← Eesti

3-09-2820/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2011, Tartu Haldusasja number 3-09-2820 Haldusasi AS Võru Juust kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 15. juuli 2009. a käskkirjade nr 1-3.8/315 ja nr 1-3.8/316 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2010. a otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja AS Võru Juust, esindaja v. adv Kaupo Lepasepp Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), esindajad v. adv Marti Hääl ja adv Simo Soolo RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2010. a otsus muutmata. 2. Mõista PRIA-lt AS Võru Juust kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 2142,70 eurot. 3. Võtta asja materjalide juurde PRIA 28. detsembri 2004. a käskkirja 1-3.8/385, 7. märtsi 2005. a käskkirja nr 1-3.8/119, 24. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/371 ja 27. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/388 koopiad. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. PRIA 28. detsembri 2004. a käskkirja nr 1-3.8/385 p-ga 1 ja 7. märtsi 2005. a käskkirja nr 1-3.8/119 p-ga 2 määrati AS-le Võru Juust eksporditoetused juustu „Atleet“ ekspordiks Venemaale (taotlused nr E1545 ja E283-18/02/2005). PRIA peadirektori 24. mai 2005. a käskkirjaga nr 1-3.8/371 ja 27. mai 2005. a käskkirjaga nr 1-3.8/388 otsustati nimetatud eksporditoetused (kumbki summas 196 427,42 krooni) AS-le Võru Juust välja maksta. 3-09-2820 Maksu- ja Tolliamet teostas pärast toetuste maksmist järelkontrolli, millega tuvastati, et AS Võru Juust on ekspordiks Vene Föderatsiooni deklareerinud küll juustu „Atleet“, kuid sihtriigi tolliadministratsioonilt saadud impordideklaratsioonide koopiad ei kajasta kontrollitava tehingu osas impordiks deklareerimisel juustu „Atleet“. 2. PRIA peadirektori 15. juuli 2009. a käskkirjadega nr 1-3.8/315 ja nr 1-3.8/316 kohustati AS Võru Juust: 1) maksma tagasi PRIA peadirektori 24. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/371 alusel põhjendamatult saadud eksporditoetus summas 196 427,42 kr ja PRIA peadirektori 27. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/388 alusel põhjendamatult saadud eksporditoetus summas 196 427,42 kr; 2) maksma põhjendamatult saadud eksporditoetustelt intressi; 3) maksma PRIA-le sanktsioonina mõlema käskkirja kohaselt 98 213,71 kr (kokku 196 427,42 kr). Käskkirjade põhjenduste kohaselt puudus AS-l Võru Juust õigus eksporditoetusele, kuna ekspordideklaratsioonil ja eksporditaotlusel märgitud toodete jõudmine litsentsis märgitud sihtkohta ei ole kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates tõendatud. AS Võru Juust esitas käskkirjadele nr 1-3.8/315 ja 1-3.8/316 vaided. PRIA 28. oktoobri 2009. a vaideotsusega jäeti vaided rahuldamata. 3. AS Võru Juust esitas halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA 15. juuli 2009. a käskkirjad tühistada. Kaebuse põhjendused:

  1. a)Vaidlustatud käskkirjad on ebapiisavalt motiveeritud ja seetõttu kontrollimatud.
  2. b)PRIA on asjas kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ja vastuolus Euroopa Komisjoni (EÜ) 15. aprilli 1999. a määruse nr 800/1999, millega sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad, rakenduspraktikaga, eelistades Vene Föderatsiooni Tolliarhiivist pärinevaid dokumente teistele asjas olevatele tõenditele.
  3. c)Kriminaalasjas nr 08260101749 on jõustunud määrusega tuvastatud, et vaidlusalune kaup on sihtriiki jõudnud.
  4. d)PRIA pole järginud head halduse tava, andes haldusakti adressaadile haldusmenetluse käigus vastukäivaid ja eksitavaid juhiseid. 4. Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2010. a otsusega kaebus rahuldati ja tühistati PRIA peadirektori 15. juuli 2009. a käskkirjad nr 1-3.8/315 ja nr 1-3.8/316. Otsuse põhjendused:
  5. a)Järelevalveasutuse IPC Hormann GmbH poolt esitatud lossimis- ja imporditõend tõendavad üheselt, et AS Võru Juust poolt toodetud juustu „Atleet“ import on toimunud. Usaldusväärseks ei saa pidada järelkontrolli käigus Vene tolliarhiivist saadud impordideklaratsioone, kuna nende vormistamiseks esitatud lisadokumendid on võltsingud.
  6. b)PRIA kahtlused AS Võru Juust võimalike kuritarvituste kohta ei leidnud kinnitust. Lõuna Politseiprefektuur lõpetas prokuratuuri loal kriminaalasja nr 08260101749 menetluse kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kuna ei leidnud tõendamist, et AS Võru Juust poolt eksporditud juust ei ole Venemaale jõudnud ja et AS Võru Juust on kasutanud eksporditoetust mittesihipäraselt.
  7. c)PRIA on asjas kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt. Kuna toote impordituks lugemisel ei ole oluline mitte tolliformaalsuste korrektne täitmine, vaid sihtriiki jõudmise tõendatus ning AS Võru Juust poolt eksporditud juustu „Atleet“ sihtriiki jõudmine on tõendatud, maksti AS- 2 3-09-2820 le Võru Juust eksporditoetust õiguspäraselt ja selle tagasinõudmine on alusetu. Eksporditoetuse tagasinõudmiseks ei anna alust tõendamata kahtlused võimalike kuritarvituste kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 5. PRIA apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
  8. a)Halduskohus on otsuses viidanud määruse 800/1999 kehtetule redaktsioonile ja jätnud kohaldamata määruse 800/1999 art 16 lõike 2. Ekspordi toimumise osas tekkinud kahtluste tõttu on PRIA palunud AS-l Võru Juust esitada täiendavaid tõendeid. Vaatamata sellele ei ole AS Võru Juust suutnud esitada tõendeid, mis kinnitaksid eksporditoetuse aluseks olevat impordifakti. Halduskohtul oleks pidanud tõendeid kogumis vaadatuna tekkima mõistlik ja põhjendatud huvi, miks ei ole AS Võru Juust esitanud täiendavalt määruse 800/1999 art 16 lg-s 2 viidatud dokumente.
  9. b)Tulenevalt AS Võru Juust poolt eksporditoetuse saamiseks esitatud dokumentatsioonist, Maksu- ja Tolliameti poolt koostatud järelkontrolli aktist ning apellandi poolt haldusmenetluse käigus kogutud tõenditest ei ole käesoleval juhul võimalik veenduda AS Võru Juust toodete importimise faktis Vene Föderatsiooni. Impordi toimumine AS Võru Juust poolt väidetud viisil ja sisus ei ole usutav, kuivõrd import on toimunud võltsitud veterinaartõendite alusel, samuti on esitatud dokumendid vastuolus Venemaa tolliarhiivist saadud autentsete importi kajastavate dokumentidega. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et järelkontrolli käigus Venemaa tolliarhiivist saadud impordideklaratsioone ei saa pidada usaldusväärseks, kuna impordideklaratsioonide vormistamiseks esitatud lisadokumendid on võltsingud. Ebausaldusväärseks on tunnistatud vaid AS Võru Juust lepingupartneri poolt Venemaa tollile esitatud veterinaartõendid, mitte aga järelkontrolli käigus Venemaa tolliarhiivist saadud dokumendid. Ainsad importi kajastavad autentsed dokumendid, mille usaldusväärsust kogumina ei ole kahtluse alla seatud, on pärit seega Vene tolliarhiivist ja need ei toeta AS Võru Juust versiooni impordist. Viimased kajastavad Saksamaalt pärit juustu saatjana Grey Wood L.L.C-d ning imporditavaks toodanguks Saksamaal toodetud juustu. Ka AS Võru Juust on korduvalt kinnitanud, et ta võõrandas Eestis juustu Grey Wood L.L.C-le, kes pidi viima juustu Vene Föderatsiooni. Selline kinnitus on aga vastuolus AS Võru Juust enda poolt PRIA-le esitatud impordideklaratsiooniga, mille kohaselt on kauba saatjaks olnud AS Võru Juust.
  10. c)Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et lossimis-ja imporditõenditega nr 43271200503 ja nr 43671200504 on leidnud kinnitust AS Võru Juust toote import Vene Föderatsiooni. Halduskohus on ebaõigesti lähtunud IPC Hormann GmbH poolt välja antud lossimis- ja imporditõenditest, võttes aluseks ajaliselt viimasena esitatud sertifikaadi ning andmata seisukohta esmase sertifikaadi ja 9. juulil 2009 väljastatud teisese sertifikaadi õigusliku tähenduse kohta. AS Võru Juust on esitanud seoses 21. veebruari 2005. a impordiga IPC Hormann GmbH 8. aprilli 2005. a lossimis- ja imporditõendi nr 43671200504 ning seoses 27. detsembri 2004. a impordiga IPC Hormann GmbH 17. märtsi 2005. a lossimis- ja imporditõendi nr 43271200503. IPC Hormann GmbH on seoses 27. detsembril 2004 toimunud väidetava impordiga väljastanud teise sertifikaadi kahel korral järjest 9. ja 10. juulil 2009, kusjuures mõlemad kannavad numbrit 70341200906. Määruse 800/1999 VI lisa 3. ptk kohaselt ei võimaldata nii hilist sertifikaadi väljastamist. Kordussertifikaat ei olnud vormistatud nõuetekohaselt ning oli ajas muutunud ilma ühegi selgituseta. Kui ei ole võimalik sellistest muutuste toimumise põhjustest aru saada, ei tohi sellisest tõendist eksporditoetuse väljamaksmise seaduslikkuse kontrollimisel lähtuda.
  11. d)Olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat informatsiooni toodangu toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani tõendamiskohustus täidetuks ja tõenda- 3 3-09-2820 miskoormis läheb üle taotlejale. Sellisel juhul oleks AS Võru Juust pidanud esitama määruse 800/1999 art 16 lg-s 2 toodud põhjustel täiendavaid dokumente. Juhul, kui importi ei saa vastuoluliste tõendite tõttu tõendada, samuti kui ei esitata täiendavaid tõendeid või ei suudeta vastuolusid ka uute tõenditega kõrvaldada, ei saa eksporditoetuse väljamaksmist lugeda õiguspäraseks.
  12. e)Halduskohtu otsuses Venemaale imporditud kauba ja AS Võru Juust kauba samastamine läbi CN-koodi on ekslik. CN-kood 040690879979 ei ole seotud juustuga „Atleet“.
  13. f)Halduskohus on ebaõigesti käsitlenud täiendava tõendina haldusasjas seda, et Tartu Ringkonnakohus jättis PRIA poolt kriminaalasja lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. Asjaolu, et uurimisasutus ei ole tuvastanud kuriteo koosseisu, ei välista õigusvastast käitumist teiste õigusvaldkondade järgi.
  14. g)Jälgitav ei ole, kuidas on halduskohus jõudnud järeldusele, et PRIA on kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ning selgusetuks jääb, milliste konkreetsete tõendite ühekülgset hindamist kohus PRIA-le ette heidab.
  15. h)Halduskohtu otsuses puudub jälgitav analüüs, miks on kohus jõudnud veendumusele, et AS Võru Juust toodang on imporditud Vene Föderatsiooni. Halduskohus ei ole hinnanud seda, mis põhjusel toimus eksport Vene Föderatsiooni teiste riikide kaudu. AS Võru Juust ei ole selgitanud ka faktilisi asjaolusid, mis tingisid Leedus uute veodokumentide (CMR) vormistamise. Pärast seda, kui Leedus vormistati uus CMR, ei ole võimalik veenduda, et Leedust on Venemaale jõudnud AS Võru Juust toodetud juust „Atleet“. Uue CMR kohaselt oli saatjaks AS Võru Juust asemel Grey Wood L.L.C. Seda kinnitavad kõik järelkontrolli käigus kogutud dokumendid, kuid nende kohaselt oli veose esemeks ühtlasi ka Saksamaal toodetud juustud „Edamer“ ja „Gouda“.
  16. i)Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuulub lepingupartneri süü või eksimus tavapärase kaubandustegevuse riski alla ning neid ei saa kaubandustehingute puhul käsitleda millegi ettenägematuna. See tähendab, et kui AS Võru Juust otsustas mistahes põhjustel eksporditoetuse objektiks oleva toote importimisel Vene Föderatsiooni kasutada kolmandaid isikuid, on tegemist tema enda riisikoga.
  17. j)Ebaõige on halduskohtu seisukoht nagu oleks PRIA argument olnud, et tollideklaratsioon on usaldusväärsem või on prevaleeriv IPC Hormann GmbH lossimistõendi ees. Tegelikkuses on PRIA nii vastuses kaebusele kui ka kohtuistungil korduvalt rõhutanud, et käesoleval hetkel ei ole võimalik veenduda AS Võru Juust toote importimise faktis Vene Föderatsiooni. Kuigi PRIA on teinud kõik endast oleneva, selgitamaks välja eksporttoetuse aluseks olevad asjaolud, ning on andnud piisavalt võimalusi tõendite esitamiseks ja vasturääkivuste kõrvaldamiseks, ei ole AS Võru Juust seda käesoleva hetkeni teinud. Kaebaja on esitanud korduvalt oma olemuselt samu dokumente, mille sisu on selgitamatutel põhjustel ajas muutunud.
  18. k)Halduskohus on väljunud kaebuse piiridest, kajastades otsuses ebaõigesti PRIA seisukohti ning käsitledes neid vastupidisena tegelikult esitatule. Halduskohus on laiendanud ebausaldusväärsust tollideklaratsioonidele. Nende ebausaldusväärsust ei ole kohtumenetluses arutatud ja ka kohtuväliselt ei ole keegi tunnistatud neid ebausaldusväärseks. 6. AS Võru Juust vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  19. a)Halduskohus on määrust 800/1999 õigesti kohaldanud. Määruse 800/1999 muudatused on vormistuslikku laadi ja ei muuda art 16 lg-te 1 ja 2 sisu. Ekslik on PRIA väide, et halduskohus ei ole kohaldanud määruse 800/1999 art 16 lg-t 2. Halduskohus on impordi lugenud toimunuks ja ületanud ebatäpsused erinevate dokumentide vahel kordussertifikaadi abil. Järelikult on kohus kohaldanud määruse 800/1999 art 16 lg 2 punkti c.
  20. b)PRIA väide impordi toimumise viisi ja sisu ebausaldusväärsuse kohta on pahatahtlik. IPC Hormann GmbH poolt esitatud lossimis- ja imporditõendid tõendavad üheselt, et AS Võru 4 3-09-2820 Juust poolt toodetud juustu „Atleet“ import on toimunud. Korrigeeritud lossimis- ja imporditõendi p-s 5 on märgitud mitte Saksamaal toodetud juust, vaid muud juustud rasvasisaldusega kuivaines üle 40% või rohkem.
  21. c)PRIA on haldusmenetluses läbivalt rõhutanud, et eksporditoetuse saamiseks vajalikke dokumente on võltsitud. Eksporditoetuse tagasinõudmise eelduseks on eksporditoetuse õigust andvate dokumentide võltsimise tuvastamine pädeva ametiasutuse poolt kooskõlas siseriikliku õigusega. Sarnast seisukohta on järjekindlalt kaitsnud ka Euroopa Kohus. Kriminaalasja raames on kogutud tõenditele tuginedes antud õiguslik hinnang, et impordi mittetoimumine ei ole tõendatud. Kuna kriminaalasja raames on kooskõlas siseriiklike õigusnormidega tuvastatud, et juust „Atleet“ on sihtriiki jõudnud ja et AS Võru Juust ei ole eksporditoetuse saamiseks dokumente võltsinud, puudub alus eksporditoetuse tagasinõudmiseks.
  22. d)Kuna Vene tolliarhiivist pärinevate impordideklaratsioonide alusdokumentide võltsitus on tuvastatud, siis ei saa PRIA nende impordideklaratsioonidega põhistada impordi mittetoimumist. Euroopa Liidu õigus ega haldusmenetluse seadus ei võimalda haldusakti põhistada võltsitud tõendiga. Kuivõrd käesolevas asjas on tollidokumendid, millele PRIA tugineb, võltsitud, ei ole seose leidmine tollidokumendi ning lossimis- ja imporditõendi vahel lubatud. Vastasel juhul jäetaks IPC Hormann GmbH poolt esitatud dokumendid kõrvale põhjusel, et need ei ole kooskõlas võltsitud dokumendiga.
  23. e)Halduskohus on kordussertifikaadile andnud õige tähenduse. Eksitav on PRIA väide, et kordussertifikaati saab esitada vaid kuus kuud peale ekspordi toimumist. Lossimistõendi (kordussertifikaat) esitamine on vajalik selleks, et kinnitada impordi toimumist, kui määruse 800/1999 art 16 lg 1 kohaste tõendite esitamine ei ole võimalik või nende tõendite ehtsuse või täpsuse osas on kahtlusi. Seetõttu ei ole lossimistõendi esitamiseks ettenähtud tähtaega ja see tuleb esitada viivituseta pärast impordifakti kahtluse alla seadmist. Seda on AS Võru Juust ka teinud. Asjaolu, et halduskohus ei ole otsuses viidanud kordussertifikaadile 70333200906, on inimlik eksitus. See ei ole viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. AS Võru Juust on mõlemad kordussertifikaadid kohtule esitanud.
  24. f)Ekslikud on PRIA seisukohad, et kordussertifikaat ei või erineda esmasest sertifikaadist ning et esmase sertifikaadiga võrreldes erinevate andmete esitamist kordussertifikaadil tuleb põhjendada. Kordussertifikaat võib erineda esmasest sertifikaadist näiteks juhul, kui impordifakti tõendamiseks on vaja parandada esmases sertifikaadis sisalduv ebatäpsus. Käesolevas asjas on kordussertifikaadis muudetud vaid need ebatäpsed andmed, mis puudutavad eksporditud juustu kirjeldust. Kõik muud olulised andmed on sarnased esmase sertifikaadiga. Sertifikaadis tehtud muudatuste põhjendatus tagatakse Euroopa Liidu kõrgendatud usaldusega järelevalve- ja kontrolliasutuse osas.
  25. g)PRIA on CN-koodile kohtuotsuses andnud ebaõige tähenduse. Halduskohus ei ole CNkoodi abil identifitseerinud juustu „Atleet“, vaid leidnud, et CN-kood koos kõigi teiste tõenditega kinnitab impordi toimumist. CN-koodis väljenduvad kriteeriumid ei välista, et tegemist on juustuga „Atleet“.
  26. h)Halduskohus on põhjendanud, miks ta peab haldusmenetluses läbiviidud tõendite uurimist ühekülgseks. Halduskohus on nõustunud kaebajaga, et ühekülgne tõendite hindamine väljendus PRIA poolt Vene tolliarhiivi tollidokumentide eelistamises teistele asjakohastele tõenditele.
  27. i)Halduskohus ei pidanud hindama, mis põhjusel toimus eksport Venemaale teiste riikide kaudu. AS Võru Juust ei ole teadlik õigusaktist, mis keelaks Eestist eksportida Venemaale läbi kolmandate riikide. Asjassepuutumatu on PRIA viide Euroopa Kohtu lahendile seoses riskide jagunemisega. Viidatud kohtulahendi asjaolude kohaselt ei olnud eksport toimunud eksportija lepingupartneri tahtliku tegevuse tõttu. Käesolevas haldusmenetluses on kauba eksport leidnud tõendamist. 5 3-09-2820
  28. j)Halduskohus ei ole taotluse piiridest väljunud ega PRIA seisukohti ebaõigesti käsitlenud. Halduskohus on viidanud eksporditoetuse tagasinõudmise algatamise aluseks olevale Maksuja Tolliameti järelkontrolliaktis sisalduvale järeldusele. Selle kohaselt põhinevad Vene tolliadministratsioonist saadud impordideklaratsioonid võltsitud algandmetel. Nimetatule on kaebaja nii haldus- kui kohtumenetluses tähelepanu juhtinud ja kohus pidi selles osas seisukoha kujundama. PRIA on nii haldusmenetluses kui kohtus tuginenud ainult Vene tolliarhiivist pärinevatele impordideklaratsioonidele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Käesolevas asjas käib vaidlus kaebajale EL ühise põllumajanduspoliitika raames makstud eksporditoetuste tagasinõudmise ning sellega kaasnevate sanktsioonide ja intresside üle. Ringkonnakohus teeb esmalt üldisemalt kindlaks asjas kohaldatava materiaalõiguse ja selle õiguslikud tagajärjed (I), keskendub siis täpsemalt tõendamiskoormisele seoses vaidlusaluste küsimustega (II) ning annab seejärel hinnangu vaidlusaluse impordi tõendatusele (III). Lõpetuseks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse suhtes kokku, jaotab menetluskulud ja lahendab muud menetluslikud küsimused (IV). I 8. Vaidlusalune eksporditoetus kujutab endast varasema EÜ asutamislepingu art 34 lg 1 punktis c (nüüd EL toimimise lepingu art 40 lg 1 punkt
  29. c)ette nähtud põllumajandustoodete ühise turukorralduse raames rakendatavat abinõu (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse – ELÜPS – § 1 lg 2 kuni 26. märtsini 2007 kehtinud redaktsioonis). Eksporditoetuste maksmine on vajalik, sest kui põllumajandustoote hind maailmaturul on madalam kui hinnad ühenduse siseturul, ei ole eksport siseturu hindadega võimalik. Piimandussektoris reguleeris 30. juunini 2008 eksporditoetuste maksmist EL Nõukogu 17. mai 1999. a määrus (EÜ) 1255/1999 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta. Ühtsed ja detailsed rakendusreeglid sätestas erinevate sektorite, sh piimandussektori, turukorralduse instrumentide jaoks kuni 5. augustini 2009 määrus 800/1999. 9. ELÜPS § 66 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult või et seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saanud isikult tagasi EL asjakohastes määrustes sätestatud alustel. Ettenähtust enam makstud eksporditoetuse tagasinõudmise aluseks on määruse 800/1999 art 52 lg 1 esimese lõigu esimene lause järgmises sõnastuses: „Ilma et see piiraks negatiivse summa maksmise kohustust vastavalt artikli 51 lõikele 4, maksab toetusesaaja tagasi põhjendamatult saadud toetuse, sealhulgas mis tahes vastavalt artikli 51 lõikele 1 kohaldatud sanktsioonidele vastava summa ning maksmise ja tagasimaksmise vaheliselt ajalt arvutatud intressid.“ 10. Lisaks eksporditoetuste tagasinõudmisele kohaldati vaidlustatud haldusaktidega kaebaja suhtes määruse 800/1999 art 51 lg 1 punktis a nimetatud sanktsiooni. See punkt sätestab: „Kui leitakse, et eksportija on eksporditoetuse saamiseks taotlenud kohaldatavast suuremat toetust, vastab kõnealuse ekspordi toetus tegelikult eksporditud toote suhtes kohaldatavale toetusele, mida vähendatakse […] poolega taotletud ja tegelikule ekspordile kohaldatava toetuse vahest“. Sama artikli lõige 4 sätestab: „Kui lõike 1 punktides a a b sätestatud vähendamise tulemuseks on negatiivne summa, siis maksab kõnealuse negatiivse summa eksportija.“ 6 3-09-2820 11. Põllumajanduspoliitiliste eksporditoetuste alaliigiks on diferentseeritud toetused, mille maksmine ja määr sõltub sihtriigist (määruse 800/1999 art 14). Diferentseeritud toetuse eesmärk on võtta lisaks maailmaturu hindadele arvesse ka sihtriikide turgude eripära. Diferentseeritud eksporditoetuste eesmärgipärase maksmise huvides tuleb tagada, et toode turustataks sihtriigis. Üksnes kauba mahalaadimine sihtkoha territooriumil ei ole piisav. Tolliformaalsuste lõpuleviimine tagab põhimõtteliselt tegeliku pääsu sihtkoha territooriumi turule (Euroopa Kohtu 21. juuli 2005. a otsus asjas nr C-515/03, p 27). Ka käesoleval juhul oli tegu diferentseeritud toetustega (vt 24. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/371 ja 27. mai 2005. a käskkirja nr 1-3-8/388 viited määruse 800/1999 art-le 14). Määruse 1255/1999 art 31 lg 10 kolmanda taande kohaselt tuli piimatootele diferentseeritud eksporditoetuse saamiseks tõendada, et toode on jõudnud ekspordilitsentsil osutatud sihtkohta või muusse sihtkohta, mille suhtes oli toetus määratud. Määruse 800/1999 1. maist 2004 kuni 1. jaanuarini 2007 kehtinud redaktsiooni art 15 lg 3 kohaselt peeti toodet diferentseeritud toetuse korral impordituks, kui olid täidetud „impordiga seotud tolliformaalsused, eriti need, mis käsitlesid tollimaksude kogumist kolmandates riikides“. Seetõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtu seisukohaga, et toote impordituks lugemisel ei ole oluline mitte tolliformaalsuste nõuetekohane täitmine, vaid see, kas kaup jõudis sihtriiki (otsuse p 66). Tulenevalt määruse 800/1999 art 15 lg-st 3 ei saanud ekspordiliikmesriigi makseasutus lugeda impordituks toodet, mille puhul tolliformaalsused ei olnud täidetud. 12. Määruse 800/1999 art 16 täpsustas tolliformaalsuste täitmise ja selle kaudu impordi tõendamise korda. PRIA on asjakohaselt täpsustanud, et selle artikli lõiked 1 ja 2 kehtisid 2005. aastal järgmises sõnastuses: „1. Impordiga seotud tolliformaalsuste täitmist tõendatakse eksportija valikul ühega järgmistest dokumentidest:
  30. a)tollidokument, selle koopia või valguskoopia; sellise koopia või valguskoopia õigsust peab tõestama kas originaaldokumendi kinnitanud asutus, asjaomase kolmanda riigi ametiasutus, asjaomases kolmandas riigis paikneva liikmesriigi ametiasutus või toetuse maksmise eest vastutav asutus;
  31. b)vastavalt VI lisa III peatükis kehtestatud eeskirjadele ning VII lisas kehtestatud näidist kasutades tunnustatud rahvusvahelise kontrolli- ja järelevalveasutuse (edaspidi järelevalveasutus) koostatud lossimis- ja imporditõend. Kõnealusel tõendil peavad olema impordiga seotud tollidokumendi kuupäev ja number. 2. Kui eksportija ei saa isegi pärast vajalike sammude astumist vastavalt lõike 1 punktidele a ja b valitud dokumente või kui on kahtlusi esitatud dokumentide ehtsuse või üldise täpsuse suhtes, võib impordiga seotud tolliformaalsuste täitmise tõendamiseks esitada ühe või mitu järgmistest dokumentidest:
  32. a)kolmandas riigis, mille suhtes toetus on ette nähtud, välja antud või kinnitatud lossimisdokumendi koopia;
  33. b)sihtriigis paikneva või selle suhtes pädeva liikmesriigi ametiasutuse välja antud lossimistõend, milles vastavalt VIII lisa nõuetele ning kooskõlas seal sätestatud näidisega täiendavalt tõendatakse, et toode on lahkunud lossimiskohast või vähemalt selle ametiasutuse teada ei ole seda hiljem laaditud reekspordi tarvis;
  34. c)vastavalt VI lisa III peatükis kehtestatud eeskirjadele ning IX lisas kehtestatud näidist kasutades tunnustatud järelevalveasutuse koostatud lossimistõend, milles täiendavalt tõendatakse, 7 3-09-2820 et toode on lahkunud lossimiskohast või vähemalt selle asutuse teada ei ole seda hiljem laaditud reekspordi tarvis;
  35. d)ühenduses asuva tunnustatud vahendaja väljastatud pangadokument, milles II lisas loetletud kolmandate riikide puhul tõendatakse, et kõnealuse ekspordi eest on tasutud nende poolt eksportija nimele avatud kontole;
  36. e)asjaomase kolmanda riigi ametiasutuse välja antud kauba vastuvõtmise tõend, kui kauba ostab kõnealune riik või kõnealuse riigi ametiasutus või kui kaup kujutab endast toiduabi;
  37. f)ekspordiliikmesriigi poolt tunnustatud rahvusvahelise organisatsiooni või humanitaarabiorganisatsiooni välja antud kauba vastuvõtmise akt, kui kaup kujutab endast toiduabi;
  38. g)kauba vastuvõtmise akt, mille on koostanud sellise kolmanda riigi asutus, kelle pakkumiskutsed on vastuvõetavad määruse (EMÜ) nr 3719/88 artikli 44 alusel, kui kauba ostab kõnealune asutus.“ 13. Määruse 800/1999 art 16 lg-d 1 ja 2 loetlesid tõendid, mida oli võimalik kasutada tolliformaalsuste täitmise tõendamiseks, kusjuures lõikes 2 nimetatud tõenditele võidi tugineda vaid siis, kui eksportijal puudus juurdepääs lõikes 1 nimetatud tõenditele või nende suhtes oli tekkinud kahtlusi. Ei lõikest 1 ega 2 ei tulene aga, et neis nimetatud tõendite esitamise korral tuleks tolliformaalsuste täitmine lugeda igal juhul tõendatuks. Kui ilmnevad asjaolud, mis lükkavad lõikes 1 või 2 nimetatud tõendid ümber või seavad nende sisu põhjendatud kahtluse alla, ei ole välistatud impordi mittetõendatuks lugemine ekspordiliikmesriigi pädeva asutuse poolt. Määruse 800/1999 preambuli p-st 27 nähtub, et liikmesriikide kontroll eksporditoetuste maksmise üle ei tohi jääda vaid formaalseks. II 14. Määruse art 16 lg-te 1 ja 2 kohaselt on tõendite esitamise kohustus eksportijal. Lõikest 2 ilmneb, et see kohustus säilib eksportijal ka siis, kui ta on esitanud lõikes 1 nimetatud tõendid, ent pädeval asutusel on tekkinud kahtlus nende ehtsuse või üldise täpsuse suhtes. See puudutab haldusmenetlust eksporditoetuse määramise või maksmise taotluste läbivaatamisel, samuti sellistest haldusmenetlusest võrsunud kohtuvaidlusi. 15. Vastustaja on oma apellatsioonkaebuse väidetes esmajoones keskendunud määruse 800/1999 art 16 kohaldamisele. See rõhuasetus ei ole õige. Käesoleval juhul ei käi vaidlus toetuste määramise ega maksmise, vaid lõplikult määratud ja välja makstud toetuste tagasinõudmise ja sellega seonduvate sanktsioonide üle. Eksporditoetuste määramise ja väljamaksmise käskkirjades (vt käesoleva otsuse p 1) ei viita miski sellele, et eksporditoetuste määramise ja väljamaksmise otsused ei oleks käesoleval juhul olnud lõplikud. Lõplikult määratud toetuse tagasinõudmine ei ole toetuse määramise ja maksmise menetluse jätk, vaid iseseisev menetlus. Seejuures ei saa kriitikavabalt kohaldada toetuse määramise ja maksmise puhul kehtivaid reegleid tõendamiskoormise jaotuse ning tõendamist vajavate küsimuste ringi kohta. 16. Tagasinõude faktiliseks aluseks on määruse 800/1999 art 52 lg 1 esimese lõigu esimese lause kohaselt toetuse põhjendamatu saamine, antud juhul vastavalt määruse 800/1999 art 15 lg 3 kohaselt täpsemalt see, et vaidlusaluse kauba puhul ei ole impordiga seotud tolliformaalsused täidetud. Halduskohus märkis asjakohaselt, et Euroopa Kohus on sarnases kontekstis leidnud, et lõplikult määratud diferentseeritud toetuse tagasinõudmise menetluses tuleb järeldus, et toetused on makstud alusetult, rajada vastavalt siseriiklikele õigusnormidele esitatud tõenditele eksportija kuritarvituste kohta (11. jaanuari 2007. a otsus asjas nr C-279/05, p 38). Kuritarvituse 8 3-09-2820 tõendamiseks on omakorda nõutav esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole õigusnormides taotletud eesmärk saavutatud, ning teiseks subjektiivne element, mis seisneb tahtes saavutada eelist, mis tuleneb ühenduse õigusnormidest, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (sealsamas, p 33; Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus asjas nr C110/99, p 51–54 koos täiendavate viidetega). 17. Eesti siseriiklike normide kohaselt on tõendamiskoormis eksporditoetuse põhjendamatuse, s.t toetusesaaja kuritarvituse küsimuses vastustajal, sest haldusorgan on HMS § 56 lg 2 kohaselt kohustatud oma haldusakti muuhulgas faktiliselt põhjendama. Säärane tõendamiskoormise jaotus ei ohusta EL õiguse tõhusat mõju. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendamiskoormis võib ka toetuse tagasinõudmise asjas minna üle toetusesaajale, kui makseasutus on teinud omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku tõendite kogumiseks, seni kogutud tõendite valguses on kuritarvituse toimepanemine usutav ning juurdepääs täiendavatele tõenditele on eeldatavasti toetusesaajal (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-08, p 18). 18. Eeltoodu valguses ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et toetus tuleb tagasi nõuda ainuüksi juhul, kui määruse 800/1999 art 16 lg 1 puntides a ja b nimetatud tõendite vahel ilmneb tagantjärele vastuolu ja seda ei kõrvaldata sama artikli lõikes 2 nimetatud tõendiga (vt apellatsioonkaebuse lk 3). Määruse 800/1999 art 52 lg 1 esimene lõik ei näe iseenesest ette sanktsiooni ekspordiliikmesriigi makseasutusele ebaõigeid, vastuolulisi või ebausaldusväärseid andmeid sisaldava tõendi esitamise eest, vaid üksnes toetuse põhjendamatu saamise eest. Erinevalt toetuse määramisest või maksmisest keeldumisest ei piisa toetuse tagasinõudmiseks ainuüksi ümber lükkamata kahtlusest. Sama kehtib sanktsioonide kohaldamisel määruse 800/1999 art 51 lg 1 alusel, kui need kaasnevad tagasinõudega, mitte toetuse määramise või maksmise taotluse rahuldamata jätmisega. 19. Oluline on rõhutada, et määruse 800/1999 art 16 lg-d 1 ja 2 ei piira tõendite ringi, millega makseasutus saab tõendada kuritarvitust toetuse tagasinõudmisel. Sellest on lähtunud ka vastustaja, põhjendades kuritarvitust nt Saksamaa ametiasutustelt saadud andmetega. Järelikult ei saa nimetatud sätted piirata ka tõendite ringi, mida toetusesaaja võib esitada väidetava kuritarvituse ümberlükkamiseks. Vastasel korral oleks toetusesaajal võimatu toetuse tagasinõudmisel oma õigusi efektiivselt kaitsta. Seega on vastustaja väited määruse 800/1999 art 16 lg 2 kohaldamata jätmise ning sama lõike punktis c nimetatud lossimistõendi hilinenud esitamise ja määruse VI lisa III peatüki rikkumise kohta põhjendamatud. 20. Märkida tuleb ka seda, et käesoleva otsuse punktis 16 silmas peetud kuritarvitusest ei anna alust kõneleda pelgalt see, kui eksportija või tema äripartner esitab sihtriigi õigust rikkudes sihtriigi tollivõimudele valeandmeid, eesmärgiga lihtsustada toote importi. Sihtriigi õigusnormide järgimise tagamine ei ole määruse 800/1999 eesmärk (vrd määruse preambuli p 63). Ka Euroopa Kohus on 27. aprilli 2006. a otsuses asjas nr C-27/05 rõhutanud, et määruse 800/1999 sanktsiooninormide eesmärk on „ühenduse õigusnormide“ täitmine (p 32). Vaideotsuses (I kd, tl 44) viidatud Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vahel 2. septembril 2004 sõlmitud memorandum ei saa anda alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Kõnealune memorandum ei saa laiendada määruse 800/1999 art 51 lg 1 ja art 52 lg 1 teokoosseise. 9 3-09-2820 III 21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas kogutud tõendid piisavad lugemaks kaebaja kuritarvitust tõendatuks, samuti ei tingi need tõendamiskoormise üleminekut kaebajale. 22. Käesoleval oleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Vene äriühingu OOO Admiral (edaspidi Admiral) poolt vastu võetud juustupartiid jõudsid Venemaale ja läbisid seal impordiga seotud tolliformaalsused 27. detsembril 2004 ja 21. veebruaril 2005. Muuhulgas ei ole kahtlust, et nimetatud partiide eest tasuti impordiga seonduvad tollimaksud. Vaidlus on selle üle, kas nende juustupartiide näol oli tegemist kaebaja poolt Eestis toodetud juustusordiga „Atleet“ või Saksa äriühingu Bad Bibra Molkereigenossenschaft e.G. (edaspidi Molkereigenossenschaft) poolt Saksamaal toodetud juustusortidega „Gouda“ ja „Edamer“. Mingit kolmandat versiooni ei ole kumbki menetlusosalistest selles küsimuses esitanud. 23. Kogutud tõendite valguses ei näe ringkonnakohus põhjust kalduda kõrvale Riigiprokuratuuri 26. novembri 2009. a määruse seisukohtadest (I kd, tl 173). Nimetatud määrus ei ole küll ringkonnakohtule siduv, kuid PRIA poolt esitatud väiteid ei anna alust hinnata tõendeid teisiti. 24. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et on usutavam, et Venemaale imporditi 27. detsembril 2004 ja 21. veebruaril 2005 kaebaja, mitte Molkereigenossenschaft’i poolt toodetud juust. Seda tõendavad kaebaja poolt juba toetuse taotlemisel esitatud tõendid: – määruse 800/1999 art 16 lg 1 punkti a kohased tollidokumendid (27. detsembri 2004. a ja 21. veebruari 2005. a impordideklaratsioonide nr 10126081/271204/0005572 ja nr 10126081/210205/0000621 koopiad; I kd, tl 84 ja 82) ning – määruse 800/1999 art 16 lg 1 punkti b kohased lossimis- ja imporditõendid (IPC Hormann GmbH 17. märtsi 2005. a ja 8. aprilli 2005. a tõendid nr 43271200503 ja 4367120504; I kd, tl 83 ja 85). 25. Tõsi, PRIA poolt järelkontrolli käigus kogutud andmed lõid põhjendatult esialgse kahtluse, et käesoleva otsuse punktis 24 nimetatud tõendid võivad sisaldada ebaõigeid andmeid. Esiteks sisaldas vastuolu juba 17. märtsi 2005. a lossimis- ja imporditõend. Selle lahtris 3 oli eksportijaks märgitud kaebaja, kuid eksporditava kauba kirjelduseks oli märgitud „Wilstermarsch/Burlander“, mis vastab Molkereigenossenschaft’i poolt toodetud juustu kirjeldusele. Teiseks on vastustaja oma peamise argumendina rõhutanud, et Vene tolli arhiivis säilitatud tollidokumendid (I kd, tl 115–135) vaidlusaluste juustupartiide kohta ei sisalda andmeid kaebaja, vaid Molkereigenossenschaft’i toodetud juustude kohta. 26. Vene tolliarhiivis koos tollidokumentidega säilitatud Burgenlandi maakonna veterinaar- ja toiduameti 7. ja 31. detsembri 2004. a veterinaartõenditega (I kd, tl 121, 129) seonduvad asjaolud lükkavad aga ümber kahtluse, et 27. detsembril 2004 ja 21. veebruaril 2005 imporditud juustud võinuksid olla toodetud Molkereigenossenschaft’i poolt. Veterinaartõendite kohaselt oli kauba saatjaks Saksa äriühing Fude + Serrahn Milchprdodukte GmbH & Co KG (edaspidi Fude + Serrahn). Kieli Peatolliameti (Saksamaa) 14. veebruari 2008. a kirja kohaselt ilmnesid kontrolli käigus muuhulgas järgmised asjaolud: firmas Fude + Serrahn ei eksisteeri Vene tolliarhiivis säilitatud veterinaartõendeid ja ta ei ole neid Burgenlandi maakonna veterinaar- ja toiduametile esitanud, Fude + Serrahn ei ole kunagi 10 3-09-2820 müünud juustu Vene tollidokumentides kajastatud kogustes (20 000 kg), veterinaartõenditele märgitud sõidukite registreerimisnumbrid on Fude + Serrahn’ile tundmatud ning Fude + Serrahn tarnis viimati Admiralile juustu 16. septembril 2004, kusjuures Molkereigenossenschaft’i asukohas Bad Bibras laaditi juustu Admiralile saatmiseks viimati 24. mail 2004. Kirjas tõdeti, et veterinaartõendid on täielikud võltsingud (I kd, tl 191–193). Kieli Peatolliameti kirjas toodud asjaolusid ei ole pooled kahtluse alla seadnud. Veterinaartõendite võltsitusest lähtub ka vastustaja. 27. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Admiralil võimalik Venemaale importida Molkereigenossenschaft’i juustu. Järelikult oli imporditud juustu näol tegemist kaebaja toodetud juustuga. Seega ei ole kaebaja poolt toetuse taotlemisel esitatud tollidokumendid (impordideklaratsiooni) ning lossimis- ja imporditõendid ebausaldusväärsed selles osas, mis puudutab kauba tootjat ja päritolumaad. Samuti ei saa veterinaartõendite võltsitusest teha järeldust, et keegi oleks võltsinud kaebaja poolt esitatud impordideklaratsioone ning lossimis- ja imporditõendeid. Usutav on Riigiprokuratuuri määruses märgitud versioon, et need impordideklaratsioonid vormistati puuduliku dokumentatsiooni alusel, s.t Vene õigust rikkudes, kuid need kinnitati siiski Venemaa pädevate tolliametnike poolt ja need kajastavad õiget, s.t kaebaja poolt toodetud kaupa. Ebaõiged olid neis dokumentides vaid andmed veterinaartõendite kohta. See aga ei anna alust jätta neid antud asjas tõendite kogumist kõrvale. Küll aga muudavad käesoleva otsuse punktis 26 kirjeldatud asjaolud ebausaldusväärseks Vene tolliarhivist pärinevad dokumendid ning seda just kauba päritolu kirjeldavate andmete osas. Samal seisukohal oli oma määruses ka Riigiprokuratuur ning sellele on viidanud ka kaebaja. Järelikult on ekslik vastustaja väide, et keegi ei ole tolliarhiivist pärit dokumentide usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. 28. Kuna vastustajal tekkinud kahtlused toetuse taotlemisel esitatud tõendite osas on käesoleva otsuse p-des 25 ja 26 ümber lükatud, puudus vajadus määruse 800/1999 art 16 lg 2 nimetatud tõendite (lossimistõendid) esitamiseks ning puudub ka vajadus neid käesolevas kohtuasjas hinnata. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 9. ja 10. juulil 2009 väljastatud lossimistõendite vastuolud, samuti veodokumentide (CMR) ümbervormistamisega seonduvad asjaolud on samuti seletatavad käesoleva otsuse p-s 27 kirjeldatud asjaoludega. IV 29. Kuritarvituse objektiivse koosseisu puudumise tõttu on eksporditoetuse põhjendamatu saamine käesoleval juhul tõendamata. Seetõttu puudub vajadus hinnata vaidluse asjaolude subjektiivseid momente, sh seda, kas kaebaja vastutab kauba importimisel ilmnenud asjaolude eest. Kuna eksporditoetuse põhjendamatu saamine ei ole tõendamist leidnud, on vaidlustatud käskkirjad alusetud ning halduskohus on need õigesti tühistanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole seega alust. 30. HKMS § 92 lg 1 kohaselt jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastustaja kanda. Vastustaja menetluskuluks oli apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 560 kr ja 922,88 €. Kaebaja menetluskuluks oli apellatsiooniastmes õigusabikulu 106 859,60 kr ning halduskohtule esitatud kaebuse eest täiendavalt tasutud riigilõiv 942,70 €. Kuna apellatsiooniastmes ei esitatud uusi olulisi tõendeid, põhjendusi ega asjaolusid, on õigusabikulud põhjendamatult suured 11 3-09-2820 (HKMS § 93 lg 5). Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikuludena 1200 € (18 775,92 kr). Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 2142,70 € (= 942,70 + 1200). 31. Ringkonnakohus palus vastustajal esitada 28. detsembri 2004. a käskkirja 1-3.8/385, 7. märtsi 2005. a käskkirja nr 1-3.8/119, 24. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/371 ja 27. mai 2005. a käskkirja nr 1-3.8/388 koopiad. Ringkonnakohus leiab, et need käskkirjad on olulised selgitamaks välja toetuse maksmise asjaolud (käesoleva otsuse p 11 ja 15) ning need tuleb võtta asja materjalide juurde. Einar Vene Agu Timmi 12 Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.