KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1362 Haldusasi K

) § 233 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrusega nr 24 kinnitatud riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (edaspidi Kord) § 10 lg 5 alusel mitte kinnitada ühtegi isikut maatüki nr 228 osas kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks.

1. Kalju Sopp esitas 25.05.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, taotledes Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsuse nr 35 tühistamist ning volikogule ettekirjutuse tegemist vaadata asi uuesti läbi ja teha asjas uus otsus. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud vallavolikogu otsus õigusvastane ja rikub kaebaja seadusest tulenevat õigust maa kasutusvaldusesse saamisel.
2. Jõgeva Vallavolikogu palus jätta kaebuse rahuldamata, kuna vaidlustatud otsus on seaduspärane. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei pidanud nad vajalikuks eelistada ühte põllumajandustootjat võrreldes teistega, sest sellega oleks loodud ühele põllumajandustootjale eelis. Jõgeva Vallavolikogu seisukoha järgi annab

§ 233

lg 6 küll volikogule õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta eelistust tegema. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus jättis 22.09.2010 otsusega K. S. ´i kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt näeb

§ 233lg 6 ette, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks.

Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Seega annab eelnimetatud seadusesäte vallavolikogule õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta seda eelistust tegema. Jõgeva Vallavolikogu 18.02.2010 otsusega nr 5 määrati Jõgeva valla vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatele kirjaliku kokkuleppe sõlmimise tähtajaks 31.03.

1. Asja materjalidest nähtuvalt nimetatud tähtajaks kokkuleppeid ega loobumisi ei esitatud. Jõgeva Vallavolikogu ei pidanud vajalikuks eelistada ühte põllumajandustootjat võrreldes teistega, luues sellega ühele põllumajandustootjale eelised võrreldes teisega ja ei kinnitanud oma otsusega ühtegi isikut kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vaba põllumajandusmaa maatüki nr 288 suhtes. Nimetatud küsimus tuleks lahendada maavanemal. Vaidlustatud haldusakt ei riku ka kaebaja subjektiivseid õigusi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. K. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 22.09.2010 otsus ja teha uus otsuse, millega kaebus rahuldada. 2 Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus andnud hinnangut kaebaja seisukohale, et vaidlustatud otsus on AS Perevara osas vastuolus

§ 23

lg-ga 2, kuna AS Perevara ei kasuta maatükki nr 228 õiguslikul alusel ning tulenevalt sellest ei saa ta olla antud maatüki suhtes taotlejaks. Tähtsust ei oma siinjuures, et AS Perevara on maksnud maamaksu ja saanud põllumajandustoetusi. Nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et seadus annab vallavolikogule õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta seda tegema. Halduskohus kohaldas ebaõigesti

§ 233

lg-t 6, kuna selle sätte viies lause võimaldab volikogul valida kolmest eelistusest ühe. Volikogul on olenevalt asjaoludest võimalik valida, missugust eelistuse alust ja millises järjekorras rakendada. Kui esimese ja teise eelistuse aluse suhtes on taotlejad võrdsed, siis tuleb volikogul rakendada kolmandat eelistuse alust ja eelistada FIE-d juriidilisele isikule. Seega on

§ 233

lg-s 6 antud vallavolikogule volitus kaaluda mitte seda, kas eelistada mõnda taotlejat või mitte, vaid on antud volitus kaaluda erinevate eelistuskriteeriumide rakendamist. Kaebaja omandis olev maatükk piirneb vaidlusaluse maatükiga ning Jõgeva Vallavolikogu oleks pidanud vaba põllumajandusmaatüki nr 228 osas rakendama seaduses sätestatud eelistust. Arusaamatuks jääb vallavolikogu põhjendus, et ei soovita üht põllumajandustootjat eelistada võrreldes teistega. 6. Jõgeva Vallavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsus nr 35 õiguspärane. Vastustaja jääb oma otsuses antud põhjenduste juurde.

§ 233lg 6 annab volikogule õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta seda tegema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22.09.2010 otsus tuleb tühistada ning K. S. ´i apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Kalju Sopp´i kaebuse ja tühistab Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsuse nr 35 ning teeb Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutuse asja uuesti läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Tulenevalt HKMS §-le 93 lg 4 muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.
2. Asja materjalidest ja halduskohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt seisneb käesoleva vaidluse põhiküsimus selles, kas vallavolikogul oli vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses õigus

§ 233

lg-t 6 ja Korra § 10 lg 5 alusel jätta ühe maatüki suhtes mitme avalduse olemasolul omapoolne eelistus tegemata ja maavanemale konkreetne ettepanek maatüki kasutusvaldusesse andmise kohta esitamata. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et vallavolikogu 29.04.2010 otsus nr 35, millega otsustati mitte kinnitada ühtegi isikut maatüki nr 228 osas kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja on selles toodud põhjendustest (volikogu ei pea vajalikuks eelistada ühte põllumajandustootjat võrreldes teistega, sest sellega luuakse ühele põllumajandustootjale eelised võrreldes teistega) lähtudes õige, sest

§ 233

lg 6 annab volikogule ühe maatüki suhtes mitme taotleja olemasolul küll õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta seda tegema. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu.

1. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid Võduvere külas asuva Sirli maaüksuse maatüki nr 228 kasutusvaldusse saamiseks
2. a taotlused FIE K. S. , AS Perevara ja FIE-d T. L. ning U. T. , kelle vallavalitsus kandis Korra § 8 alusel ka vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Viidatud nimekirjaga sai avalikult tutvuda 3 ajavahemikul 27.04.2009-07.05.2009 ning vastustaja poolt ringkonnakohtule edastatud materjalidest ei nähtu, et keegi nimekirja kantud isikutest oleks Korra § 9 kohaselt esitanud vallavalitusele kirjaliku kaebuse selle kohta, et tema arvates ei vasta mõni nimekirja kantud taotlejatest maa kasutusvaldusesse saamise õigust omavale isikule kehtestatud tingimustele. Korra § 10 lg-s 1 märgitud otsust vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise kohta maatüki nr 228 osas Jõgeva Vallavolikogu eraldi teinud ei ole. 22.02.2010 anti maatüki nr 228 osas taotlused esitanud isikutele kokkuleppe sõlmimise tähtaeg 31.03.2010, kuid selleks ajaks taotlejad ühtegi maatükki nr 228 puudutavat kokkulepet ei esitanud. 29.04.2010 tegigi vallavolikogu vaidlusaluse otsuse nr 35.

§ 233

lg 6 kohaselt juhul, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Sisuliselt sedasama kordab ka Korra § 10 lg 5, milles on märgitud, et vallavolikogul on õigus

§ 233

lg-s 6 sätestatust lähtudes eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Vaidlustatud Jõgeva Vallavolikogu otsuses, mis on pealkirjastatud kui „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamata jätmine“ on märgitud, et kõik taotlejad vastavad vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tunnustele ja maatükki nr 228 on siiani kasutanud AS Perevara, kuigi mitte õiguslikul alusel. Maatükk nr 228 piirneb Raja kinnistuga, mille kaasomanikuks on K. S. . Sellega seoses on vallavolikogu märkinud, et vallavolikogul on seega õigus eelistada FIE K. S. ´i, kuid see tooks kaasa praeguse maakasutaja AS Perevara kasutuses oleva põllumajandusmaa vähenemise ja mõjutaks negatiivselt tema majandustegevust. Jõgeva Vallavolikogu ei pidanud seepärast vajalikuks eelistada ühte põllumajandustootjat teistele, kuna see looks ühele põllumajandustootjale võrreldes teistega eelised. Samuti oli Jõgeva Vallavolikogu seisukohal, et

§ 233

lg 6 annab vallavolikogule küll õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta vallavolikogu seda eelistust tegema. Eeltoodud põhjendustel ja viitega

§ 233

lg-le 6 ning Korra § 10 lg-le 5 jättis vallavolikogu eelistuse tegemata, otsustades mitte kinnitada ühtegi isikut maatüki nr 228 osas kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks. Seega ei edastatud maavanemale ka vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja ega ettepanekut maatüki nr 228 kasutusvaldusesse andmise otsustamiseks. 10. Ringkonnakohus leiab, et

§ 233

lg-s 6, Korra § 10 lg 5 ega ka mõni muu

või Korra säte ei anna vallavolikogule õigust jätta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamata juhul, kui vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kantud isikud vastavad seaduses sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele. Korra § 10 lg 1 järgi kinnitab vallavolikogu oma otsusega vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja ning sellesse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta seaduses sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele. Sellisel juhul peab vallavolikogu tingimustele mittevastavate isikute kohta tegema motiveeritud otsuse nende isikute nimekirja kandmisest keeldumise kohta. Vaidlusaluses otsuses on aga märgitud, et kõik maatüki nr 228 kohta taotluse esitanud isikud – FIE K. S. , AS Perevara ja FIE-d T. L. ning U. T. - vastavad

-s sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele ja tegelevad Jõgeva vallas põllumajandusliku tootmisega. Otsustuse tegemise õigusliku alusena ei ole 4 viidatud ka Korra §-le 10 lg 1, mis on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamata jätmise õiguslik alus. Seega on lähtudes otsuse nr 35 põhjendusest, selles viidatud õiguslikest alustest (

§ 233

lg 6, Korra § 10 lg 5) ja otsuse resolutsiooni sõnastusest (mitte kinnitada ühtegi isikut kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks maatüki nr 228 osas) nähtuvalt ringkonnakohtu hinnangul siiski tegemist vallavolikogu otsustusega, mis on tehtud olukorras, kus ühe maatüki kasutusvaldusesse saamiseks on avalduse esitanud mitu isikut ja nad ei saavuta maatüki kasutusvaldusesse saaja osas vallavolikogu poolt antud tähtajaks kokkulepet. Samas on seda otsust võimalik mõista ka selliselt, et kuna vallavolikogu ei pidanud võimalikuks maatüki nr 228 osas

§ 233

lg 6 ja Korra § 10 lg 5 alusel oma eelistust väljendada, siis keeldus volikogu sel põhjusel kinnitamast vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja. Ka viimasel juhul jääb ringkonnakohus oma seisukoha juurde, et seadus ei võimalda jätta vallavolikogul vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja

§ 233

lg 6 ja Korra § 10 lg 5 kinnitamata juhul, kui vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kantud isikud vastavad seaduses sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele. Sellele on muuhulgas viidatud ka Riigikohtu 26.02.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-08, mille p-s 14 on märgitud, et: „Seega võib kohalik omavalitsus juhul, kui taotlejad sama maatüki osas kokkulepet ei saavuta, ka kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda mitu taotlejat, kuid ka need isikud peavad vastama maa kasutusvaldusesse saajatele seaduses sätestatud nõuetele.“ Eeltoodust tulenevalt võiks iseenesest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamata jätmise aluseks olla asjaolu, et ükski maa kasutusvaldusesse taotleja ei vasta põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele, millise asjaolu esinemist aga asja materjalidest ei nähtu ja mis ei ole olnud ka nn. vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamata jätmise otsuse põhjenduste kohaselt selle otsuse andmise aluseks. Vaidlusaluses otsuses on põhjendatud, et volikogu ei pea vajalikuks eelistada ühte põllumajandustootjat teistele, kuna see looks ühele põllumajandustootjale võrreldes teistega eelised, ning et

§ 233

lg 6 annab vallavolikogule küll õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta vallavolikogu seda eelistust tegema. See põhjendus ei saa aga olla aluseks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamata jätmisele ega ka mitme taotleja puhul eelistuse tegemata jätmisele, sest sellist võimalust

§ 233lg-st 6 või Korra § 10 lg-st 5 ei tulene.

11. Nagu juba eelnevalt märgitud, tuleb ringkonnakohtu arvates vaidlusalust otsust käsitleda vallavolikogu otsustusena, mis tehakse olukorras, kus ühe maatüki kasutusvaldusesse saamiseks on avalduse esitanud mitu isikut ja nad ei saavuta maatüki kasutusvaldusesse saaja osas vallavolikogu poolt antud tähtajaks kokkulepet. Sellisel juhul tuleb vallavolikogul lähtuda

§ 233

lg-st 6 ning Korra § 10 lg-test 3 ja 5, mille kohaselt seatakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus ühe isiku kasuks ning juhul, kui vallavolikogu poolt määratud tähtajaks kirjalikku kokkulepet ei esitata, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul, kellel tuleb selleks rakendada

§-s 233 lg-s 6 ja Korra § 10 lg-s 5 sätestatud eelistuskriteeriume, et taotluse esitanud isikute vahel valik teha. 12.

§ 2

järgi on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks.

3. osa näeb viidatud eesmärgist tulenevalt ette ka vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise ning

§ 233

lg 1 järgi algab see protsess konkreetse vallavalitsuse poolt sellise maa pindala 5 väljaselgitamise ja kasutusvaldusesse antavate maatükkide piiritlemisega ning teate avalikustamisega vastava plaani avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta. Korra §-de 2 lg 1 ja 14 lg 3 järgi korraldab kasutusvalduse seadmist ja teeb maa kasutusvaldusesse andmise otsuse maavanem.

-st ega Korrast ei tulene, et kohalikul omavalitsusel, s. h vallavolikogul oleks õigus otsustada selle üle, kas juba välja kuulutatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise protsess viiakse lõpule või mitte. Seega tuleb vallavolikogul juhul, kui vaba põllumajandusmaana kasutusvaldusesse antava ja sellisena avalikustatud maatüki kohta on tähtaegselt esitanud maa kasutusvaldusesse saamise taotluse mitu isikut, kes vastavad vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele, esitada maavanemale vastav ettepanek selle kohta, kellele tuleks konkreetne maatükk kasutusvaldusesse anda, kasutades selleks

§ 233lg-s 6 ja Korra § 10 lg-s 5 sätestatud eelistuskriteeriume.

Nagu juba märgitud, otsustab

§ 233

lg 6 ja ka Korra § 10 lg 5 kohaselt juhul, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel vallavolikogu poolt määratud tähtajaks kokku ei lepi, maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Samades paragrahvides eelistuse tegemise kohta märgitu, et vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat teatud kriteeriumite alusel, ei tähenda, et sätte selline sõnastus annaks vallavolikogule õiguse ühe maatüki osas mitme taotleja olemasolul oma eelistust üldse mitte väljendada ja maavanemale seega omapoolne ettepanek üldse tegemata jätta. Seega ei ole õige Jõgeva Vallavolikogu ja Tartu Halduskohtu seisukoht, et

§ 233

lg 6 ei kohusta vallavolikogu omapoolset eelistust tegema ja seda maavanemale vallavolikogu ettepanekuna edastama. 13. Samuti ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et sellises olukorras tuleb maatüki nr 228 osas maa kasutusvaldusesse andmine otsustada maavanemal.

§ 233

lg 6 alusel tehtav otsus on kaalutlusotsus ja maavanemal ei ole iseenesest kohustust ka volikogu poolt tehtud ettepanekuga nõustuda, kuid

ja Korra järgi ei ole maavanema pädevuses otsustada ise selle üle, keda taotlejatest eelistada.

1. Põhjendatud ei ole ka halduskohtu väide, et Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsus nr 35 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Miks ja millistest põhjendustest tulenevalt halduskohus sellisele seisukohale jõudis, halduskohtu vaidlustatud otsusest ei selgu. Vastavate põhjenduste puudumisest hoolimata ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsusega nr 35 otsustas volikogu mitte kinnitada vaba põllumajandusmaa maatüki nr 228 saajat, sest ei pidanud vajalikuks ühe põllumajandustootja eelistamist võrreldes teistega. Seega otsustas vallavolikogu mitte teha maavanemale ettepanekut maatüki nr 228 osas maa kasutusvaldusesse andmise otsustamiseks. Kuna Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsus nr 35 otsus on lõplik, siis on selle tagajärjeks see, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetlus ei jätku ja maatükki nr 228 ühegi taotleja kasutusvaldusesse ei anta. Seega otsustas volikogu lõplikult maa kasutusvaldusesse taotlejate, sealhulgas kaebuse esitaja õiguse üle saada nimetatud maatükk seaduses sätestatud korras kasutusvaldusesse.
2. Esitades Korra alusel kohalikule omavalitsusele avalduse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks algatasid avalduse esitajad seega HMS §-de 14 lg 1 ja 35 lg 1 mõistes haldusmenetluse. HMS § 43 järgi lõpeb haldusmenetlus muuhulgas ka haldusakti andmise või toimingu sooritamisega. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise menetlus lõpeb

§ 233lg 6 ja Korra § 14 lg 3 järgi maa kasutusse andmise korraldaja e.

maavanema otsusega maa kasutusvaldusesse andmise kohta, mis on oma olemuselt haldusakt. Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsusega nr 35 otsustas volikogu mitte kinnitada vaba põllumajandusmaa maatüki nr 228 saajat ja seega ka mitte teha maavanemale ettepanekut 6 maatüki nr 228 osas maa kasutusvaldusesse andmise otsustamiseks. Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsuse nr 35 tagajärjeks on see, et otsus vaba põllumajandusmaa maatüki nr 228 kasutusvaldusesse andmise kohta jääb andmata. HMS § 43 lg 2 kohaselt juhul, kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsus nr 35 on haldusakt ning K. S. võis esitada selle osas tühistamis- ja kohustamiskaebuse ning tema kaebused tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Jõgeva Vallavolikogu 29.04.2010 otsuse nr 35 ja teeb Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutuse vaadata uuesti läbi Võduvere külas asuva maatüki nr 228 (Sirli katastriüksus, katastritunnus 24802:005:0078) kasutusvaldusesse andmise küsimus ja teha asjas uus otsus.

1. Tulenevalt sellest, et kaebaja apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldatakse ning lähtudes HKMS §-dest 92 lg 1 ja 93 lg 4 määrab ringkonnakohus uuesti kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 9, 30, 32) on kaebaja menetluskuludeks esimese astme kohtus olnud riigilõiv 250 krooni ja apellatsioonikohtus riigilõiv 250 krooni ning õigusabikulud summas 12 600 krooni. Halduskohtumenetluses mõistetakse isiku kasuks välja üksnes need menetluskulud, mis on isiku poolt juba kantud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus, vaid õigusabikulud peavad olema reaalselt tasutud (vt. nt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-06, p 17; 25.03.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-06, p 18). Riigikohtu praktikas on asutud ka seisukohale, et üksnes advokaadi kinnitus selle kohta, et arve on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-00, otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-08, otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-08, otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-08). Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08). Kaebaja poolt kantud menetluskuludeks saab käesoleval juhul lugeda üksnes tasutud riigilõivusid kokku summas 500 krooni e. 31,96 eurot, mistõttu tuleb 31,96 eurot Jõgeva Vallavolikogult Kalju Sopp´i kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebusele lisatud AB Uno Feldschmidt OÜ arvel nr 35 märgitud õigusabikulude summat 12 600 krooni (814,70 eurot) ei saa vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, sest ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et K. S. oli apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga 18.10.2010 või ka hiljem arvel märgitud 12 600 krooni õigusabi osutajale tasunud. 18.10.2010 välja antud arvel nr 35 on kirjas, et arvel märgitud summa tuleb õigusabi osutajale tasuda 7 päeva jooksul. Arvele on ka trükitud, et arve on makstud sularahas 19.10.2010 ja orderi nr
2. Samas esitas kaebaja esindaja advokaat U. Feldschmidt ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse koos lisadega 18.10.2010 digitaalselt. Seega ei olnud kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga 18.10.2010 õigusabikulusid tasunud ning ringkonnakohtule ei ole ka hiljem esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et K. S. on 19.10.2010 sularahas või hiljem mingil muul viisil õigusabi osutajale 12 600 krooni tasunud. Seega puudub ringkonnakohtul alus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja arvel nr 35 märgitud õigusabikulude summat. Einar Vene Agu Timmi 7 Maili Lokk