3-10-285/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010, Tartu Haldusasja number 3-10-285 Haldusasi Jaak Reinomäe kaebus Viru Vangla 18.12.2009 käskkirja nr 6.-3/2839-D tühistamiseks ja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Jaak Reinomäe ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
3. oktoober 2010 Menetlusosalised Kaebaja - Jaak Reinomägi Vastustaja - Viru Vangla, esindaja Jaanika Kõrgmaa RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Viru Vangla apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
5. oktoobrist
6. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
7. Jaak Reinomägi esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 18.12.2009 käskkirja nr 6.-3/2839-D „Kinnipeetav Jaak Reinomägile distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamiseks. Kaevatava käskkirja kohaselt pani Jaak Reinomägi 20.11.2009 kell 08.10 toime distsiplinaarnõuete rikkumise, kuna ta ei suhtunud heaperemehelikult vangla varasse, lõhkudes temale vangla poolt väljastatud madratsi katte. J. Reinomäge karistati vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p-des 1, 4 ning Viru Vangla kodukorra p-des 8.1.1, 8.1.6 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja madratsi katet lõhkunud, vaid teavitas vangla administratsiooni 20.11.2009, et madratsi kate on katkine ning esitas taotluse madratsikatte väljavahetamiseks. Vanglatöötajad lõhkusid läbiotsimise käigus madratsi katte ära, madratsikate on rebenenud õmblusest. Distsiplinaarmenetluse käigus rikuti kaebaja suhtes menetlusnorme, mille õigusvastasuse tuvastamist kaebaja taotleb koos haldusakti tühistamisega. Kaebajale ei tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli lisasid, menetluse algusest ei ole samuti kaebajat teavitatud. Distsiplinaarmenetluseprotokoll ei ole sama, mida kaebajale tutvustati 17.12.
8. Haldusakt ei ole üheselt mõistetav, puudub märge selle kohta millal madrats lõhuti. Samuti ei ole käskkirja allkirjastanud selleks pädev ametiisik. Vangla ei registreeri nõuetekohaselt taotlusi ja ei edasta neid läbivaatamiseks pädevale ametiisikule. Kaebaja esitas vanglale taotluse distsiplinaarmenetluse uuendamiseks seonduvalt uute tõenditega tema suhtes tehtud karistuse määramise ettepaneku kehtetuks tunnistamiseks.
9. Viru Vangla taotles jätta J. Reinomäe kaebus rahuldamata. VangS § 67 p-de 1, 4 kohaselt tuleb kinnipeetaval täita vangla sisekorraeeskirja sätteid ja suhtuda vangla poolt antud esemetesse heaperemehelikult ning pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Kaebaja keeldus toimunu kohta seletuste andmisest pärast inspektor-kontaktisiku Õ. R. ettekandega nr 4705 tutvumist ning kaebajale tutvustati koos distsiplinaarmenetluse protokolliga ka selle lisasid, kuid dokumente kaebajale kätte ei antud, kuna varasemalt on ta tõendeid hävitanud. Kaebaja keeldus ka protokolli allkirjastamast, mille kohta tehti vastavad märked. Usutav ei ole, et kaebajale anti varasemalt tutvumiseks teine protokoll, kaebaja võinuks teha protokollile oma märkmeid, et edaspidi tuvastada protokollisamasus. Haldusakt on üheselt mõistetav ning sinna on tehtud märge, et kaebaja teavitas katkisest madratsiriidest 20.11.2009 kell 08.10 hommikuse loenduse ajal. Tõenäoline ei ole, et vanglatöötajad on madratsiriide lõhkunud, kuna vanglaametnikel puudub sellekohane huvi. Käskkirja on allkirjastanud selleks pädev ametiisik, kuna allkirja andnud ametnik määrati käskkirjaga üksuse juhi puhkusel oleku ajaks tema ülesandeid täitma. HALDUSKOHTU LAHEND
10. Tartu Halduskohus rahuldas
11. aprilli 2010 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Viru Vangla 18.12.2009 käskkirja nr 6.-3/2839-D ja mõistis Viru Vanglalt välja 250 krooni riigilõivu riigituludesse. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vanglaametnikud faktiliselt tõendanud madratsikatte lõhkumist kaebaja poolt. Ettekandes nr 4705 ei ole märgitud, et J. Reinomägi lõhkus madratsiriide, vaid et ta kandis hommikuse loenduse ajal 20.11.2009 kell 8.10 ette, et temale vangla poolt väljastatud madratsi kate on madratsi luku lühemast küljest 20 cm ulatuses katki rebenenud. Seega ei ole tõendatud, et madratsiriie on katki rebenenud J. Reinomäe süül. Samas on J. Reinomäe väitel madratsiriie rebenenud ajal, mil vanglaametnikud teostasid läbiotsimist. Kuna tõendatud ei ole kaebaja süülise käitumise läbi madratsiriide rebenemine, puudub alus J. Reinomäele distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristusena rangeim karistus – kartserisse paigutamine, mis ei oleks proportsionaalne karistus ka juhul kui oleks tuvastatud, et madratsi kate on rebenenud kaebaja käitumise tõttu. Madratsiriide rebenemine ei ole nii suur materiaalne kahju vanglale, et selle eest tuleks kohaldada kartserisse paigutamist. Tuvastamist on leidnud asjaolu, et kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli koos lisadega, kuid kaebajale ei ole neid kätte antud. Samas võib haldusmenetlust tulenevalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg 3 p-st 1 läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui on vajalik viivituseta tegutseda. Samuti ei pidanud vangla võimalikuks menetluse uuendamist, kuna distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oleks seega möödunud. Kaebajale on selgitatud, et täiendavaid väiteid võib esitada 2 vaidemenetluses. Kaebaja keeldus protokollile allkirja andmast, mida kinnitavad vanglaametnike märked protokollil. Omakäelisi märkeid kaebaja protokollile ei ole teinud. Kui kaebaja oleks protokollile omapoolse märke teinud, ei oleks tõusetunud küsimust, et hilisemalt anti kaebajale tutvumiseks teine protokoll, kuna kaebaja märge oleks jäänud protokollile. Samas ei ole usutav, et vangla koostas juhtumi kohta mitu distsiplinaarmenetluse protokolli, kuna selleks puudus vajadus. Tõene ei ole kaebaja märkus, et vaidlustatud haldusaktile on alla kirjutanud ebapädev ametiisik, kuna Viru Vangla direktori 01.12.2009 käskkirjaga nr 3.1-3/496 määrati seoses üksuse juhi puhkusel viibimisega tema ülesandeid täitma Õ. R. Seega on käskkirja allkirjastanud selleks pädev ametiisik. Analüüsimisele ei kuulu kaebaja väidetu, kes ja millal vangla kinnipeetavate poolt esitatud taotlusi registreerib, kuna see ei ole kaebuse esemeks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12. J. Reinomägi esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
13. aprilli 2010 otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt sisaldab halduskohtu otsus asjaolusid, mis ei vasta ei kaebaja ega vastustaja poolt esitatule ning on esitatud kujul, mis kahjustavad kaebaja õigusi. Halduskohus ei nõudnud kaebajalt kirjalikku vastust vangla vastusele esialgse kaebuse kohta. Kaebajalt võeti võimalus enne tehtavat kohtuotsust esitada seaduspärane taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks, nii, et kohtunik saaks objektiivse otsuse teha. Eeltoodu viitab halduskohtu erapooletusele. Viru Vangla viitas, et kaebaja ei ole esitanud varasemalt taotlusi madratsi või selle katte vahetamisega seoses. Viru Vangla ei registreeri esitatud taotlusi ja ei menetle neid seaduspäraselt, mille kohta esitas kaebaja tõendi kohtuistungil, kuid halduskohus seda ei arvestanud. Distsiplinaarmenetlust teostati ilma kaebaja osaluseta, kuna teda ei teavitatud enne distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist menetluse algatamisest. Kaebajale ei esitatud 17.12.2009 tutvumiseks protokolli lisasid, sest nende hulgast puudus teade, millega tulnuks kaebajat esmalt teavitada menetluse algatamisest. Halduskohus eiras antud asjaolu. Vangla ei registreerinud vastavalt asjaajamiskorra ühtsete aluste §-le 17 distsiplinaarmenetluse protokolli, mis võimaldab dokumente võltsida ja mida vangla teenistujad ka tegid. Halduskohus ei arvestanud asjaolu, et koheselt peale käskkirja andmist pöörati kaebajale määratud karistus täitmisele, mis välistas varem esitatud pöördumiste seaduspärase menetluse.
14. Apellatsioonkaebuse esitas ka Viru Vangla, paludes tühistada Tartu Halduskohtu
15. aprilli 2010 otsuse osas, millega tühistati Viru Vangla 18.12.2009 käskkiri nr 6.-3/2839-D ning teha selles osas uus otsus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Ettekandes nr 4705 ei saagi J. Reinomäe süü otseselt väljenduda, kuna selle, kas isik on rikkumise toime pannud, pidi välja selgitama menetlus. Nõustuda ei saa seisukohaga, et J. Reinomäe süü madratsi katte lõhkumises ei ole tõendatud. Võimalik ei olnud koguda otseseid tõendeid J. Reinomäe süü kinnituseks. Kahtlust äratav on aga J. Reinomäe väide, et ametnikud lõhkusid madratsi katte septembri kuus ning tema teavitas juhtunust alles 20.11.
16. Kuna J. Reinomägi on väga pretensioonikas kinnipeetav, oleks ta koheselt septembris esitanud pretensiooni vanglaametnike tegevusele või sellele tähelepanu juhtinud. 3 J. Reinomäele anti võimalus selgituste andmiseks, samuti teavitati teda menetluse alustamisest. 17.12.2009 tutvustati talle distsiplinaarmenetluse protokolli ja 18.12.2009 käskkirja nr 6.-3/2839-D. Nõus ei saa olla halduskohtu järeldusega, et isegi kui J. Reinomäe süü leidnuks tõendamist, oleks tema karistamine kartserikaristusega ebaproportsionaalne. Kaebaja omas eelnevalt 12 kehtivat distsiplinaarkaristust, talle on määratud karistuseks nii noomitusi, lühiajalise kokkusaamise keelde kui ka kartserisse paigutamisi. Karistades kinnipeetavat kergema karistusega, võib see anda talle signaali, et lõhkumine on lubatav või väheoluline. Peale selle on kaebajat varasemalt juba 2-l korral vangla vara lõhkumise eest karistatud. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 92 lg 2 kohaselt tulnuks halduskohtul jagada kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, kuid halduskohus nõudis vanglalt välja kogu riigilõivu summas 250 krooni.
17. J. Reinomägi vaides Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on ringkonnakohus võtnud Viru Vangla apellatsioonkaebuse seadusevastaselt menetlusse, kuna vangla kaebusele ei ole lisatud volikirja või esindaja volitust tõendavat dokumenti, kuigi kaebuses on märgitud kaebuse esitajana Eve Kangro kui Viru Vangla volitatud esindaja. Kuna Viru Vangla kaebaja süüdistamisel ja hiljem karistamisel rikkus põhiseadust, rikkus ka halduskohus põhiseaduse §-i
18. Menetlust, mis vastaks seadusele, pole Viru Vangla antud asjaga seoses teostanud.
19. Viru Vangla ei nõustu J. Reinomäe apellatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja taotleb menetlustoimingutes õigusvastasuse kindlakstegemist, kuid ei ole täpsustanud, milliste toimingute õigusvastasuse tuvastamist ta soovib. Kui J. Reinomäe eesmärk on tuvastada distsiplinaarmenetluse käigus teostatud toimingute õigusvastasus, siis on see nõue hõlmatud distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise nõudega ning eraldi huvi õigusvastasuse tuvastamiseks puudub. Arusaamatu on, milline on kaebaja huvi distsiplinaarmenetluse käigus teostatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning mida reaalselt kaebaja saavutada soovib. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
21. aprilli 2010 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid oma otsuses korrata.
22. Esmalt annab ringkonnakohus oma seisukohad seonduvalt J. Reinomäe poolt esitatud apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et ta ei nõudnud kaebajalt vastustaja vastusele kirjalikku arvamust. HKMS § 12 lg 7 kohaselt on sellise arvamuse küsimine vajalik, kui see on vajalik asja kiirema ja õigema lahendamise huvides. Antud juhul oli kaebajal võimalik anda oma arvamus suuliselt kohtuistungil, millist võimalust kaebaja sai ka kasutada. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja seisukohaga, et halduskohus rikkus menetlusnorme sellega, et ei andnud talle võimalust enne kohtuotsuse tegemist esitada parandusi kohtuistungi protokollile. TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Protokoll allkirjastati 28.04.2010 (tl 70) ja see väljastati kaebajale samal päeval (tl 71) ning kaebaja sai selle kätte 03.05.
23. Kaebaja esitas parandused protokollidele 04.05.2010 (tl 78-80). 06.05.2010 on halduskohus kaebajale teatanud, et lisab tema seisukohad haldusasja 4 toimikusse (tl 81). Seadusest ei tulene seadusest halduskohtule nõuet, et kohtuistungi protokoll oleks allkirjastatud piisava ajavaruga, et menetlusosalisel oleks enne kohtuotsuse tegemist võimalik sellele esitada omapoolsed parandused. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et halduskohus lähtus asja lahendamisel vajalikul määral nii kaebaja seletustest kui ka teistest asjas kogutud tõenditest. Miski ei viita sellele, et kui kaebaja parandus oleks protokolli sisse viidud, oleks kohtuotsus olnud teistsugune Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kaebajat ei teavitatud enne distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist menetluse algatamisest. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, püüti kaebajale tutvustada teatist distsiplinaarmenetluse algatamise kohta 17.12.2009 (tl 9), kuid kaebaja keeldus sellele allkirja andmast. Samal päeval on kaebaja keeldunud ka seletuskirja andmisest (tl 8). Kuigi ka distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud 17.12.2009 (tl 6), ei saa kuidagi nõustuda eeltoodud materjalide alusel kaebajaga, et teda ei teavitatud enne distsiplinaarmenetluse algatamisest. Kaebaja on keeldunud ka distsiplinaarmenetluse protokolli allkirjastamast. Inspektor-kontaktisiku V. N. õiendi kohaselt (tl 46) anti kaebajale võimalus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, kuid neid ei antud talle kambrisse, kuna eelnevalt oleks ta materjalid peaaegu hävitanud. Seega on ümber lükatud kaebaja väide, et talle ei tutvustatud protokolli lisasid. Lisade mittetutvustamise väite vastu räägib ka asjaolu, et kaebaja esitas need koos kaebusega halduskohtule. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja rikub seadust sellega, et ei registreeri distsiplinaarmenetluse protokolli. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust väita, et vastustaja on esitatud distsiplinaarmenetluse protokolli võltsinud. Selleks puuduvad vastustajal ka põhjused. Ringkonnakohtu istungil leidis kaebaja, et distsiplinaarmenetluse määramise käskkiri kuulub tühistamisele ka seetõttu, et see on koostatud ametniku poolt, kellel puudus õigus distsiplinaarkaristust määrata. VSkE § 15 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigus üksuse juhil või vangistusosakonna juhatajal vanglas, kus ei ole üksusi. Distsiplinaarkaristuse määras Õ. R. viienda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes ning seega ei ole ka see asjaolu vaidlustatud käskkirja tühistamise aluseks.
24. Järgnevalt esitab ringkonnakohus oma seisukohad seonduvalt Viru Vangla apellatsioonkaebusega. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebaja süü madratsi katte lõhkumises on tõendatud. Nagu nähtub ettekandest nr 4705 (tl 7), teavitas kaebaja 20.11.2009 hommikul ise inspektor-kontaktisikut sellest, et tema madratsi kate on lõhutud. Samuti selgitas ta, et madratsi kate lõhuti vanglaametnike poolt läbiotsimise käigus. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt on distsipliinirikkumine toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Samuti on leitud, et vanglaametnikel puudus põhjus lõhkuda vangla vara. Ringkonnakohtu arvates ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud selliseid tõendeid, et kaebaja teadlikult ja tahtlikult lõhkus ära oma madratsi katte. Välistada ei saa kaebaja poolt väidetut, et madratsi kate võis katki minna läbiotsimise käigus. Samuti viitab sellele, et tegemist ei ole kaebaja tahtliku tegevusega ka asjaolu, et kaebaja ise informeeris toimunust vastustaja ametnikke, mida ei teeks isik, kes on toime pannud tahtliku distsipliinirikkumise. Kuna puuduvad kaebaja süüd kinnitavad asjaolud ning on tekkinud põhjendatud kahtlused madratsi katte purunemise asjaolude osas, siis kuuluvad need kahtlused tõlgendamisele kaebaja kasuks. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudub alus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja apellatsioonkaebusega, et halduskohus on ebaõigesti välja toonud oma kaalutlused karistuse ebaproportsionaalsuse kohta. Kaebaja poolt tahtlikult vangla vara lõhkumise korral ei oleks välistatud ka tema karistamine kartserisse paigutamisega. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebusega ka selles, et halduskohus rikkus seadust sellega, et mõistis vastustajalt välja kogu riigilõivu summas 250 krooni. 5 Ringkonnakohtu arvates on see igati põhjendatud. Kaebaja põhiliseks sooviks halduskohtule kaebuse esitamisel oli talle määratud distsiplinaarkaristuse tühistamine. Lisaks oli ta soovinud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Samas ei oleks kaebuse rahuldamine toimingu õigusvastasuse tuvastamise osas toonud talle tema poolt soovitud tagajärgi. Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 6 Agu Timmi