) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (
).
lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda muu hulgas kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab samuti, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. 9. Hagi täies ulatuses rahuldamist ei välista kostja 2 väide, et temalt ei ole nõutud kostja 1 liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja on kohustuste täitmiseks esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse, mis on HVkätte toimetatud. Samuti pidi HVkostja 1 ainsa osaniku ja juhatuse liikmena olema teadlik kostja 1 võlgnevuse tekkimisest liisinguandja ees. Eluliselt usutavad ei ole kostja 2 väited selle kohta, et kostja 1 arvete 4 tasumisega tegeles raamatupidaja ning kostja 2 juhatuse liikmena võlgnevuse tekkimisest teadlik ei ole. Mõistlik on eeldada, et kui ettevõttel ei ole mitme kuu vältel piisavalt vahendeid jooksvate arvete tasumiseks, informeerib raamatupidaja sellest juhatust. Kostja vastuväited, et teadetest, kus oli nii OÜ HV kui HVnimed, ei pidanud HVaru saama, et nõue on esitatud ka temale, on samuti ebamõistlikud ja vastuolus hea usu põhimõttega.
lg 1 kohustab võlgnikku ja võlausaldajat käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tulenevalt
lg-st 1 loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel. Seega ei ole käenduslepingu alusel kohustuste tekkimine seotud mitte kohustuse täitmise nõude esitamise hetkega, vaid hetkega, mil hagejal tekkis õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Asjas ei oma õiguslikku tähendust kostja 2 väide, et hageja ütles liisinglepingu üles ilma, et oleks käendajalt enne nõudnud liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Liisingulepingu ülesütlemise õigus on liisinguandjal juhul, kui liisinguvõtja rikub lepingut. Lepingu ülesütlemise õigus ei ole seotud kohustuse rikkumisest käendaja eelneva teavitamisega. Lisaks ei ole asjas vaidlust enne lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevuse osas. Liisingulepingu ülesütlemist ei ole pooled vaidlustanud. Seega on ülesütlemine kehtiv ning kostjatel tuleb täita lepingust ja selle ülesütlemisest tekkinud kohustused.
lg 1 kohaselt tekib liisinguandjal õigus nõuda liisinguvõtjalt liisinguesemega seotud kulude hüvitamist liisingulepingu ülesütlemise korral. Liisingleping on üles öeldud 09.09.
lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.
lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb viivisemääraks lugeda lepingus kokkulepitud viivisemäär. Liisingulepingus on lepingupooled kokku leppinud viivise määras 0,25 %. Väär on kostja seisukoht, et tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist nr 3-2-1-66-05, on viivisenõudele analoogia korras kohaldatav
leppetrahvi regulatsioon ning
lg 2 kohaselt hageja on kaotanud õiguse viivist nõuda, kuna ei ole seda teinud mõistliku aja jooksul lepingu ülesütlemisest arvates. Kostja viidatud lahendis Riigikohus analüüsis tsiviilkoodeksi järgi esitatud viivisenõuet kui leppetrahvi alaliiki. Samas lahendis Riigikohus on selgesõnaliselt märkinud, et erinevalt tsiviilkoodeksi regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada viivisenõuet vastuolus hea usu põhimõttega olevaks. Üldjuhul on aegumistähtaja jooksul nõuete maksmapanek hea usu põhimõttega kooskõlas. 13. Kostja 2 on 27.05.2011 kohtule esitatud menetlusdokumendis taotlenud hagi rahuldamise korral piiritleda kostja 2 vastutust hageja kasuks väljamõistetava viivisnõude suuruse vähendamisel 0 euroni põhjusel, et viivisnõude täitmine oleks kostjale 2 äärmiselt koormav ja raskendaks kostja 2 poolt käesolevas tsiviilasjas täitmisele kuuluva nõude täitmist või selle tagamist, kuna kostja 2 on töötu. Kohus leiab, et kostja 2 vastutuse piiramiseks ja viivisenõude vähendamiseks 0 euroni alust ei ole. Tulenevalt
lg-st 8 ja
lg-st 1 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist, kui tasumisele kuuluv viivise on ebamõistlikult suur. Kostja 2, 5 taotledes kohtult viivise osas kostja 2 vastutust piirata, ei ole tuginenud sellele, et viivis oleks ebamõistlikult suur. Eelnimetatud õigusnormid ei näe ette võimalus nõuda viivise vähendamist põhjusel, et hetkel ei ole kostjal võimalik kohtuotsust täita. Hageja ise on juba vähendanud kostjate kohustust tasuda viivist. TsMS § 367 ja
lg 1 võimaldavad hagejal nõuda viivist kuni põhinõude täitmiseni lepingus kokkulepitud määras. Hagi esitamise seisuga ületas sissenõutavaks muutunud viivisesumma põhinõude suuruse, mistõttu hageja lõpetas viivise arvestamise ja vähendas kostjatelt nõutavat viivist põhivõla summani. Kostjad ei ole liisingulepingu ülesütlemisest alates teinud ühtegi makset, kuigi on 53 290 krooni suurusest võlgnevusest algusest peale tunnistanud võlgnevust 29 852,63 krooni, so suuremas osas. Kostjate esindaja eelistungil ei osanud põhjendada, miks liisingulepingu ülesütlemise järel ei ole tehtud ühtegi makset võlgnevuse kustutamiseks. Hagiavalduses märgitud suuruses kohustusest said kostjad teada hiljemalt maksekäsu kiirmenetluses, kui eeldada, et õige on kostjate väide, et varem mingeid kohustuste täitmise teateid kostjad ei ole kätte saanud (kohus otsuses eespool tuvastas, et kostjad siiski said 09.09.2008 saadetud lepingu ülesütlemise teate kätte). Kostjad kasutasid neile ettenähtud õigust ja esitasid makseettepanekule vastuväite, milles vastuväidet põhjendamata vaidlesid vastu kogu nõudele. Selle tagajärjel algatati hagimenetlus, milles kostjad esimeses vastuses tunnistasid nõuet liisingumaksete võlgnevuse osas ning hiljem kostja 1 võttis õigeks kogu põhinõude. Eeltoodust järelduvalt kostjatel puudus põhjendus kohustuse täitmata jätmiseks ning kostjatel oli piisavalt võimalusi olulises osas vältida viivisevõlgnevuse tekkimist. Kostjad seda võimalust kasutanud ei ole. Kohus jätab kostja 2 taotluse viiviste vähendamiseks rahuldamata ja mõistab viiviste katteks kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 3405,85 eurot. 14. Otsuse punktis 13 toodud põhjustel ei pea kohus õigeks ka kohtuotsuse täitmise ajatamist ja jätab rahuldamata kostjate taotluse määrata kohtuotsuses kindlaks selle täitmise kord selliselt, et kostjate igakuine makse ei ületaks 300 eurot. Pooltel on õigus kohtulahendi täitmise osas sõlmida kokkuleppeid ka täitemenetluse käigus. 15. TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostjate kanda. Vastavalt TsMS § 165 lg –le 3 vastutavad kostjad ka menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt. Hagejal on õigus esitada Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kohtuotsuse jõustumisest arvates 30 päeva jooksul. Heli Käpp Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.