KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2022 Haldusasi

) § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega. Käskkirja kohaselt keeldus J. Tuuksam talle määratud tööst E8 sektsiooni koristajana. Viru Vangla

1. augusti
2. a otsusega nr 6-20.1/5418-2 tunnistati kehtetuks J. Tuuksamile
3. veebruaril 2009 antud luba kasutada kambris isiklikku televiisorit. Otsuse kohaselt järeldub J. Tuuksamile
4. märtsil ja
5. juulil 2009 määratud distsiplinaarkaristustest, et ta ei ole täitnud kinnipeetavatele õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja seega ei ole isikliku televiisori kasutamine kambris kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse. J. Tuuksam esitas eelnimetatud Viru Vangla haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks vaided, kuid Viru Vangla jättis vaided õigeaegselt lahendamata.
6. J. Tuuksam esitas
7. septembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla
8. juuli
9. a käskkirja nr 6.-3/1826-D ja Viru Vangla
10. augusti
11. a otsuse nr 6-20.1/5418-2 tühistada ja teha Viru Vanglale ettekirjutus J. Tuuksamile teleri tagastamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt sisaldab käskkiri nr 6.-3/1826-D ebaõigeid väiteid ja on motiveerimata. J. Tuuksam ei keeldunud tööst otseses ja absoluutses tähenduses, vaid soovis juhtida tähelepanu asjaolule, et ajavahemik, mil teda tööle määrati, sisaldab ka päevi, mil tema usk ei luba tal töötada. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi protseduurireegleid rikkudes ning kaebaja õigusi piirates. Otsusega nr 6-20.1/5418-2 isikliku teleri kasutamiseks antud loa kehtetuks tunnistamine oli ennatlik, sest J. Tuuksam oli käskkirjaga nr 6.-3/1826-D määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustanud, mistõttu tema puhul ei olnud tegemist pideva korrarikkujaga. Kuna õigusaktides ei ole sätestatud kinnipeetavale teatud asjade kambrisse lubamise osas tehtud erandi lõpetamise viisi, ei ole otsus nr 6-20.1/5418-2 õiguspärane. J. Tuuksamit on sama teo eest karistatud kaks korda, võttes temalt ühe pikaajalise kokkusaamise võimaluse ja teleri.
12. Tartu Halduskohus jättis
13. veebruari
14. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) Kinnipeetava selgitused tööst keeldumise kohta on ennastõigustavad ja kantud soovist vabaneda vastutusest. Viru Vangla vanemkaplani elektronkirjast selgus, et ükski usk ei keela inimesel töötada koristajana. Kuna J. Tuuksam ei avaldanud vanglale, millistel konkreetsetel põhjustel ta tööst keeldus, siis ei saanudki vangla asuda muule seisukohale, kui et kaebaja ei soovi tööd teha. b) Vanglal puudub võimalus tagada kinnipeetavatele meelepärast tööd ja seetõttu peavad kinnipeetavad tegema seda tööd, mida vangla saab neile võimaldada. c)

§ 31

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kambrisse isikliku vaba aja veetmise vahendit. Kambrisse isikliku teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole distsiplinaarkaristus, mistõttu ei ole õige J. Tuuksami seisukoht, et teda on topelt karistatud. J. Tuuksami enda käitumine näitas, et teleri omamine kambris ei aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärkidele, sest talle määrati teleri kambris olemise ajal kaks distsiplinaarkaristust, mille tagajärjel tunnistati antud luba kehtetuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. J. Tuuksam esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei keeldunud J. Tuuksam tööst. Tema tööle suunamise käskkirjas ei olnud ära toodud töögraafikut ja tööle suunamise periood sisaldas ka päevi, mil usk ei luba J. Tuuksamil tööd teha. J. Tuuksamit ei teavitatud, et usulistel põhjustel tööst keeldumine võib kaasa tuua distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi rikkumistega ning määratud karistus oli ebaproportsionaalne. Kambris isikliku teleri keelamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane, sest ei esinenud 2

§ 31lg-s 2 toodud asjaolusid, mis oleks olnud sellise keelamise aluseks.

Teleri kambrisse mittelubamisega karistati J. Tuuksamit sama teo eest teist korda ja rikuti põhiseaduse (PS) §-st 44 tulenevat õigust saada vabalt üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.

1. Viru Vangla palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited aluseks kohtuotsuses toodud põhjenduste ümberhindamisele ning halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme. J. Tuuksamil oli võimalus tööst keeldumise asemel vanglat teavitada, millistel päevadel ta usulistel kaalutlustel töötada ei saa. Kohustusest töötada ja sellest, et tööst keeldumise eest võidakse kohaldada distsiplinaarkaristust, pidi J. Tuuksam teadlik olema. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt, selle käigus J. Tuuksami õigusi ei rikutud ning määratud karistus oli proportsionaalne. Teleri kambris omamise keelamine oli õigustatud, sest loa kehtivuse ajal muutusid loa andmise aluseks olevad asjaolud, kuna J. Tuuksami käitumine näitas, et teleri omamine kambris ei aita kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele. Tegemist ei olnud topelt karistamisega, kuna isikliku teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole distsiplinaarkaristus. Et vangla tagab kõigile kinnipeetavatele juurdepääsu üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile, puudub vastuolu PS §-ga
2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata osas, milles vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja (osa I). Kambris isikliku televiisori kasutamise loaga seonduvas osas tuleb aga apellatsioonkaebus rahuldada (osa II). Viimasena lahendab ringkonnakohus menetluskuludega ning apellatsioonkaebuse lisadega seonduva (osa III). I
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt keeldus kaebaja tööst põhjusel, et ajavahemik, milleks ta tööle suunati (
5. juuli –
6. oktoober 2009) sisaldas ka „hingamispäevi“, mil usk ei luba tal tööd teha. Selline väide pole ringkonnakohtu hinnangul tõsiseltvõetav. Asja materjalidest ei ilmne, et apellant oleks keeldunud tööst üksnes kindlatel päevadel. Vastupidi, apellant keeldus
7. juulil 2009, kui talle tööle määramise käskkirja tutvustati, tervikuna koristaja tööst – seega töötamisest sellel perioodil tervikuna. Kaebaja poolt väljatoodud religioossed põhjused ei saanuks ka nende paikapidavuse korral takistada teda töötamast kogu mainitud perioodi jooksul, kuna kaebaja pole väitnud, et kogu nimetatud periood koosnenuks tema jaoks „hingamispäevadest“. Kaebaja on ka märkinud, et tööle määramise käskkirjas ei olnud ära toodud töögraafikut. Samas on ta keeldunud tööst tervikuna, ehkki kaebajale oli teadmata, millistel päevadel ta tegelikult töötama peaks ja kas tööpäevad langenuks üldse kaebaja poolt tähistatavatele „hingamispäevadele“. See viitab omakorda sellele, et religioossed põhjused tööst keeldumiseks on otsitud. Lisaks ei ilmne kaebaja seisukohtadest, milliseid päevi ta „hingamispäevadena“ tähistab. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja religioossetelt veendumustelt määratlemata (tl 10). Ka see seab kahtluse alla kaebaja tööst keeldumise ettekäände põhjendatuse. 3
8. Asjaolu, et vanglaametnik ei selgitanud kaebajale väidetavalt seda, et tööst keeldumisele võib järgneda distsiplinaarvastutus, ei tähenda distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastasust.

§ 63

lg 1 annab võimaluse distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kinnipeetava kohustus töötada on sätestatud vangistusseaduse §-s

1. Kaebaja pidi teadma, et tema tööst keeldumist käsitletakse distsipliinirikkumisena. Vanglaametnikel ei ole kohustust meenutada kinnipeetavatele igakordse distsipliiniüleastumise ajal, et nende suhtes võidakse kohaldada distsiplinaarkaristust.
2. Rikutud ei ole

§ 64

lg-t 2, mille kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Informeerimiskohustus on tihedalt seotud kinnipeetava õigusega anda selgitusi (

§ 64lg 2).

Teatis distsiplinaarmenetluse algatamise kohta on vormistatud

1. juulil 2009 ning samal päeval on seda J. Tuuksamile ka tutvustatud ning antud võimalusi selgituste andmiseks (tl 7).
2. juulil 2009 koostatud distsipliinirikkumise ettekande alusel distsiplinaarmenetluse algatamine oli otsustatud päev varem,
3. juulil 2009 (tl 6). Seega informeeriti kaebajat distsiplinaarmenetluse algatamisest kohe järgmisel tööpäeval pärast vastava otsuse langetamist. Distsipliinirikkumise toimepanemise ja distsiplinaarmenetluse algatamisest informeerimise vahele jäänud ajavahemik (5 päeva) ei ole selline, mis oleks saanud panna kaebajat distsipliinirikkumise asjaolusid unustama ja mis oleks seega kahjustanud tema võimalusi enda kaitsmiseks.
4. Asjakohane ei ole apellandi väide, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik jättis arvestamata kaebaja selgitused, et tal ei ole midagi vanglas töötamise vastu. Seda väidet on analüüsitud distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 9-9p). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on antud hinnang ka muudele kaebaja seisukohtadele, mis väidetavalt tal tööleasumist takistasid ning ei peetud neid paikapidavateks (tl 17-17p). Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega.
5. Ka kaebaja väide, et distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete kirjutamiseks oli tal aega ebapiisavalt, ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise aluseks. Ei vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri kehtesta distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumiseks ja selle kohta seletuste ja kirjalike märkuste esitamiseks kindlat aega. Käesoleval juhul tutvustati kaebajale protokolli
6. juulil 2009 ning vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile koostas kaebaja
7. ja
8. juulil 2009 (tl 11-14p). Selline aeg on ringkonnakohtu hinnangul selgituste koostamiseks mõistlik aeg. Lisaks on kaebajal olnud võimalik esitada oma distsiplinaarmenetluses väidetavalt esitamata jäänud väiteid kohtumenetluses. Ükski kaebaja kohtumenetluses toodud väidetest pole olnud sellise kaaluga, mis annaks aluse kahelda distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuses. Väide, et distsiplinaarasja materjalidele ei lisatud kõigi valvurite tunnistusi, ei tingi samuti vaidlustatud käskkirja tühistamist. Asjas on distsipliinirikkumise kohta piisavalt tõendeid ning ka kaebaja ei eita sisuliselt tööst keeldumist.
9. Karistuse valikut on distsiplinaarmenetluse protokollis ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohtul pole neid põhjendusi arvestades alust arvata, et vastustaja oleks teinud asja otsustamisel kaalumisvea ja et määratud karistus oleks seetõttu ebaproportsionaalne.
10. Asjaolu, et vangla oli väidetavalt aktsepteerinud kaebaja ettepanekuid hakata tegelema õpetamisega ja maleringi juhendamisega, ei tähenda, et vastustajale saaks ette heita 4 õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Isegi nende väidete tõelevastavuse korral ei nähtu, et vastustaja oleks andnud kaebajale siduva lubaduse mitte rakendada kaebajat tööle koristajana.
11. Väited, et vastustaja eesmärk oli kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine seetõttu, et ta pole administratsioonile meeltmööda ja et talle sooviti koht kätte näidata, on spekulatiivsed ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. II
12. Apellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada osas, milles vaidlustatakse halduskohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata kaebus Viru Vangla
13. augusti
14. a otsuse tühistamiseks. Selle otsusega tunnistati kehtetuks J. Tuuksamile
15. veebruaril 2009 antud luba kambris isikliku televiisori kasutamiseks. Kinnipeetaval televiisori omamisega seonduvat reguleerib

§ 31

. Selle paragrahvi lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametniku loal olla kinnipeetaval isiklik raadio, televiisor, video- või helikassetmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Vangistusseadus ei reguleeri eraldi sellise loa kehtetuks tunnistamist. Televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuses märgiti järgmist: „Isikliku elektriseadme kasutusloa andmisel arvestab vangla direktor kinnipeetava käitumist vangistuse ajal. Teile on Viru Vanglas viibimise ajal määratud peale televiisori kasutamise loa andmist /…/ kaks distsiplinaarkaristust (06.03.2009, noomitus – omasite keelatud eset – isevalmistatud veekeetjat ja 31.07.2009, ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine - keeldusite töötada majandustöölisena), millest järeldub, et Teie ei ole täitnud kinnipeetavatele õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Seega, isikliku televiisori kasutamine kambris ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse.“ Samadele põhjendustele on vastustaja kindlaks jäänud ka kohtumenetluses, märkides lisaks, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine toimus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab õiguspärase haldusakti edasiulatuvat kehtetuks tunnistamist, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. 16. HMS § 66 lg 2 p 2 alusel ei saa haldusakti kehtetuks tunnistada nende faktiliste asjaolude muutumise tõttu, mis ei oma haldusaktiga seost. Seega tuleb käesoleval juhul kontrollida, kas asjaolud, mis muutusid, omanuks tähendust ka haldusakti andmisel.

§ 31

lg 2 kohaldamise osas ei ole Riigikohtu halduskolleegium nõustunud seisukohaga, et loa andmisest keeldumise alusena võib tugineda loa taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele. Riigikohus leidis, et sellise tõlgendusega on ületatud diskretsiooni piire ja vääralt tõlgendatud

§ 31lg-t 2.

Sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-10, p 19). Seisukohta, et loa andmiseks peab vangla kaaluma üksnes seda, kas kambrisse taotletava eseme kasutamine võib rikkuda vangla 5 sisekorraeeskirja või häirida teisi isikuid, on Riigikohtu halduskolleegium korranud ka hiljem ning pidanud lubamatuks kaalutluseks seda, kas kinnipeetavatele on raadio kuulamine tagatud muul viisil kui isikliku raadio kaudu (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. septembri
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-10, p 12).
5. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuna J. Tuuksamile televiisori kasutamise loa andmisel ei saanud vastustaja võtta arvesse tema käitumist ja seda, kas talle on määratud distsiplinaarkaristusi, siis ei saanud neid asjaolusid arvesse võtta ka loa kehtetuks tunnistamisel. Muid kehtetuks tunnistamise aluseid otsusest ei nähtu. Seetõttu tuleb Viru Vangla
6. augusti
7. a otsusega seonduvas osas apellatsioonkaebus rahuldada ning halduskohtu otsus vastavas osas tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab J. Tuuksami kaebuse osaliselt ja tühistab Viru Vangla
8. augusti
9. a otsuse, millega tühistati J. Tuuksamile antud televiisori kasutamise luba.
10. Kuigi J. Tuuksam on esitanud kaebuses ka taotluse, et vastustajale tehtaks ettekirjutus teleri tagastamiseks, ei ole vaidlust selle üle, et J. Tuuksam on vahepeal vanglast vabanenud. Ka apellatsioonkaebuses on J. Tuuksam taotlenud üksnes vaidlustatud haldusaktide tühistamist. Seetõttu ei lahenda ringkonnakohus J. Tuuksami poolt kaebuses esitatud nõuet televiisori tagastamiseks kohustamiseks. III
11. Ehkki J. Tuuksam on tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, ei ole ta esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust. Vastustaja ei ole samuti esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
12. J. Tuuksamile tagastatakse apellatsioonkaebuse lisa, millest nähtuvalt ei antud talle
13. septembril 2009 erakorralise lühiajalise väljasõidu luba. See dokument ei oma tähtsust käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse hindamisel, kuna vaidlustatud haldusaktid on antud enne
14. septembrit
15. Ka Viru Vangla vastus J. Tuuksami märgukirjale, milles teatatakse, et on fikseeritud J. Tuuksami ettepanek erinevate huviringide käivitamiseks ja juhendamiseks, ja et vajadusel nendega arvestatakse, kuulub tagastamisele. Nagu eelnevalt märgitud, ei saanud nimetatud asjaolu tekitada J. Tuuksamil siduvat õiguspärast ootust selles, et teda ei määrata tööle koristajana ning järelikult ei ole selle asjaolu tõendamine vajalik. Ivo Pilving Agu Timmi 6 Einar Vene