lg 3, mis nõuab töötajate esindaja koondamise korral tööinspektori nõusolekut ning talle on makstud koondamisel hüvitisi, mis lähtuvad teenistujate esindajale ette nähtust. Kaebajale ei ole teada, millise põhjendusega taotlusega pöördus vastustaja tööinspektori poole ning kuna ta sai alles 14.01.2011 vastustajalt koondamiskäskkirja, ei olnud talle teada vastustaja põhjendus koondamisele. Kaevatava käskkirja saamisel ilmnes, et see ei sisaldagi mingit põhjendust, miks eelistati Harku ja Murru Vangla üldosakonna spetsialisti ametikohale O.K. aga mitte teda. Vastustaja ei ole üldse kaalunud, keda eelistada, see nähtub kaevatavas käskkirjas osundatud õigusaktide sätetest. Seega on vastustaja rikkunud
lg 2 p 4, mille kohaselt peab teenistusest vabastamise käskkiri vastama haldusdokumentidele esitatavatele nõuetele ja sisaldama andmeid vabastamise aluse formuleeringule viitega seaduse paragrahvile, lõikele, punktile. Riigikohtu 21.06.2010 lahendi nr 3-3-1-42-10 p-s 15 märgitakse, et
lg.2 puhul peab teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama kriteeriume, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Murru Vangla direktori 21.12.2010.a. käskkirja nr. 546-p p 1, mille kohaselt S. E. vabastati Murru Vangla üldosakonna referendi ametikohalt koondamise tõttu alates 15.01. 2011 seoses teenistujate koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähenemisega, on eeltoodud põhjustel seadusvastane ja kuulub tühistamisele.
Kaebuse esitaja loobub teenistusse ennistamisest ja taotleb vastustajalt
Kaebuse esitaja ametipalk oli 10 000 kr. Vastustaja seisukohad kaebuse esitaja 2 volituste puudumisest Harku vangla töötajate poolt valitud töökeskkonna volinikuna on otsitud ja vastuolulised. Esiteks ei ole teenistujad sellekohast otsust vastu võtnud. Teiseks, vastustaja käsitles kaebuse esitajat teenistuse lõpetamisel töötajate esindajana ning alles kohtuvaidluse käigus asub ta vastupidisele seisukohale. Vastustaja seisukohtade diametraalne muutmine kohtuvaidluse käigus ei ole aktsepteeritav, seeläbi ei muutu kaebuse esitajaga teenistuse lõpetamine seaduslikuks. TTOS § 17 kohaselt on töökeskkonnavolinik töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes ning tema volitused kehtivad kuni neli aastat (lg1). Ettevõtte üleminekul kehtivad töökeskkonnavoliniku volitused nende lõppemiseni, kuid mitte kauem kui üks aasta üleminekust arvates (lg 11 ). Kaebuse esitaja valiti Harku vangla töökeskkonnavolinikuks 12.11.2008 koosoleku otsusega. 01.04.2010 liideti Harku ja Murru vangla üldosakonnade funktsioonid ja kaebuse esitaja viidi õiguslikult üle Murru vangla üldosakonda referendi ametikohale. Faktiliselt jätkas ta Harku vanglas seniste funktsioonide täitmist – seda nii asukohalt kui töökohustustelt, mis nähtub tema ametijuhendist. TTOS §17 lg 3 sätestab, et ettevõttes, mis koosneb mitmest territoriaalselt eraldatud struktuuriüksusest või kus töötatakse vahetustega ja kus struktuuriüksuses või vahetuses töötab korraga üle kümne töötaja, valivad töötajad igasse struktuuriüksusse või vahetusse ühe töökeskkonnavoliniku. TTOS §17 lg 4 kohaselt on tööandja kohustuseks korraldada töökeskkonnavolinike valimisteks töötajate üldkoosolek, milles kõigil töötajatel on võimalik osaleda kas otse või lihtkirjalikult volitatud isiku kaudu. Vastustaja aktsepteeris, et kaebuse esitaja jätkas eraldi asuvas struktuurüksuses (Harku vanglas) töötajate esindamist. 01.04.2010 viidi Harku vangla üldosakonnast Murru vangla üldosakonda üle lisaks kaebajale ka J. U. (peaspetsialist), kes oli samuti töötajate esindaja – Harku vangla töökeskkonna spetsialist. Üleviimisel pöördusid nad koheselt Murru üldosakonna juhataja poole küsimusega, kas nad peavad töötajate esindaja funktsioone Harku vanglas jätkama. Vastus oli, et peavad, sest muidu ei olegi seal seaduses ettenähtud töötajate esindajaid. Kuivõrd vastustaja kinnitas, et nende volitused kehtivad, jätkasid S. E. ja J. U. töötajate esindajate kohustuste täitmist, näiteks viimati korraldasid nad Harku vanglas kahele ametniku töötingimuste parandamise, rajades neile kabineti. Vastustaja möönab vastuses, et lähtudes
lg 3, käsitles ta kaebuse esitajat teenistujate esindajana, mistõttu taotles tema koondamiseks tööinspektori nõusolekut. Järelikult tuli vastustajal eelistada kaebuse esitajat
Vastustaja poolt vastusele lisatud teenistujate võrdlustabelit ei ole kaebuse esitajale enne kohtuvaidlust tutvustatud. Millal ja kes on selle koostanud ei ole kaebuse esitajale teada, aga ilmselgelt sisaldab see ebaõigeid andmeid tema kui töötajate esindaja kohta. On alust arvata, et vastustaja on tabelit korrigeerinud kohtuvaidlust arvestades, sest J. U., kes 01.04.2010 samadel alustel kaebajaga Murru vangla üldosakonda üle toodi ja alates 15.01.2011 koondati, on võrdlustabelis erinevalt kaebuse esitajast jätkuvalt töötajate esindaja. Esitatud dokument ei ole usaldusväärne tõend, kaebaja palub kohtul seda mitte arvestada. Vastustaja ei ole kaevatavas käskkirjas sõnagagi põhistanud oma kaalutlusotsust ametnike koondamisel
Seega on oluliselt rikutud seaduses sätestatud nõuet ning vastustaja otsitud väited, et kaebajale olid otsustamise alused teada ning isiku ja tema oskuste kirjalik arvustamine avalikus dokumendis võib isiku tundeid riivata, ei vasta tegelikkusele ning on otseses vastuolus kehtiva kohtupraktikaga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-10 p 15). Suuliselt teatati kaebuse esitajale üksnes seda, et ta koondatakse, kuna referendi ametikohta üldosakonnas enam ei ole. 21.12.2010 tööinspektor – juristi otsusest nähtub, et vastustaja oligi sellisel arusaamal, rõhutades taotluses tööinspektorile, et alates 15.01.2011 ei ole Murru vangla koosseisus enam üldosakonna referendi ametikohta, jättes tähelepanuta, et tegelikult ei olnud olemas enam ka sellist osakonda nagu kaebuses selgitatud. Vastustaja ilmselt ekslik arusaam üksnes referendi ametikoha likvideerimisest Murru vangla üldosakonnas tingis faktiliselt olukorra, kus kaebuse esitaja eelisõigust teenistusse jäämisel ei kaalutud. Eeltoodu on tõendatud kaevatava käskkirjaga, kust puudub igasugune
§-st 116 lg 2 lähtuv põhjendus. Väär on vastustaja seisukoht, et kaebuse esitaja peaks kaebuses välja tooma asjaolusid või valdkondi, kus ta reaalselt oleks O. K. parem. Kaebuse esitaja oli töötajate esindaja ning vastustaja möönab, et tunnustas kaebuse esitajat töötajate esindajana kuni 3 kohtuvaidluseni. Seega puudus vajadus ametnike teenistusalaste näitajate võrdluseks, sest kaebuse esitajal oli seadusest tulenev eelisõigus teenistusse jäämiseks. Aga isegi juhul, kui kaebuse esitaja ei oleks olnud töötajate esindaja, ei ole tal antud juhul kohustust tõendada oma teenistusalast paremust, sest vastustaja ei ole kaevatavas käskkirjas toonud välja kriteeriumeid, miks O. K. teenistusse jätmisel eelistas. Vastustaja ei võrrelnud koondamisel ametnikke, mis tulenevalt
lg 2 oli otseselt tema kohustus, mistõttu väita, et kohtule kaebuse esitanud ametnik peaks seda tema asemel kohtuvaidluses tegema on kohatu, vastuolus seaduse ning kehtiva kohtupraktikaga. Vastustaja poolt osundatud ja tsiteeritud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-37-09 p.13 ei toeta tema seisukohti, vastupidi, Riigikohus on selles lahendis rõhutanud vastustaja kohustust järgida ametnike koondamisel
Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud teenistusest vabastamist
lg 1 märgitud asjaolude puudumise tõttu, seega vastustaja need selgitused on asjassepuutumatud. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud teenistusest vabastamist ka
lg 3 alusel, kuid vastustaja poolt esitatud tõendid teenistusest jätkamisest keeldumisest, vajaksid väikest selgitust. Nimelt pakuti kaebuse esitajale ajutiselt äraoleva ametniku asendamise võimalust mõneks kuuks Tallinna vanglas. Arvestades pakutava töö ajutist iseloomu ja asjaolu, et kaebuse esitaja elab Laulasmaal, ei võtnud ta pakutavat ajutist lahendust vastu. Kaebaja taotleb Murru vangla direktori 21.12.2010 käskkirja nr 546-p p 1 tühistamist ja hüvitise 6 kuu ametipalga suuruses summas 3834,70 eurot väljamõistmist, samuti menetluskulude hüvitamist summas 1200 eurot. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb kaebajale vastu. Vastustaja leiab, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õiguspärane. Kuna kaebus on paljusõnaline ning esitatud väited vajavad sügavamat analüüsi esitab vastustaja kõigepealt oma seisukoha, vastuväited ning õiguslikud põhjendused Kaebaja töökeskkonna volituste kehtimise ja koondamissituatsioonis eelistatud isikuks olemise osas seejärel vastuväited kaebaja väidetele ametnike võrdluse ja koondamise põhjuste motiveerimise osas ning kokkuvõtte vastustaja taotlustega. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 17 lg sätestab, et töökeskkonna volinik on töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes ning tema volitused kehtivad neli aastat. Avaliku teenistuse seaduse (
) § 471 lg 1 sätestab, et tegevusvaldkonna ja ülesannete üleminekul teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse viiakse tegevusvaldkonna ja ülesannetega seotud ametikohtadel teenistuses olevad ametnikud, kelle ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ja teenistuse paikkond ei muutu ning ametipalk ja käesoleva seaduse alusel makstavad lisatasud ei vähene, üle teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse. Kui üleviimisel teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse muutuvad üleviidava ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus, teenistuse paikkond, väheneb ametipalk või vähenevad käesoleva seaduse alusel makstavad lisatasud, võib ametniku üle viia üksnes tema kirjalikul nõusolekul. Ametnik, kes nimetati ametisse teises riigi ametiasutuses või sama kohaliku omavalitsuse teises ametiasutuses, vabastatakse senisest ametist käesoleva seaduse § 127 lõike 1 alusel (lg 4).
lg 1 kohaselt vabastatakse ametist ametnik, kes nimetati või valiti riigi või kohaliku omavalitsuse teenistuses teisele ametikohale muus ametiasutuses, välja arvatud riigi osalusega ettevõtte juhtimis- või järelevalveorgani liikmeks. Lõige 2 sätestab, et ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel ametist hiljemalt kalendripäevast, mis vahetult eelneb teisele ametikohale asumiseks määratud kalendripäevale. S. E. viidi Harku vangla referendi ametikohalt üle Murru vangla referendi ametikohale
Harku vangla vabastas S. E. ametist vastavalt
§-le 127 lg 1 ja 2. Kuigi TTOS ei sätesta töökeskkonnavoliniku volituste lõppemise aluseid on selge, et volitused lõppevad teenistusest vabastamisega, kuna TTOS § 17 lg sätestab, et töötajad valivad enda hulgast töökeskkonna voliniku. 4 Seega peab töötajate poolt valitud töökeskkonna volinik olema sama asutuse palgaline teenistuja. Seega kuna S. E. teenistussuhe Harku vanglaga lõppes, lõppesid ka töötajate poolt antud töökeskkonnavoliniku volitused. Murru vangla töötajad ei ole aga S. E. oma esindajaks valinud. Kaebaja on seisukohal, et kuna tema näol on tegemist töötajate esindajaga, siis oli temal teenistusse jäämise eelisõigus. Kaebaja hinnangul on vastustaja tema sellekohast õigust tunnistanud, kuna tema koondamiseks küsiti luba tööinspektsioonilt ning koondamisel arvestati, et temale kui töötajate esindajale tuleb koondamisest pikemalt ette teatada. Vastustaja möönab, et tõlgendas õigusakte kaebaja kasuks ning arvestas etteteatamisajast puudu jäänud aja eest palka makstes kaebajaga kui töötajate esindajaga, kuna kaebaja oli Murru vangla teenistuses olnud vähem kui aasta ning seega oli ka töökeskkonnavoliniku volituste lõppemisest möödas vähem kui aasta. Sellekohaseks tõlgenduseks andis aluse
lg 3.
lg 3 sätestab, et ametniku, kes on seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks, võib vabastada teenistusest koondamise, ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse, mittevastava terviseseisundi, vanuse või teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise, distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu või atesteerimistulemuste põhjal tema esindajaks olemise ajal ja ühe aasta jooksul pärast seda ainult ametiasutuse asukoha tööinspektori nõusolekul. Lähtuvalt
E. ja L. K. (valiti Murru vangla töötajate poolt töökeskkonna nõukogusse 2010 oktoobris) koondamise. Tööinspektsioon kooskõlastas eelnimetatud ametnike koondamise, kuna ei tuvastanud, et koondamine oleks seotud nende tegevusega töökeskkonnavolinikena. Kuna vastustaja kohaldas õigusakte kaebaja suhtes soodsamalt ning täitis õigusaktides sätestatud kohustust, ei saa asuda seisukohale, et vastustaja võttis kaebajat kui teenistujate esindajat. Kaebaja viide 2010 aasta kevadel aset leidnud koondamissituatsioonile ja sellele, et siis arvestati kaebaja kui töötajate esindajaga ei ole asjakohane kuna siis olid kaebaja volitused tõesti kehtivad. Küll aga on nimetatud viide asjakohane tõendamaks vastustaja tegevust, mis näitab, et kehtivate volituste korral vastustaja tõesti arvestab nendega. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja selgitus, et ta ei teadnud tööinspektoriga suheldes koondamise põhjuseid. Mida antud väide peaks tõendama või muutma tema töötajate esindajaks olemise osas, seda kaebaja aga ei selgita. Isegi kui kaebaja eeldas, et tal töökeskkonnavoliniku volitused kehtivad, siis igatahes ei ole kaebaja neid volitusi Murru vanglas mitte kuidagi rakendanud, seega ei saanud tal tekkida arvamust, et koondamine võiks olla seotud millegi muuga kui Harku ja Murru vangla ühinemisega. Lähtuvalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et S. E. puudus
Kaebaja avaldab rahulolematust selle üle, et kaevatav käskkiri ei sisalda mingit põhjendust, miks eelistati teenistusse jäämisel O. K. aga mitte teda. Kaebaja teadis miks tema koondamisele kuulus. 13.12.2010 tutvus kaebaja koondamisteatega, samuti vestles kaebajaga osakonnajuhataja. Kaebaja teadis võrdlustabeli olemasolust (töövahend), kuid ei avaldanud soovi sellega tutvuda. Kaebajale olid teada võrdlemiskriteeriumid ning väites, et ta ei teadnud enda võrdlemisest O. K. on väär. Kaebajale öeldi, et võrdluses jäi O. K. peale ning miks. Õigusaktidest ei selgu, mis vormis tuleb teenistujale teatavaks teha kriteeriumid, mida tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse. Oluline on, et teenistuja neid teab. Antud juhul ei olnud vajalik teenistusest vabastamise käskkirja täiendav motiveerimine, kuna teenistusest vabastamise aluseks oli
lg 1 ning käskkirjas märgitud koondamise põhjuseks koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähenemine. Kuna puudub vaidlus selles, et seoses kahe vangla liitmisega ametikohad vähenesid, siis on käskkirja faktilised ja õiguslikud asjaolud esitatud õigesti selgesti ja üheselt mõistetavalt. Lähtuvalt eeltoodust ning asjaolust, et kaebajale olid koondamise otsus ja selle põhjused suuliselt teatavaks tehtud puudus vajadus nimetatud põhjuseid kirjalikult korrata. Asjaolu, et koondamise käskkiri oli dateeritud 21.12.2010 ning käskkirja tutvustati alles 14.01.2011 ei muuda haldusakti õiguspärasust. HMS § 61 lg 1 esimene lause sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Haldusakt tehti S. E. teatavaks 14.01.2011 samuti oli käskkirjas märgitud, mis hetkest käskkirjas märgitud teenistusest vabastamine aset leiab. Kaebaja 5 leiab, et töötajate esindajana oli tal teenistusse jäämise eelisõigus ning taotleb seetõttu tema koondamine õigusvastaseks tunnistamist ning rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja leiab, et koondamise käskkiri oleks pidanud sisaldama tema koondamise põhjuseid ja valiku tegemise aluseid. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal ei olnud kehtivaid volitusi töötajate esindajana, mistõttu ei pidanud koondamissituatsioonis temaga kui töötajate esindajaga arvestama. Seega võrreldi teda tavakorras Murru vangla üldosakonna spetsialisti O. K.. Kaebaja oli teadlik, et selles võrdluses on O. K. näitajad paremad. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud teda teenistusse jäämisel eelistama, kuid ei ole välja toonud ühtegi sellist asjaolu või valdkonda, kus ta reaalselt oleks O. K. ametialaselt parem. Riigikohtu 3-3-1-37-09 otsuse punktis 13 on asutud seisukohale, et
lg 2 näeb ette, et põhikohaga ametnike omavahelises võrdluses tuleb esmajärjekorras lähtuda nende tööalastest näitajatest. Kuna praegusel juhul ei olnud kohaldatavad kaks esimest eelnimetatud kriteeriumitest, siis tulnuks eelisõiguse otsustamiseks võrrelda ametnike teenistusalaseid näitajaid. Kuna kaebajale olid otsustamise alused teada ning isiku ja tema oskuste kirjalik arvustamine avalikus dokumendis võib isiku tundeid riivata ei pidanud vastustaja vajalikuks sellekohaste kaalutluste käskkirjas väljatoomist. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et S. E. oli peale 01.04.2010 töötajate esindaja TTOS § 17 lg 3 mõttes. Töötajad ei ole peale 01.04.2010 S. E. oma esindajaks valinud ning peale töösuhte lõppemist ei saa voliniku volitused uue tööandja juures jätkuda. Vastustajale võiks ette heita TTOS § 17 lõikes 4 sätestatud kohustuse täitamata jätmist kui õigusaktides oleks sätestatud millise aja jooksul selline üldkoosolek (valimine) korraldada tuleb. 2010 aastal valiti Murru vanglas töökeskkonna nõukogu ning S. E. kandidatuur ülesse ei kerkinud. Selgituseks, et valimine toimus mitmes jaos, milles esimeses osas selgitati välja kandidaadid, kelle hulgast toimus edasine valimine. Harkus töötavad isikud ei soovinud kandidatuuri esitada, samuti puudus vastustaja teada huvi kandideerimiseks ka S. E. endal. TTOS § 17 lg 3 kohaselt valivad töötajad igasse struktuuri üksusesse või vahetusse ühe töökeskkonnavoliniku kui korraga on tööl üle kümne töötaja. Alates 01.04.2010 kuulusid Murru vangla koosseisu kuid teostasid teenistusülesandeid Harku vanglas kümme teenistujat, kellest üks töötas osalise tööajaga (hambaarst), seega eraldi struktuuri üksuses võis aga ei pidanud töökeskkonnavoliniku valimisi korraldama. Kaebaja väited vastustajaga seoses tema jätkamisega töötajate esindajana eraldi struktuuris on väärad. Selguse huvides oleks kaebaja võinud siiski täpsustada, milline ametnik nende volitusi aktsepteeris ning kas sellel ametnikul selleks tegelikult ka voli oli. Vastustaja esindaja vestles erinevate ametnikega, kes olid seotud Harku vangla ametnike Murru vangla koosseisu toomisega ning mitte keegi ei ole kaebaja poolt kirjeldatud vestlust kaebaja pidanud ega sellisel kujul tema voliniku volitusi aktsepteerinud. Kaebaja väidab, et koos J. U. korraldati kahele ametnikule töötingimuste parandamine- kabineti rajamine on huvitav fakt, millest kaebaja on Harku vangla administratsioonile kohase info edastamata jätnud. Kontrollides kaebaja poolt edastatud väidet, et kaebaja ja J. U. tegelesid kabineti rajamisega, selgus tõsisasi, et Harku vangla administratsioon (direktori asetäitja jms ametnikud) ei olnud kaebaja sellisest tegevusest teadlikud. 2010 rajati küll mõningad kabinetid administratsiooni initsiatiivil ja etteplaneeritud tegevusena. Harku vangla teenistujad ei jäänud S. E. teenistusest lahkumisel esindajateta. Harku vangla töökeskkonnanõukogu liikmete valimise protokolliga number 9-4/2 (21.01.2009) valiti töökeskkonna nõukogu töötajate poolseteks liikmeteks J. A. ja M. M.. Harku vangla direktori 21.01.2009 käskkirjaga nr 9-4/1 määrati töökeskkonna tööandja poolseteks liikmeteks J. M. ja I. K.. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et vastustaja poolt esitatud tabel ei ole tõendina usaldusväärne ega vaidle sellele vastu, kui kohus jätab selle tähelepanuta. Vastustaja esitaski selle kui näite töödokumendist tõendamaks seda, et ametnike osas tehti erinevatel aegadel ja tasemetel võrdlusi. Kaebaja on valesti mõistnud
lõiget 3, mis ei sätesta kohustust tööinspektori loa taotlemist vaid kehtivate volitustega ametnike koondamiseks. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebaja teenistusse jäämise eelisõigust ei kaalutud. Vastustaja oli teadlik, et S. E. oli Harku vanglas töökeskkonnavolinik ning teenistujate osas viidi läbi võrdlus. Kuskil pole sätestatud, millisel viisil ja kuidas täpselt ametnike vahelist võrdlust tuleb teha lisaks ei ole vastustaja keeldunud võrdluse 6 asjaolusid kaebajale teatavaks tegemast. Vestluses anti kaebajale otsusest mõningane ülevaade ja kui kaebaja oleks esitanud soovi, siis oleks talle kõik põhjendused antud ka pikemalt ning vajadusel ja soovil ka kirjalikult. Kuna kahe vangla ühinemise ja suure koondamiste hulgaga oli haldusorganil väga suur koormus, mistõttu tuli teha valikuid ja kõiki koondamisotsuste eraldi põhjendamist ei peetud vajalikuks kuid isiku soovi korral oli asutus selleks valmis. Vangla põhitegevuseks on siiski vangistuse täideviimine ning kõik otsused ja tegevused peavad lähtuma sellest. Asutuse halduskoormus ei saa ega tohi muutuda takistuseks põhieesmärkide elluviimisel. Kui kaebajaga vesteldi ja talle olid koondamise põhjused ja valiku kriteeriumid teada ning mingit täiendavat kaalutlust ta ei taotlenud, siis ei pidanud täiendava kirjaliku motivatsiooni esitamist vajalikuks ka vastustaja eelpool väljatoodud asjaoludest tingituna. Kaebaja koondamise asjaolusid arutati ka Murru vangla töökeskkonnanõukogu esimehega. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi p 15 ütleb: /../Kolleegium selgitab, et õiguspäraseks ei saa pidada
lg 2 alusel paremate teenistusalaste näitajate põhjuste väljatoomist alles teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus /../
lg-s 2 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Ametiasutusel on kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostada seejärel kaalutud valik. Alles pärast sellise valiku tegemist saab asutus teavitada teenistujat tema vabastamisest koondamise tõttu. Teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse. Vastustaja ei ole kohtumenetluse käigus haldusakti motiveerima hakanud. Lahend ei ütle, mis vormis ja kuidas tuleb otsuseid kaaluda ning kuidas ametnikku koondamise asjaoludest teavitada. Vastustaja usub, et Riigikohus ei välista hea usu ja aususe põhimõtet, mille kohaselt suulise vestluse käigus teavitamine oleks lubatav. Kui koondamise otsuseid kaaluti ja arutati koos direktoriga (kes võib seda kinnitada) ning kaebajale oleks soovi avaldamise korral esitatud kõik kaalutlused ja põhjendused jms ka kirjalikult, siis ei ole vastustaja kohtupraktika vastu eksinud. Kuna kaebaja ei olnud ainuke koondatav (koondatuid oli saja isiku ringis) ning koondamiseks ettenähtud aeg oli lühike ja koondamisse rakendatav ressurss oli väga väike, ei olnud võimalik kõikidele ametnikele koondamise osas esitada kirjalikke kaalutlusotsuseid. Vastustajal on välja kujunenud praktika teha mõistliku koormusega koondamiste korral väga pikki ja põhjalikke kaalutud võrdlusi, mille võime vajadusel ka esitada. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui mõni vastustaja esindaja aktsepteeris, et kaebaja volitused töökeskkonna volinikuna kehtivad ka Murru vanglas teenistuses olles, ei too see endaga kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Kaebaja töökeskkonnavolinikuna peab oma esindusfunktsiooni teostamiseks olema kursis töökeskkonda ja tööohutust reguleerivate õigusaktidega, mistõttu jääb vastustajale arusaamatuks, millele tuginedes kaebaja eeldas, et tema volitused on jätkuvalt kehtivad. Õigusaktidest sellist alust ei tulene. Samas olenemata vastustaja või ka kaebaja arusaamast töökeskkonnavoliniku volitustest ei saa need volitused peale teenistussuhte lõppemist enam jätkuda (on vaid aastane kaitse koondamise jms osas). Volitused antakse töötajate poolt ning on selge, et Murru vangla töötajad ei ole S. E. oma esindajaks valinud, sh ka eraldi struktuuriüksuses töötavad teenistujad. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud poolte suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: Avaliku teenistuse seaduse (
; 01.08.2010-31.03.2011 kehtinud redaktsioon) § 116 sätestab teenistusest vabastamise koondamise tõttu. Nimetatud sätte lõige 1 ütleb, et ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu 7 vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. Kaebuse esitaja koondamise põhjuseks oli kahe kinnipidamisasutuse liitmisest tulenevate struktuurimuudatustega seonduv teenistujate koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamine, mille üle vaidlust ei ole. Sama sätte lõike 2 kohaselt koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid. Poolte vahel on vaidlus selles, kas S. E. oli koondamissituatsiooni tekkimise ajahetkel teenistujate esindaja/töökeskkonnavaolinik ning kas valikukriteeriumid olid vastustaja poolt välja toodud ja kaebajat neist teavitatud. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 17 lg 1 annab töökeskkonnavoliniku mõiste, mille kohaselt töökeskkonnavolinik on töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes ning tema volitused kehtivad kuni 4 aastat. Sama sätte lõige 11 kohaselt ettevõtte üleminekul kehtivad töökeskkonnavoliniku volitused nende lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 1 aasta üleminekust arvates.
lg 3 ütleb, et ametniku, kes on seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks, võib vabastada teenistusest koondamise, ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse, mittevastava terviseseisundi, vanuse või teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise, distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu või atesteerimistulemuste põhjal tema esindajaks olemise ajal ja ühe aasta jooksul pärast seda ainult ametiasutuse asukoha tööinspektori nõusolekul. Seda nõuet järgides on Murru vangla koondamissituatsiooni tekkimisel pöördunud nõusoleku saamiseks Tööinspektsiooni poole teenistujate esindaja S. E. koondamiseks 14.12.2010 taotluse nr 2-14/4612 alusel, milles Murru vangla ise märgib, et S. E. on valitud teenistujate poolt töökeskkonnavolinikuks 12.11.2008 ja tema volitused kehtivad. Hiljem, kohtuvaidluse ajal, muutis vastustaja oma seisukohta, väites, et S. E. esindajavolitused olid lõppenud seisuga 01.04.2010 ning kohtu küsimusele, miks sellisel juhul pöörduti nõusoleku saamiseks Tööinspektsiooni poole, vastas esindaja, et taotlus Tööinspektsioonile esitati kindluse mõttes. Kohtu jaoks selline põhjendus on ainetu. Kui vastustaja oleks kahelnud selles, kas S. E. on teenistujate esindaja või mitte nõusoleku taotluse esitamisel Tööinspektsioonile, siis oleks pidanud need asjaolud taotluses ära märkima ja teavitama inspektsiooni oma kahtlustest, mida aga ei tehtud ning taotluse sisu ei anna vähimalgi määral alust kahelda vastustaja veendumuses S. E. kui teenistujate esindaja staatuses, millest oligi tingitud Tööinspektsiooni poole pöördumine koondamiseks nõusoleku saamise eesmärgil. Vastasel juhul ei oleks pidanud seda protseduuri läbima. Kohtu hinnangul vastustaja muutis seda seisukohta kohtumenetluse käigus oma positsiooni kindlustamiseks.
lg 2 kohaselt koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, alles seejärel põhikohaga ametnikel. Valik tehti kahe ametniku, kellest üks oli teenistujate esindaja, vahel ning teenistusse jäeti põhikohaga ametnik, kusjuures seda valikut ei põhjendatud teenistusest vabastamise käskkirjas ega muus menetlusdokumendis, millele koondamise käskkirjas oleks tulnud viidata. Isegi siis, kui vastustaja ei pidanud S. E. töökeskkonnavolinikuks/teenistujate esindajaks, oleks igal juhul tulnud menetlusdokumendis lahti kirjutada teenistujate valiku kriteeriumid ning seda eriti teenistusalaste näitajate poolest, mida vastustaja ei teinud. Isikul, keda koondatakse, on õigus teada, millistest konkreetsetest kriteeriumitest on lähtutud valiku tegemisel ning koondamise otsustamisel. Kohtumenetluses esitatud teenistujate nn võrdlustabel on ebatäpne ja puudulik ning ei kajasta kõiki vajalikke võrdluskomponente. Vastustaja ise on nõustunud kaebajaga, et kohtule esitatud tabel ei ole usaldusväärne ning ei vaidle vastu, kui kohus jätab selle tähelepanuta. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et temale teenistujate valiku osas ei selgitatud midagi ning tema küsimusele, et kas ei peaks koondamisel ametnikke võrdlema, vastas üldosakonna juhataja kohusetäitja H. P., et siin ei ole midagi võrrelda. Kui vastustaja väidab, et kaebuse esitajat teavitati valikukriteeriumitest suuliselt, 8 siis tuleb seda ka tõendada, esitades kohtule vastavad tõendid oma väite kinnitamiseks, seda aga vastustaja ei ole kohtumenetluse käigus teinud. Kaebaja esindaja küsimusele, millised olid need valikukriteeriumid, millest kaebajat väidetavalt teavitati, vastas vangla esindaja, et ei oska öelda. Kohus siinkohal märgib, et Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 15 lg 3 sätestab poolte tõendamiskohustuse, mille kohaselt pooled on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kohus nõustub kaebajaga, et koondamiskäskkirjas ei ole lahti kirjutatud valikukriteeriumid tulenevalt
§-st 116 lg 2. Vastustaja esindaja küll väitis, et kahte ametnikku (S. E. ja O. K.) võrreldi koondamise otsustamisel, kuid ühtegi tõendit vastustaja selle väite tõendamiseks kohtule ei ole esitanud. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebuse esitaja oli teadlik, et võrdluses O. K. olid viimase näitajad temast paremad ning et kaebajale olid otsustamise alused teada. Sellekohane väide on paljasõnaline ning ei ole käesolevas teenistusvaidluses tõendamist leidnud. Samuti ei nõustu kohus vastustaja väitega, et kaebaja oleks pidanud välja tooma asjaolud või valdkonnad, kus ta reaalselt oleks O. K. ametialaselt parem, kuna seda ei pea tegema mitte kaebaja, vaid vastustaja ja seda mitte kohtumenetluses, vaid koondamissituatsiooni lahendamisel. Seega eeltoodust tulenevalt vastustaja ei ole õiguspäraselt välja selgitanud, keda ametnikest ametikohtade vähenemise korral tulnuks eelistada. Käesolevas asjas on kohtumenetluse käigus selgunud, et vastustaja kohaldas ametnikke võrreldes vääralt
Samuti märgib kohus, et valikukriteeriumid toodi välja alles kohtumenetluse käigus. Tööandjal on kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda ametnike teenistusalaseid näitajaid ja teostada seejärel kaalutud valik lähtudes
§-s 116 lg 2 sätestatud kriteeriumitest. Lubamatu on olukord, kus vastustaja enda huvides suvaliselt muudab olulise asjaolu osas oma seisukohta, käsitledes S. E. koondamissituatsioonis teenistujate esindajana, mida tõendab vastustaja enda käitumine vastavalt
lg 3 nõuetele, ning hiljem kohtumenetluses eitab seda fakti, kui tuli ilmsiks, et vastustaja ei ole täitnud
Paljasõnalised ja tõendamata ning faktiliste asjaoludega vastuolus on vastustaja väited selle kohta, et seisuga 01.04.2010 kaebaja ei olnud enam teenistujate esindaja. Murru vangla on ise Tööinspektsioonile kinnitanud oma 14.12.2010 nõusoleku taotluses, et Murru vangla üldosakonna referent S. E. valiti töökeskkonnavolinikuks Harku vangla koosseisus 12.11.2008 ning alates 01.04.2010 S. E. kuulub Murru vangla koosseisu kui Murru vangla üldosakonna referent. Edasi tsiteerib Murru vangla oma taotluses inspektsioonile TTOS § 17 lg 11, mille kohaselt kehtivad töökeskkonnavoliniku volitused ettevõtte üleminekul nende lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 1 aasta üleminekust arvates, millest tulenevalt Murru vangla ise asus seisukohale, et S. E. volitused töökeskkonnavolinikuna ei ole veel lõppenud. Harku vangla teenistujate poolt töökeskkonnavolinikuks valitud S. E. viidi Harku vangla referendi ametikohalt üle Murru vangla referendi ametikohale seoses Harku ja Murru vanglate liitmisega ning sellest tulenevate struktuurimuudatustega. TTOS ei sätesta töökeskkonnavoliniku volituste lõppemise aluseid ja korda. TTOS § 17 lg 3 sätestab, et ettevõttes, mis koosneb mitmest territoriaalselt eraldatud struktuuriüksusest või kus töötatakse vahetustega ja kus struktuuriüksuses või vahetuses töötab korraga üle kümne töötaja, valivad töötajad igasse struktuuriüksusse või vahetusse ühe töökeskkonnavoliniku. Lõige 4 ütleb, et tööandja korraldab töökeskkonnavolinike valimisteks töötajate üldkoosoleku, milles kõigil töötajatel on võimalik osaleda kas otse või lihtkirjalikult volitatud isiku kaudu. Valimised loetakse toimunuks, kui neis on osalenud vähemalt 50 protsenti kõigist töötajatest. Valimiste kord sätestatakse kollektiivlepingus või muus tööandja ja töötajate vahelises kirjalikus lepingus. Tööandja teeb valitud töökeskkonnavolinike nimed ja ametid Tööinspektsiooni kohalikule asutusele teatavaks valimistest arvates 10 päeva jooksul. Vastustaja väitel volitused lõpevad teenistusest vabastamisega, kuna TTOS § 17 lg sätestab, et töötajad valivad 9 enda hulgast töökeskkonna voliniku ning kuna S. E. teenistussuhe Harku vanglaga lõppes, lõppesid ka töötajate poolt antud töökeskkonnavoliniku volitused, Murru vangla töötajad aga ei ole S. E. oma esindajaks valinud. Kaebaja seevastu on seisukohal, et kuna S. E. näol on tegemist töötajate esindajaga, siis oli temal teenistusse jäämise eelisõigus. Kaebaja hinnangul on vastustaja kaebaja sellekohast õigust tunnistanud, kuna tema koondamiseks küsiti luba Tööinspektsioonilt ning koondamisel arvestati, et temale kui töötajate esindajale tuleb koondamisest pikemalt ette teatada, millega kohus ka nõustub. Vastustaja väidab, et tõlgendas õigusakte kaebaja kasuks ning arvestas etteteatamisajast puudu jäänud aja eest palka makstes kaebajaga kui töötajate esindajaga, kuna kaebaja oli Murru vangla teenistuses olnud vähem kui aasta ning seega oli ka töökeskkonnavoliniku volituste lõppemisest möödas vähem kui aasta. Vastustaja väidab samuti, et kuigi vangla kohaldas õigusakte kaebaja suhtes soodsamalt ning täitis õigusaktides sätestatud kohustust, ei saa asuda seisukohale, et vastustaja võttis kaebajat kui teenistujate esindajat. Kohus vastustaja sellise tõlgendusega ei nõustu. S. E. viidi üle Harku vanglast Murru vanglasse 26.03.2010 käskkirjaga nr 234-p ning 30.03.2010 käskkirjaga nr 2-1/63 vabastati Harku vangla üldosakonna referendi ametikohalt seoses üleviimisega samale ametikohale Murru vanglas alates 01.04.2010. Samas aga teenistujate esindaja volitused sellega automaatselt ei lõppenud. Murru ja Harku vanglad ühendati, mille tulemusel moodustati ühendüksus- Harku ja Murru vangla, mille koosseisu jäid nii Harku kui ka Murru vanglad. Kaebuse esitaja üleviimine Harku vanglast Murru vanglasse oli tingitud vanglate ühendamisest ning koosseisude vähendamisest, mis aga iseenesest ei tähenda, et sellega lõppesid ka tema esindajavolitused. S. E. jäi edasi teenistujate esindajaks Harku vangla osas, Murru vangla osas teenistujate esindajaks oli L. K., kes samuti koondati. Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti S. E. koondamisel pidanud teda teenistujate esindajaks ning on vastavalt sellele koondamissituatsioonis ka käitunud. Kohtu arvates on alusetu vastustaja hilisem väide, et vangla ei ole S. E. pidanud teenistujate esindajaks, sest vastustaja enda tegevus koondamissituatsioonis oli vastupidine väidetule ning kuni kohtuvaidluseni vastustaja pidas kaebajat teenistujate esindajaks. Riigikohtu 21.06.2010 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-42-10 p. 15 ütleb kohus järgnevat: „/…/Käesoleva vaidluse lahendamisel omab tähtsust ka asjaolu, et teenistusalaste näitajate esitamine toimus alles kohtumenetluse käigus.
lg 2 p 4 kohaselt peab teenistusest vabastamise käskkiri vastama haldusdokumentidele esitatavatele nõuetele ja sisaldama andmeid vabastamise aluse formuleeringule viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile. Kolleegium selgitab, et õiguspäraseks ei saa pidada
lg 2 alusel paremate teenistusalaste näitajate põhjuste väljatoomist alles teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Kuigi kolleegium on 10. juuni 2009. a kohtuasjas nr 3-3-1-37-09 p-s 15 leidnud, et
lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles kohtuliku kontrolli käigus tuleb pidada lubatavaks, ei ole sellise erandi loomine
lg 2 puhul võimalik.
lg-s 2 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Ametiasutusel on kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid näitajaid ja teostada seejärel kaalutud valik. Alles pärast sellise valiku tegemist saab asutus teavitada teenistujat tema vabastamisest koondamise tõttu. Teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse/…/“. Kohus ülalöeldu põhjal asub seisukohale, et kaevatava käskkirja punkt 1 ei ole piisavalt motiveeritud, see ei kajasta valikukriteeriume, sh puudub viide dokumendile, kus need võiksid olla. Eraldi vajab äramärkimist asjaolu, et vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjas õigusliku alusena viidanud
§-le 116 lg 2, mis aga on käesolevas teenistusvaidluses määrava tähendusega, viidates vaid sama sätte lõikele
§-s 135 lg 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Avaliku teenistuse seadusest ei tulene, et §-s 135 lg 2 ette nähtud hüvitust saaks lugeda kaetuks teisel alusel makstud hüvitusega. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 31.01.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-99/…/“. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud taotluse vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks koos kuludokumentidega. Kohus leiab, et menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud selles soovitud ulatuses, so summas 1200 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Elle Kask Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.