3-09-2762/45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2011, Tartu Haldusasja number 3-09-2762 Haldusasi Raino Oti kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. jaanuar 2011 Menetlusosalised Kaebaja Raino Ott Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
5. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
6. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
7. märtsini
8. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Viru Vangla direktori
10. aprilli
11. a käskkirjaga nr 6.-3/984-D karistati kinnipeetav Raino Otti distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1, Viru Vangla kodukorra pde 8.2.14 ja 8.1.1 nõuete rikkumise eest 5 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega ning piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Karistus viidi täide ajavahemikus
12. –
13. mai
14. R. Ott esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide. 3-09-2762 Justiitsministeeriumi
15. septembri
16. a vaideotsusega nr 11-7/890 vaie rahuldati ja tunnistati käskkiri nr 6.-3/984-D kehtetuks. R. Ott esitas
17. septembril 2009 Viru Vanglale taotluse alusetult kartserisse paigutamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks summas 5000 krooni, millele lisandub seadusega ettenähtud hüvitis põhjusetult kartseris viibitud aja eest. Viru Vangla R. Oti kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahendanud.
18. R. Ott esitas
19. novembril 2009 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus Viru Vanglalt välja mõista R. Otile alusetu kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 5000 krooni suurune hüvitis ning seadusega ette nähtud hüvitis põhjuseta kartseris viibitud aja eest. Kaebuse kohaselt tekitas Viru Vangla R. Otile alusetu kartserisse paigutamisega põhjendamatuid kannatusi ning piiras R. Otile seadustega ette nähtud õigusi. Lisaks arvestati käskkirjaga nr 6.-3/984-D määratud karistust hilisemas R. Otile distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, mille tõttu viibis R. Ott ebaõiglaselt kartseris veel 8 ööpäeva.
20. Tartu Halduskohtu
21. märtsi
22. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Viru Vanglalt R. Oti kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 500 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt piiratakse kartserisse paigutamisega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Riigikohtu halduskolleegiumi
23. märtsi
24. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-93-09 kohaselt on kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses ning kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis, mille piisavaks suuruseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Halduskohus arvestas hüvitise suuruse määramisel kaebaja õiguste rikkumise ulatust ja kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid. Samuti võttis halduskohus arvesse selle, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud ning et kaebaja ei ole käesolevas asjas esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
25. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kinnipeetava suhtes distsiplinaarkaristusena kartserirežiimi kohaldamine võrdsustatav isikult vabaduse võtmisega ning see ei anna automaatselt alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Isikule peab olema RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kahju ka reaalselt tekkinud. R. Oti kaebuses viidatu (kartseri WC oli avatud, ei saanud lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, liikuda osakonnas, tegeleda spordiga, tarbida poest ostetud toiduaineid) ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamiseks või kannatuste tekitamiseks ja ei saa olla kahju hüvitamise aluseks. Halduskohus ei selgitanud välja seda, millised konkreetsed piirangud kaasnesid R. Oti kartseris viibimise ajal ning halduskohus ei hinnanud vangla väiteid, mille kohaselt ei ole R. Oti inimväärikust alandatud ega tema tervist kahjustatud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et riigivastutuse seadus lähtub põhimõttest, et rahaliselt hüvitatakse ainult raskemad isikuõiguste riived ning kehtiv õigus ei välista kahju hüvitamist teiste sobivate 2 3-09-2762 vahenditega. R. Oti suhtes kehtestatud piirangud ei saanud tema olukorda halvendada või olid nii lühiajalised, et ei too kaasa kahju hüvitamist rahas.
26. R. Oti vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on halduskohus kahjuhüvitise väljamõistmisel õigesti lähtunud Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-93-
27. Ebaõige on Viru Vangla seisukoht, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud kartseris viibimise piiranguid. Kartserikaristus tõi kaasa enam kannatusi, kui vangistus iseenesest ette näeb ning karistust võeti arvesse ka R. Otile hilisema karistuse määramisel. Seega on tõendatud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kahju tekitamine Viru Vangla poolt ja rahalise hüvituse väljamõistmine on antud juhul õigustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
28. Halduskohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi
29. märtsi
30. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-93-09, kus oli märgitud, et „VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kolleegiumi hinnangul kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis.“ (otsuse p 12).
31. Käesoleval juhul oli R. Oti suhtes kohaldatud kartserikaristust ning koos sellega piiratud VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Seega vastavad juhtumi tehiolud Riigikohtu lahendis käsitletud tehioludele. Samas asjas on Riigikohus leidnud, et kartserikaristuse määramise puhul ei ole rahalise hüvitise asendamine näiteks õigusvastasuse tuvastamisega piisavaks hüvitiseks (otsuse p 13), ning et piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris veedetud ööpäeva eest (otsuse p 15). Halduskohus on toiminud viidatud Riigikohtu seisukohtadest lähtudes ning ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas võimalust Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast erinevale seisukohale asumiseks. Apellatsioonkaebuses toodud väited selleks alust ei anna, sest nende väidete osas on Riigikohus asunud teistsugusele seisukohale.
32. Käesolevas asjas on distsiplinaarkaristuse määramise otsus vaideotsusega kehtetuks tunnistatud. Võimalik ei ole siiski hindamine, kas R. Ott pani distsiplinaarsüüteo toime ning selle tuvastamisel hüvitise vähendamine. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kaebaja poolt distsiplinaarüleastumise toimepanemine olukorras, kus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks, on tuvastamata ja väide tuvastamata üleastumise eest karistuse määramise kohta on eksitav ja asjakohatu (Riigikohtu halduskolleegiumi
33. detsembri
34. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-10, p 14). 3 3-09-2762
35. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonkaebust rahuldada ning halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi kanda. Agu Timmi Maili Lokk 4 Einar Vene