§ 397§ 94§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-19906 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22.novembril 2010 kell 16.00

§ 76lg 1 ja lg 3).

Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse selles märgitud 3 kohustuse olemasolu, välistatakse võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustatakse sellega võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpöördumine: võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et võlatunnistuses tunnustatud võlga ei ole olemas või see on lõppenud. 26.11.2007 kostja poolt allkirjastatud deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus sõltub pooltevahelise laenusuhte kehtivusest, ka see välistab võlatunnistusega laenutehingu varjamise võimaluse. 6. Asjas kogutud tõenditega on ümber lükatud kostja väide, et ta sai hagejalt üksnes 50 000 krooni. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks olnud laenukokkulepe Tiga, mille katteks on hageja kostjale teinud 27.11.2010 ülekande Ti arveldusarvelt selgitusega „Laen“. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et on saadud raha TILE või hagejale tagastanud.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 annavad võlausaldajale õiguse nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult selle kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel on hagi põhinõude osas põhjendatud ja kohus mõistab 100 000 põhivõlana kostjalt hageja kasuks välja. 7.

§ 397

lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb mitte majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi, kui selles on kokku lepitud.

§ 94lg 1 kohaselt on intressimääraks lepingust tulenev intressimäär.

Võlatunnistuses kostja kinnitab kohustust maksta intressi 3 % kuus. Võlaõigusseaduse laenulepingut reguleerivatest sätetest (eelkõige

§ 397

lg 3) tuleneb, et õigus intressi arvestada ja nõuda on kuni laenu tagastamiseks kokkulepitud tähtajani. Riigikohus on samuti oma lahendites (näiteks 3-2-1-137-06) märkinud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Vaidlust ei ole, et hageja kandis kostjale üle 26.11.2007 ja 27.11.2007 kokku 100 000 krooni, laenu tagastamise tähtaeg oli 27.12.2007. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista intress ühe kuu eest, so 3000 krooni. 8.

§ 101

lg 1 p 6 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Viivisemääraks on

§ 113

lg 1 kolmandast lausest tulenevalt pooltevahelisest lepingust tulenev intressimäär. Võlatunnistuses on kostja kinnitanud kohustust tasuda viivist võlakirjas sätestatud tähtajaks võlasumma ja intressi mittetasumisel tagastamata võlasummalt ja intressidelt viivist 0,1 % iga tasumisega viivitatud päeva eest.

§ 113lg 6 järgi ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korra.

Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Eeltoodust tulenevalt on tühine kokkulepe, et kostja tasub hagejale viivist ka intressi tasumisega viivitamise eest ning hageja viivisearvestus ja nõue mõista kostjalt välja 20.09.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 103 000 krooni ei ole põhjendatud. Põhjendatud on viivisenõue põhivõla 100 000 krooni tasumisega viivitatud 1000 päeva eest 0,1 % päevas, kokku summas 100 000 krooni. Kostja ei ole viivisemäära vaidlustanud. Kostja vaidles viivisenõudele vastu üksnes põhjusel, et väidetavalt kandis hageja kostjale üle ainult pool laenusummast. Kohust tuvastas, et tegelikult kostja sai enda valdusesse kogu laenusumma, mistõttu on kostja vastuväide viivisenõude põhjendamatusest alusetu.

1. Kostja väited seonduvalt laenusumma kasutamise eesmärgiga ei oma hagi lahendamisel õiguslikku tähendust. Kostja ei ole esitanud mingeid vastunõudeid hageja vastu, mistõttu kohus jätab tähelepanuta kostja paljasõnalised ja tõendamata väited, et laenu 100 000 krooni soovis kostja hagejalt saada äritehingu tegemiseks, sellest tehingust lootis kostja saada vahendeid 4 intresside ja viiviste tasumiseks ning kuna hageja kandis laenu üle ainult osaliselt, jäi kostja plaanitud tehing toimumata. Laenu tagastamise kohustus tekib laenu saamise järel üldjuhul sellest sõltumata, mis eesmärgil laenu taotleti.
2. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldas hagi põhivõla ja intressinõude osas täies ulatuses ning hagi osaline rahuldamine tähendab üksnes seda, et kohus jättis rahuldamata intressisummalt arvestatud viivise ja rahuldas seetõttu hageja viivisenõude 3000 krooni võrra väiksemas summas, peab kohus õigeks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hagejal on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 5