KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht
- detsember 2010, Tartu Haldusasja number 3-10-464 Haldusasi Sergei Martõnovi kaebus kehtetuks tunnistatud Viru Vangla 09.06.2009 käskkirja nr 6.-3/1371-D alusel 7 ööpäeva kartseris veedetud aja eest hüvitise summas 21 000 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
- mai 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Sergei Martõnov Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu
- mai 2010 otsus välja mõistetud mittavaralise kahju hüvitise suuruse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitis summas 700 (seitsesada) krooni Sergei Martõnovi kasuks. Muus osas jätta otsus muutmata. Viru Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- Viru Vangla direktori 09.06.2009 käskkirjaga nr 6-3/1371-D karistati kinnipeetavat Sergei Martõnovit kartserisse paigutamisega 7-ks ööpäevaks Viru Vangla kodukorra p-de 8.1.1 ja 8.2.14 rikkumise eest. Nimetatud käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 21.05.2009 kell 10.45 tarvitas S. Martõnov ravimeid, mis polnud meditsiiniosakonna teenistuja poolt temale välja kirjutatud ja omas neid kambris rohkem kui üheks päevaks väljastatud. Läbiotsimise käigus leiti kambrist 7 tabletti, mille S. Martõnov omaks tunnistas. 16.06.2009 esitas S. Martõnov vaide Viru Vangla direktori 09.06.2009 käskkirja nr 6-3/1371-D peale. 11.11.2009 vaideotsusega nr 11-7/10300 rahuldas Justiitsministeerium S. Martõnovi vaide ning tunnistas vaidlusaluse käskkirja täielikult kehtetuks distsiplinaarsüüteo tõendamatuse tõttu. S. Martõnov kandis Viru Vangla direktori 09.06.2009 käskkirjaga nr 6-3/1371-D määratud kartserikaristuse ära ajavahemikul 22.06.2009-29.06.
- Kaebaja esitas 27.11.2009 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille Viru Vangla tähtaegselt läbi vaatamata jättis.
- 22.02.2010 saabus Tartu Halduskohtusse S. Martõnovi kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 21 000 krooni Viru Vangla direktori 09.06.2009 käskkirja nr 6-3/1371-D alusel kartseris veedetud aja eest. Kaebuse kohaselt tekitas süütult kartsas olemine kaebajale moraalse vapustuse ning tal tuli pöörduda professionaalse abi ja konsultatsiooni saamiseks psühholoogi poole. Kartseris oli ta kinni kõik päevad, kambris olles on muidu vabas tsoonis ja saab liikuda. Kartseris olid kinnitatud raudnarid, millel ei olnud madratsit, kuhu pikali heita. Tualett oli ilma piirdeta, uks oli eest ära võetud. Karistuse kandmise esimesel viiel päeval oli kaebaja kartseris koos teise kinnipeetavaga kahekesi. Kaebaja on häbelik inimene, teised inimesed nägid, kui ta WC-potil istus. Ööpäevaringselt oli kaebaja videovalve all. Ühtlasi ei saanud kaebaja iga päev koju helistada. Kartseris ei saanud vaadata uudiseid ega lugeda kirjandust, raadiot ei olnud, ei saanud kasutada lisatoitu, mis elutsoonis on võimalik. Kartseris ei saanud suitsetada. Ei saanud käia spordisaalis ega suhelda teiste kinnipeetavatega, kui välja arvata see 5 päeva, millal ta oli koos kartserikaaslasega. Kaebaja ei saanud pesta ei pesu ega ka ennast, kuna ei olnud sooja vett. Kuigi kartseris oli dušš, see ei töötanud ja kaebajat viidi pesema teise kohta. Kaebaja tahab iga päev puhast pesu selga panna, kuid kartseris oli ainult 1 komplekt pesu ja see antakse 2 nädalaks. Kuna karistuse aluseks olev käskkiri tühistati, istus kaebaja kartseris mitte millegi eest. Kaebajat süüdistati selles, milles ta süüdi ei olnud, tema väärikust alandati, kartseris oli režiim rangem ja ta kannatas rohkem.
- Viru Vangla leidis, et S. Martõnovi kaebus on põhjendamatu ja vaidles sellele vastu. Viru Vangla sotsiaalosakonna juhataja Reet Hinduse 05.04.2010 õiendi kohaselt pöördus S. Martõnov vangla psühholoogi poole konsultatsiooni saamiseks 08.06.2009 ja 16.12.2009 ning perioodil juuli-september toimus pikaajalise nõustamise ja liivateraapia sessioonid. Eeltoodust nähtub, et kinnipeetaval esines emotsionaalseid häireid juba enne 22.06.2009 kartserisse paigutamist. S. Martõnov on Viru Vanglas viibimise ajal toime pannud korduvalt distsipliinirikkumisi ning teda on 18-l korral distsiplinaarkorras karistatud. Ainuüksi isiku suhtes kartserisse paigutamise haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kaebajale nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kartserikaristuse kandmist ei saa iseenesest käsitleda kinnipeetavale füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi tekitavana. Viru Vangla kambrid vastavad vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg-s 1, vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 6 lg-s 2 ja 6; § 7 lg-s 1 ja 4 esitatud nõuetele. Kaebaja kandis distsiplinaarkaristuse küll lukustatud kambris, kuid see kamber vastab tavakambri tingimustele ja sellest ei saanud kaebajale üleelamisi tekkida. 2 Kinnipeetav ei ole kaebuses viidanud, et kartseris viibimise tõttu oleks tal reaalselt piirangud kohaldunud, nt et ta ei saanud kartseris viibimise tõttu lühiajalist väljasõitu, et ta ei saanud teha sisseoste vms. S. Martõnov ei ole esitanud taotlust VangS §-st 22 tulenevate soodustuste kohaldamiseks, mistõttu ei saanud käskkirjas märgitud piirang kuidagi tema olukorda halvendada. Kartserikaristuse kandmise ajal ajakirjanduse lugemise võimalus ning raadio ja televiisori kasutamise võimalus puudus, kuid tegemist oli niivõrd lühiajalise karistuse kandmisega, et see ei too kaasa kahju hüvitamist rahas. Kaebaja ei oma ka tavakambris isiklikku televiisorit. Kaebaja väited, et ta ei saanud kartseris viibimise ajal suitsetada, ei saa tuua kaasa kahju hüvitamise nõuet, kuna suitsetamine iseenesest on tervisele kahjulik ja Viru Vangla liigub järk-järgult selles suunas, et võõrutada kinnipeetavaid suitsetamisest. S. Martõnovile oli koju helistamise võimalus kartserikaristuse kandmise ajal tagatud ning asjaolu, et ta ei saanud seda iga päev teha, ei saa kaasa tuua kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 21 000 krooni, mis ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-64-04). Viru Vangla vabandab S. Martõnovi ees, et tema suhtes kohaldati kartserikaristust käskkirja alusel, mis hiljem kehtetuks tunnistati. Kuna S. Martõnov viibib kinnipidamisasutuses siis tavakambrit saab lugeda kergemaks režiimiks ja kartseris viibimist raskemaks režiimiks, kuid kartseris karistuse kandmist ei saa käsitada vabaduse võtmisena. HALDUSKOHTU LAHEND
- Tartu Halduskohus rahuldas
- mai 2010 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt S. Martõnovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 840 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli vangla tegevus kaebaja karistamisel süüline. Piisava hoolsusega oma ülesandeid täites oleks vangla pidanud aru saama, et kaebaja karistamine teo tõendamatuse tõttu on alusetu. Kartseris alusetu hoidmine on inimväärikust alandav ainult juhul, kui kartseris hoidmisega kaasnesid kannatused, mis ei oleks kaasnenud tavalises kambris viibimisega. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-93-09, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Sellel juhul saab lähtuda riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 tähendusest, et see on inimväärikust alandav. Kaebaja viibis kartseris 7 ööpäeva ja sel ajal olid tema õigused ja vabadused täiendava piirangu all. Kartseris oleku ajal olid piiratud kaebaja olulised vabadused ja õigused võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. See täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebajal ei olnud kartseris lubatud isiklikud asjad, mis tal tavalises kambris olid lubatud. Samuti ei saanud kaebaja kartseris oleku ajal nii palju liikuda, kui ta oleks saanud tavalises kambris olles. Kaebaja ei saanud dušši kasutada 3 korda nädalas, ei saanud aluspesu vahetada nii tihti, kui ta sai seda teha tavalises kambris. Ei saanud kasutada raamatukogu, kauplust, spordisaali ega liikuda elusektsioonis ja kasutada kööki ja täiendava toitlustamise võimalust, ei saanud kasutada pesumasinat, puhata päevasel ajal, suitsetada, lugeda lehte ja vaadata teiste kinnipeetavate televiisorit, ei saanud suhelda teistega oma äranägemise järgi. Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 120 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt 3 kitsendatud. Kohus ei leidnud, et kaebajal tekkisid seoses kartseris viibimisega sellised tagajärjed, mis tingiksid hüvitise suurendamise. Karistuse kandmise ajal ei teadnud kaebaja, et vaideotsusega tunnistatakse karistuse aluseks olev käskkiri kehtetuks ja seega ei ole usaldusväärne kaebaja väide, et ta sai seoses kartserisse paigutamisega emotsionaalse häire. Tõendatud on, et kaebaja pöördus enne kartserisse paigutamist psühholoogi poole. Samas ei ole tõendatud põhjuslik seos kartseris oleku ja psühholoogi poole pöördumise vahel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
- mai 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus kohtumenetluse normi ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Kinni peetava isiku kartserisse paigutamisel on sisuliselt tegemist kinni peetava isiku suhtes vanglasisese rangema režiimi kohaldamisega. Kinnipeetava suhtes distsiplinaarse mõjutusvahendina kartserirežiimi kohaldamine ei ole võrdsustatav isikult vabaduse võtmisega ning kinnipeetava kartserisse paigutamine ei anna automaatselt nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamisele. Isikule peab olema RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kahju reaalselt tekkinud. S. Martõnovil oli kohustus kaebuses märkida, milles seisnes temale tekitatud mittevaraline kahju ning esitada vastavad tõendid. S. Martõnovi kaebuses viidatu ei kvalifitseeru aga inimväärikuse alandamiseks või kannatuste tekitamiseks, mistõttu ei saa see olla kahju hüvitamise aluseks. Halduskohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lg-s 7 sätestatut, kuna S. Martõnov ei ole oma kaebuses, kahjunõudes ega kohtuistungil viidanud kõikidele kohtu poolt esile tõstetud väidetavatele rikkumistele. Nimetatud sätte kohaselt ei ole küll kohus seotud kaebuse sõnastusega, kuid antud juhul ei ole S. Martõnov väljendanud, et kartserikaristuse kandmise ajal ei saanud ta kasutada kööki, raamatukogu ja pesumasinat. Kohus ei arvestanud, et S. Martõnovil puudusid rahalised vahendid, seega ta ei oleks ka tavakambris olles saanud kauplusest osta ja kasutada lisatoitlustuse võimalust ning köögi kasutamiseks puudunuks seetõttu ka vajadus. Arvestamata on jäetud asjaoluga, et ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetava õigus dušši kasutamiseks 3 korda nädalas. Vastavalt VangS § 50 lg-le 2 võimaldatakse dušši, sauna või vanni vähemalt 1 kord nädalas ning kaebajale oli 1 kord nädalas dušši all käimise võimalus tagatud. Raamatukogu külastamist võimaldatakse kinnipeetavatele 2 korda kuus. Kaebaja ei ole väitnud ning kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et kaebaja ei saanud kartseris viibimise tõttu raamatukogu külastada. Kinnipeetaval, kes viibib kartseris, puudub küll võimalus kasutada pesumasinat, kuid vanglal puudub kohustus tagada pesu pesemise võimalus pesumasinaga. See, et osakondades on selline võimalus loodud, on vangla poolt loodud täiendav mugavus, millest ajutine ilma jäämine ei ole tingimuste halvendamine, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kartserikambris oli pesemiskoht, kus oli võimalik vajadusel pesu pesta. Arvestades asjaoluga, et kinnipeetav viibis kartserikambris 7 ööpäeva ja ei tegelenud tegevustega, mis põhjustaksid riiete kiiret määrdumist, puudus vajadus riiete igapäevaseks pesemiseks ja vahetamiseks. Halduskohus ei hinnanud vangla poolt esitatud tõendeid, et S. Martõnov viibis nõuetele vastavas kambris ning tema inimväärikust ei alandatud ja tervisekahjustusi ei tekitatud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et RVastS lähtub põhimõttest, et rahaliselt hüvitatakse ainult raskemad isikuõiguste riived ning kehtiv õigus ei välista kahju hüvitamist teiste sobivate vahenditega. Erinevates tingimustes alusetult kartseris viibimine ei saa kaasa tuua samasugust kahju hüvitamist, eriti juhul, kui on leitud, et on vajalik kahju hüvitamine rahas. Kahju suuruse osas on oluline välja selgitada, millised olid tingimused ja piirangud 4 kartseris viibimisel ning ainult sel juhul saab jõuda järeldusele, kas võimalik kahju oli nii suur, et tingib selle hüvitamise rahas ning millises summas. Antud juhul on kohus jätnud need asjaolud välja selgitamata. Kartseris viibimise ajal on lubatud mõistlikus koguses usu- ja õppekirjandus, mis võimaldab kinnipeetaval end harida. Seega oli kaebajal võimalik lugeda, kui tal selleks soov oli. VSkE § 8 lg 1 kohaselt on oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt neli tundi. Seega ei ole ka teistel kinnipeetavatel piiramatult võimalik liikuda oma osakonnas. Kartserikaristuse kandmise ajal ei piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust jalutuskäikudele värskes õhus. Asjaolu, et S. Martõnov pidi kartseris viibides kasutama avatud WC-d, ei ole inimväärikuse alandamine. VSkE-st ei tulene nõuet, et kartseris muidu kohustuslik WC peab olema eraldatud. Halduskohtu määratud hüvitis ei ole kooskõlas varasema kohtupraktikaga, kuna Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-4-06 ja 3-3-1-93-09 leidnud, et mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Viru Vangla palub S. Martõnovilt välja mõista ka apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv summas 250 krooni.
- S. Martõnov palub jätta Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuna see on põhjendamatu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja nõus vangla nõudmisega, et ta peab maksma riigilõivu 250 krooni, kuna ta on maksujõuetu ja tal puuduvad isikuarvel vahendid juba üle pooleteise aasta. Kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud ja teda rahuldab 12.05.2010 halduskohtu otsus. Kaebaja ei ole nõus sellega, et põhjendamatu kartserisse paigutamise eest ei tule maksta rahalist kompensatsiooni. Kartser on raske karistus distsiplinaarsüüteo eest. Kuna karistuse aluseks olev käskkiri tunnistati kehtetuks, siis oli kaebaja kartseris olemine põhjendamatu. Vangla paigutas kaebaja kartserisse peale seda, kui ta oli kirjutanud vaide Justiitsministeeriumile ja vangla teadis vaide esitamisest. Lähtuvalt HMS § 63 lg-st 1 sai vangla kaebaja kartserisse paigutamise momendil aru, et kui otsus tunnistatakse kehtetuks, siis on kaebaja kartseris viibimine põhjendamatu. Vanglas toimib seadus, mis näeb ette, et karistamise otsus jõustub kohe peale sellega tutvumist. Antud seadus on vastuolus HKMS-ga. Arusaamatu on, milleks antakse võimalus käskkirja edasi kaevata, kui kaebajat niikuinii karistatakse ja paigutatakse kartserisse ning vanglaga ei juhtu selle eest midagi, isegi siis, kui otsus tunnistatakse kehtetuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
- mai 2010 otsus tuleb tühistada Viru Vanglalt S. Martõnovi kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Muus osas tuleb otsus jätta muutmata. Viru Vangla apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. 5 Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 otsus). Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebajale tuleb välja mõista õigusvastaselt kartseris hoidmise eest välja rahaline hüvitis ja ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele selles osas. Samas leiab ringkonnakohus, et halduskohus on ebaõigesti määranud mittevaralise kahju hüvitise suuruse. Viru Vangla on apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites nr 3-3-1-4-06 ja 3-3-1-93-09 leidnud, et mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Ka ringkonnakohus ei näe antud asjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid rahalise hüvitise summa suurendamise. Kuna kaebaja kandis kartseris karistust 7 ööpäeva, siis on temale väljamõistetava rahalise hüvitise summa suuruseks 700 krooni ja see tuleb Viru Vanglalt välja mõista. Kuigi Viru Vangla apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele leiab ringkonnakohus, et HKMS § 92 lg 10 alusel jääb apellatsioonimenetluses kantud riigilõiv tema enda kanda, kuna selle kaebajalt osaline väljamõistmine on ebamõistlik kaebajal rahaliste vahendite puudumise tõttu. Einar Vene Maili Lokk 6 Agu Timmi