Obsah (4)

§ 67§ 63§ 64§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-556 Haldusasi Asja läbivaatamise vorm J. T.

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla Kodukorra (Kodukord) p 14.11.1 rikkumise eest – kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

1. 07.03.2011 saabus Tallinna Halduskohtule J. T. kaebus Tallinna Vangla 20.12.2010 käskkirja nr 1269-d tühistamise nõudes ja ametniku vastutuselevõtmise nõudes. 18.03.1011 on kaebaja teatanud käiguta jätmise määrusele, et ta mõistab kohtu selgitust, et ametniku vastutusele võtmist ta kohtu kaudu nõuda ei saa, seega jääb ta käskkirja tühistamisnõude juurde.
2. 25.04.2011 määrusega võttis kohus menetlusse J. T. kaebuse Tallinna Vangla käskkirja nr 1269-d tühistamise nõudes. Kohus vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumise kohustusest osaliselt I astmes. Kaebajal tuli tasuda kaebuselt riigilõivu 8 eurot. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD
3. Vaidlustatud Tallinna Vangla 20.12.2010 käskkirjaga nr 1269-d määratud distsiplinaarkaristus ei tugine õigetele faktidele, kuna kaebaja ei ole kunagi söökla termosepesuruumis suitsetanud. Nimetatud ruumis on suitsetanud teised kinnipeetavad, kuid mitte akna all, vaid alati ventilatsioonikasti all. Selgusetuks jääb, miks söökla valvur H.S. väidab, et kaebaja „puhus suitsu suust välja“ söökla termosepesuruumi akna peal, kuid vaideotsuses on kirjas, et see toimus akna all. Külmade ja jahedate ilmadega ei tehta kunagi söökla termosepesuruumi akent lahti, kuna siis jahtub pesuvesi kiiresti ära. H.S. poolt märgitud ajal, so enne kella 06.00, oli kaebaja toiduvalmistamise ruumis ja ajas kokkadega juttu; samal päeval ei öelnud ükski vanglaametnik kaebajale, et kirjutas tema kohta ettekande. Ajal, mil ta vestles kokkadega, sisenes H.S. termosepesuruumi, sulges enda järel ukse ning rääkis kaebaja paarimehe R.B.’ga ja seejärel tuli natukese aja pärast sealt välja ning ei lausunud kaebajale midagi, vaid istus oma töölaua taha. 4.
4. 18.03.2011 täpsustab kaebaja, et kui H.S. oli kindel, et kaebaja suitsetas, siis oleks H.S. pidanud nõudma, et kaebaja õhkaks, nii oleks saanud tuvastada, kas kaebaja „suust tuleb suitsuhaisu“. 4.
5. 05.04.2011 selgitab kaebaja, et 21.11.2010 kell 05.55 ei vestelnud ta H.S.ga, vaid viibis termosepesuruumi vastas asuvas toiduvalmistamise ruumis ja rääkis juttu abikokk Sander Viilupiga ja aitas temal tööd teha, kuna termosepesuruumis pottide ja termoste pesijana tal parasjagu tööd ei olnud. Kaebaja paarimees jäi termosepesuruumi akna alla istuma. H.S.ga võis vestelda kaebaja paarimees R.B., kuna kaebaja nägi, kui H.S. sisenes termosepesuruumi ja sulges enda järel ukse, mis tavaliselt on lahti. H.S. väljus sealt umbes 3-5 minuti pärast. 4.
6. Tallinna Vangla 20.12.2010 käskkiri nr 1269-d tuleb tühistada ning välja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja poolt kantud kohtukulud; tagastada riigilõiv kaebaja arvele. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
7. Tallinna Vangla palub jätta kaebus rahuldamata. 5.
8. Kirjalikus vastuses märgib vangla esindaja ekslikult, et

§ 67

p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning viidatakse Tallinna Vangla Kodukorra punktile 14.3.7. (kohtu märkus). Vastustaja tegi selles osas kohtuistungil paranduse. Tulenevalt

§ 63

lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.

§ 64

lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.

§ 64

lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla 2 distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" 24.07.2009 jõustunud § 15 kohaselt üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, on teha otsus Vangistusseaduse § 16 lõike 4, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ja § 93 lõike 3 alusel. 24.07.2009 jõustunud

§ 11

lg 41 kohaselt Justiitsministeerium vaatab läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vangla direktor vaatab läbi muid vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. 5.

1. Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes 20.12.2010 käskkirja nr 1269-d õiguspärasus. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja distsipliinirikkumine suitsetamises selleks mitteettenähtud kohas ja ajal. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametniku H.S. 21.11.2010 ettekandega nr
2. Nimetatud ettekandest nähtub, et 21.11.2010 kell 05.55 kinnipeetav J.T. suitsetas termosepesuruumis akna all. Suitsetamine selleks mitteettenähtud kohas on vastuolus

§ 67p-st 1 ning Tallinna Vangla kodukorra pst 14.11.1 tulenevate nõuetega.

Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti vangistusosakonna juhataja ülesannetes 20.12.2010 käskkiri nr 1269-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 5.

1. Tallinna Vangla seisukohad kaebuses toodud väidetele. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumise kohta kirjutas vanglateenistuse ametnik H.S. 21.11.2010 ettekande nr 2572, millest nähtub, et 21.11.2010 kell 05.55 kinnipeetav J.T. suitsetas termosepesuruumis akna all. Distsiplinaarmenetluse käigus 15.12.2010 telefonivestluses täpsustas H.S., et ta tundis sigaretilõhna, läks termosepesuruumi akna alla vaatama ning nägi, kuidas kinnipeetav J.T. termosepesuruumis akna peal „suust suitsu välja puhub“. Vaatamata sellele, et ettekandes on märgitud, et J.T. suitsetas akna all ning telefonivestluses, et akna peal, on selge, et J.T. suitsetas termosepesuruumis akna juures. Asjaolu, et vanglateenistuse ametnik on J.T.i akna juures viibimist sõnastanud erinevalt, ei anna alust kahelda selles, et vanglateenistuse ametnik nägi, et J.T. suitsetas selleks mitteettenähtud ajal ja kohas. Kuna H.S. tundis suitsulõhna ning nägi, kuidas J.T. „puhub suust suitsu välja“, siis puudus vajadus tema nuusutamiseks. Kohtumenetluse käigus 20.05.2011 telefonivestluses täpsustas H.S. J.T.i distsipliinrikkumisega seotud asjaolusid. H.S. selgitas, et 21.11.2010 kella 05.50 paiku, peale seda, kui ta tundis suitsulõhna, läks ta termosepesuruumi akna alla ning kuna õues oli pime, kuid ruumis põles valgus, siis nägi ta ruumis selgelt kinnipeetav J.T.it. H. Sursu sõnul kiirustas ta kohe sööklasse ja termosepesuruumi ukse peal tuli temale vastu kinnipeetav J.T.. H. Sursu teavitas vastutulnud J.T.it sellest, et koostab suitsetamise kohta ettekande. J.T. ei vastanud H.S.le midagi, vaid astus mööda ja suundus söögisaali poole. H.S. selgituste kohaselt oli termosepesuruumis ka kinnipeetav R. Botškarjov, kellele ta tuletas meelde, et söökla ruumides on suitsetamine keelatud, mille peale kinnipeetav vastas, et tema ei suitseta. Samuti selgitas H.S., et tõele ei vasta J.T.i väide, et akent talvel ei avata. Aknaid avatakse põhjusel, et termoseid pestakse kuuma veega ja ruumi tekkib palju auru, mida ventilatsioon ei jõua välja viia. H. Sursu sõnul ei vasta tõele ka väide, et ta tõmbas ukse kinni, sest tegelikult seisis ta uksel. H.S. selgituste kohaselt on sellel ametikohal ette nähtud üks valvuri koht ning seega teised ametnikest tunnistajad puuduvad. 3 Vangla on seisukohal, et tuginedes distsiplinaarmenetluse materjalidele ning H.S. esitatud täpsustustele, on tõendatud kaebuse esitaja distsipliinirikkumine ning tema karistamine selleks mitteettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest on õiguspärane. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 09.05.2011 kohtunõudest edastas vastustaja skeemi ruumide asukohast kinnipeetavate sööklas. Lisaks selgitas vangla, et kui kinnipeetav seisab termosepesuruumis akna all ja vanglateenistuse ametnik õues, siis näeb ta isikut, kes akna juures seisab. Termosepesu- ja toiduvalmistamise ruumi uksed ei ole kohakuti ning selleks, et näha, kas termosepesuruumi uks pandi kinni, on vaja seista toiduvalmistamise ruumi ukse juures. Vanglateenistuse ametnik on selgitanud, et J.T. tuli talle termosepesuruumi uksel vastu, seega ei saanud ta toiduvalmistamise ruumis juttu rääkida. Vanglal puudub alus kahelda vanglateenistuse ametniku sõnades. Samas ei ole kaebuse esitaja distsiplinaar-, vaide ega kohtumenetluse käigus toonud välja kinnipeetavate nimesid, kes võiks tunnistada, et ta intsidendi toimumise ajal nendega juttu rääkis. Vangla märkis, et vajadusel võib teha kohus paikvaatluse. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. 5.
2. 29.06.2011 toimunud kohtuistungil jäi vangla oma esitatud selgituste juurde ning ta leiab, et kaebaja distsiplinaarsüütegu on leidnud kinnitamist. Vangla esindaja kinnitas, et esmases kirjalikus vastuses on trükkimisel tehtud eksitav viga viidetes kodukorra rikkumisele. Tegelikult on distsiplinaarasja materjalides õigesti märgitud, et kinnipeetav suitsetas selleks mitteettenähtud kohas ja rikkus vangla kodukorra p 14.11.1 ja vangla vastuses on viga tekkinud ekslikult, see ei mõjuta distsiplinaarasja ning selle menetluse materjale. Vastustaja esitas lisaks kohtu ettepanekul tõendi, mis fikseerib kinnipeetavate paiknemist ja liikumist vanglas. Vangla palus võtta toimikusse Tallinna Vangla kinnipeetavate saateülesande kava 01.11.-30.11.2010.a. kohta. Vangla jäi seisukohale, et selline dokument tõendab ammendavalt ja usutavalt asjaolu, kus keegi asus ja S.V. sündmuse päeval tööl ei olnud. Ametnik H.S. on seega õigesti märkinud, et ta ei näinud S.V.it, kuna kinnipeetav ei olnud tööl. Kuna kohtuistungil H.S. kinnitas, et tööl S.V.it ei olnud ja ta mäletas täpselt, keda ta sündmuskohal töötamas nägi, siis vastab tema tunnistus tegelikele asjaoludele. Kuivõrd kohus nõudis kohtuistungil vanglalt lisaks ka Tallinna vangla finants –ja majandusosakonnas koostatud töögraafiku esitamist, siis ka selle andmed kinnitavad, et S.V. tööl sellel päeval ei olnud. Märgitu tõttu ei ole S.V. antud sündmusega seotud ega saa sündmuse päeva asjaolusid sündmuskohas ka kirjeldada. Vangla on teinud ettepaneku muuta kohtu vastavat määrust S.V.i istungile kutsumise kohta ja jääb selle juurde. Kuna käesolevalt on kohtul 2 vangla dokumenti, mis kinnitavad vääramatult, et S.V. sündmuse päeval töötamiskohas ei olnud ja samas kinnitavad need, et tunnistaja H.S. ütlused vastavad tegelikele asjaoludele ja ta ei ole eksinud ka faktilistes asjaoludes, mis ta on senimaani esitanud. Kuna kaebaja esitas kohtuistungil tunnistaja H.S.le küsimuse, mida ei saanud kuidagi plaanida ega ette näha keegi, tunnistaja vastas sellele ja tema vastuse õigsust kinnitavad ka esitatud 2 kirjalikku dokumenti, siis on selge, et H.S. mäletab sündmusi ja ei ole alust kahelda, et ta sooviks kaebajat kahjustada ega anna tõeseid ütlusi. H.S. ettekande põhjal on kaebajat karistatud õigesti ja kaebaja kaebus on alusetu. Kaebaja küsimuste püstitused ei ole asjakohased.
3. Kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja Helle Sursu: H.S. kinnitab, et ta on koostanud ettekande 21.11.2010 ja tunnistaja ütlustel oli ta 21.11.2010 kella 05.50/05.55 paiku avastanud, et J.T. viibis märgitud ajal termospesuruumi akna juures ning kuna tunnistaja tundis sigaretilõhna vangla sisehoovis olles, siis läks ta asjaolusid kontrollima. Sündmuskohal tuvastas ta, et J.T. suitsetas termosepesuruumi akna juures ja seda oli näha, kui ta astus sisehoovi termospesuruumi akna alla, et lähemalt vaadata, kes akna juures suitsetab. Kui ta tundis isiku ära ja tuvastas, millises ruumis suitsetatakse, siis ta jooksis termosepesuruumi, millest väljus uksel vastu kaebaja. Tunnistaja täpsustas, et ta täitis tööülesandeid ja seisis sööklaruumi ukse juures, see asub valvuriruumi ukse juures, ühtlasi on seal söökla tagumine uks, seal on ka trepp, millel ta seisis, kui tundis suitsetamisele iseloomulikku lõhna. Kuna tegemist on sisehooviga, siis tunneb seal 4 seistes kohe suitsulõhna ära ja kui ta tundis suitsulõhna, siis ta hakkas kontrollima, kust see võiks tulla. Kuna sisehoovis oli novembrikuus sellel kellaajal veel pime aeg, oli valgustatud hoone sees kõik hästi jälgitav. Ta astus sisehoovi, vaatas akende poole ja nägi, et keegi puhub termospesuruumi „aknast suitsu välja“, siis ta astuski sellele aknale lähemale ja nägi, et J.T. puhus „suust ja aknast suitsu välja“. Ta jooksis kohe endisesse asukohta ja sealt kaudu trepist pesuruumi juurde ja sealt väljus uksest tunnistajale vastu J.T.. Pesuruumi ukse juures toimus ka vestlus, st et tema ütles J.T.ile, et koostab suitsetamise kohta ettekande. J.T. ei vastanud midagi ja suundus hoopiski söögisaali, mitte toiduvalmistamise ruumi, kus oleks saanud rääkida kokkade või teiste toiduvalmistamise ruumis olnud isikutega. S.V.it sellel ajal tööl ei olnud ja kohtukutse saamisel ta ütles seda vangla esindajale. Suitsetamiseks on kindlad kohad ja ajad, saab suitsetada jalutuskäigul, mitte aga selles ruumis. Kinnipeetav R. Botškarjovile oli ka läheduses ja temale ta ütles hoiatades, et söökla ruumides ei suitsetata, viimane vastas, et tema ei suitseta aga J.Tarkianinen suitsetab. Vale on kaebaja väide, et aknaid ei avata ja selle sündmuse ajal oligi aken ka avatud. Termosepesuruumi koguneb sageli üleliigset auru ja see tuleb lisaks väljutada ka akna kaudu. Kui ta J.T.i juurde jõudis, siis oli aken juba suletud. Ei olnud vajadust hakata kaebaja hingeõhku kontrollima. Seal kohas ei tohtinud suitsetada ega suitsud kaasas olla, aga millal ja kuidas kaebaja selle suitsu kaasa võttis, ei saanud kindlaks teha, see võidi ruumi peita ka varasemalt. H.S. kinnitas vastuseks kaebajale, et ruumi aken oli lahti, kui oleks olnud kinni, siis suitsu lõhna ei oleks tunginud sisehoovi. Kuna kinnipeetav lihtsalt mitte ei viibinud seal, vaid suitsetas, siis kirjutas ta ettekande vangla kodukorra rikkumise tõttu. Kinnipeetaval on keelatud suitsetamine mujal, kui selleks ettenähtud kohas ja antud kohas suitsetamine ei ole lubatud. Kaebaja küsimusele, kes sel ajal olid kokkadest tööl vastas tunnistaja, et E.M.. Tunnistaja kinnitas varem antud ütlusi, mille kohaselt lisaks suitsetamisest tekkivale iseloomulikule lõhnale, mida ta tundis, nägi ta kontrolli teostades, et kinnipeetav suitsetab. Mingit vajadust kinnipeetava hingeõhu nuusutamiseks ei olnud, kuivõrd kahtlust ei jäänudki, et kinnipeetav suitsetas. Ta kiirustas koheselt kinnipeetava tegevust märgates termospesuruumi juurde ning uksel tuli vastu J.T., seega on ka vale väita, et nad ei kohtunud; J.T.ile ütles ta koheselt, et koostab ettekande, mille peale kinnipeetav ei lausunud midagi ja liikus söögisaali poole. Kaebaja vastupidised seletused on valed.
4. Kaebaja seletused kohtuistungil: J.T. jäi selle juurde, et ta ei ole suitsetanud märgitud sündmuse ajal ja kohas, tema väidab, et S.V. oli tööl ja kutsus teda kartuleid valama katlasse. Vangla esitatud kinnipeetavate saateülesande kava ei saa olla õige, selle andmeid sai ümber muuta, kava ei ole usaldusväärne. Jääb väite juurde, et S.V. siiski oli seal ja töötas. Töötamise graafikuid on muudetud ka varem, seda ka tema osas. Kaebaja küsimusele tunnistaja H.S.le, kes olid kokkadest tööl, vastas H.S., et E.M., kuid kaebaja kinnitab, et E.M. ei olnud sel kellaajal enam tööl. Kaebaja jääb selle juurde, et külmade ilmadega ei tehta kõnealust termospesuruumi akent kunagi lahti, sest siis jahtub kraanikausis pesuvesi kiiresti ja tunnistaja vastupidised väited on valed. Kui kohtule saadeti lisaks kohtuistungil kaebaja juuresolekul välja nõutud ja koheselt kohtule tallinna Vanglast vangla finants-ja majandusosakonna tööaja graafik ja kohus kandis ette selle andmed, siis leidis kaebaja, et ka see on muudetud andmetega. Kaebaja leiab, et vangla on kõiki andmeid muutnud. Kaebaja kinnitab, et ta ei ole enne ruumis suitsetanud ja need on valesüüdistused. Ta ei väida, et seal suitsetas R. Botskarjov. Aknaid saab lahti teha, kuid neid tehakse lahti peale tööd, kui vesi on kraanikausist välja lastud, et ei tekiks külmumist. Kui aken oli kinni, siis ei saanud suitsu lõhna keegi tunda, läbi kinnise akna see hoovi ei levi. Tunnistaja H.S. ehk ei leidnud suitsetajat ja siis ajab tema kaela. Ta oli toiduvalmistamise ruumis ja nägi, kui H.S. jooksis sisse, kuid kaebaja arvab, et tegelikult ei suitsetanud keegi, suitsulõhn võis tulla ka nõudepesuruumi aknast. Hiljem rääkis ta R. Botškarjoviga, kaebaja ei kahtlusta, et viimane oleks seal suitsu teinud ja kaebaja väidab, et R. Botškarjov ei ole sööklas kunagi suitsu teinud. Kaebaja ei hakka kohtule ette kandma, kes seal 5 suitsu teeb, kuid tema tööruumis ei tee keegi kunagi suitsu, ventilatsiooniava juures on suitsetatud, kuid mitte akna juures. S.V.iga elas ta sündmuse ajal ühes toas ja selle järgi teab, et S.V. läks hommikul tööle, kell 4.30 oli vaja ülesse tõusta. Supikokaks oli sellel päeval Raidma Harri, temaga töötab S.V. ühes vahetuses, selle järgi mäletab ka töötamise aegu ja et S.V. oli tööl. Kui kohus kandis ette, et ka kahe uue tõendi kohaselt H.R. ja S. Viilup olid tõesti ühes vahetuses, kuid töögraafiku kohaselt tööl ei olnudki, märkis kaebaja, et ikkagi tuleb S.V. ära kuulata. Kaebaja seisukoht on, et vangla on kõiki töötamisega seotud andmeid muutnud. Kaebaja ei osanud selgitada, millisel viisil oleks vangla saanud andmeid muuta, kui kohus üllatas vangla töötajaid ja palus esitada töögraafiku vahetult kohtusaalist kedagi ette hoiatamata. Kaebaja väiteks jäi, et kuna akent talvel ei avata tööajal, siis ei saanud ta aknal suitsu teha ja kui H. Sursu tundis suitsulõhna ja ei suutnud süüdlast kindlaks teha, siis esitas alusetult süüdistuse tema vastu. Kaebaja ei oska nimetada, et oleks H. Sursuga mingit konflikti või miks tunnistaja just tema peale süü ajab. KOHTU SEISUKOHAD
5. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistaja H.S. ütlused, uurinud toimikusse esitatud tõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 9.

§ 67

p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 2 kohaselt kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 14.11.1 kohaselt kinni peetaval isikul on lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel. Kodukorra p 14.11.1.2 kohaselt vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetaval on võimalik suitsetada jalutuskäigu ajal jalutushoovis. Kui kinnipeetav ettenähtud korda rikub, siis on temale võimalik määrata karistus distsiplinaarkorras, mida antud juhul vangla ka tegi. Vastustaja kirjalikus vastuses kohtule on ekslikult märgitud õiguslikud viited kinnipeetava käitumise nõuetele (seotult viisakusreeglite täitmisega ja kohus on selle eelnevalt ära märkinud); märgitud viga on kaebajale kohtuistungil selgitatud ja viga kohtukaebusele vastulause esitamisel ei mõjuta distsiplinaarasja materjalide õigsust. Kohus lähtub vaidlusaluse haldusakti materjalidest ja seal tehtud õiguslikest viidetest, mis on tehtud korrektselt.

1. J.T.i väited, et ta ei ole teinud sündmuskohas suitsu, on ümber lükatud tunnistaja H.S. ütlustega, tema vahetult peale sündmust koostatud ettekandega, kohtule esitatud distsiplinaarasja materjalidega. Tunnistaja H.S. jäi tehtud ettekande juurde ning kinnitas sündmust. Tunnistaja ütlustel oli ta 21.11.10.a. kell 05.50/05.55 paiku avastanud, et J.T. viibis märgitud ajal termosepesuruumi akna juures ja suitsetas seal. Tunnistaja viibis tööülesannete tõttu sööklaruumi tagumise ukse juures trepil ja tundis, et sisehoovis levib sigareti lõhna, mis ajendas teda kontrollima asjaolusid. Kuna ta uuris hoovi poole jäävaid aknaid, siis ta tegi kindlaks, et termosepesuruumi aknast väljub suitsu ja aknale lähemale minnes ta nägi, et kaebaja suitsetas. Kuivõrd tunnistaja jooksis kohe ka selle ruumi juurde ning sündmuskohal oli J.T., kes hakkas samast ruumist väljuma, akna oli kaebaja selleks ajaks juba sulgenud, siis on kohtule usaldusväärselt selgitatud, kuidas asjaolud kulgesid ja et J.T. tegi termosepesuruumis akna juures suitsu. Kuna kinnipeetav lihtsalt mitte ei viibinud seal, vaid ta suitsetas, siis kirjutas tunnistaja ettekande vangla kodukorra rikkumise tõttu. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja H.S. ütlustes, kuivõrd kaebaja ega tunnistaja ei ole 6 märkinud, et neil oleks mingi konflikt või vaen, mis saaks tingida kahtluse H.S. soovis esitada kaebaja vastu pahatahtlik ja alusetu süüdistus. Iseenesest ei välista ka kaebaja, et kinnipeetavad teevad keelatud ajal ja kohas suitsu. Kõige lähemal sündmuskohale oli kinnipeetav R.B., kuid kaebaja kinnitas kohtule, et märgitud isik ei teinud suitsu. Ka märkis H.S., et teine kinnipeetav ei teinud suitsu. Kuigi kaebaja nimetas kohtule oma esialgsetes kaebustes, et ta oli oma tööülesanded täitnud ja ajas kokkadega juttu, oli see liialt umbmäärane, et kutsuda kohtusse kedagi tunnistusi andma. Hiljem nimetas kaebaja S.V.it, kui kohus küsis veelkord üle, kas kaebaja oskab nimetada täpsemalt mõnda isikut, kuid kirjalikule pärimisele oli S.V. vastanud, et hommikuti on tööd palju ja ei ole võimalik väljaspool tema tööruumi midagi jälgida, siis ei olnud saadud informatsiooni põhjal võimalik järeldada, kas kaebaja oli tööga hõivatud. Kaebaja enda selgitusest nähtus, et temal oli valikuvõimalusi liikumiseks ja kaebaja märkis, et ajas kokkadega juttu. Kokkadega ei saanud ta aga juttu ajada, kuna kaebaja juhul, kui ta oleks pidanud tõepoolest abistama S.V.it, ei oleks olnud S.V. vastuse kohaselt ajakiirusest see võimalik. Need asjaolud kaebaja kirjelduses aga ei välistanud ühtlasi, et tal puudus võimalus liikuda vahepeal ka nt suitsu tegema isegi juhul, kui ta abistas kokka. Kohtule nähtus samas, et kaebuse esitaja ei olnud varem kordagi nimetanud ühtegi nime, kes võiks olla asjas tunnistajaks. Kaebaja väitis vaid, et kuna akent ei avata, siis ei olnud võimalik H.S.l tunda suitsulõhna ega näha suitsetamist. Distsiplinaarmenetluse käigus sai kaebaja anda ka kirjalikud selgitused (tlk 14), kuid ta ei nimetanud, et tema tegevust või asukohta sündmuse kohas võiks kinnitada keegi isik. Kaebaja läbis ka vaidemenetluse, kuid ka vaides ei märkinud, et on olemas tunnistaja. Alles kohtukaebuses oli kaebaja väitnud, et ta ajas kokkadega juttu toiduvalmistamise ruumis, mille peale kohus palus esitada täpsustavaid andmeid. Kuid ka siis ei nimetanud kaebaja koheselt, et S.V. saaks anda mingeid konkreetseid tunnistusi. Alles hiljem esitas kaebaja seletuse, et ajas juttu abikokk Sander Viilupiga, mistõttu kohus püüdis S.V.ilt uurida, millega seotult ta teab tegelikest asjaoludest. Kaebaja ei olnud veel ka 14.04.2011 seisuga kindel (tlk 48), kas S.V. midagi mäletab, kuigi oletas, et alati, kui tal tööd ei olnud, abistas ta kokkasid. S.V. vastas kohtule, et ta oli tööl 21.11.2010 kell 04.30 sööklas ja et tööle tuli ka J.T. kella 5.00 paiku termosepesuruumi ning kella 5.30 ajal ta kutsus appi kaebaja, kes abistas teda ca 1 tund. S.V. oli märkinud, et töö hommikuti on kiire, „väljaspool toiduvalmistamise ruumi ümbritsevat „ ei ole aega jälgida, siis ei nähtunud kohtule siiski ka sellest seletusest, et tunnistaja suudaks anda täpsemaid ütlusi. Kohus juba märkis, et S.V.i vastuse kohaselt ei olnud kaebaja väited jutuvestmisest kokkadega võimalikud. Kuigi kohus oli teinud ettepaneku kontrollida S.V.i esitatud seletust kohtule kohtuistungil ja määrusega kutsunud tunnistajaks S.V.i, muutis kohus oma määrust ja ei pidanud enam võimalikuks ja vajalikuks tema ülekuulamist tunnistajana antud sündmuse osas, kuivõrd kaebuse edasisel menetlemisel ilmnesid asjaolud, mille kohaselt oli S.V.i töötamine antud ajal võimatu, kuna ta ei olnud sellel päeval tööl. Kohtuistungil kinnitas H.S., et S.V.it ta tööl ei näinud. Kohus oli palunud esitada vangla esindajal dokument, mis võiks kinnitada kinnipeetavate asukohta ja töötamist. Kuivõrd vanglas peetakse arvestust kinnipeetavate liikumise üle, siis esitas vangla kohtule Tallinna vangla kinnipeetavate saateülesande kava novembrikuu 2010 kohta, selle andmed kinnitasid, et S.V.it tööle ei ole sellel päeval viidud, kuna tal oli vaba päev. Kohtule on vangla poolt esitatud ka vastav kava, mis kinnitas, et sündmuse päeval oli S.V.il töövaba päev (kanne nr 21), mida kohus peab usaldusväärseks. Kuigi kaebaja kohtuistungil avaldas, et ta ei usalda selle kava andmeid, ilmnes, et kava andmeid kinnitab lisaks ka tööaja graafik. Kaebaja oli kohtus nimetanud, et selline liikumise kava võib olla muudetud, kuigi selleks puudus igasugune usutav selgitus, st miks seda oleks keegi pidanud muutma, samas ei ole kavasse kantud ka hiljem muudatusi kinnipeetavate asukoha suhtes (tlk 97-98). Kuivõrd istungil nimetati ka, et on olemas ja koostatakse töögraafikud, siis kohus esitas vanglale nõude esitada vahetult kohtusaali sekretäri tööarvutisse vanglas koostatud töögraafik, mille saamisel andmed samuti kinnitasid, et S.V.il oli töövaba päev. Seega on kohtule usaldusväärselt tunnistaja H.S., kinnipeetavate saateülesande kava ja Tallinna Finants-ja majandusosakonna tööaja graafiku andmetega kinnitatud, et S.V. tööl ei olnud, kohus muutis protokollilise määrusega oma senist seisukohta tema ärakuulamise 7 vajadusest kohtus. Kohus määras võtta esitatud tõendid töötamise aja osas toimikusse ja palus kaebajalt lisaselgitusi. Kohus lisab veel, et kuivõrd kaebaja nimetas ära, et koos S.V.iga oli ühes vahetuses tööl H.R., siis sai kohus koheselt kontrollida, et kaks märgitud isikut on tõepoolest olnud tööl ühes vahetuses, kuid kumbki neist kinnipeetavatest ei olnud sellel päeval tööl ja neil oli graafikukohane vaba päev nii kinnipeetavate tööaja graafiku andmetel ja ka liikumise kava alusel. Seega ei ole kohus nõus kaebajaga, et H.S. andis valeütlusi H.R. või teiste isikute töötamise aja kohta ja ka väites, et S.V. tööl sündmuse ajal ei Folnud ja et H.S. teda seal ei näinud. Kuigi kaebaja püüdis väita, et vangla jõudis andmeid muuta ja esitas selliselt valeandmeid, ei ole kohus sellega nõus, kuivõrd kohus tegi töögraafiku päringu vahetult kohtusaalist lahkumata, saades selle sellise idee tegelikult kohtus menetlusosaliste mõttevahetusest, mis ei olnud aga vanglale kuidagi ettenähtav. Kui isegi oletada, et vangla oli graafikut uurinud, ei olnud neile ettenähtav, et kohus laseb selle edastada vahetult kohtuistungile. Vastustaja ei oleks ajaliselt saanud andmeid muuta ja dokumenti moonutada saatmise käigus ja kestel. Selliselt nõude esitamine ei olnud ühelegi isikule kohtuistungil ettenähtav, mistõttu puudus vastustajal igasugune võimalus muuta tööajagraafiku andmeid ja kaebaja kahtlused on alusetud. Kohtul ei ole kahtlusi esitatud kahe tõendi andmete usutavuses, need on vanglas olulised dokumendid, mis koostatakse ja kinnitatakse ettenähtud korras ja mille andmete muudatust ei saa teha tagantjärgi, ilma et muudatust ei kinnitataks vastava märketa. Antud juhul niisuguseid muudatusi tehtud ei ole. Kaebaja lihtsustatud arusaam dokumentide muutmise võimalusest on asjatundmatu ja ühtlasi asjakohatu. Liikumist kajastav kava on koostatud 3 juhtiva ametniku poolt. Väide, et tööajaajagraafik võidi muuta, on samuti asjakohatu, kuivõrd vahetult kohtusaalist nõude esitamisel ja selle täitmisel ei olnud ajaliselt võimalik selle andmeid muuta, seda enam, et juhtivtöötaja ei teadnudki, millisel eesmärgil kohus seda täpsemalt vajab, seega ei oleks ta saanud teha ta kandeid selliselt, et need võiksid kaebaja huvisid kahjustada. Andmete saatmisel oleks siis pidanud ametnik teadma, kuidas neid muuta, et kaebajat kahjustada. Niisugune olukord on aga antud juhul välistatud. Kuivõrd kaebaja ise oli tunnistaja H.S.le esitanud alles kohtusaalis küsimuse H.R. töötamise kohta, siis ei saanud ka tunnistaja kuidagi sellist küsimust ette näha ja kui ta andis vastused, mis ühtisid tõendite andmetega, siis nähtub kohtule, et tunnistaja on sündmuse päeva asjaoludega kursis, mäletab neid hästi ja tema ütluste usaldusväärsuses kohus ei saa kahelda ega kahtle. Saateülesande kava andmed kinnitavad, et H.S. mäletas õigesti, et H.R. oli tööl, kuigi kaebaja väitis vastupidist. Kanne nr 26 kinnitab, et isik oli tööl eelmise päeva kella 22.00- 7.30, kuigi kaebaja püüdis väita, et nimetatud isik sellel ajal tööl enam ei olnud. Kaebaja vastupidine arusaam on vale ja ei kinnita, et H.S. on esitanud kohtule mingiski osas valeväiteid. Kohus nõustub vastustajaga, et tunnistaja ütlustes ei ole ühtegi vastuolu ka aja möödudes. Kokkuvõtteks märgib kohus, et esitatud andmete õigsuses kohus ei kahtle, kuna niisugust ulatuslikku töögraafiku ja saateülesande kava muutmist tagantjärgi ei olnud võimalik teha ega organiseerida, seda enam, et töögraafiku küsis kohus välja kohtuistungil kaebaja juuresolekul ja lasi ettehoiatamata vastustaja töötajal selle saata e-postiga vahetult kohtusaalis töötavasse arvutisse. Kohus ei pidanud vaheaega, mis võiks ehk täiendavalt selgitada kaebajale ja hajutada kaebajas tekkinud kahtlusi, et andmeid ei oleks saanud keegi kuidagi muuta, kui need tuli esitada koheselt. Kaebuse esitaja väited seotud sündmusega ei ole kokkuvõttes usutavad. Kui kaebajal oleks olnud tunnistaja, siis ta oleks sellised andmed esitanud juba distsiplinaarmenetluses, vaidemenetluses või kasvõi hiljemalt esmases kohtukaebuses. Puudub mõistlik põhjus, miks tunnistaja olemasolul oleks kaebaja pidanud enda huve kahjustavalt seda mitte avaldama distsiplinaarasja menetluses või hiljemalt vaidemenetluses. Saateülesande kaval on kindel sisu ja eesmärk, ta fikseerib isikute liikumise, kuna vanglas ei ole võimalik liikuda nii, et see ei ole eelnevalt planeeritud ja fikseeritud. Kavas muudatusi ja parandusi ei ole tehtud. Samuti on kohtule usaldusväärsed ka tööaega fikseerivad andmed vastavast graafikust, kuivõrd ka sinna ei kanta andmeid, mis ei vasta tegelikkusele ja ka selles osas ei ole tehtud muudatusi. Kuna kaebaja ei saanud S.V.iga kõnelda või teda töötamisel abistada, siis ei vasta tõele kaebaja ütlused, et ta ei saanud olla pesuruumi 8 akna juures ja et ta oli hoopiski teises ruumis. Kaebajal oli võimalus olla termospesuruumi akna juures ka juhul, kui oleks isegi tõendatud, et ta oli abistamas kedagi kokkadest. Kuna tunnistaja H.S. nägi kaebajat akna juures suitsetamas, siis ei ole määravat tähendust, kus kaebaja võis põhimõtteliselt olla ja liikuda. Kaebaja liikumine oli lubatav termospesuruumi ja toiduvalmistamise ruumides, seega ei omakski iseenesest määravat tähendust, kas ta oli ka kokkadel mingil hetkel abiks, kuna see ei välista tema tööülesannete tõttu termospesuruumis viibimist. H.S. ütlustega on kinnitust leidnud, et kaebaja tegi suitsu selleks mitteettenähtud kohas ja ajal. Kuna kinnipeetaval on keelatud suitsetamine mujal, kui selleks ettenähtud kohas ja antud kohas suitsetamine ei ole lubatud, siis oli rikkumine aset leidnud, kuna tunnistaja nägi just nimelt, et J.T. tegi suitsu. Tunnistaja kinnitas, et lisaks suitsetamisest tekkivale iseloomulikule lõhnale, mida ta tundis, nägi ta kontrolli teostades, et kinnipeetav suitsetab. Mingit vajadust lisaks kinnipeetava hingeõhu nuusutamiseks ametnikul sellises olukorras ei ole. Termosepesuruumi akna all oli tunnistajal H.S.l võimalus näha, kuidas kinnipeetav tegi suitsu ja kaebaja kirjeldas, et seda võimaldab ka asjaolu, et ruumid olid pimedal ajal seest valgustatud. Asjaolusid ei muuda kaebaja seletused seotult akna avamise küsimustega. Kuna kaebaja ka ise kinnitas, et aken on avatav, ta ei ole suletud nii, et seda avada üldse ei saaks, siis ei kinnita selle mitteavamise võimatust asjaolu, et kaebaja väidetel seda ei avata, kuna kraanivesi jahtub akna avamisel tööajal ära. See võibki niimoodi olla, et vesi jahtub ära ja kaebaja teadmisel seda ei avata, kuid samas nähtus, et H.S. teab ka seda, et teda üldjuhul avatakse. Kuigi siinkohal jäädi erimeelsustele, ei ole vaidlusküsimusel eraldi tähendust, kuivõrd oluline on, et aken füüsiliselt oli avatav, kui selleks esines vastav soov. Kõigil eri aegadel ruumis viibivatel isikutel oli võimalus see avada ja oli ka võimalus see aken sulgeda. Kaebaja ei väida, et aken füüsiliselt ei ole avatav, st et ta oleks nt kinni kruvitud vms, et ta selle tõttu ei ole avatav. Vaidlust selles osas ei ole. H.S., kes on asjaoludega kursis, kinnitas, et oma kogemuste kohaselt, et aken tehakse sageli lahti, et väljutada liigne aur ja mingit vee külmumist selle tõttu ei kardeta. Kuid ta kirjeldas selle kaudu asjaolusid, mis kinnitavad nagu kaebaja väitedki, et aken oli füüsiliselt avatav ega olnud kinni kruvitud nii, et seda üldse ei olnud võimalik avada. Et antud juhul akent oli võimalik tahtmise korral avada ja sulgeda ja et tunnistaja nägi avatud akent ja tundis selle tõttu suitsu lõhna, ei ole H.S. ütlustes ka midagi vastuolus tegeliku olukorraga. Kaebaja ekslikult arvab, et vaidlusküsimus on akna avamisega seotud küsimustes. Veel märkis kaebaja, et ta ei ole vestelnud tunnistaja H.S.ga ja H.S. ei ole midagi temale öelnud suitsetamise kohta, kuid see ei leidnud kinnitust H.S. ütlustega, samas ei muudaks see ka fakti, et kaebaja oli tabatud suitsetamisel. Isegi kui oletada, et H.S. talle midagi ei oleks öelnud, ei välistanud see ettekande koostamist, kuna distsiplinaarasja menetluses oli kaebajale antud õigus esitada oma seletus. Vangla saateülesande kava kinnitab, et kaebajal oli 21.11.10 tööpäev (tlk 97 pöördel). Kohtule on esitatud ka sündmuskoha skeem, mis kinnitab samuti, et H.S.l oli võimalik sündmusi jälgida ja ruumide paigutus seda ei takistanud (tlk 77 pöördel). Kaebaja kinnitab samuti, et tema oli tööl, seega ei ole vaidlust ka küsimuses, et kaebaja ei saanud kuidagi olla sündmusega seotud. Esitatud tõendiga ja tunnistaja H.S. ütlustega kogumis on leidnud kinnitamist, et kaebaja on esitanud kohtule valeväiteid ja on leidnud tõendamist, et J.T.i poolt käskkirjas märgitud süüteo toimepanemine on tuvastatud õigesti. Kuna rikkumine oli toime pandud, siis tuli kaebajale rikkumise eest määrata karistus. Siiski lisab kohus täiendavalt, et kaebaja väide, et oleks veel lisaks pidanud nuusutama tema hingeõhku, on kummastav, kuivõrd juhul, kui kaebaja viibis tema väidetel hoopiski (S.V.iga) muus ruumis ja kui ta H.S.t ei näinudki, poleks kuidagi võimalik tema suust tulevat lõhna nuusutada. See oleks olnud võimalik vaid ikkagi põhjusest, et kaebaja siiski kohtus sündmuskohal H.S.ga ja mitte vastupidiselt. Kaebaja on enda kinnitusel lühikese ajavahemiku jooksul sattunud pahandustesse seotult suitsetamise küsimusega ja algatatud on distsiplinaarmenetlused, seega on kaebajal tekkinud probleemid.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetavale karistuse määramine distsiplinaarkorras on vajalik ja õigustatud, sj seda nii eri- kui üldpreventiivses mõttes. 9

§ 63

lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. Kartserikaristus on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud suitsetamisega selleks mitteettenähtud kohas ohustavad vangla julgeolekut. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Arvestatud on kinnipeetava süü raskusaset ning kaebaja isikuga ja tema varasema käitumisega. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud ning kohtumenetluses ka ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu. 12. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 10