← Eesti

3-09-2365/33

Obsah (5)§ 6§ 20§ 7§ 21§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2365 Haldusasi A

) § 21 lg-te 5 ja 6 alusel maavanemalt luba maa erastamiseks. Ida-Viru Maavanem sellises suuruses maa erastamiseks luba ei andnud. 28.05.2008 andis linnavalitsus korralduse nr 724-k, millega anti

§ 6

lg 31 alusel AS-le Evore tähtaeg tulekahjus kannatada saanud ehitiste kordategemiseks. AS Evore täitis selle nõudmise tähtaegselt. 30.06.2009 edastas Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet AS-le Evore uued teenindusmaa piiride kulgemise ettepanekud 5400 m2 ja 2350 m2 suuruste maaüksuste kohta. AS Evore vaidles piiride kulgemise ettepanekule vastu, leides, et maa tuleks talle erastada

  1. a teenindusmaa määramise korraldustes märgitud ulatuses. 17.09.2009 kirjas teatas linnavalitsus vastusena AS Evore vastuväidetele, et nad ei nõustu maa ostueesõigusega erastamisega sellises ulatuses, nagu soovib kaebaja, sest liiklusmaad, Jõe tänavat ja üldplaneeringus ette nähtud jõeäärset puhkeala ei saa erastatava maa hulka määrata.
  2. 22.10.2009 esitas AS Evore Tartu Halduskohtule kaebuse ja palus kohtul kohustada Narva Linnavalitsust sooritama 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Jõe 5 ja Jõe 7 maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks vajalikud eeltoimingud. Linnavalitsus on oma tegevusetusega rikkunud kaebaja õigust maad ostueesõigusega erastada ning kohaliku omavalitsuse pädevuses pole otsustada erastamise lubatavuse üle. Kaebaja õigus maad erastada ei sõltu üldplaneeringust või maa sihtotstarbest. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta antud korraldused on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud. Tänavate ja Narva jõe kalda kuulumine teenindusmaa sisse ei takista maa erastamist, sest nende avalikku kasutamist saab tagada seadusest tuleneva kallasraja kasutamise võimaldamise kohustuse ja kinnistule seatava teeservituudiga. Kaebajal on tekkinud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et varasemalt juba teostatud eeltoimingud ning haldusaktid jäävad kaebaja suhtes kehtima. Puuduvad maa erastamist välistavad seaduslikud takistused ning alused varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks. 29.12.2009 edastatud täienduses viidati asjaolule, et kaebajale kuuluvate hoonete juurde määrati 0,93 ha suurune maa juba 14.01.1986 ning teenindusmaa uuesti määramine pole vajalik.
  3. Narva Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on kaebus vastuoluline, põhineb valedel väidetel, ebaõigetel õiguslikel hinnangutel ja vastustaja käitumises puudub selline tegevusetus, mis rikuks kaebaja õigusi. Kaebajal pole õigust nõuda talle maa erastamist 21.10.1998 korralduste nr 1463-k ja 1464-k alusel, kuna need ei ole antud maa erastamise menetluses ega ka kaebajale suunatud ning lisaks esinevad sellises ulatuses maa ostueesõigusega erastamisele ka avalikust huvist tulenevad vastuväited. Kaebajale erastamisele kuuluva maa piirid ei ole määratud
  4. a korralduste ega muu haldusaktiga. Maa suuruse ja piiride määramisele suunatud korraldused on kas kohtute poolt tühistatud või tagasi lükatud maavanema poolt teostatud kontrolli käigus. Kuna

§ 20

lg 1 kohaselt ei kuulu munitsipaalomandisse jäetav maa erastamisele, ei saa enne erastamismenetluse alustamist määratud teenindusmaa suurus olla käesolevas menetluses siduv. HALDUSKOHTU LAHEND

  1. Tartu Halduskohus jättis
  2. jaanuari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kinnitavad kohtule esitatud tõendid, et osa maast, mida AS Evore soovib ostueesõiguse alusel erastada, on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ning vastav menetlus on pooleli. Niikaua, kui puudub otsustus Jõe 2 tänava teenindamiseks vajaliku maa Narva linna omandisse andmise või sellest keeldumise kohta, pole ka teada, kui suuri maaüksusi üldse on võimalik erastada. Seega ei ole enne seda võimalik teostada ka AS Evore poolt taotletud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametis koostatud teenindusmaa piiride määramise ettepanekutest ja kaebaja vastuväidete kohta 17.09.2009 antud vastusest nr 1-12/1852 ei nähtu, et Narva Linnavalitsus keelduks üldse Jõe 5 ja Jõe 7 asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamisest. Küsimus on vaid erastatava maa ulatuses. Narva Linnavalitsuse Linnavara ja majandusameti tõendi ning Ida-Viru maavanemale esitatud taotluse kohaselt on Jõe tänav 11.12.1992 koostatud riigivara munitsipaalomandisse üleandmise akti nr 17-504 kohaselt Narva linna omand. Kaebaja pole seda asjaolu ümber lükanud.

-st ei tulene kellelegi õigust erastada teise isiku omandis olevate rajatiste alust maad. Lisaks omab tähendust ka see, et

§ 20

lg-st 12 tulenevalt ei kuulu looduskaitseseaduses sätestatud sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa üldreeglina erastamisele ja seda saab teha vaid erandina. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt on jõe piiranguvöönd olenevalt valgala pikkusest vähemalt 50 meetrit lai. Vastustaja 17.09.2009 vastuse kohaselt on Jõe tänava ja Narva jõe vahelise ala laius 7-13 meetrit. Eeltoodud põhjendustel puudub halduskohtul alus teha Narva Linnavalitsusele AS Evore poolt soovitud ettekirjutust maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. AS Evore esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
  2. jaanuari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole munitsipaalomandisse jätmise menetlus prioriteetne erastamise ees. 19.10.2010 esitas kaebaja halduskohtusse kohustamiskaebuse. 03.11.2009 esitas Narva Linnavalitsus Ida-Viru Maavanemale taotluse Jõe tänava aluse maa munitsipaalomandisse saamiseks. Sihtkaitse ja piirangutevööndid ei ole takistuseks maa erastamisele ning halduskohus tõlgendas ebaõigesti

§ 20lg-t 12.

Ainsad kehtivad haldusaktid on hetkel 21.10.1998 korraldused 1463-k ja 1464-k ning 14.01.2004 piiride kulgemise ettepanek korralduses nr 41-k. Kehtivate korraldustega on määratud üheselt ehitise teenindamiseks vajalik maa ning selle erastamiseks ei ole takistusi. 28.05.2008 võttis vastustaja vastu korralduse nr 724-k, millega otsustas anda ehitiste kordategemiseks 1-aastase tähtaja ning kaebaja pidas sellest tähtajast kinni. Kohalik omavalitsus tunnistas, et kordatehtud Jõe 5 ja Jõe 7 ehitised on ehitisteks

mõistes. Seega tekkis vastustajal kohustus teha erastamise eeltoimingud seaduses sätestatud tähtaja jooksul enne

  1. a korraldust määratud teenindusmaa ulatust arvestades. Selle asemel tegi kohalik omavalitsus järjekordselt uue piiride kulgemise ettepaneku. Selle eelduseks, et kohalik omavalitsus määrab tähtpäeva ehitiste kordategemiseks, on ka hoonete teenindamiseks ettenähtud maa kindlaksmääramine, mille erastamise õigus tekib erastamise taotlejal pärast ehitise korrastamist. Seega uskus kaebaja, et ehitiste kordategemiseks tähtaja andmisel teenindusmaa suurust mitte määrates lähtub kohalik omavalitsus viimasest kehtivast teenindusmaa suurusest ning selle alusel on kaebajal õigus erastada maa pärast ehitise korrastamist. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, miks ja millisel alusel on lubatud kohelda kahte võrdset isikut samas olukorras ebavõrdselt. Jõe 5 ja Jõe 7 naaberkruntide piirid jooksevad samuti piki jõe kallast, nagu on määratud ka korraldustes 1463-k ja 1464-k. Naaberkinnistute omanikuks ei ole eraõiguslikud isikud, kuid maakorraldusenõuded ei saa 3 sõltuda kinnistu omandivormist. Võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvalekaldumiseks peab olema oluline avalik huvi.
  2. Narva Linnavalitsus palub jätta AS-i Evore apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt jääb apellatsioonkaebuse põhjendustest arusaamatuks, kuidas peaks maa munitsipaalomandisse jätmise prioriteetsus olema seotud erastamise taotleja poolt maa erastamiseks kohustamiskaebuse esitamisega. Kohaliku omavalitsuse õigus taotleda munitsipaalomandisse temale kuuluva rajatise alust maad ei sõltu sellest, millal ja kas esitatakse kohustamiskaebus sama maa osas erastamise eeltoimingute tegemiseks.

-s sätestatud munitsipaalomandisse andmise prioriteetsus erastamise ees on ajaliselt piiramata. Kohustamiskaebus, mis esitatakse kohalikule omavalitsusele kuuluva rajatise aluse maa, mis kuulub munitsipaliseerimisele, erastamiseks, tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole kordagi maa erastamise taotlemisel, sh varasemates kohtuvaidlustes, tuginenud 21.10.1998 korraldustele nr 1463-k ja 1464-k, vaid on taotlenud maa erastamist vastavalt oma 28.04.2003 avaldustele ja Narva Linnavalitsuse 11.09.2003 piiriettepanekule. Viimane on aga õigusvastane, sest näeb ette ka Narva jõe akvatooriumi ja avalikus kasutuses oleva tänava aluse maa erastamise. Maavanem sellisel viisil maa erastamist ei kooskõlastanud. Nõustuda ei saa seisukohaga, et

§ 20

lg 12 teisest lausest tulenevalt on kaebajal õigus kalda-ala piiranguvööndisse jäävat maad erastada. Ehitise juurde saab erastada maad vaid vähimas vajalikus ulatuses, et tagada ehitise sihtotstarbeline ekspluateerimine (kujad), ligipääs, hooldus, remont jne. Kaebajale ei ole ehitiste teenindamiseks vajalik teisele poole Jõe tänavat jääv piiranguvööndi maa. Kaebajal puudub nõudeõigus

  1. a korraldustes märgitud piirides maa erastamiseks.
  2. a korraldused ei olnud tehtud erastamismenetluses ega saa tekitada kaebajale õigusi ja kohustusi maa erastamisel.
  3. a teenindusmaa määramist taotlenud AS Eesti Restauraator ei ole maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud. Kaebaja 28.04.2003 taotluses ehitiste juurde maa erastamiseks ja tema poolt tellitud katastriüksuse moodustamise toimikus nähakse ette Narva jõe akvatooriumi maa ning kohaliku avalikult kasutatava Narva linnale kuuluva tee aluse maa erastamine kaebajale, mis oli õigusvastane. Vastustaja ei ole 1998 a korraldusi tagantjärele kehtetuks tunnistanud ega pea seda ka vajalikuks.
  4. a korraldustega ei olnud määratud ehitiste teenindamiseks maad eesmärgil, et seda saaks nimetatud suuruses erastada. Seega polnud ehitiste korrastamise ajal
  5. a jõus ühtegi kaebajale õigusi ja vastustajale kohustusi kaasa toovat haldusakti, millega oleks määratud erastatava maa piirid ja millistes piirides maa erastamiseks oleks kaebajal tekkinud õiguspärane ootus. Vastustaja ei ole pidanud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piire enne ehitiste korrastamiseks tähtaja andmist kindlaks määratuks, vaid nägi ette, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse hiljem. Kaebaja pidi sellest aru saama ka vastustaja 28.05.2008 korraldusest. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja ei ole keeldunud erastamise eeltoimingute tegemisest. Ainuüksi seetõttu on kohustamiskaebus põhjendamatu (HKMS § 9 lg 2 aluseid ei esine) ja tuleb jätta rahuldamata. Kõik viited võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise kohta on asjakohatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  7. jaanuari 2010 otsus muutmata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud AS Evore kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 4
  8. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt soovis kaebaja, et kohus kohustaks Narva Linnavalitsust maa ostueesõigusega erastamiseks (selle lõpuleviimiseks) vajalike eeltoimingute tegemiseks 21.10.1998 tehtud Narva Linnavalitsuse korralduste nr 1463-k ja 1464-k alusel, millega kinnitati Narva linnas Jõe 7 ja Jõe 5 asuvate hoone teenindusmaaks vastavalt 3200 m2 ja 6100 m
  10. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-2-01 kohaselt võib kaebaja kohustamiskaebusega halduskohtusse pöörduda siis, kui tal on õigus toimingu tegemist nõuda ja vastustajal on kohustus toiming sooritada ning ei esine põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigustoimingule võiks olla ära langenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole õigust nõuda erastamistoimingute tegemist
  11. a korralduste alusel määratud teenindusmaa alusel ning vastustajal ei ole kohustust neid toiminguid sellisel alusel teha. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja varasemalt maa erastamise taotlemisel ega kohtuvaidlustes, tuginenud 21.10.1998 korraldustele nr 1463-k ja 1464-k, vaid on taotlenud maa erastamist vastavalt oma 28.04.2003 avaldustele ja Narva Linnavalitsuse 11.09.2003 piiriettepanekule. Viimane oli aga õigusvastane, sest nägi ette ka jõe akvatooriumi ja avaliku tänava aluse maa erastamise. Maavanem sellisel viisil maa erastamist ei kooskõlastanud. Ülekaalukat avalikku huvi Jõe tänava aluse maa erastamata jätmiseks ning munitsipaliseerimiseks on vastustaja väljendanud korduvalt ka varasemates kohtuvaidlustes. OE Korra §-des 13 ja 131 märgitud ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine on üks erastamise eeltoimingutest. Riigikohus on oma
  12. novembri
  13. a otsuses haldusasjas nr 3-1-1-78-06 märkinud, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Samas lahendis on Riigikohus tunnustanud võimaliku avaliku huvina esialgsete korralduste muutmisel seda, et Jõe tänav jääb erastamata tulenevalt

§-st 28 lg 1 p 1 ja sellest, et tegemist on avalikult kasutatava ja eraisikule mittekuuluva teega.

  1. Mis puudutab konkreetselt Narva Linnavalitsuse
  2. a korraldusi nr 1463-k ja 1464-k, siis on need välja antud

§ 7lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 30.

juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra alusel, mille § 5 sätestas, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks on maa tagastamise, ostueesõigusega erastamise, riigi omandisse jätmise või maa munitsipaliseerimise taotlus.

§ 7

lg 5 sätestas, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist. Ka

  1. a AS Eesti Restauraator poolt esitatud Jõe 5 ja Jõe 7 juurde teenindusmaa määramise avalduse (tl 107) esitamise ajal said ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks olla üksnes maa tagastamise, ostueesõigusega erastamise, riigi omandisse jätmise või maa munitsipaliseerimise taotlused. 5 Arvestades seda, et
  2. a Jõe 5 ja Jõe 7 asunud hooned ostnud AS Evore on
  3. a taotlenud samuti Jõe 5 ja Jõe 7 maa ostueesõigusega erastamist, siis on need ka kaebajapoolt algatatud erastamismenetluses siduvad, olenemata sellest, et
  4. a ei olnud erastamismenetlust lõpule viidud.
  5. Narva Linnavalitsuse korraldused nr 1463-k ja 1464-k on küll kehtivad haldusaktid, kuid nagu juba märgitud, ei ole ülekaaluka avaliku huvi esinemisel välistatud see, et kehtivate hoonete juurde teenindusmaa määramise korralduste tingimusi võidakse hiljem uute piiride kulgemise ettepanekute koostamise teel muuta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 64-70 käsitlevad haldusakti muutmist ja kehtetuks tunnistamist. HMS § 66 lg 1 järgi võib õigusvastase haldusakti, arvestades käesoleva seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui: 1) see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis; 2) haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima; 3) haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud; 4) isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt. Asja materjalidest nähtuvalt on Maa-amet olnud 22.12.2009 vastuses (tl 146-148) seisukohal, et Narva Linnavalitsuse korraldused
  6. a nr 1463-k ja 1464-k ei ole ka nende andmise ajal olnud õiguspärased, sest Jõe 5 ja Jõe 7 juurde on teenindusmaa määratud vastuolus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korraga, sest selle korra § 12 järgi sai kohalik omavalitsus oma otsusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa määrata üksnes pärast katastriüksuse moodustamist. Lisaks eeltoodule sätestas ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra § 1 kuni 13.06.1999, et käesolev kord reguleerib väljaspool linnade ja teiste tiheasustusega alade piire asuva ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist maade tagastamisel, ostueesõigusega erastamisel, olemasoleva ehitise omaniku kasuks riigimaale hoonestusõiguse seadmisel ja maa munitsipaliseerimisel. Linnades ja teistel tiheasustusega aladel on ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks kehtestatud korras koostatud planeering. Kui lugeda
  7. a siiski nende andmise ajal õiguspärasteks haldusaktideks, siis oleks nende edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine ringkonnakohtu arvates võimalik tulenevalt ülekaalukast avalikust huvist ja hiljem muutunud faktiliste asjaolude või muudetud õigusnormide tõttu HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Kaebaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukoht, et
  8. a haldusaktide kehtetuks tunnistamise tähtaeg tuleb lugeda pöördumatult möödunuks tulenevalt sellest, et Saksa õiguses tunnustatud tähtaeg haldusakti kehtetuks tunnistamiseks oleks käesoleval juhul möödunud, ei ole asjakohane ega põhjendatud. Eesti kehtivas õiguses reguleerib haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist HMS-i
  9. jagu ning seega saab Narva Linnavalitsuse
  10. a haldusaktide muutmise või kehtetuks tunnistamise osas juhinduda üksnes HMS-s sätestatud alustest ja tingimustest. Samuti puudub asja materjalide põhjal alus asuda seisukohale, et vastustaja on oma hilisema tegevusega jätkuvalt kinnitanud
  11. a korralduste kehtivust ja et viimane võimalus nende muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks võis olla ehitiste korrastamiseks tähtaja määramine
  12. a. 6 Vastustaja on alates 14.04.2004 otsuse nr 8 tegemisest andnud erastamismenetluse käigus kaebajale mõista, et Narva Linnavalitsus ei pea õiguslikult võimalikuks erastada kaebajale maad kuni Narva jõe kaldani ega ka avalikult kasutatava Jõe tänava alust maad, s. o erastada kaebajale hoonete juurde maad
  13. a korralduste ega ka 14.01.2004 korralduse nr 41-k alusel. Viimatimainitud korralduse alusel ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust maa erastamiseks, kuna selle korraldusega otsustati üksnes

§ 21

lg-te 5 ja 6 alusel edastada kaebaja taotlus ja katastriüksuse toimikud kohustuslikuks kooskõlastuse saamiseks maavanemale ning tegemist ei olnud maa erastamise oluliste tingimuste fikseerimisega OE Korra § 15 mõttes. Maavanem ei kooskõlastanud taotluses, katastriüksuse moodustamise toimikutes ja korralduses ettenähtud piires kaebajale maa erastamist. See, kas vastustaja oleks pidanud 28.05.2008 korraldusega nr 724-k (ehitiste korrastamiseks tähtaja määramine) määrama kindlaks ka erastatava maa ja kas selles korralduses erastamisele kuuluva maa kindlaksmääramata jätmine oli vastuolus kehtinud

§-ga 6 lg 31, ei ole käesoleva vaidluse esemeks, sest antud asjas ei ole vaidlustatud Narva Linnavalitsuse 28.05.2008 korraldust nr 724-k. 28.05.2008 korralduses on märgitud, et kohalik omavalitsus määrab ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva ning seejärel määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist. Ringkonnakohtu istungil selgitas vastustaja esindaja advokaat J. Nõgisto, et 30.06.2009 kaebajale tehtud ettepanek ehitistealuse maa piiride kulgemise (teenindusmaa määramise) kohta on antud 28.05.2008 korralduse täitmiseks. Kaebaja väide, et kuna vastustaja ei määranud kohe 28.05.2008 korralduses kindlaks erastatava maa piire, siis tekkis tal õiguspärane ootus sellele, et ta saab maad erastada viimaste ja senini kehtivate haldusaktide (

  1. a korraldused nr 1463-k ja 1464-k) alusel, ei ole põhjendatud ja ei tulene ka 28.05.2008 korralduse sisust. Nagu juba eelnevalt märgitud, on selles öeldud, et ehitise teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada, määratakse kindlaks pärast seda, kui ehitiste omanik on ehitised korrastanud. Sellisest sõnastusest ei saa välja lugeda seda, et vastustaja oleks tekitanud kaebajale põhjendatud ootuse erastada maa pärast ehitiste kordategemist
  2. a korraldustes märgitud suuruses ja piirides. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja arvamus, et
  3. a korralduste kehtetuks tunnistamise viimaseks võimaluseks vastustaja poolt tuleb lugeda ehitiste korrastamiseks tähtaja määramist
  4. a.
  5. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ka seetõttu, et vaidlusalusel juhul pole olnud tegemist vastustaja viivitusega. Erastamismenetluse viibimine on alates kaebaja poolt esimese kaebuse esitamisest 14.06.2004 olnud väljaspool vastustaja kontrollivõimalust ning vastustajal ei olnud võimalik kohtuvaidluste ajal erastamismenetlust jätkata. Kaebajast sõltuv takistus menetluse jätkamiseks langes ära 30.04.2009 (tl 79), mil kaebaja teavitas vastustajat ehitiste korrastamistööde lõppemisest. Vastustaja asus seejärel koostama erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut, nagu on ette nähtud OE korra §-s 131 ning vastav ettepanek tehti kaebajale 30.06.
  6. Kaebaja ei ole pärast linnavalitsuselt 17.09.2009 kirja saamist OE Korra § 131 järgi piiride kulgemise ettepaneku alusel tellinud katastritoimiku moodustamise töid, vaid on esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse, kohustamaks vastustajat maad erastama
  7. a antud korralduste alusel.
  8. Kaebaja väide, et Jõe tänava aluse maa munitsipaalomandisse jätmine ei saa olla prioriteetne Jõe tänava aluse maa temale erastamise võimaluse ees, ei ole põhjendatud.

§ 28

lg 1 p 1 järgi antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub 7 erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

ega ükski muu maa erastamist käsitlev õigusakt ei toeta kaebaja seisukohta, et siis, kui munitsipaalomandisse jätmise menetlus algatatakse pärast kaebajapoolset kohustamiskaebusega kohtusse pöördumist, ei ole munitsipaliseerimine maa ostueesõigusega erastamise ees prioriteetne. 14. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuses valesti kohaldanud

§ 20lg-t 12.

Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et veekogu piiranguvööndisse ei ole erastamine üldse võimalik. Halduskohus on asunud põhjendatult seisukohale, et reeglina ei ole selline erastamine võimalik ning see saab toimuda üksnes erandina.

§ 20

lg 12 sätestab, et erastamisele ja kasutusvaldusesse andmisele ei kuulu looduskaitseseaduses sätestatud kaitsealade loodusreservaatide maa, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, hoiualade maa, püsielupaikade maa, samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa, Natura 2000 võrgustiku maa või muu ajutise kaitse alla võetud maa ning muinsuskaitseseaduses sätestatud mälestiste ja muinsuskaitsealade kaitsevööndite maa. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud maal asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu ehitise omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Erandina võib kaitseala valitseja või Muinsuskaitseamet, arvestades kehtestatud kaitserežiimi, lubada hoiuala maa või kaitsealade sihtkaitse- või piiranguvööndi maa, püsielupaiga maa, samuti kaitstava looduse üksik- või muu objekti juurde kuuluva maa ning Natura 2000 võrgustiku maa või muu ajutise kaitse alla võetud maa või mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi maa erastamist kuni käesoleva seaduse § 221 1.–

  1. lõikes sätestatud ulatuses või kasutusvaldusesse andmist kuni käesoleva seaduse § 233
  2. lõikes sätestatud ulatuses. Käesoleva lõike alusel erandina erastatud maa ei kuulu looduskaitseseaduse §-s 20 sätestatud alustel riigi poolt omandamisele. Vastav märge kantakse kinnistusraamatusse ja see on kohustuslik ka omandiõiguse üleminekul.
  3. Vaidlusaluse otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise kohta, mis tuleneb kaebaja arvates asjaolust, et vaidlusaluste ehitiste aluse maa naaberkruntide piirid jooksevad mööda Narva jõe kallast ja neist ei ole välja arvatud Jõe tänava maa. Kuna vastustaja selgituste kohaselt on Jõe 5 ja Jõe 7 naaberkrundid antud ühiskondliku sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, mitte ei ole erastatud, siis ei ole tegemist võrreldavate üksikjuhtumitega, mis tulnuks lahendada sarnaselt. Kaebaja ei saa nõuda, et talle erastataks maa samade põhimõtete alusel, nagu antakse maad munitsipaalomandisse. Kuna ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, jääb AS Evore apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.
  4. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad AS Evore menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellatsioonimenetluses on menetluskulude väljamõistmise taotluse koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega esitanud ka Narva Linnavalitsus. Vastustaja taotleb mõista kaebajalt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludena 33 093,90 krooni (s. h käibemaks). Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole haldusorganil küll keelatud halduskohtumenetluses advokaadi abi kasutada, kuid ta peab arvestama, et üldjuhul jäävad advokaadikulud kaebajalt välja mõistmata. Riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutuse poolt halduskohtumenetluses vastustajana õigusabikulude kandmine on HKMS § 93 lg 5 mõttes põhjendatud ja vajalik ennekõike siis, kui vaidlus väljub asutuse igapäevase põhitegevuse 8 raamidest. Haldusorgani menetluskulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega, nt välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p 15–16). Ringkonnakohus leiab, et käesolev maa ostueesõigusega erastamise küsimustega seotud vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse igapäevase põhitegevuse raamidest, sest OE Korra § 4 järgi teeb kohalik omavalitsus ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ja seega peaks haldusorgan suutma ennast selliste küsimustega seotud kohtuvaidlustes ka ise esindada. Eeltoodust tulenevalt jäävad ka vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 9 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.