KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Ivo Pilving ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2010, Tartu 3-09-1822 Haldusasja number Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 2. märtsi 2009. a otsuse nr 6-20/-3-4860-1 tühistamiseks ja Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks ning Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla ja Romeo Kalda apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta Romeo Kalda kaebus rahuldamata. 3. Jätta Romeo Kalda apellatsioonkaebus rahuldamata. 4. Jätta Viru Vangla poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Romeo Kalda esitas 2. veebruaril 2009 Viru Vanglale taotluse viirukiküünalde kasutamise lubamiseks seoses usuliste kombetalituste läbiviimisega. 3-09-1822 Viru Vangla 2. märtsi 2009. a otsusega nr 6-20/-3-4860-1 jäeti taotlus rahuldamata. R. Kalda esitas 24. märtsil 2009 vaide, milles taotles Viru vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 „Viru Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ (käskkiri nr 55) p 1.25 ja Viru Vangla 2. märtsi 2009. a otsuse nr 6-20/-3-4860-1 kehtetuks tunnistamist. Samuti taotles R. Kalda vanglale tema taotluse uueks läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemist. Justiitsministeerium jättis R. Kalda vaide rahuldamata. 2. R. Kalda esitas 21. augustil 2009 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 2. märtsi 2009. a otsus nr 6-20/-3-4860-1, teha Viru Vanglale ettekirjutus R. Kalda 2. veebruari 2009. a taotluse uueks lahendamiseks, tühistada käskkiri nr 55 osas, millega keelatakse R. Kaldale viirukiküünalde kasutamine usuliste vajaduste rahuldamiseks ning tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toimingud, millega keelduti R. Kaldale võimaldamast budismiusu vajaduste rahuldamine viirukiküünalde põletamise näol. Kaebuse põhjenduste kohaselt on viirukiküünlad R. Kaldale vajalikud usulistel põhjustel ning nende keelamine viitega käskkirja nr 55 p-le 1.25 on ebaproportsionaalne, rikub R. Kalda usuvabadust ja inimväärikust, on vastuolus vangistusseaduse (VangS) §-ga 62 ning varasemate kohtulahenditega. Vangla ei ole viirukiküünalde keelamise alusena viidanud justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 641 p-le 12 vaidlustatud otsuses, vaid alles vaidemenetluses. Samas on viirukiküünalde samastamine VSE § 641 p-s 12 nimetatud küünaldega ebaõige ja vastuolus jõustunud kohtuotsustega, millistes on viirukiküünlad R. Kaldale vanglasse lubatud. Juhul, kui kohus leiab, et viirukiküünlad on VSE § 641 p 12 ja käskkirja nr 55 p-de 1.14 ja 1.25 kohaselt vanglas keelatud, palus R. Kalda tunnistada antud sätted põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis puudutab budismiusu rituaaliks vajalike viirukiküünalde keelamist. 3. Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati Viru Vangla 2. märtsi 2009. a otsus nr 6-20/-3-4860-1, kohustati Viru Vanglat R. Kalda 2. veebruari 2009. a taotlust viirukiküünalde osas uuesti läbi vaatama ning lõpetati menetlus R. Kalda kaebuses käskkirja nr 55 osaliseks tühistamiseks. Kohtuotsuse põhjendused:
- a)Käskkiri nr 55 on vaadeldav üldaktina ehk õigustloova aktina, mille peale esitatud kaebuste läbivaatamine ei kuulu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 2 kohaselt halduskohtu pädevusse.
- b)Viru Vangla 2. märtsi 2009. a otsus nr 6-20/-3-4860-1 on õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Viirukiküünalde keelamine kaebajale on ebaõige ning rikub kaebaja subjektiivseid õigusi religioonialasele tegevusele. Jõustunud kohtulahenditega on nimetatud küsimus juba mitmeid kordi lahendatud ning kaebaja õigusi rikkuv on see, kui kaebaja on sunnitud õiguste rikkumise kaitseks samas küsimuses jälle kohtu poole pöörduma.
- c)Eelneva tõttu on õigusvastane ka Viru Vangla toiming, millega on kaebajale alates veebruarist 2009 keeldutud usuliste vajaduste rahuldamiseks viirukiküünalde kasutamist lubamast.
- d)Et viirukiküünalde näol ei ole tegemist esemetega, mis võiksid endast kujutada ohtu vangla sisekorrale ja julgeolekule, pole vajadust tunnistada VSE § 64¹ p 12 põhiseadusega vastuolus olevaks. 2 3-09-1822 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega kohus tühistas Viru Vangla 2. märtsi 2009 otsuse nr 6-20/-3-4860-1 ja kohustas Viru Vanglat R. Kalda 2. veebruari 2009. a taotlust viirukiküünalde osas uuesti läbi vaatama ning osas, millega kohus tunnistas Viru Vangla haldusakti ja toimingu viirukiküünalde mitte lubamise osas õigusvastaseks ja mõistis Viru Vanglalt välja Eesti Vabariigi kasuks 250 krooni, ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud VangS §-i 62. Halduskohus ei ole arvestanud, et usuvabadus ei ole absoluutseks õiguseks ja usuliste vajaduste rahuldamist on võimalik vanglas piirata. Seetõttu on halduskohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et R. Kaldal on subjektiivne õigus viirukiküünalde kasutamiseks.
- b)Küünlad on VSE-s keelatud esemete nimekirjas, kuna sobivad vara kahjustamiseks. Käskkirjas nr 55, millega kehtestati Viru Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu, p-s 1.25 on märgitud aroomi eritavad esemed ja ained v.a isiklikud hügieenivahendid. Seega on viirukiküünalde kasutamine vastuolus vanglas kehtiva korraga, mistõttu ei ole R. Kaldal subjektiivset õigust viirukiküünalde kasutamiseks. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et usulisi vajadusi on võimalik rahuldada ka muul moel kui viirukiküünalde kasutamisega ning budistidele ei ole viirukiküünlad usuelu tagamiseks hädavajalikud.
- c)Halduskohus on otsuse motiveerimisel tuginenud kohtulahenditele, mis ei ole kehtivas õiguslikus regulatsioonis kohaldatavad. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et otsuses viidatud kohtulahendite jõustumise ajal kehtis praegusest erinev õiguslik regulatsioon, mistõttu on otsuses viidatud lahenditele tuginemine ebaõige. 5. R. Kalda vastuses palutakse Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses jääb R. Kalda halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja toob täiendavalt järgmised põhjendused:
- a)Ebaõige on Viru Vangla väide, et usuliste vajaduste rahuldamine ei tekita R. Kaldale subjektiivset õigust. Ka kinnipidamisasutuses peab olema tagatud usuliste vajaduste rahuldamine ning VangS §-st 62 tuleneb R. Kaldale selleks subjektiivne õigus. Erinevates vanglates on R. Kaldal varasemalt viirukiküünalde põletamist lubatud nii kambris kui kirikuja vestlusruumides. Veel hiljuti sõlmiti haldusasjas nr 3-08-168 vangla ja R. Kalda vahel viirukiküünalde kasutamise lubamise osas kompromiss.
- b)Kuivõrd vene õigeusklikud saavad vangla kirikus viirukit põletada, kohtleb vangla R. Kaldat diskrimineerivalt, kui ei ole kaalunud talle viirukiküünalde põletamise võimaluse andmist kirikus.
- c)Vangla on keeldumise alusena ebaõigesti viidanud VangS § 41 lg-le 2. Antud sätte alusel ei saa piirata kinnipeetava põhiõigusi. Arusaamatu on viide Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-5-09. Antud otsusest ei tulene, et vangla võiks kinnipeetava VangS §-st 62 tulenevat õigust meelevaldselt piirata.
- d)Ebaõige on Viru Vangla väide, et varasemate kohtulahendite tegemisel ei olnud jõustunud uus VangS § 15 regulatsioon. 6. R. Kalda apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus lõpetas menetluse käskkirja nr 55 osalise tühistamise nõude osas ning jättis läbi vaatamata nõude tunnistada käskkiri nr 55 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega keelatakse R. Kaldale viirukiküünalde kasutamine. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole käskkiri nr 55 halduskohtus vaidlustatav. Riigikohtu lahendite kohaselt on tegu üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse 3 3-09-1822 (HMS) § 51 lg 2 tähenduses, mille vaidlustamine halduskohtus on lubatud. Käskkiri nr 55 on põhiseadusega vastuolus osas, millega keelatakse R. Kaldal viirukiküünalde põletamine, on põhjendamata, vastuolus õigusselguse põhimõttega ja ei vasta HMS §-s 54 sätestatud nõuetele. 7. Viru Vangla vastuses palutakse R. Kalda apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on viirukiküünalde keelamine antud juhul lubatav, kuna usuliste vajaduste rahuldamine on piiratav õigus. Viirukiküünlad on aroomi eritavad, mistõttu on nad käskkirja nr 55 alusel keelatud. Samuti on nad küünlad, mis on keelatud VSE § 641 p 12 alusel. Käskkiri nr 55 on Viru Vangla direktori 5. märtsi 2010. a käskkirjaga nr 1.1-1/51 alates 22. märtsist 2010 edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. 8. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse täienduse, milles palus seoses käskkirja nr 55 kehtetuks tunnistamisega tuvastada käskkirja nr 55 õigusvastasus. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamiseks märkis R. Kalda soovi kahju hüvitamiseks tulevikus. Lisaks palus R. Kalda tühistada ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Viru Vangla direktori 5. märtsi 2010. a käskkirja nr 1.1-1/51, osas, millega see keelab viirukiküünalde kasutamise. Apellatsioonkaebuse täienduse põhjenduste kohaselt on viirukiküünalde keelamine ebaproportsionaalne ja põhjendamata ning keeluga riivatakse R. Kalda PS §-st 40 tulenevat õigust. 9. Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2010. a määrusega jätkati asja läbivaatamist käskkirja nr 55 õigusvastasuse tuvastamiseks ja jäeti R. Kalda taotlus Viru Vangla 5. märtsi 2010. a käskkirja nr 1.1-1/51 osaliseks tühistamiseks läbi vaatamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab R. Kalda kaebuse rahuldamata. R. Kalda apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 11. Viru Vangla keeldus viirukiküünalde kasutamise lubamisest 2. märtsi 2009. a otsusega. Keeldumise otsuses viidati Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 p-le 1.25, mille kohaselt on Viru Vanglas viibivatele kinnipeetavatele keelatud aroomi eritavad esemed ja ained, välja arvatud isiklikud hügieenivahendid. Käskkirjas märgiti, et viiruki põletamisel levib spetsiifiline aroom, ning et vangla peab muuhulgas lähtuma võimalusest, et nii kinnipeetavate kui vanglaametnike seas võib leiduda isikuid, kellel esineb talumatust viirukist leviva spetsiifilise aroomi suhtes. Samuti selgitati käskkirjas, et Viru Vangla tugevdatud järelevalvega üksuses puudub ruum, kus kaebajal oleks võimalik ilma probleemideta iga päev viirukiküünalt põletada. E8 eluosakonna kohta on ette nähtud üks vastuvõturuum, mida tulenevalt osakonnas paiknevate kinnipeetavate liikumispiirangutest kasutatakse igapäevaselt väga sageli. Seetõttu on raske leida sobivat aega viirukiküünalde põletamise võimaldamiseks. Vastuvõturuumi kasutatakse väga palju ja erinevate isikute poolt ning ruumis puudub võimalus akende avamiseks. Üksnes ventilatsioonisüsteemi abil ei ole võimalik eemaldada ruumist viirukiküünaldest eraldunud spetsiifilist aroomi, mis võib olla vastumeelne või mõjuda negatiivselt ruumi järgmiste kasutajate tervislikule seisundile (tl 15). 12. Seega põhineb vaidlustatud viirukiküünalde kasutamisest keeldumise otsus eeskätt Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 p-l 1.25, mis on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud. R. Kalda soovib selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamist ning on põhjendatud 4 3-09-1822 huvina nimetanud ära kahju hüvitamise soovi tulevikus. Kuna käskkiri nr 55 on aluseks viirukiküünalde andmisest keeldumise otsusele, annab ringkonnakohus kõigepealt hinnangu selle õiguspärasele. 13. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et käskkiri nr 55 on käsitatav üldkorraldusena ja on seega halduskohtus vaidlustatav. Nimetatud Viru Vangla direktori käskkiri ei erine adressaatide määratluselt, kohaldatavuse territooriumilt ega reguleeritavate juhtumite arvult sellistest vangladirektori poolt käskkirjadest, mida Riigikohtu halduskolleegium on pidanud üldkorralduseks - näiteks vangla kodukorrast (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-07, p 7; samuti 7. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 33-1-5-10, p 14) või käskkirjast, millega määratakse kindlaks vangla avatud sektsiooni kinnipeetavatele lubatud isiklikud riideesemed (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-95-07, p 11). Seetõttu saab halduskohus anda hinnangu selle haldusakti õiguspärasusele. 14. Käskkirjas nr 55 oli selle andmise õigusliku alusena viidatud VangS § 15 lg-le 4. Selle sätte kohaselt võis vangla keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole justiitsministri poolt kehtestatud keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele - st ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Seega esines Viru Vanglal sellise käskkirja andmiseks õiguslik alus (VangS § 15 lg 4). Vangla poolt haldusmenetluses ja kohtumenetluses antud põhjendustest selle keelu vajalikkuse kohta ilmneb, et eeskätt näeb vangla viirukiküünalde kasutamises ohtu inimestele (selle lõhn võib olla mõne kinnipeetava või vanglaametniku jaoks talumatu või tekitada talle tervisekahjustusi) ja vangla julgeolekule (takistab läbiotsimisel kasutatavate teenistuskoerte haistmist ja mõjutab seega läbiotsimise tulemusi; võib viia keelatud ainete mitteavastamiseni ja takistada alkoholi ja uimastite kasutamisega seonduvaid kontrolle). Ringkonnakohtu arvates on need põhjendused asjakohased. Seega on kehtestatud keeld kooskõlas VangS § 15 lg-s 2 sätestatud keelu kohaldamise alustega – esineb oht inimese ja vangla julgeolekule. Neid tervise- ja julgeolekuriske ei välistaks ka see, et R. Kalda väitel kasutaks ta viirukit vaid üks kord päevas 5 minuti kaupa. Millegagi ei ole välistatud, et viirukiküünalde saamisel kasutataks neid just viisil, mis võib kahjustada isikute tervist või vangla julgeolekut. Ka kambri ventilatsioon ei suudaks ilmselgelt koheselt viirukilõhna kõrvaldada. 15. R. Kalda arvates piirab selline keeld ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 40 sätestatud põhiõigust usuvabadusele ja on vastuolus VangS §-ga 62, mille kohaselt vangla tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Ringkonnakohus sellist seisukohta ei jaga. Asjas on esitatud Viru Vangla vanemkaplani arvamus viirukiküünalde vajalikkusest budausulisele ning selle arvamuse kohaselt ei ole budistlikku usku kinnipeetavatele viirukiküünlad hädavajalikud (tl 54). Ka Saksamaa kohtupraktikas ei ole budistlikele kinnipeetavatele viirukiküünalde keelamist peetud õigusvastaseks (tl 54p). VangS § 62 ei sätesta kohustust kõigi kinnipeetavate poolt usulistel põhjendustel esitatud soovide täitmiseks, vaid sealt tuleneb kohustus üksnes selliseks tegevuseks, mis on kinnipeetavale tõepoolest usuliste vajaduste rahuldamiseks vajalik. 16, Käskkirja nr 55 ei saa pidada ka formaalselt õigusvastaseks. Ehkki käskkiri ei sisaldanud üksikasjalikke põhjendusi, on käskkirja andmise aluseks olevatest õigusnormidest ning 5 3-09-1822 käskkirjas toodud loetelus kirjeldatud esemetest ilmne, et käskkirjaga keelatud esemed ohustavad vangla arvates kas inimeste julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Hilisemas haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud põhjendused kinnitavad veenvalt, et just neist kaalutlustest lähtudes kehtestati käskkirjas keeld ka aroomi eritavatele esemetele ja ainetele. 17. Eeltoodust tulenevalt ei saa Viru Vangla direktori käskkirja nr 55 pidada õigusvastaseks. Kuna see käskkiri on õiguspärane, on õiguspärane ka selle alusel 2. märtsil 2009 antud otsus, millega jäeti rahuldamata R. Kalda taotlus viirukiküünalde kasutamise lubamiseks. Keelduv otsus on motiveeritud ja seega ka formaalselt õiguspärane. 18. VSE § 641 p 12 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud küünlad. R. Kalda arvates on see säte põhiseadusevastane. Kuna viirukiküünaldest keeldumise aluseks oli käesolevas asjas eeskätt Viru Vangla direktori käskkirja p 1.25, millega olid keelatud aroomi eritavad esemed ja ained, ning mitte VSE § 641 p 12, siis ei ole VSE § 641 p 12 käesolevas vaidluses kohaldamisele kuuluv ja seega asjassepuutuv säte. HKMS § 25 lg-st 9 tulenevalt ei saa kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust sätte osas, mis ei kuulu asjas kohaldamisele. 19. Asjaolu, et varasemate kohtulahenditega on tunnistatud õigusvastaseks Tartu Vangla poolt R. Kaldale viirukiküünalde mittelubamine, ei tähenda, et kohus peaks käesolevas asjas pidama õigusvastaseks viirukiküünalde mittelubamist Viru Vangla poolt. Tegemist on erinevate õiguslike vaidlustega, kus on erinevad vastustajad. Ühe kohtu seisukohad ei ole halduskohtumenetluses siduvad teisele kohtule samalaadses asjas. HKMS § 74 järgi on halduskohtumenetluses kohustuslikud üksnes Riigikohtu seisukohad asja uuesti läbivaatavale kohtule. Lisaks on erinevad ka vaidluste faktilised asjaolud – käesoleval juhul asus R. Kalda Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas, kus puudus viirukiküünalde põletamiseks sobiv ruum, samuti oli R. Kalda suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Mõnevõrra on muutunud ka õiguslik regulatsioon. 20. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ning jätta rahuldamata R. Kalda apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab R. Kalda kaebuse täielikult rahuldamata. Kuna R. Kalda oli kaebuse ning apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest, ei pea ringkonnakohus hoolimata Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamisest võimalikuks mõista R. Kaldalt Viru Vangla kasuks välja mõista riigilõivu, mille Viru Vangla tasus apellatsioonkaebuse esitamisel (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-04). Seetõttu jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv apellandi kanda. Agu Timmi Ivo Pilving 6 Einar Vene