KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Ivo Pilving ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2011, Tartu Haldusasja number 3-09-586 Haldusasi Nikolai Grigorjevi kaebus Viru Vangla ja Tartu Vangla toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 5. aprilli 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Nikolai Grigorjev Vastustajad Viru Vangla ja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu otsus osas, milles mõisteti hüvitis kaebaja kasuks välja solidaarselt Tartu Vanglalt. Teha uus otsus, millega mõista hüvitis summas 146,99 eurot Nikolai Grigorjevi kasuks välja täies ulatuses Viru Vanglalt. 3. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. 4. Mõista Nikolai Grigorjevilt Tartu Vangla kasuks välja menetluskulu summas 15,97 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla direktori 1. juuli 2008. a käskkirjaga nr 421 kp karistati kinnipeetav Nikolai Grigorjevit distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 46 ja § 67 lg 2 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 29 ööpäevaks ning piirati kinnipeetavale kartserikaristuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt pani N. Grigorjev toime distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et ta viibis 10. juunil 2008 õhtuse loenduse ajal vales kambris ning kandis teise kinnipeetava nimesilti. Karistus pöörati täitmisele Tartu Vanglas perioodil 11. detsember 2008 kuni 9. jaanuar 2009. N. Grigorjev esitas 14. juulil 2008 Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles käskkirja nr 421 kp kehtetuks tunnistamist või leebema karistuse määramist. Justiitsministeeriumi 15. detsembri 2008. a vaideotsusega nr 11-7/8493 vaie rahuldati ning tunnistati Viru Vangla direktori 1. juuli 2008. a käskkiri nr 421 kp algusest peale kehtetuks. 2. N. Grigorjev esitas 16. jaanuaril 2009 Tartu Vanglale 30 000 krooni suuruse kahjunõude ebaseadusliku käskkirja alusel kartserisviibimise eest, kuid Tartu Vangla jättis kahjunõude rahuldamata. 3. N. Grigorjev esitas 19. märtsil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt kehtetuks tunnistatud käskkirja nr 421 kp alusel 29 ööpäevaks kartserisse paigutamise eest välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 30 000 krooni. 21. aprillil 2009 kohtuistungil märkis N. Grigorjev, et oli kartseris ebaseaduslikult 23 päeva ja soovib hüvitist selle aja eest. 22. aprillil 2009 esitas N. Grigorjev Tartu Halduskohtule taotluse, milles vähendas taotletavat hüvitist 2300 kroonini. Kaebuse põhjenduste kohaselt saadeti N. Grigorjev Tartu Vanglas 11. detsembril 2008 kandma käskkirja nr 421 kp alusel määratud 29ööpäevast kartserikaristust, kuid juba 18. detsembril 2008 jõudis vanglasse Justiitsministeeriumi vaideotsus käskkirja kehtetuks tunnistamise kohta. Tartu Vangla oleks seetõttu pidanud N. Grigorjevi kohe kartserist vabastama, kuid ei teinud seda. Samuti andis vanglaametnik N. Grigorjevile vaideotsuse kättetoimetamisel väära selgituse, et N. Grigorjevil tuleb karistust edasi kanda. 4. Tartu Halduskohtu 8. juuni 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Tartu Vanglalt N. Grigorjevi kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1840 krooni. Tartu Vangla esitas kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebus rahuldati, tühistati Tartu Halduskohtu 8. juuni 2009. a otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei olnud asjas üheselt selge, kas N. Grigorjevi õigusvastase kartserishoidmise pärast 18. detsembrit 2008 põhjustas Tartu Vangla, Viru Vangla või mõlema vangla tegevusetus ning halduskohus ei järginud piisavalt uurimispõhimõttest tulenevat selgitamiskohustust ega osundanud kaebaja võimalusele esitada oma kohtusse pöördumise eesmärgi saavutamiseks kohasem taotlus. 5. Tartu Halduskohtu 5. aprilli 2010. a otsusega kaebus rahuldati ning mõisteti Tartu Vanglalt ja Viru Vanglalt N. Grigorjevi kasuks solidaarselt välja 2300 krooni. Kohtuotsuse põhjendused:
- a)Tartu Vangla on alates 18. detsembrist 2008 süüdi selles, et N. Grigorjev jätkas distsiplinaarkaristuse kandmist otsuse alusel, mis oli tunnistatud algusest peale täielikult kehtetuks. Tartu Vangla pani N. Grigorjevi õiguspäraselt distsiplinaarkaristust kandma, sest täitmisele pöörati haldusakt, mis kehtis. Küll aga muutusid Tartu Vangla toimingud õigusvastaseks hetkest, mil vanglasse saabus vaideotsus (18. detsembril 2008), millega tühistati N. Grigorjevile määratud distsiplinaarkaristus. Ebaõige on Tartu Vangla seisukoht, et vaideotsuse adressaadiks oli ainult N. Grigorjev. Seda, et Justiitsministeeriumi vaideotsus oli saadetud Tartu Vanglale ja kinnipeetavale, kinnitab asjaolu, et Justiitsministeerium ei saada eraldi vaideotsuseid nii vanglale kui ka samas vanglas viibivale kinnipeetavale. Seega oli vaideotsus Tartu Vanglale suunatud tutvumiseks, täitmiseks ja kinnipeetavale üleandmiseks. Tartu Vangla tegi neile saabunud vaideotsusega erinevaid toiminguid ning andis vaideotsuse ka kinnipeetavale kätte. Kuna N. Grigorjev on vene keelt kõnelev kinnipeetav, pidi vaideotsuse kätte andja kasvõi lühidalt selgitama vaideotsuse sisu ning seega ka ise sellega 2 tutvuma. Kuna N. Grigorjev viibis kartseris, siis pidi vaideotsuse kätteandjal tekkima põhjendatult kahtlus ega N. Grigorjev ei viibi kartseris just nimelt selle käskkirja alusel, mis vaideotsusega kehtetuks tunnistati.
- b)N. Grigorjev viibis 29 ööpäeva kartseris Viru Vangla käskkirja alusel, mis oli Justiitsministeeriumi poolt algusest peale täielikult kehtetuks tunnistatud ja tal oli sõltumata selle käskkirja täitmisele pööramise problemaatikast õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist just Viru Vanglalt. Viru Vangla eksituse tõttu ei olnud vaideotsus üldse kuhugi suunatud täitmiseks ega teadmiseks ja seega Viru Vangla tegevusetus on ilmne ja tõendatud. Viru Vangla sai kahe päeva võrra enne Tartu Vanglat vaideotsuse koopia ja pidi reageerima ning uurima, kas N. Grigorjevi karistuse kandmine kestab. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 9 lg 3 kohaselt haldusorgani pädevuse muutmisel peab menetluse lõpuni viima asja menetlusse võtnud haldusorgan. Seega Viru Vanglal oli kohustus kuni menetluse lõpuni kontrollida selle menetluse lõpuni viimist ja ta oli kohustatud kontrollima Viru Vangla direktori poolt määratud karistuse täitmisele pööramist pärast seda, kui Viru Vangla sai teada karistuse aluseks oleva käskkirja kehtetuks tunnistamisest.
- c)Käesolevas asjas on mõlemad vastustajad süüdi selles, et N. Grigorjev kandis alates 16. detsembrist 2008 (Viru Vangla) ja alates 18. detsembrist 2008 (Tartu Vangla) jätkuvalt kartseris karistust peale distsiplinaarkaristust määrava käskkirja kehtetuks tunnistamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-i 9. Viru Vangla ei ole süüdi, kui tema poolt välja antud käskkiri on teise vangla poolt õigusvastaselt täitmisele pööratud (antud juhul karistuse kohaldamist õigusvastaselt jätkatud). Et Viru Vanglal puudus antud asjas süü, on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kuna N. Grigorjev viibis kartseris Viru Vangla käskkirja alusel, siis oli tal sõltumata käskkirja täitmisele pööramise problemaatikast õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist Viru Vanglalt.
- b)Halduskohus on ebaõigesti viidanud HMS § 9 lg-le 3. Antud säte ei ole asjas kohaldatav, kuna distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel on tegemist eraldi menetlustoiminguga, mille õiguspärasust on vaja hinnata karistuse määramise käskkirjast eraldi.
- c)Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Viru Vangla eksituse tõttu ei olnud vaideotsus üldse kuhugi suunatud täitmiseks ega teadmiseks ja seega Viru Vangla tegevusetus on ilmne ja tõendatud. Viru Vangla tegevusetus vaideotsuse suunamata jätmisel vangla siseselt ei saanud N. Grigorjevi kartseris viibimist mõjutada. Tartu Vangla eraldi teavitamine vaideotsusest ei olnud vajalik, kuna oli teada, et vaideotsus saadetakse ka Tartu Vanglale.
- d)Halduskohus on N. Grigorjevile ebaõigesti välja mõistnud rahalise hüvitise. Hiljem kehtetuks tunnistatud käskkirja alusel sellistes kartseritingimustes, mis vastasid seaduses sätestatud nõuetele, ei ole sellise tõsidusastmega, et toob kaasa kahju rahalise hüvitamise. 7. Tartu Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt N. Grigorjevi kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus Tartu Vangla vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus on eiranud Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsusest tulenevat seisukohta, et Tartu Vanglale ei tulenenud ühestki õigusnormist kohustust vaideotsusega tutvuda, ning on leidnud ebaõigesti, et Tartu Vanglal oli vaideotsusega tutvumise/täitmise kohustus. Kuna N. Grigorjevi vaide menetlus sai alguse Viru Vanglast, Viru Vanglale saadeti teadmiseks vaideotsus, millega Viru Vangla direktori käskkiri tunnistati kehtetuks, siis oli 3 Viru Vanglal ka kohustus viia lõpule kõik vaideotsusega seonduvad toimingud – eelkõige teha käskkirja tühistamist puudutavad märked vangi registrisse, vangla enda dokumendiregistrisse ning teavitada sellest vanglat, kus kinnipeetav hetkel viibib.
- b)Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kui pidas ainult N. Grigorjevi ütlustega tõendatuks asjaolu, et vanglaametnik andis temale vaideotsust kätte toimetades ebaõiget informatsiooni vaideotsuses märgitu kohta ja hindas nimetatud tegevuse Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku ametijuhendis sätestatud kohustuse rikkumiseks. Kohtumenetluse käigus on esitatud piisavalt tõendeid (ametijuhendid, asjaajamiskord, tunnistajate ütlused) selle kohta, et keegi teine peale inspektor-kontaktisiku N. H. ei saanud N. Girgorjevile vaideotsust kätte toimetada. Ükski Tartu Vangla ametnik ei ole N. Grigorjevile vaideotsuse kohta ebaõiget selgitust andnud.
- c)Et Tartu Vangla ei ole N. Grigorjevi suhtes õigusvastaselt käitunud, puudub alus Tartu Vanglalt N. Grigorjevi kasuks mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmiseks. 8. N. Grigorjev apellatsioonkaebustele vastust ei esitanud, kuigi kättetoimetamisteate kohaselt sai tema ema apellatsioonkaebused ja Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a määruse apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise ja vastuse nõudmise kohta 17. mail 2010 kätte. 9. Viru Vangla jääb oma vastuses Tartu Vangla apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuses ja varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde. enda 10. Tartu Vangla jääb oma vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele varasemalt esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et rahuldada tuleb Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 12. Vaidlus asjas käib selle üle, kas kaebajale on kahju tekitanud Tartu Vangla seoses sellega, et vangla ei vabastanud teda Justiitsministeeriumi poolt 18. detsembril 2008 vanglasse saadetud vaideotsuse alusel kartserist või Viru Vangla seoses sellega, et viimane ei teavitanud Tartu Vanglat vaideotsuse saamisel sellest, et kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust ei täidetaks. Hoolimata sellest, et Justiitsministeeriumi vaideotsusega oli kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kehtetuks tunnistatud algusest peale, ei soovi kaebaja distsiplinaarkaristuse määramisega tekitatud kogu kahju hüvitamist, vaid üksnes pärast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist kartserist vabastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. 13. Kartseris hoidmise jätkamine pärast kartserikaristuse määramise käskkirja tühistamist on iseenesest õigusvastane, sest sellisel juhul puudub isiku kartseris hoidmiseks õiguslik alus. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2007. a otsusest haldusasjas nr 3-3-169-07 saab aga asuda seisukohale, et vaidluse korral tuleb määratleda see haldusorgan, kelle tegevusetuse tõttu jätkus toimingu sooritamine, mille jaoks oli õiguslik alus ära langenud, st kes on see haldusorgan, kes oli toimingu jätkumise õigusvastasusest teadlik, kuid kes jättis astumata sammud, mis oleksid viinud toimingu lõppemiseni. 14. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et Viru Vanglale on etteheidetav see, et ta ei teatanud Tartu Vanglale vaideotsusest, millega kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kehtetuks tunnistati. Jagada ei saa Viru Vangla arvamust, et haldusakti andnud 4 haldusorgan ei vastuta haldusakti täitmise eest, kui haldusakti täidab vahetult juba teine haldusorgan. HMS § 51 lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud õigusakt, mis on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. On ilmne, et haldusakti täideviimise eest kannab üldjuhul hoolt samuti haldusakti andnud haldusorgan. Kui haldusorgan piirduks üksnes haldusakti andmisega ning tal puuduks võimalus ja kohustus tagada selle täitmine, siis ei pruugiks haldusorgan saavutada talle antud ülesannete täitmist. Samamoodi peab haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise korral hoolitsema reeglina haldusakti andnud organ selle eest, et haldusakti täitmine lõpetataks. Käesoleval juhul ongi Viru Vangla kandnud hoolt selle eest, et tema poolt välja antud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri saaks Tartu Vanglas täidetud. Nimelt etapeeriti N. Grigorjev Tartu Vanglasse karistust kandma 16. oktoobril 2008 ning 9. detsembril 2008 on Viru Vangla edastanud Tartu Vanglale N. Grigorjevi distsiplinaarkaristuse materjalid ning taotlenud distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramist (kd I, tl 8). 15. Sarnaselt on, kui puudub teistsugune regulatsioon, vaidemenetluses haldusakti kehtetuks tunnistamisel haldusakti andnud haldusorganil kohustus hoolitseda selle eest, et haldusakti täitmine lõpetataks. Haldusorgan, kelle antud haldusakt kehtetuks tunnistati, ei tohi jääda lootma sellele, et haldusakti täitmise lõpetab see haldusorgan, kes haldusakti täitmist vahetult korraldab, kui pole teadagi, kas haldusakti täitev organ on üldse vaideotsusest teadlik. Vastupidine lahendus oleks võimalik eeskätt juhul, kui see oleks kehtivas õiguses selgelt reguleeritud ning seega oleks konkreetse regulatsiooni abil tagatud, et haldusakti õigusvastane täitmine ei jätku. Käesoleval juhul selline regulatsioon puudub. Seetõttu oli Viru Vanglal kui distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andjal kohustus vaideotsuse saamisel hoolitseda selle eest, et lõpetataks distsiplinaarkaristuse täideviimine kaebaja suhtes hoolimata sellest, et karistuse täideviijaks oli Tartu Vangla. 16. Seda järeldust kinnitab ka Tartu Vangla järjekindel seisukoht, et vanglate praktika kohaselt käitutigi juhul, kui distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistati, selliselt, et käskkirja andnud vangla teavitas sellest vanglat, kus karistust täide viidi. 17. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et Viru Vangla käitus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamisest Tartu Vanglale teatamata jättes õigusvastaselt. 18. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, et kahju eest on vastutav ka Tartu Vangla. 19. Halduskohus on pidanud Tartu Vanglat kahju eest vastutavaks tulenevalt inspektorkontaktisiku ametijuhendi p-st 8, mille kohaselt kuulub kontaktisiku teenistusülesannete hulka kinnipeetavate vastuvõtt ja nendega individuaalselt vestlemine, lahendamaks vanglas viibimisega seonduvaid küsimusi ja tekkinud probleeme; ja p-st 14, mille kohaselt kuulub inspektor-kontaktisiku ametiülesannete hulka ka kinnipeetavate avalduste ja taotluste lahendamine oma pädevuse piires. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Neist sätetest ei tulene inspektor-konaktisikule otsest kohustust tõlkida kinnipeetavatele igakordselt neile saadetud eestikeelsete dokumentide sisu. 5 20. Lisaks on halduskohus lugenud usutavaks kaebaja väite, et ta palus vaideotsuse toonud vanglaametnikku endale vaideotsust tõlkida ning et vanglaametnik teatas, et vaideotsuse järgi peab ta kartserikaristuse lõpuni kandma. Halduskohus ei ole arvestanud sealjuures muid asjas esitatud tõendeid. Tartu Vangla on korduvalt kinnitanud ja esitanud ka tõendeid, mis kinnitavad, et ainsana sai 22. detsembril 2008 kaebajale vaideotsuse tuua inspektorkontaktisik N. H. või viimase poolt tollal välja õpetatud uus kontaktisik I. D. (kd I, tl 40, 79p, 88-90, 92, kd II tl 38). Muuhulgas kinnitab seda N. H.tööajagraafik (kd II, tl 71) ja tema enda ning I. D. ütlused (kd II, tl 110-111). N. Grigorjev on korduvalt kinnitanud, et nimetatud isikud ei olnud talle vaideotsuse kätteandjaks (kd I, tl 97, 187, kd II tl 37p). Tartu Vangla ei ole suutnud tuvastada isikut, kes võinuks nimetatud isikute asemel kaebajale vaideotsuse kätte toimetada. Need asjaolud viitavad ringkonnakohtu hinnangul pigem sellele, et tegelikkuses oli vaideotsuse kättetoimetajaks N. H., kuid N. Grigorjev ei palunudki tal vaideotsust tõlkida, ning väidab kohtumenetluses, et vaideotsus tõlgiti valesti. Asjaolule, et N. Grigorjevi poolt väidetud tundmatu vanglaametnik talle tegelikult vaideotsust ei toonud, viitab ka vastuolu N. Grigorjevi ütlustes. N. Grigorjev on kord väitnud, et vanglaametnik oli keskealine naine ning teine kord, et tegu oli noore naisega (vt kd I, tl 80 ja kd II, tl 112). Seetõttu ei saa lugeda tõendatuks ka seda, et vaideotsuse kaebajale toonud kontaktisik tõlkis vaideotsuse kaebajale valesti. Asjaolule, et kartseris olles ei soovinud N. Grigorjev üldse vaideotsuse tõlkimist, viitab ka see, et kartserist vabanedes laskis ta vaideotsuse uuesti tõlkida (kd I tl 79p). Niisugusel käitumisel puuduks mõte, kui kaebajale oleks vaideotsust juba tõlgitud. 21. Samuti on halduskohus leidnud, et vaideotsus oli adresseeritud ka Tartu Vanglale. Halduskohtu otsusest on võimalik järeldada, et sealjuures tugines ta eeskätt Justiitsministeeriumi esitatud seisukohale, kuna Justiitsministeerium, kes tegi vaideotsuse ja selle väljastas, teadvat „kõige paremini, kellele ta selle adresseeris.“ Halduskohtu seisukohaga ei ole võimalik nõustuda. Vaideotsuse päisesse oli märgitud „Kättetoimetamiseks: Nikolai Grigorjev“. Vaideotsuse lõppu oli märgitud „Koopia: Viru Vangla“ (kd I, tl 10-11). Ehkki vaideotsuse päises, kaebaja nime all, oli märgitud ka „Tartu Vangla“, ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et seda tuleb mõista selliselt, et Tartu Vangla oleks olnud üheks kirja adressaadiks. Käesoleva asja varasemal lahendamisel on Tartu Ringkonnakohus juba viidanud asjaolule, et Justiitsiministeeriumi asjaajamiskorra § 202 lg 1 p 6 näeb ette, et kui kirja adressaate on rohkem kui üks, vormistatakse kiri eraldi igale adressaadile, märkides aadressaadiväljale ka adresaadi postiaadressi ja lisaadressaadi väljale „Sama“ teiste adressaatide nimed ilma postiaadressita. Sama lõike p 7 sätestab, et lisaadressaadiväljale märgitakse ka teave teistele asutustele koopia või kirja teadmiseks saatmise kohta („Koopia“, „Teadmiseks“), kui põhiadressaadile saadetud kirja sisust tuleneb vajadus teavitada sellest teist asutust. Käesoleval juhul ei ole Tartu Vanglat märgitud adresaadiks ei ametlikul adressaadiväljal ega ka kirja lõpus. Seetõttu saab vaideotsuse päises sõnade „Tartu Vangla“ äratoomist mõista üksnes selliselt, et see tähistas N. Grigorjevi asukohta, mitte selliselt, et Tartu Vangla oli samuti kirja adressaadiks. Seda kinnitab üheselt asjaolu, et vaideotsus saadeti Tartu Vanglasse vaid ühes eksemplaris, mis viitab sellele, et see oligi mõeldud vaid N. Grigorjevile kättetoimetamiseks. Justiitsministeeriumi asjajamiskorrast tulenevalt oleks juhul, kui vaideotsust sooviti saata ka Tartu Vanglale, tulnud vanglale saata vaideotsuse koopia eraldi. 22. Ei saa ka eeldada, et vanglaametnikud pidid N. Grigorjevile saadetud vaideotsuse saamisel juhuslikult märkama, et tegemist on vaideotsusega, mis tühistab 6 distsiplinaarkaristuse, mida N. Grigorjev parasjagu kannab (vrdl halduskolleegiumi 12. detsembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-07). Riigikohtu 23. Asjaolu, et Tartu Vangla sai vaideotsuse 18. detsembril 2008, kuid N. Grigorjevile anti see kätte 22. detsembril 2008, ei saanud N. Grigorjevile kahju tekitada. Ka pärast vaideotsuse saamist 22. detsembril 2008 ei võtnud N. Grigorjev midagi ette, et juhtida tähelepanu sellele, et ta viibib kartseris alusetult. Pole mingit alust arvata, et ta oleks seda teinud siis, kui ta oleks vaideotsuse saanud kätte koheselt, 18. detsembril 2008. 24. Ülaltoodust tulenevalt oli N. Grigorjevi õigusvastaselt kartseris kinnipidajaks pärast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist küll Tartu Vangla, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei olnud Tartu Vangla tegevus N. Grigorjevi kartseris pidamisel süüline, sest Tartu Vangla ei saanud eeltoodud asjaoludel teada, et N. Grigorjevi distsiplinaarkaristus on kehtetuks tunnistatud. Kuna mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt süüline vastutus, siis ei saa Tartu Vanglat pidada käesoleval juhul N. Grigorjevi ees vastutavaks organiks. Seetõttu on halduskohus ebaõigesti mõistnud hüvitise solidaarselt välja ka Tartu Vanglalt. Kahju eest vastutavaks isikuks tuleb lugeda Viru Vanglat. 25. Nõustuda ei saa Viru Vangla seisukohaga, et N. Grigorjevile ei ole alusetu kartseris hoidmisega kahju tekitatud. Riigikohus on leidnud, et ehkki isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei pruugi olla iseenesest inimväärikust alandav, kaasnevad kartserisse paigutamisega kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud – näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Kartserisse paigutamisega kaasnev täiendav vabadusõiguse piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab endast niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-193-09, p 12). Ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas võimalust Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast erinevale seisukohale asumiseks. 26. N. Grigorjev loeb hoolimata sellest, et vaideotsus saabus Viru Vanglasse 16. detsembril 2008, enda alusetuks kartseris hoidmise perioodiks 18. detsember 2008 kuni 9. jaanuar 2009, st 23 päeva. Selle eest halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis summas 2300 krooni on kooskõlas kohtupraktikaga. Tulenevalt ülaltoodust tuleb see hüvitis mõista välja aga üksnes Viru Vanglalt. Ringkonnakohus rahuldab Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse osaliselt ning mõistab hüvitise summas 2300 krooni (käesoleval ajal 146,99 eurot) välja Viru Vanglalt. N. Grigorjevilt tuleb Tartu Vangla kasuks HKMS § 92 lg 1 alusel välja mõista viimasel poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni, mis teeb käesoleval ajal 15,97 eurot. Maili Lokk Ivo Pilving 7 Einar Vene