Obsah (8)

§ 361§ 362§ 208§ 8§ 9§ 188§ 116§ 189

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 07.juuni 2011.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-65488 Tsiviilasi OÜ K ha

(Võlaõigusseaduse) § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 361

järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Eelpooltoodu kohaselt saab eristada järelmaksuga müügilepingut liisingulepingust eelkõige selle tõttu, et liisingulepingu puhul tekib kolmnurksuhe liisinguandja, liisinguvõtja ja liisingueseme müüja vahel. Liisingulepingu puhul omandatakse liisinguese liisinguandja poolt liisinguvõtja juhiste järgi müüjalt. Kuigi ilmselt tuleb asuda seisukohale, et ka liisinguandja saaks omandada liisinguvõtja jaoks sõiduki müüjalt järelmaksuga müügilepingu alusel, leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist, et sõiduki omaniku OÜ CLF ning kostja vahel sõlmiti müügileping vaidlusaluse sõiduki omandamiseks. Seega tuleb asuda seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud poolte vahel liisingulepingu sõlmimine. Tuleb osutada ka seda, et liisingulepingut eristab müügilepingust muuhulgas asjaolu, et erinevalt müüjast ei lasu liisinguandjal vastutust lepingu objektiks oleva asja puuduste eest vastavalt

§ 362lg 3 ja § 365 sätestatule.

Kuna

§ 362

lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud olukord poolte vahel puudus, kuid poolte kirjavahetusest sõiduki puuduste kohta (tlk 153-160) nähtub, et sõidukil avastatud puuduste kõrvaldamine lahendati koostöös kostjaga, siis viitab see asjaolu müügilepingu sõlmimisele. Asjaolu, et kostja aitas omade vahenditega esinenud puudusi kõrvaldada nähtub ka asja materjalidele lisatud kostja kirjast (tlk 14). Müügilepingu sõlmimist ei takistanud asjaolu, et kostja ei olnud sõiduki omanik, kuivõrd

§ 208

lg 1 järgi saab müügilepingu sõlmida asja suhtes, mida müüja omandab tulevikus.

§ 8

lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma,

§ 9

lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavuranud kokkuleppe. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kostja soovis 2009.a oktoobris vaidlusaluse sõiduki müüa, sõiduki müügi kuulutus oli üleval saidil WWW.auto24.ee. Hageja ja kostja volitatud esindaja vahel toimusid 15-19.10.2009.a läbirääkimised, millest nähtuvalt soovis hageja sõidukit omandada järelmaksuga, ning kostja esindaja teatas, et see on võimalik (tlk 9-10). Nimetatud kirjavahetusest nähtuvalt lepiti kokku sõiduki hinnas 95 000 krooni, esimesest maksest summas 35 000 krooni ja ülejäänud summa tasumises aasta jooksul. Sõiduk anti hagejale üle 20.09.

1. lepingutingimuste üle läbirääkinud kostja volitatud isiku poolt (tlk 129). 3 Kostja poolt kohtuistungil antud seletustest nähtuvalt oli enne sõiduki üleandmist poolte vahel kokku lepitud kasutusrendilepingu sõlmimise. Kohus leiab, et see väide ei ole tõendamist leidnud. Kostja esindaja ei osanud ka veenvalt selgitada, millistes olulistes tingimustes oli kokku lepitud. Asja materjalidele on lisatud väidetavalt 20.10.2009.a kostja poolt üle antud pakkumus (tlk 114), 20.10.2009.a kasutusrendi ja teenuseleping (tlk 96, 98-103), koos maksegraafikuga (tlk 97), detailne maksegraafik (tlk 104) ning hagejale esitatud arved (tlk 115-127). Võrreldes eelnimetatud tõendeid, ei ole omavahel kooskõlas pakkumus ja esitatud arved, kuivõrd pakkumuses (tlk 114) esimeseks sissemakseks märgitud 35 150 krooni, kuid samal päeval esitatud arves 35 000 krooni (tlk 115). Kooskõlas ei ole ka pakkumuses toodud kuumakse suurus mis pakkumuses on 4 951, 96 krooni, kuid hiljem esitatud arved on koos käibemaksuga summas 4800 krooni (ilma kaskokindlustuse summata). Pakkumus ei ole kooskõlas ka asja materjalidele lisatud kasutusrendilepingu maksegraafikuga (tlk 97), erinev on lepingu periood ja kuumakse suurus, nii pakkumuse kui eelnimetatud maksegraafikuga on erinev asja materjalidele lisatud detailne maksegraafik (tlk 104). Detailses maksegraafikus on lisatud intressimakse, vara väljaostumakse veerg ei ole kooskõlas vara maksumuse saldo veeruga, samuti on detailse maksegraafiku järgi lepingu kestvus 18 kuud. Nii kostja poolt esitatud pakkumus kui ka kasutusrendileping ning sellele lisatud maksegraafikud on allkirjastatud vaid kostja poolt, kostja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt lepingut hagejale ei saadetud, see jäi hagejat ootama kostja kontorisse. Tõendamist ei leidnud kostja väide (tlk 15), et kasutusrendilepingu järgne maksegraafik hagejale saadeti. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kasutusrendilepingus märgitud tingimustel pooltevaheline kokkulepe lepingu sõlmimiseks ei ole tõendamist leidnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et veenvam on hageja seisukoht, et poolte vahel sõlmiti sõiduki järelmaksuga müügileping. Seda asjaolu ei lükka kohtu arvates ümber ka hagejale tasumiseks esitatud arvetel märgitud viide kasutusrendilepingule, kuivõrd kostja on ise väitnud, et kasutusrendilepingut hagejale allkirjastamiseks ei antud/saadetud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja tasus kostjale 87 800 krooni + igakuised kaskokindlustuse maksed ja liikluskindlustuse makse ning peale seda nõudis oktoobris 2010.a viimase st lõpparve esitamist ja sõiduki üleandmist. Vastuseks hageja 13.10.2010.a teatele vastas kostja (tlk 14-15), et poolte vahel oli sõlmitud kasutusrendi ja teenuseleping, tasumine toimub detailse maksegraafiku järgi ning on ilmselge, et igakuisele maksele lisandus intressimakse. 22.11.2010.a teatas hageja (tlk 11-13), et kui sõiduauto omandiõigust hiljemalt 06.12.
2. ei ole toimunud, siis loeb hageja ennast müügilepingust taganenuks alates 07.12.2010.a ja nõuab ostuhinna tagastamist.

§ 188

lg 1 kohaselt lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

§ 116

lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 208

lg 1 järgi on müüja üheks põhikohustuseks kohustus teha enda poolt vajalik müüdud asja omandiõiguse üleminekuks ostjale. Kuna kostja kirjast (tlk 14-15) nähtub, et kostja eitas poolte vahel sõlmitud ostu-müügilepingu olemasolu ja kohustust vara omandiõigus hagejale üle anda, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja rikkus oluliselt poolte vahel sõlmitud müügilepingut. Asjas on ka tõendatud, et hageja andis kooskõlas

§ 116lg-ga 4 kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks.

Kostja sõiduki omandiõigust hagejale üle ei andnud, seega tuleb asuda seisukohale, et hageja taganemine poolte vahel sõlmitud müügilepingust oli õigustatud.

§ 189

lg 1 esimese lause järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. 4 Hageja tasus kostjale 87 800 krooni (5 611,44 eurot). Hagis palub hageja kostjalt välja mõista 3 195,58 eurot. Arvestades sõiduki omandamiseks tasutud summat ning hagis nõutut, leiab kohus eeltoodu alusel, et hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud. Kostja on tasaarvestanud oma nõude summas 32 745, 35 krooni (2092,81 eurot) hageja nõudega juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Kostja tasaarvestuse aluseks olev nõue tuleneb kostja poolt esitatud arvetest (tlk 132-123). Kuna kostja leiab, et poolte vahel sõlmiti kasutusrendileping, milles viimase makse tasumise kohustus oli 15.03.2011.a, siis on arved esitatud vastavalt kostja poolt vormistatud kasutusrendilepingu maksegraafikule (tlk 104). Kohus asus seisukohale, et asjas ei ole tõendamist leidnud kasutusrendilepingu sõlmimine poolte vahel, tõendamist leidis müügilepingu sõlmimine. Seega puudub kostjal õigus nõuda hagejalt kasutusrendilepingus märgitud maksete tasumist. Kostjal võib olla õigus nõuda hagejalt kasutuseelist, kuid sellele alusele kostja tuginenud ei ole, lisaks peab kohus vajalikuks osutada, et hageja ei ole kostjalt nõudnud kogu ostusumma tagastamist. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja alternatiivselt esitatud tasaarvestuse aluseks olev nõue ei ole tõendamist leidnud ning seega ei ole tasaarvestusavaldus kehtiv. Kostja väide alternatiivselt üürilepingu sõlmimise kohta on täielikult paljasõnaline, asjas puuduvad igasugused võimalikud üürilepingule viitavad tõendid. Hagi tuleb rahuldada. MENETLUSKULUD Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud jätta tema enda kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Krista Kirspuu Kohtunik 5