3-10-2983/13

3-10-2983 A. K KO H T U O T SU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2011 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-10-2983 Haldusasi OÜ E kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Lääne maksu- ja tollikeskuse 23.08.2010 maksuotsus nr 12.2-37/050-10; - välja nõuda vastustajalt kaebaja poolt kantud menetluskulud Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuli 2011 Menetlusosalised Kaebaja ja kaebaja esindaja Monica Pihlak Vastustaja Lääne maksu- ja tollikeskuse esindaja Aiki Meister RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6: Jätta rahuldamata OÜ E kaebus haldusajas nr 3-10-
3. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. juulil
5. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses 1 3-10-2983 ASJAOLUD 23.08.2010 Lääne maksu- ja tollikeskuse maksuotsusega nr 12.2-3/3050-10 kohustati OÜ-t E tasuma käibemaksu summas 157 896 krooni ja tulumaksu 291 333 krooni ( tl 14-22). 18.10.2010 Maksu- ja Tolliameti vaideotsusega jäeti kaebaja vaie maksuotsusele rahuldamata (tl 2831). 18.11.2010 esitas OÜ E kohtule kaebuse Lääne maksu- ja tollikeskuse 23.08.2010 maksuotsusele nr 12.2-3/3050-10 (tl 6-12). 26.11.2010 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 168). 23.12.2010 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 181-184). 15.06.2011 määrusega otsustati kaebus lahendada kirjalikus menetluses (II kd tl 80-81). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse kohaselt sõlmisid OÜ E ja OÜ D vahenduslepingu, mille objektiks oli kasvava metsa raieõiguse ja kinnistute ostu-müügi vahendamine. Maksuhalduri hinnangul ei ole vahendustehingut toimunud. Kaebaja väidetel on maksuhaldur tõlgendanud vääralt tehingut ja arvestanud valikuliselt asjas esitatud tõendeid. Vaidlusaluse vahenduslepingu objektiks on kasvava metsa raieõiguse ja kinnistute ostu-müügi vahendamine. Oluline on, et lepingu objektiks on kasvav mets. Maksuhalduri hinnangul oli piisavaks vahendustasuks teabe eest 45 000 krooni, kuid jättis samas hindamata kas ülejäänud vahendustasu oleks piisav kõikide vahendajale lepingu punktides loetud kohustuste täitmiseks. Kaebaja esindajad on maksuhaldurile selgitanud, et OÜ D vahendusel ostetud kinnistu väärtuseks oli ca 1,2 miljonit krooni. Selle hinna kaebaja ka kinnistu eest tasus. Asjaolu, et kinnistu hind jagunes müüja ja vahendaja vahel ei saa kaasa tuua tehingu kehtetust. Meelevaldne on vastustaja järeldus vahendaja puudumise kohta ning väide, et kinnistu müük toimus otse kaebajale. Maksuhaldur arvab alusetult, et A. K ei kohtunud E. Sega. Kuna pakkumisi kinnistule oli mitmeid, ei mäletanud omanik kas kinnistut käis vaatamas ja tehingut notari juures teostamas sama isik. Kaebaja on eriarvamuses ja vaides taotlenud, et maksuhaldur lähtudes järelduste tegemisel ka kinnistu väärtusest ning hindaks, kas tehing oli majanduslikult põhjendatud, alles seejärel on võimalik teha järeldusi tasutud summa majandusliku põhjendatuse osas. Maksuhaldur on jätnud hindamata maaüksuse metsamajandamiskava, mille alusel saaks arvestada kinnistu raie-eelse väärtuse. Kinnistult realiseeritud metsamaterjali kohta koostatud dokumendid annavad selge ülevaate sellest, et tegemist ei olnud üksnes kinnistu ostuga, vaid tehing hõlmas ka vahenduslepingus kokkulepitud kasvava metsa väärtust. 2 3-10-2983 Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta lepingu p 4.3, mille kohaselt kaebaja kohustus vahendaja nõusolekuta mitte vastu võtma müügipakkumisi otse vahendaja poolt leitud kinnistute omanikelt. Samuti on maksuhaldur jätnud tähelepanuta Vahenduslepingu lisa nr 1, milles lepinguosalised on kokkuleppinud vahendustasu suuruses. Samuti ei ole pooled kokkuleppinud, et vahendustasu kuulub väljamaksmisele peale notariaalse lepingu sõlmimist. 27.02.2007 sõlmisid A. K ja kaebaja ostu-müügilepingu eellepingu T maaüksuse müügis hinnaga 300 000 krooni, mille kaebaja kandis müüjale üle enne notariaalse lepingu sõlmimist ning antud juhtumil ei sea maksuhaldur kahtluse alla tehingu toimumist. Seejärel väljastas OÜ D arve kinnistu müügi vahendusele vastavalt kokkuleppele. 08.03.2007 sõlmisid müüja ja kaebaja kinnistu jagamisel tekkiva kinnistu müügilepingu. Kaebaja tellis külvamis- ja istutusteenuse OÜ-lt L, kes teostas tööd ja esitas 3 arvet. Ebaõige on maksuhalduri väide, et arved ei kajasta tegelikkust, kuna arvetelt ei selgu, mille eest kaebaja maksis. Maksuhaldur on vääralt käsitlenud maksumenetluses isikute poolt antud seletusi ning esitanud neid mitmeti ja vääralt mõistetavas koosmõjus. On selge, et isikud, kes igapäevaselt tegelevad metsa taastamiseks vajalike töödega, ei mäleta aastaid hiljem täpselt iga taimega seotud asjaolusid. Samuti ei loeta ka tähelepanelikult üle antud ütlusi. Maksuhaldur ei teostanud vaatlust kohapeal ega muul moel kontrollinud, kas arvetel märgitud teenused on tegelikult teostatud. Maksuhaldur ei ole vaatamata kaebaja taotlusele kaasanud menetlusse eksperti. Kuna maksuhaldur ei teavitanud kaebajat kolme aasta jooksul puudustest kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud dokumentides, tekkis kaebajal põhjendatud õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Kaebaja hinnangul on maksuotsus õigusvastane. Kaebaja poolt näidatud tehingud on toimunud, need on kajastatud deklaratsioonides õigesti ja kooskõlas õigusaktidega. Tehingute väidetav näilikkus ei ole tõendatud. Tehingu näilikkust OÜ-ga D ei tõenda vahendustasu suurus ja selle tasumine enne notariaalse tehingu sõlmimist. Kinnistu oli väärt tema eest makstut. Tehing oli tegelik, kaebaja tasus kinnistu hinna müüjale ja vahendajale vastavalt nendega kokkulepitud suurustele. Arusaamatuks jääb, kuidas pidi kaebaja kontrollima tehingu teisel poolel töötajate olemasolu ning mil moel pidi kaebaja ette nägema, kuidas tehingupartner ülekantud summad kulutab. Samuti ei olnud kaebajal võimalik ette näha, kuidas tehingupartner tulevikus majandustegevuses tegutseb. Tehingute toimumise ajal oli OÜ D käibemaksukohustuslane ning tal ei olnud maksuvõlgu. Kaebaja ei saanud tehingute sõlmimisel ette näha, et teine pool ei esita tulevikus majandustegevuse aruandeid ega deklareeri väljamakseid töötasudelt ning teeb sularaha väljamakseid. Kui kaebaja tehingupartnerid rikkusid seadust, oleks maksuhaldur pidanud vastavad maksud nõudma neilt sisse, mitte esitama nõude kaebajale. Asjaolu, et kaebaja juhatuse 3 liikmest üks oli tuttav vahendusfirma juhatuse liikmega, ei saa olla eelduseks fiktiivsete arvete väljastamisel. Kaebaja tehingupartneri esindaja E.S seletust käsitleb maksuhaldur vääralt. Eestis on suur osas majandustegevuses tegutsevaid isikuid omavahel tuttavad. Pahatahtlik ja tõendamata on maksuhalduri väide, et M. Ml oli teada vahenduslepingu ja arve fiktiivsus ning E.S äritegevust iseloomustavad asjaolud. H. O seletuses olev repliik „ebasportlik tehing“ on kontekstist välja rebitud ega ei anna alust pidada vahendustehingut maksupettuseks. 3 3-10-2983 Maksumenetluses ei ole järgitud uurimisprintsiipi, mis on viinud ebaõigetele järeldustele. Maksumenetlus on läbiviidud puudulikult, kogutud tõendeid on käsitletud valikuliselt, maksumaksja ütlusi on moonutatud ja valikuliselt esitatud. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Osaline viitamine vahenduslepingu punktidele ning lepingu punktide sisu lühemalt esitamine ei moonuta vahenduslepingu sisu. Vahenduslepingust tuleneb otseselt, et vahendaja ülesannete hulka kuulus suhtlemine müüjatega. Maksumenetluses on tuvastatud, et A. K ei kasutanud T kinnistu võõrandamisel vahendajat, vaid pöördus otse kaebaja poole, leides vajalikud kontaktid ajalehest. Samuti kinnitas ta, et soovis müüja kinnistu otse ostjale. Vahenduslepingu fiktiivsusele viitab ka kaebaja H.O ütlus, milles ta on kindel, et kinnistu müüja ei tea midagi OÜ-st D. Jääb arusaamatuks millisele ebaõigele järeldusele jõudis maksuhaldur lepingu objekti osas lühendatud mõiste lepingu objekt kasutamisel. A. K ei kuulnud OÜ D ega isikust E.S. Arusaamatuks jääb kaebaja rõhuasetus kasvava metsa raie õiguse võõrandmisele. T kinnistu müük hõlmas endas kogu kinnistu müüki, mis hõlmas ka kasvava metsa müüki, kuna tegemist oli kinnistu olulise osaga. Maksumenetluses on maksuhaldur välja selgitanud kaebaja tavapärased tingimused vahendusel, mille kohaselt maksis kaebaja reeglina 5 % vahendustasu peale notariaalse lepingu sõlmimist. Antud juhul tasuti vahendustasu rohkem kui kolmekordses kinnistu müügihinnas enne notariaalse tehingu sõlmimist. Kaebaja ei ole esitanud argumente millele kuulus maksmisele ülikõrge vahendustasu. Antud juhul on kaebaja kinnitanud, et sai kõrgest vahendustasust teada alles siis, kui dokumendid olid notarile üle antud, mis on vastuolus vahenduslepingu p 2.1.3, mille kohaselt peab vahendaja läbirääkimistel müüjaga lähtuma kaebaja tingimustest hinna osas. Kaebaja ise määras kinnistu ostuhinna. Vahenduslepingu kohaselt kuulus tasu kokkuleppimisele iga pakkumise puhul poolte kokkuleppel. Vahenduslepingu lisa kohaselt sai vahendustasu suuruses kokkulepitud 19.02.
6. Kinnistu ostu-müügieelleping on sõlmitud 27.02.
7. Seega pidi kaebaja enne notariaalse lepingu sõlmimist olema teadlik summade jaotumise proportsioonidest. Analüüsides sõlmitud eellepingut, olid selles kõik müüja põhilised kohustused ostja ees sätestatud. Samuti anti kõik kinnistuga seotud dokumendid üle enne notariaalse lepingu sõlmimist, mis samuti kinnitab vahenduse ebavajalikkust ning asjaolu, et A. K suhtles otse kaebajaga. Maksuhaldur on põhjalikult analüüsinud vahenduslepingut ning küsitlenud kõiki osapooli. Maksuhalduri hinnangul ei tõenda ettemakse tegemine müüjale ettemakse tegemise põhjendatust vahendajale. A. K´le tasutud makse puhul oli eristatav, et see on tasutud eesmärgiga omandada kinnistu. OÜ-le D tehtud väljamakse eest ei ole kaebaja vastu saanud vahendusteenust. Kaebaja oli huvitatud sellest, et kinnistu ei oleks koormatud hüpoteegiga. A. K müüs oma selgituste kohaselt kinnistu, kuna ei suutnud enam hüpoteeki tasuda. Kinnistul lasus hüpoteek, mille A. K täitis enne notariaalse lepingu sõlmimist. Seega võis ettemaks olla vajalik antud hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks ning seetõttu tasus kaebaja ettemaksu. Maksuhaldur ei ole pidanud vajalikuks kinnistut hinnata kuna kaebaja juhatuse liikmed on selle väärtuseks nimetatud 1- 1,2 miljonit krooni. Vaatamata sellele tasus kaebaja kinnistu eest 1,3 miljonit 4 3-10-2983 krooni. R. R seletus selle kohta, et vahendajal võis olla raha vaja mingi tehingu jaoks ei ole usutav kõrge ettemakse tegemiseks. Kaebaja on esitanud notariaalselt tõestatud lepingu, milles ei kajastu vahendusteenuse olemasolu. Vahendaja kohta puudub viide ka eellepingus. Kahtlane on vahendusteenuse osutamine olukorras kus müüja pöördub otse ostja poole, vahendaja müüjaga ei suhtele ning viimane ei ole vahendajast teadlik. Ostja valmistab ise ette lepingud ja annab ostjale vajaliku dokumentatsiooni. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega vaidemenetluses esitanud tõendeid kinnistul asuva metsa väärtuse kohta. Vaatamata sellele, et kaebaja on kinnistult realiseerinud metsamaterjali lisades toodud väärtuses üle 1,2 miljoni krooni, ei tõenda see vahendusteenuse osutamist, kuna kinnistu osteti otse müüjalt. Tehingutes OÜ-ga L on maksuhaldur teostanud küsitlused tuvastada tegelik sündmuse käik. Tehingupooled esitavad oma selgitustes omavahel vastuolus olevat sündmuste käiku. Kaebaja väidetel telliti ainult teenust. OÜ L väidab, et hankis ka taimed ja seemned. Ühe kinnistu osas väljastas OÜ L arve istutamise kohta enne, kui kaebaja selle kinnistu tarbeks istikud ostis. E.Se seletuse kohasel tegeles OÜ L saematerjaliga ja puuviljade tarnimisega. Teenuse tellimine kaebajale tundmatult äriühingult on vastuolus kaebaja enda tavapärase käitumisega, tellida teenus varasemalt seda teenust osutanud isikutelt. Paikvaatluse teostamine ei olnud antud juhul vajalik, kuna istutamise ja külvi teostamine ei tõenda selle töö teostamist OÜ L poolt. Kaebaja tehingu poole osas tuvastatud asjaolud on maksuotsuses välja toodud kui äriühingut iseloomustavad andmed. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
8. Kaebus on postitatud 17.11.2010 vastustaja 23.08.2010 haldusaktile. Esitatud materjalide kohaselt on asjas läbitud vaidemenetlus. Kaebaja vaie jäeti 18.10.2010 vaideotsusega rahuldamata (tl 28-31). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebuse kohaselt sõlmisid OÜ E ja OÜ D vahenduslepingu, mille objektiks oli nii kasvava metsa raieõiguse kui ka kinnistu ostu-müügi vahendamine. Kaebaja väidetel on maksumenetluses esitatud vaides põhjalikult selgitatud vahenduslepingu olemust, kus on selgitatud, et ostetud kinnistu väärtuseks hinnati ca 1,2 miljonit krooni, mida kaebaja oli nõus tasuma ning ka tasus. Asjaolu, et hind jagunes müüja ja vahendaja vahel ei saa kaasa tuua vahendustehingu kehtetust. Kaebaja ja A. K vahel sõlmiti 27.02.2007 kinnistu ostu-müügi eelleping. Lepingu kohaselt on lepingu objektiks T kinnistu ostu-müügi hinnaga 300 000 krooni, mille ostja tasub ettemaksuna kinnistu müügi eest (tl 155). Nimetatud summa tasuti müüjale 01.03.
9. Kaebaja esindajaks eellepingu sõlmimisel oli M. M, kes on kaebaja juhatuse liige. 5 3-10-2983 D OÜ esitas 02.03.2007 kaebajale arve nr 02/03-1 summas 997 100 krooni T kinnistu ostu-müügi vahenduse eest, mille kaebaja kandis D OÜ pangakontole 02.03.2007 ja 13.03.2007 (tl 14 pöördel). A. K müüs kinnistu kaebajale 08.03.2007 hinnaga 300 000 krooni, mis tasuti enne notariaalse ostumüügilepingu sõlmimist (II kd tl 27, 28). OÜ E ja OÜ D vahel on 19.02.2007 sõlmitud vahendusleping nr 1902/07 (edaspidi „leping“ vastavas käändes), mille objektiks on lepingu p 1.1 kohaselt kasvava metsa raieõiguse ja kinnistute ostu-müügi vahendamine (tl 31). Kasvav mets on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et OÜ-l D oli T kinnistul asuva metsa raieõigus. Samuti ei ole esitatud tõendeid ega väiteid OÜ D poolt raieõiguse omandamise/võõrandamise kohta. Mahavõetud mets on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Tulundusmetsa näol on tegemist kinnisasjast saadava viljaga TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi metsa mahavõtmisel. Mahavõetud metsa kui vallasasja omandiõiguse saab AÕS § 92 lg 1 järgi üle anda. Kaebaja on kaebusele lisanud tõendid T kinnistult realiseeritud metsamaterjali kohta. Nimetatud tõendid on koostatud peale kinnistu ostmist kaebaja poolt. Seega sai kaebaja peale T kinnistu ostmist ka metsa omanikuks ning asus iseseisvalt metsa majandama ning puudub mõistlik põhjus, mille tõttu tuleks kinnistu ostmisel kaebaja poolt sellel kasvavat metsa (selle väärtust) käsitleda eraldiseisvana kinnistu väärtusest. OÜ E ja OÜ D vahel 19.02.2007 sõlmitud vahenduslepingu juurde on koostatud lisa nr 1 vahendustasu suuruse kokkuleppimise kohta (tl 33). Vahendaja ülesanded on toodud lepingu p 2 ning vahendustasu maksmise tingimused lepingu p
10. Vahendaja ülesandeks on leida kaebajale sobivad kinnistud; edastada vastavalt pakkumiste osas teave kaebajale ja müüjale; esindada kaebajat pakkumiste osas peetavatel läbirääkimistel; veenduma müüja poolt kasvava metsa raieõigust seadusliku valdamises ning ostu-müügilepingu sõlmimiseks vajaliku dokumentatsiooni olemasolus. Nimetatud ülesannete täitmise eest määratakse lepingu p 5.1, 5.2 alusel poolte kokkuleppel kindlaks vahendustasu. Kusjuures vahedustasuga loetakse kantuks kõik vahendaja kulutused v.a maksud. Vahendustasu makstakse kooskõlas lepingu p 5.3, 5.4 pärast vahendaja poolt edastatud pakkumise osas ostu-müügilepingu sõlmimist müüja ja kaebaja vahel, mis tasutakse vahendajale üle arve alusel. Vahenduslepingu nr 1902/07 lisa nr 1 on koostatud lepinguga samal kuupäeval. Lisa kohaselt leppisid lepingupooled kokku, et T kinnistu ostu-müügi vahendamistasu on 845 000 kooni, millele lisandub käibemaks. Kaebaja väidetel oleks maksuhaldur pidanud vahendustasu suuruse hindamisel analüüsima kõiki vahenduslepingus vahendajale pandud kohustusi. Kinnistu ostu-müügilepingust ega vahenduslepingust ei tulene tingimusi, millest saab järeldada, et nimetatud lepingute pooled on otsustanud kinnistu hinna jagada tulenevalt kinnistu väärtusest müüja ja 6 3-10-2983 vahendaja vahel. Samuti ei ole asjas esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et lepingupooled on otsustanud kinnistu müüjale maksmisele kuuluvat müügihinna osa lepingus eraldi mitte välja tuua. Kaebaja esindaja juhatuse liige M. M maksumenetluses antud seletuse kohaselt käis ta kohapeal, hindas maatüki ära, koostas lepingu ning käis sellega kinnistu omaniku juures. Notari poolt kinnitatud lepingu valmistas ette kaebaja juhatuse liige H O. Seletuses kirjeldab M. M kinnistuga seoses suhtlemist OÜ D esindajaga E. Sega ning märgib, et Ei kaudu jõudis temani informatsioon T kinnistu kohta (tl 202). E on kolmanda isikuna andnud maksumenetluses seletuse, mille kohaselt pakkus kinnistut kõigepealt M. Mle, kes pakkus seda edasi kaebajale. Kinnistuga leidmisega, selle hinna ja omanikuga seoses olevaid asjaolusid kolmas isik ei mäleta. M. M seletuses kirjeldatud omavahelise suhtlemise asjaolusid E. Sega seoses vaidlusaluse kinnistuga, kolmanda isiku seletus ei kinnita (II kd tl 16). Kinnistu omaniku A. K seletuse kohaselt leidis ta kinnistule ostja ise ja võttis ostjaga omal algatusel ühendust, peale seda käis kaebaja esindaja kohapeal kinnistut vaatamas ning pakkus talle sobiva hinna. Kaebaja esindaja M. M´ga sõlmis ta kinnistu ostu-müügieellepingu, kes tõi talle lepingu koju täitmiseks (II kd tl 45). Tulenevalt eeltoodust on kinnistu ostu-müügilepingu poolte seletused kinnistu müügi algatamisel initsiatiivi üles näitamise osas omavahel vastuolus ega kinnita kaebaja väiteid OÜ D tegutsemise kohta vahendajana vahenduslepingu alusel vaidlusaluse kinnistu ostu-müügil. Nimetatud seletustest langevad kokku kaebaja esindaja M. M tegevust kirjeldavad asjaolud, mis viitavad sellele, et kaebaja enda tegevus viis kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimiseni. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud uusi tõendeid ega kirjeldanud kaebuses asjaolusid, mille alusel saab väita, et OÜ D viis vahendajana läbi vahenduslepingus p 5 kirjeldatud toiminguid ja/või täitis lepingu p 3 märgitud kohustusi, mille tulemusena osutus kaebajal võimalikuks osta vaidlusalune kinnistu. Hinnates eelpoolt käsitletud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid, ei ole tõendamist leidnud kaebaja väited talle vahendusteenuse osutamise kohta OÜ D poolt 19.02.2007 sõlmitud vahenduslepingu nr 1902/07 alusel. Kaebaja väidetel oli kinnistu väärtuseks kaebaja esindajate poolt antud hinnangu alusel ca 1,2 miljonit. Kaebaja oli nõus selle hinna kinnistu eest tasuma ning ka tasus. Hind jagunes müüja ja vahendaja vahel. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur oleks pidanud maksumenetluses koguma tõendeid, mille alusel oleks võimalik hinnata kinnistu tegelikku väärtust selle ostmisel ning tehingu majanduslikku põhjendatust kaebaja jaoks. Samuti heidab kaebaja maksuhaldurile ette metsamajandamiskava ja kinnistult realiseeritud metsamaterjali koostatud dokumentide hindamata jätmist, mille alusel on näha, et tehing hõlmas ka vahenduslepingus kokkulepitud kasvava metsa väärtust. Kaebaja hinnangul tuleb kinnistu väärtuse hindamisel arvesse võtta ka seal kasvava metsa väärtust, seda põhjusel, et tegemist ei olnud pelgalt kinnistu ostuga, vaid tehing hõlmas ka kasvava metsa väärtust. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. 7 3-10-2983 Kaebaja ei ole esitanud maksmenetluses ega kohtumenetluses eksperdi arvamust vaidlusaluse kinnistu väärtuse kohta. Maksuhalduri väidetel ei esitanud kaebaja maksumenetluses ega vaidemenetluses metsamaterjalide veoselehti, ostu-müügi dokumente, raie tööde arveid ega T maaüksuse metsamajandamisekava (tl 183). Kaebaja nimetatud väidet vaidlustanud ei ole. Seega ei olnud maksuhalduril võimalik loetletud dokumente maksumenetluses hinnata ning kaebaja vastava sisulised etteheited on alusetud. Asjas kogutud tõendite kohaselt müüs kinnistu endine omanik A. K T maaüksuse hinnaga 300 000 krooni. Kinnistu müüja A. K poolt maksumenetluses antud seletuse kohaselt suhtles ta seoses kinnistu müügiga mitmete isikute ja firmadega, kuid hinnad võisid olla samas suurusjärgus, mida pakkus kaebaja st 300 000 krooni (II kd tl 45, 48). Kinnistu väärtuse tuvastamisel tuleb levinud kohtupraktika kohaselt aluseks võtta kinnisasja müügihind selle võõrandamisel. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega kirjeldanud asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et vaidlusaluse kinnistu väärtus oli oluliselt suurem kinnistu ostu-müügihinnast sellel kasvava metsa tõttu. Samuti ei ole kaebaja põhistanud asjaolusid, mille tõttu saaks järeldada, et peale kinnistu omandamist tehtud kulutuste ja saadud tulu tõttu (metsamajandamiskava aastateks 2007-2016, metsamaterjaliga seotud tehingute kohta koostatud dokumendid) ja/või seoses sellega oli kinnistu tegelik väärtus selle omandamisel oluliselt suurem kui kinnistu ostu-müügihind ning mis annaks alust lugeda kinnistu müügihinnaks ca 1,2 miljonit. Lähtudes eeltoodust on kaebaja kinnistu väärtuse kohtu hinnangul tuletanud meelevaldselt ning see on oletuslik ja hüpoteetiline. Hinnates esitatud tõendeid puudub kohtul alus kahelda selles, et vaidlusaluse kinnistu hind vastas selle müümisel A. K poolt keskmisele sama piirkonna samaväärse kinnistu väärtusele. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur seadnud kahtluse alla, et vaidlusaluse kinnistu soetamine oli seotud kaebaja ettevõtlusega. Vastustaja on seadnud kahtluse alla vahendusteenuse osutamise kinnistu müümisel, samuti vahendustasu suuruse. Maksuotsuse kohaselt on vaidlusaluse vahenduslepingu puhul tegemist maaklerilepinguga (tl 16 pöördel). Kaebaja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. Võlaõigusseaduse § 658 lg 1 järgi kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu) ning lähtudes antud paragrahvi lg 2 kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Lähtudes võlaõigusseaduse § 619, kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seega saab maakleriga kokkuleppida tegutsemise erinevate teenuste osutamisel käsundiandja huvides koos vastava tasu maksmise kohustusega. Käsundusepinguga võetud kohustuse (ülesande) täitmine on eelduseks käsundisaajale tasu maksmisel. 8 3-10-2983 Võlaõigusseaduse § 665 kohaselt loetakse juhul, kui maakleritasu suurust ei ole kokku lepitud, selleks kohalikku tavalist maakleritasu sellise lepingu vahendamise või osutamise eest, selle puudumisel aga mõistlikku tasu. Juhul, kui eeldada, et OÜ D tegutses vaidlusalusel kinnistu ostu-müügi protsessis kaebaja huvides, siis käesoleval juhul on kaebaja tasunud 300 000 krooni maksnud kinnistu ostu-müügi vahendamise eest vahedustasuna vahenduslepingu lisas kokkulepitud summa 997 100 krooni. Seega oli lepingu lisas vahendustasu suurus kokkulepitud. Kuid arvestades seda, et vahendustasu suurus ületab kolmekordselt vahendatava kinnistu enda hinda, on pooled kohtu hinnangul kokku leppinud ebamõistlikult suure vahendustasu. Mõistlikkuse põhimõte võlasuhtes on sätestatud VÕS § 7 lg1, mille kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Lähtudes käsitletud paragrahvi lg 2 tuleb mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Maksuotsuses asus maksuhaldur seisukohale, et maakleritasu leidmiseks tuleb võtta aluseks 5% tehinguväärtusest. Maksuhaldur viitab vahendustasu suuruse hindamisel ka kaebaja esindaja M. M antud selgitusele, mille kohaselt on vahendustasu tavaliselt 5% tehinguväärtusest (tl 16 pöördel, 202). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et maksuhalduri poolt tuvastatud maakleritasu 5 % objekti maksumusest on kohalikust tavalisest maakleritasust suurem või väiksem. Kaebaja leiab eriarvamuses, vaides ja kaebuses, et tulenevat vahenduslepingu eripärast on vahendajale pandud vahenduslepinguga tavapärasest mahukamad ülesanded ning seetõttu ei põhjendatud maksuhalduri seisukoht kohaldada vahendustasu suuruseks 5% tehinguväärtusest. Kui käesoleval juhul eeldada, et kaebajal kui käsundiandjal tuleks maksta vahenduse eest, siis ainuüksi asjaoluga, et kaebaja ostis kinnistu väidetavalt selle väärtusest oluliselt odavamalt ning seetõttu tasus kinnistu väärtusele vastava hinnavahe vahendajale, ei saa põhjendada tavapärasest oluliselt suurema vahendustasu maksmist. Käsundiandjal on alus eeldada, et maakler täidab endale lepinguga võetud kohustused parimal võimaliku viisil. Arvestades eeltoodut ei tuvastanud kohus asjaolusid, millest tulenevalt oleks vaidlusalusel juhul võimalik kohaldada tavalisest maakleritasust suuremat või väiksemat maakleritasu. Vaidlusaluse lepingu puhul moodustab maakleritasu kolme kordse tehinguhinna, mida saab pidada ebamõistlikult suureks vahendustasuks. Seega on põhjendatud käesoleval juhul maksuhalduri poolt maksuotsuses antud hinnang kaebaja poolt makstud vahendustasu suurusele ning maksuhalduri käsitlus vaidlusaluse tehingu puhul võimaliku vahendustasu mõistlikule suurusele. Tehingutes OÜ-ga L leiab kaebaja, et ebaõiged maksuhalduri väited selle kohta, et arved ei kajasta tegelikkust. Samuti heidab kaebaja maksuhaldurile ette paikvaatluse tegemata jätmist selleks, et tuvastada tehingute tegelik toimumine. Maksuhaldur ei vaidlusta käesoleval juhul asjaolu, et OÜ L arvetel kajastatud tehingud toimusid. Maksuhalduri hinnangul ei ole tõendatud nende teostamine OÜ L poolt. 9 3-10-2983 Kuna antud juhul ei ole vaidlust tehingute faktilise toimumise üle, puudub ka vajadus paikvaatluse läbiviimiseks. Samas ei tõenda ainuüksi asjaolu, et vaidlusalune kaup on ostetud ja teenus osutatud, nimetatud kauba või teenuse soetamist OÜ-lt L. OÜ-le L esitas kaebajale mais 2008 kolm arvet. Arvetel tehtud kannete kohaselt on need allkirjastatud E. Se poolt, kes oli OÜ L juhatuse liige ajavahemikus 28.01.2008 kuni 07.11.
11. 6.05.2008 arve nr 06/05-1 arve kohaselt oli kaubaks Raja mü Aravete vald Järvamaa kase taimede istutamine. Koguseks on märgitud 5 800 tk ning ühiku hinnaks 1.60 kr/tk (tl 157). 19.05.2008 arve nr 19/05-1 alusel oli kaubaks istutusteenus Rätsepa mü Tõstamaa vald Pärnumaa koguses 10 500 istikut hinnaga 2.00 kr/tk (tl 158). 22.05.2008 arve nr 22/05-1 alusel oli kaubaks külvamisteenus Allika mü Tahkuranna vald Pärnumaa kogus 2,4 ha, ühiku hind 800.00 krooni (tl 159). Kaebaja selgituste kohaselt tegeleb ta aastaid metsaga seonduvate töödega sh külvamis- ja istutustöödega, kas ise või on nimetatud teenused tellinud kolmandatelt isikutelt, käesoleval juhul OÜ-lt L. E. S´e poolt maksumenetluse 03.11.2009 antud seletuse kohaselt on ta tegelenud aastaid haljastamisega ning tal on oma puukool. Kõikidel märgitud arvetel on tema allkiri ning kõik arvetel kirjeldatud teenused on ta ise teostanud. M. M käest sai ta katastri numbrid ja asendiplaanid, mille järgi läks kohale, külvas seemned ja istikud. Seemned ostis ise (II kd tl 16). Sama isiku poolt antud teise, samal kuupäeval antud seletuse kohaselt tegeles osaühing tema juhatuse liikmeks oleku ajal saematerjali vahendamisega, samuti toodi Hispaaniast puuvilju müügiks – rohkem tegevusalasid isikule ei meenu (II kd tl 18 pöördel). 28.07.2009 antud seletuses E. S seletas, et äriühing tegeles saematerjaliga (II kd tl 19). M. M maksumenetluses antud seletuse kohaselt arvetel näidatud tehinguid teinud ei ole, nendel on arvatavasti metsameister M K´i allkiri, kellele ta andis OÜ L kontaktandmed (tl 202). Kaebaja metsameister M K andis maksumenetluses seletuse, mille kohaselt on nimi L talle tuttav. Metsaistutamise vajaduse üle otsustab tema. Arvetel märgitud teenuste osutamiseks viis ta istikud ja seemned ise kohale: Raja m/ü-le istutamiseks kasetaimed, Rätsepa m/ü-le kuusetaimed. Tahkurannas olevale m/ü-le toimus külvamine ning seemned viis ta ise kohale. Külvamistööd on võimatu kontrollida. M K´i seletuse kohaselt ei kohanud ta istutustööde vastuvõtmisel kedagi, kuna käis lankidel nädalaid hiljem. M K´i kinnitusel ei ole ta ise töömehi näinud ega kellegagi töö tegemiseks kokkuleppinud. E. S´t ei tunne ning temaga suhelnud ei ole. M K´i arvamuse kohaselt suhtles OÜ-ga L M. M, kes leppis ka kokku hinna ja leppis kokku töömeestega. Arved on tulnud posti teel ning arvetel on tema allkirjad (II kd tl 7). H O seletuse kohaselt suhtles OÜ-ga L M. M, kelle kaudu saadigi osaühingu kontaktid. H O kinnitusel viis ta seemned Allika maaüksusele, Rätsepa maaüksusele viis taimed koos M K´iga ning Raja maaüksusele viis taimed M K. Allikule külvati männiseemneid (tl 198). Eelpool käsitletud seletustes on kohtu hinnangul olulised vastuolud kaebaja poolt vaidlusaluse tehingu kokkuleppinud isikute osas. M K´i, H O, E. S´e seletuse kohaselt leppis OÜ-ga L tehingus kokku M. M. M. M kinnitusel tema neid tehinguid teinud ei ole, vaid üksnes edastas E. S´e kontaktandmed M K´ile. Samuti on vastuolud E. S´e, M K´i ja H O seletustes kinnistutele taimede ja seemnete viimise osas. M 10 3-10-2983 K kinnitab, et viis kõik tööde tegemiseks vajaliku ise kinnistutele. H O kinnitab samas, et seemned viis ise, osa taimi viis koos M K´iga, osa viis M K üksinda. E. S´e seletuse kohaselt ostis ta seemned ise. Kohus nõustub kaebajaga selles, et maksumenetluses seletusi andnud isikud ei pruugi alati täpselt mäletada aastaid tagasi sooritatud tehingu üksikasju, kuid antud juhul puuduvad kohtu hinnangul eelpool käsitletud seletustes viited kõhklustele või unustamisele/ mitte mäletamisele. Samuti puudub kohtul põhjus kahelda selles, et isikud ei teadnud ja/või ei kontrollinud seletusi allkirjastades üle, mille nad allkirjastasid. Kaebaja poolt kaebuses käsitletud tehingute toimumise seab lisaks eelpool tuvastatule kahtluse alla tehingu teise poole OÜ D ja OÜ L suhtes maksumenetluses tuvastatud asjaolud: maksudeklaratsioonide andmetel äriühingutel töötajaid ei olnud; pangakontodele kantud summad on enamuses sularahas välja võetud; äriühingud ei ole esitanud ühtegi majandustegevuse aruannet, mistõttu on neile tehtud hoiatus äriregistrist kustutamise kohta; äriühingud on kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist. Maksuotsuses käsitletud osaühingute majandustegevuse osas tuvastatu ei ole iseenesest seotud kaebaja kui maksukohustuslase kohustustega, vaid iseloomustab eelkõige antud osaühingute majandustegevust ja usaldusväärsust. Samuti ei ole kaebajale maksuotsuses etteheidetud nimetatud asjaolude tuvastamata jätmist. Käesoleval juhul on maksumenetluses tuvastatud OÜ-l D ja OÜ-l L majandustegevuse puudumine ning koostoimes teiste maksumenetluses tuvastatud asjaoludega on põhjendatud maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt ei ole tõendatud vaidlusaluste majandustehingute tegelik toimumine arvetel näidatud poolte vahel. Tulenevalt eeltoodust esitas kaebaja deklaratsioonides ebaõigeid andmeid ning seetõttu ei saanud kaebajal tekkida ka põhjendatud õiguskindlust ja õiguspärast ootust, et ebaõigete andemete põhjal tekkinud õigusi ja kohustusi ei muudeta. Tulumaksuseaduse § 32 lg 1 alusel võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Hinnates asjas tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid kogumis on antud juhul tegemist OÜ D 02.03.2007 arve nr 02/03-1 summas 997 100 krooni tasumisel teise äriühingu huvides tehtud kulutusega, mis on vaadeldav ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Kohus ei tuvastanud vaatlusaluste äriühingute vahel ka mingeid muid tehinguid või majanduslikke seoseid, mis võimaldaksid tuvastada kaebaja poolt tasutud summa seotuse ettevõtlusega. Hinnates OÜ L osas tehingu poolte poolt tehingu teostamise kohta antud seletustes eelpool tuvastatud vastuolusid, ei ole kaebaja kohtu hinnangul tõendanud selliseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada arvetel kajastatud poolte vahel majandustehingute tegeliku toimumist. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud tulumaksu määramine TMS § 51 alusel. 11 3-10-2983 KMS § 31 lg 1 kohaselt saab teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaksu maha arvata käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlustatud arve alusel teenust saanud, liikusid vaid rahalised vahendid. Kuna maksuotsuses tuvastatud asjaolude kohaselt kaebaja maksumenetluses kontrollitud arve alusel tegelikkuses teenust ei soetanud, ei saanud kaebaja olematut teenust ka oma ettevõtluses kasutada. Seega ei ole vaidlusaluste arvete puhul tegemist nõuetekohase arvega KMS § 37 mõttes ning kaebajal puudus õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 31 lg 1 alusel. Tulenevalt eeltoodust ei tuvastanud kohus selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumist, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 12