) § 11 lg 4 osas, milles jahipiirkonna kasutusõiguse väljastamisel eelistatakse taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurim. Kaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud korralduse andmise aluseks olev
lg 4 vastuolus põhiseadusega, sest antud säte ei aita kaasa nende eesmärkide saavutamiseks, milleks säte kehtestati ning seega on tegemist ebasobiva abinõuga PS § 11 mõttes. Kuna vaidlustatud korraldus on antud põhiseadusega vastuolus oleva
Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja
lg-s 2 sätestatud õigust saada jahipiirkonna kasutusõiguse luba ning kaebaja liikmete PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ja PS §-s 29 lg 1 sätestatud õigust valida vabalt tegevusala. 3. Keskkonnaameti vastuses paluti kaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud korraldus õiguspärane, sest
Vaidlustatud korraldus on antud kooskõlas kehtiva õigusega ning vastavuses pädevus- ja menetlusnõuetega. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi põhiõigusele, mida
Vaidlustatud korraldusega ei riivata ka kaebaja liikmete põhiõigusi, sest jahti on võimalik pidada ka jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata.
lg 4 ka MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmete õigust jahipidamisele ja seega põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Isikutel on võimalik jahti pidada ka jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata. Kaebaja argumendid võimalike takistuste kohta jahipidamiseks jahipiirkonna kasutamise õigust (luba) omamata ei tähenda, et kaebaja liikmetel jahipidamise võimalus ehk võimalus vabaks eneseteostamiseks puudub. Lisaks sellele ei ole tuginemine kaebaja liikmete põhiseadusega kaitstavate õiguse võimalikule ebaproportsionaalsele piirangule käesolevas kohtuvaidluses ka asjakohane, sest seadus ei anna mittetulundusühingule õigust kaitsta kohtus oma liikmete õigusi ja huvisid. 2
lg-s 4 sätestatu ei riiva kaebaja kui mittetulundusühingu (juriidilise isiku) põhiõigusi. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid vaidlusaluse seadusemuudatuse võimaliku vastuolu kohta põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Kohus saaks hinnata proportsionaalsuse põhimõtte järgimist üksnes seonduvalt kaebaja põhiõiguste riive või rikkumisega. Kuna
lg 4 ei riiva kaebaja põhiõigusi, puudub kohtul alus tunnistada nimetatud säte põhiseadusevastaseks ning jätta see kohaldamata. Saulepi jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr PÄ-34 on MTÜ-le Uus-Varbla Jahiselts välja antud ning MTÜ Metsameeste Jahiselts taotlus jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks on jäetud rahuldamata kooskõlas kehtiva seadusega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. MTÜ Metsameeste Jahiselts esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2010 otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses palutakse jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata
lg 4 osas, milles jahipiirkonna kasutusõiguse väljastamisel eelistatakse taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurim. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Asjassepuutumatu on Tartu Halduskohtu seisukoht, et MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmetel on võimalus pidada jahti jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata. HKMS § 25 lg-te 9 ja 10 alusel ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga hinnatakse normi põhiseaduslikkuse kontrollimisel kaebuse esitaja õiguste rikkumist üksnes seoses asjassepuutuva õigusnormiga. Käesoleval juhul on asjassepuutuvaks sätteks
lg 4, sest just sellele sättele tuginedes jättis Keskkonnaamet rahuldamata MTÜ Metsameeste Jahiselts taotluse loa saamiseks ning andis loa MTÜ-le Uus-Varbla Jahiselts. Tartu Halduskohtu poolt viidatud võimalused jahipidamiseks ilma jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata on suures osas näilikud, sest on küsitav, kas Riigimetsa Majandamise Keskus (edaspidi RMK) suudab pakkuda soovitud viisil jahipidamise võimalust kõigile tahtjatele. RMK ei paku võimalust suurkiskjate küttimiseks ning RMK kaudu jahipidamisvõimaluse hankimine on oluliselt kallim kui küttimine jahipiirkonna kasutusõiguse luba omades, mistõttu jahipidamisest huvitatud isikud ei pruugi olla võimelised selle võimaluse kasutamiseks. Samuti on küsitav võimalus astuda jahipidamise kasutusõiguse luba omava seltsi liikmeks. Oluliselt piiratud on ka
lg-s 2 sätestatud võimalus jahipidamiseks ja selles viidatud jahipidamisvõimalus ei laiene suurulukitele. Arusaamatu ja ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kui MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmetel on mingi muu teoreetiline võimalus jahti pidada, siis ei riku vaidlustatud korraldus MTÜ Metsameeste Jahiselts õigusi. Riigikohtu üldkogu on 11.10.2001 haldusasjas nr 3-4-1-7-01 tehtud otsuse p-s 13 ja 26.03.2009 haldusasjas nr 3-4-1-16-08 tehtud otsuse p-s 22 tunnistanud põhiseadusevastaseks sätted, mis keelasid isikutel relvaga jahti pidada. MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmed ei saa iseseisvalt Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 18.09.2009 korraldust nr PV 1-15/97 kohtus vaidlustada. Kui jahiseadus näeb ette, et luba saab taotleda üksnes mittetulundusühing, siis tuleneb sellest, et mittetulundusühingul on õigus vaidlustada loa väljaandmisest keeldumist. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa MTÜ Metsameeste Jahiselts oma liikmete huvide kaitseks vaidlustatud korralduse 3 tühistamiseks kohtusse pöörduda, on vastuolus
lg-ga 2, § 10 lg-ga 1 ja lg 4 p-ga 2 ning § 12 p-ga 1, samuti HKMS § 7 lg-ga 3 ja senise kohtupraktikaga (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2007 otsus nr 3-06-148). Tegemist on kohtumenetlusnormi olulise rikkumisega, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi, sest halduskohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas korralduse andmise aluseks olev
lg 4 on põhiseaduse §-ga 11 kooskõlas või mitte.
lg 4 on põhiseadusega vastuolus, sest selle praegune redaktsioon ei aita kaasa ühelegi sätte kehtestamise eesmärkidest, mistõttu on tegemist ebasobiva abinõuga, mis tarbetult piirab MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmete PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ja PS §-s 29 lg 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala. 7. Keskkonnaamet vaidles apellatsioonkaebusele vastu, jäädes lisaks apellatsioonkaebuse vastuses toodud vastuväidetele ka kõikide varasemalt Tartu Halduskohtule esitatud selgituste ja seisukohtade juurde. Vastuväidete kohaselt on ebaõige apellatsioonkaebuses toodud väide, et halduskohtu seisukoht teiste jahipidamisvõimaluste kohta on asjassepuutumatu. Käesolevas kohtuasjas on otsustava tähtsusega
Tartu Halduskohus ei hinnanud
lg 2 ja § 7 lg 2 p 6 põhiseaduspärasust, vaid leidis, et nendest sätetest tuleneva õiguse tõttu ei ole
Normi kontrollimise käigus mitte üksnes võib, vaid peab analüüsima asjakohaseid õigusakte ja norme. Alusetu on apellatsioonkaebuses toodud väide, et võimalused jahipidamiseks ilma jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata on suures osas näilikud. RMK kasutatav jahipidamisala on piisav kõigile jahihuvilistele jahi korraldamiseks ja seda on võimalik teha mõistliku hinnaga. Lisaks müüvad Eestis asuvate 321 jahipiirkonna kasutajad samuti jahilube ning nende jahiseltside hinnad on tavapäraselt RMK hindadest isegi madalamad. Ka jahipiirkonna kasutajaks olemine ei taga suurkiskjate jahiloa saamist. Halduskohtu seisukoht MTÜ Metsameeste Jahiselts õiguste rikkumise puudumise osas ei ole ekslik. Vaidlustatud kohtuotsuses viidatud alternatiivsed jahipidamise võimalused hõlmavad kõiki jahiseaduses jahipidamisena nimetatud tegevusi. MTÜ Metsameeste Jahiselts ei ole väitnud, et tema liikmetele on oluline jahti pidada konkreetselt Saulepi jahipiirkonnas. Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-4-1-7-01 ja nr 3-4-1-16-08 ei ole käesolevas asjas asjakohased, sest jahipidamisel jahipüssi või püünisega on oluline vahe, kuid jahipidamisel Saulepi või mõnes muus jahipiirkonnas ei ole mingisugust vahet. Halduskohus on õigesti märkinud, et mittetulundusühingute seadus ei anna mittetulundusühingule õigust kaitsta kohtus oma liikmete õigusi ja huve ning halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse normi. HKMS § 7 lg-t 3 ning Riigikohtu praktikat arvestades ei ole kohtul juhul, kui kaebajal puudub kaebeõigus, vajadust anda sisulist hinnangut
Arvestades MTÜ Metsameeste Jahiselts väidet, et
lg 4 piirab tema liikmete õigust vabale eneseteostusele ning asjaolu, et mittetulundusühing on vaid vahendiks põhiõiguse teostamisel, saanuks sellesisulise kaebuse esitada iga MTÜ Metsameeste Jahiselts liige iseseisvalt. MTÜ Metsameeste Jahiselts oleks saanud esitada kaebuse enda nimel ning enda huvides, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebuses ei ole selgitatud, millist mittetulundusühingu põhiõigust ning kuidas rikub
lg 2 p 1 kohaselt on jahipiirkonna kasutusõiguse luba õigus saada mittetulundusühingul ja seega on sellise loa andmisest keeldumine käsitletav MTÜ enda õiguste rikkumisena. Iseenesest on õige ka kaebaja väide, et asjassepuutumatu on halduskohtu otsuses toodud seisukoht selle kohta, et
lg 4 ei piira kaebaja (kaebaja liikmete) õigust vabale eneseteostusele, sest isikutel on võimalik jahti pidada ka jahipiirkonna kasutusõiguse luba omamata (
Nimelt tuleb normi (
lg 4) kontrollimisel kaebaja õiguste rikkumist hinnata üksnes seoses asjassepuutuva 5 õigusnormiga, s. o
lg-ga 4 ning viide muudele jahipidamisvõimalustele ei tähenda, et põhiõiguste riive üldse puuduks. 12. Kaebaja on kaebuses ja apellatsioonkaebuses märkinud, et
õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala ning on ebaproportsionaalne piirang PS § 11 mõttes, kuna
lg 4 ei aita kaasa nende eesmärkide saavutamisele, milleks see piirang kehtestati. Riigikohus on oma 11.10.2001 lahendis nr 3-4-1-7-01 märkinud, et: „Põhiseaduse § 11 mainib küll õigusi ja vabadusi, kuid ei nimeta neist ühtki konkreetselt. See paragrahv on kõiki põhiõigusi hõlmav keskne norm, mis sisaldab põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste tõlgendamise ja kohaldamise fundamentaalseid põhimõtteid. Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kolmel tingimusel. Esiteks tohib õigusi ja vabadusi piirata "ainult kooskõlas põhiseadusega", teiseks peavad piirangud olema "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud" ja kolmandaks ei tohi piirangud "moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust". Nende põhimõtete järgimise kontrollimine eeldab seetõttu asjakohase põhiõiguse riive kindlakstegemist.“ Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt viidatud PS §-des 19 lg 1 märgitud õigus vabale eneseteostusele on PS § 9 lg 2 mõistes selline õigus, mis laieneb ka juriidilistele isikutele, s. h mittetulundusühingutele (vt. näiteks Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura. Tallinn 2008, lk 199 p 3.2) ja Riigikohus on jahipidamist lugenud üheks vaba eneseteostuse viisiks (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-7-01). Seetõttu oleks halduskohus lisaks eelpooltoodule ka sel põhjusel pidanud andma sisulise hinnangu kaebaja väitele, et
Selline menetlusnormi rikkumine ei anna aga veel alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalus see apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja kaebaja vastavaid väiteid hinnata. 13. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus ja sellest lähtuvalt võib üldist vabadusõigust piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud.
lg 4 sätestab, et kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurim ja sealjuures vähemalt 10 protsendi võrra suurem järgmise taotleja liikmete maaomandi kogupindalast samas jahipiirkonnas. Kui kahe pindalaliselt suurima taotleja jahipidamisõigust omavate füüsilisest isikust liikmete maaomandi kogupindalade erinevus taotletavas jahipiirkonnas ei ületa 10 protsenti, siis eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletavas jahipiirkonnas. Seega on MTÜ Metsameeste Jahiselts vaba eneseteostuse põhiõiguse riive võimalik ja kaebaja taotlus selle proportsionaalsuse kontrollimiseks lubatav ning kohtul tuleb kontrollida, kas
§-s 11 lg 4 kehtestatud taotlejate eelistamise kord (piirang) on selle seadusemuudatuse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. 14. Nagu juba märgitud, viitas kaebaja
lg 4 mittevastavusele PS §-ga 11 seoses sellega, et kaebaja arvates ei aita
lg 4 kaasa nende eesmärkide saavutamisele (kaasata jahipiirkonnas suuremas ulatuses jahiulukite elupaiku omavaid jahimehi, aidata kaasa jahipidaja mõistvale suhtumisele kohalikesse maa- ja metsaomanikesse, kõrvaldada ulukikahjustuste probleem konkreetsetel kinnistutel, täita kogukondlikke eesmärke), milleks vastav muudatus tehti, mistõttu on tegemist ebasobiva abinõuga ja seega ka ebaproportsionaalse riivega. 6
lg 4 muudeti jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seadusega, mille eelnõu seletuskirjas on
lg 4 muutmise vajadust põhjendatud järgnevalt: 1) muudatus kaasab rohkem jahiulukite elupaiku omavaid jahimehi jahindustegevusse; 2) muudatus aitab kaasa jahipiirkonna kasutaja (s.o. jahimehe) mõistvale suhtumisele teistesse maaomanikesse; 3) muudatus kõrvaldab ulukikahjustuste probleemi konkreetsetel kinnistutel; 4) muudatus täidab kogukondlikke eesmärke ehk jahipiirkonnas kinnistuid omavate isikute ootusi saada jahipiirkonna kasutusluba. Seega on eelistuskriteeriumite eesmärgiks olnud võimaldada jahiulukivaru kasutamist võimalikult suurele arvule isikutele, kes omavad jahipiirkonnas maad, millel asuvad jahiulukite elupaigad. Arvestatakse ka jahipiirkonnas elavate jahipidamisest huvitatud maaomanike ootusi ning luuakse eeldused heade suhete loomisele jahimeeste ja maaomanike vahel. See omakorda loob eeldused selleks, et maaomanikud võimaldavad jahimeestel jahipiirkonda kasutada ja ei keela jahipidamist ka oma kinnistutel. Kaebaja on kaebuses väitnud, et toodud piirang jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks ei ole proportsionaalne, kuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel tuleks arvestada ka kinnistuid, mis kuuluvad taotleja liikmele kes ei oma jahipiirkonnas kinnistuid. Seoses eelneva väitega on kaebaja viidanud MTÜ Metsameeste Jahiselts liikmele L. G. F. , kes, olles OÜ Jagudi Mets ainuosanik, omab äriühingu kaudu 130 ha maad Saulepi jahipiirkonnas. Kuna õiguslikus mõttes ei kuulu OÜ Jagudi Mets kinnistud L. G. F. , ei pea neid kinnistuid loa menetluses arvestama. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt
lg 4 eesmärkidest (kaasab rohkem jahiulukite elupaiku omavaid jahimehi jahindustegevusse, kogukondlike eesmärkide saavutamine, jahipiirkonna kasutaja ja teiste maaomanike suhete parandamine) on jahipiirkonna kasutusõiguse andmisel mitme taotleja seas valiku tegemisel eelistusena taotlejate liikmete osas samas jahipiirkonnas maa omamise nõude kehtestamine sobiv ja vajalik piirang. Selline piirang järgib ka avalikke huve, sest jahipiirkonnas maad omav isik on eeldatavalt rohkem huvitatud ka jahiulukivaru jätkusuutlikkusest ja säästvast kasutusest. Samuti ei ole
§-s 11 lg 4 toodud eelistuste PS-ga vastuolus olevaks tunnistamise aluseks kaebaja väide, et lisaks maa omandile tuleks jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel arvestada kinnistuid, mida jahiseltsi liikmed kasutavad erinevate kasutuslepingute, näiteks rendilepingu alusel. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga, et selline regulatsioon ei oleks sobiv
muudatusega püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Rendilepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Jahiuluk on peremehetu vara ning see ei ole kinnisasjast saadav vili. Samuti ei ole maa kuulumine jahipiirkonda kinnistust saadav õigusvili, sest õigus jahti korraldada kuulub jahiseltsile. Seega ei saa rentnik rendileandjalt nõuda, et ta võib renditud kinnistul jahti pidada ning rendileandja võib
Sellest tulenevalt võib tekkida olukord, kus kasutusõiguse loa andmisel arvestati renditud kinnistuga, kuid reaalselt seal jahti pidada ei saa. Samuti ei soovi riik eeldatavalt sekkuda eraisikute vahelistesse suhetesse (maa kasutusega seotud suhted), tekitada viimasega seoses tsiviilvaidlusi ja kohelda ebavõrdseid võrdselt, sest maa omanikud võrdsustataks sel juhul nendega, kes ise jahipiirkonnas maad ei oma. Arvestada tuleb ka seda, et
lg 4 eesmärgiks on olnud mitme taotleja olemasolul anda soodustus eelkõige kohalikele jahimeestele ning rendilepingu alusel maad kasutav isik ei pruugi alati olla kohalik jahimees. Vajadus jahiulukivaru säilitamiseks taastuvvaruna on
Jahiulukivaru taastumisele ei oleks soodne see, kui 7 jahipiirkonna kasutajaks on minimaalse maaomandiga, kuid rohkearvuliste liikmetega jahiselts. Nimelt tuleb vastustaja selgituste kohaselt jahiseaduse eesmärgi täitmiseks läbi viia jahiulukite hooldustööd, rajada jahirajatisi, täita jahiulukikahjustuste vältimise kohustusi, teha jahiulukite seiret ja loendust jne. Loetletud tegevused pannakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kaudu jahipiirkonna kasutajale. Olukorras, kus jahipiirkonna kasutaja koondab palju jahimehi kelle maaomand jahipiirkonnas on väike ning kes ei suuda sõlmida kohalike maaomanikega lepinguid viimaste maa jahipidamiseks kasutamiseks, ei ole tagatud jahiulukivaru säilimiseks vajalike tegevuste teostamine.
lg-s 4 sätestatud valikukriteeriumid täidavad jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõus välja toodud eesmärke ka seetõttu, et kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel eelistatakse maaomanikke, on suurem tõenäosus, et loa saab jahiselts, kelle liikmed on kohalikud elanikud ning see aitab kaasa jahipiirkonna kasutaja (s.o. jahimehe) mõistvale suhtumisele teistesse jahipiirkonna maaomanikesse. Vastustaja väitel on jahinduspraktika ka tõestanud, et jahimehed, kes tegelevad samas piirkonnas metsa- ja põllumajandusliku tegevusega, tunnevad kogu jahiulukite ohjamispiirkonda ja saavad operatiivsemalt tegeleda ulukite arvukuse reguleerimise ja kahjustuste ennetamiseks tehtavate meetmetega. Järelikult on maa omandiga seotud valikukriteerium sobiv ka ulukikahjustuste probleemi kõrvaldamiseks konkreetsetel kinnistutel. Kehtestatud valikukriteerium aitab täita jahipiirkonnas kinnistuid omavate isikute ootusi saada jahipiirkonna kasutusluba, mis on kooskõlas ka
Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et vaidlusalune korraldus ei ole antud põhiseadusvastase normi alusel, sest
lg-s 4 sätestatud valikukriteerium on ka jahiseaduse eesmärgi (tagada jahiulukivaru säilitamine taastusvaruna) täitmiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. 15. Kuna esitatud kaebuses viidati Keskkonnaameti 18.09.2009 korralduse nr PV 1-15/97 õigusvastasusele üksnes seoses sellega, et vaidlusalune korraldus on väidetavalt antud PS §-ga 11 vastuolus oleva
lg 4 alusel ja muid haldusakti tühistamise aluseid välja toodud ei ole, siis on halduskohus põhjendatult jätnud esitatud kaebuse rahuldamata ja vaidlusaluse haldusakti tühistamata. 16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt. Agu Timmi Einar Vene 8 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.