KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1013 Haldusasi Anatoli Goltsi kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 4. mai 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. veebruar 2011 Menetlusosalised Kaebaja Anatoli Golts Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. mai 2010. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Anatoli Goltsi kaebus osaliselt. Mõista Tartu Vanglalt Anatoli Goltsi kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 16 eurot. 3. Mõista Anatoli Goltsilt Tartu Vangla menetluskuludena välja 15,86 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, st kuni 7. aprillini 2011. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Anatoli Golts esitas 20. aprillil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud tema kartserisse paigutamisel 21. jaanuaril 2010 ning mõista Tartu Vanglalt talle välja 32 500 krooni suurune hüvitis mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 1299 krooni suurune hüvitis varalise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt haigestus A. Golts 19. jaanuaril 2010 Tartu Vanglas, kuid vanglas ei osutatud talle kohast arstiabi ning koheldi teda inimväärikust alandavalt ja tema tervist ohtu seades, paigutades ta 21. jaanuaril 2010 viieks päevaks õigusvastaselt kartserikambrisse, mis ei vastanud eluruumile kehtestatud nõuetele ja mis oli väga ebahügieeniline. Kartserikambris puudus elektripistik, mille tõttu ei saanud seal keeta vett joomiseks ja ravimite võtmiseks, tualett oli 3-10-1013 poollahtine, kuid kambri aken ei käinud lahti, mistõttu ei saanud kambrit tuulutada, kambris puudus võimalus sooja veega pesemiseks ja koht riiete kuivatamiseks, prügikast ning kapp asjade hoidmiseks. Kartseris olemise ajal ei saanud A. Golts kasutada kõiki oma isiklikke asju, samuti piirati A. Goltsi helistamist ning kokkusaamisi. Lisaks kadusid A. Goltsi laoruumi paigutatud isiklike asjade hulgast kartserikambris olemise ajal ära 5 DVD plaati. A. Golts esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude, kuid vangla jättis selle rahuldamata. 2. Tartu Halduskohtu 9. septembri 2010. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tunnistati Tartu Vangla toimingud A. Goltsi paigutamisel 5 ööpäevaks kartserikambrisse õigusvastaseks ning mõisteti Tartu Vanglalt A. Goltsi kasuks välja 3000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kaebaja hoidmine 5 päeva jooksul alusetult kartserikambris õigusvastane. Tõesed ei ole Tartu Vangla väited, et A. Goltsile oli kartserikambris viibimise ajal tagatud võimalikult sarnane olukord, kui tavarežiimil viibivatele kinnipeetavatele. A. Goltsi õigusvastaselt kartserikambris hoidmine oli inimväärikusele mittevastav kohtlemine ning sellega tekitati talle mittevaralist kahju. Jättes õigusvastase olukorra kõrvaldamata, saab Tartu Vanglat käsitleda ka mittevaralise kahju tekitamises süüdiolevana. Arvestades kartserikambris viibimise aega ja rikkumise intensiivsust on põhjendatud 3000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmine. Põhjendatud ei ole kaebajale hüvitise väljamõistmine 5 DVD plaadi kadumise eest. Plaatide kadumist vangla omaks võtnud ei ole ja pole alust A. Goltsi väidet tõendatuks lugeda. Vanglaametnike tegevuse tagajärjel ei ole kaebajale 5 DVD plaadi võimaliku kadumise näol kahju tekkinud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et A. Goltsi kartserikambrisse paigutamine oli õigusvastane seetõttu, et teda ei olnud distsiplinaarkorras kartserikaristusega karistatud. A. Goltsi suhtes ei kohaldatud ühtegi kartserikaristuse kandmist iseloomustavat piirangut, mistõttu on halduskohus ebaõigesti lähtunud mittevaralise kahjunõude rahuldamisel asjaolust, et A. Golts viibis kartserikambris õigusvastaselt. Kinnipeetava paigutamine vanglas on vangla otsustus ning kinnipeetavale ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda enda kindlasse kambrisse paigutamist, mistõttu ei ole A. Goltsi õigusi rikutud sellega, et ta paigutati kambrisse, mida kasutatakse kinnipeetavate kartserikaristuse täideviimise kohana.
- b)Ebaõige on halduskohtu järeldus, et kambri olud olid inimväärikust alandavad ning sellistes tingimustes hoidmisel ületati kinnipeetavale vangistuses viibimisega kaasnevate kannatuste miinimummäära, mille eest tuleb isikule mõista mittevaralise kahju eest rahaline hüvitus. Kamber vastas nõuetele ning selles viibimine võis küll olla ebameeldivust tekitav, aga seda ei saa tõlgendada inimväärikust alandava kohtlemisena.
- c)Ebaõiged on halduskohtu järeldused kambris pesemisvõimaluste puudumise osas. A. Golts on ise kinnitanud, et sai kambris pesu pesta. Samuti võimaldati osakonnas, kus A. Golts viibis, iga teisipäev ja laupäev soovi korral kasutada dušši.
- d)Rahalise hüvitise väljamõistmine 3000 krooni ulatuses ei ole kooskõlas kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega ning arvestades antud juhtumi asjaolusid ka põhjendatud. A. Golts on tänaseks vanglast vabanenud, tema tervisele kartserikambris viibimise tõttu mingeid kahjulikke tagajärgi ei saabunud, tema poolt viidatud kambri puudused ei ole üksikult võttes ega ka kogumina käsitletavad inimväärikust alandava kohtlemisena. 2 3-10-1013 4. A. Golts palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta, jäädes oma kaebuses toodud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega vähendab hüvitise suurust ja mõistab vastustajalt A. Goltsi kasuks välja 16 eurot. 6. Vaidlust ei ole selles, et A. Golts paigutati kartserikambrisse mitte karistusena, vaid nakkushaiguse kahtluse tõttu isoleerimiseks. Samuti ei kohaldatud A. Goltsi suhtes kartserikaristusega kaasnevaid piiranguid. 7. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda hoidmist konkreetses kambris või keelata enda ümberpaigutamine teise kambrisse. Seega ei ole A. Goltsi ümberpaigutamine iseenesest õigusvastane, arvestades sealjuures seda, et ümberpaigutamise eesmärk oli viirusnakkuse kandja isoleerimine. Samas kaasnesid A. Goltsile kartserikambrisse paigutamisega täiendavad piirangud võrreldes tavakambris olemisega. See väljendus eeskätt kartserikambri piiratumas sisustuses võrreldes tavakambriga. Puudus isiklike asjade hoiukapp, külmkapp, prügikast ja elektripistik (vt ringkonnakohtu istungi protokolli, vrdl ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg-d 1 ja 4). Seega, ehkki kartserikambrisse paigutamist ei saa käesoleval juhul pidada iseenesest õigusvastaseks, tuleb siiski nentida, et kartserikambrisse paigutamisega kaasnesid isikule täiendavad piirangud võrreldes tavakambris viibimisega. Vangistusseaduses ega teistes vangistusalastes õigusaktides ei esine aluseid, mis võimaldaksid sellises situatsioonis kitsendada kinnipeetava õigusi kambri sisustuse osas. Seetõttu tuleb käesoleval juhul lugeda kartserikambrisse paigutamisega kaasnenud kitsendused kambri sisustuse osas õigusvastaseks. 8. Riigikohus on leidnud, et kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Selles asjas leidis kolleegium, et üldjuhul on selliste täiendavate piirangutega tekitatud kahju õige hüvitada rahas ning viitas asjaolule, et kohtupraktikas on õigusvastase kartserikaristusega tekitatud kahjuhüvitise määraks kujunenud 100 krooni päeva eest (p-d 12 ja 15). Käesolevas asjas ei ole aga tegemist kartserikaristusega kaasnevate piirangute kohaldamisega vastavalt VangS § 651 lg 2-4. Õigusvastane oli üksnes kaebaja ilmajätmine senise kambrisisustusega kaasnenud eelistest. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka kitsenduste intensiivsust. Arvestades seda, et täiemahulise kartserikaristusega kaasnevate piirangute puhul on õiglaseks hüvitiseks peetud 100 krooni ööpäeva eest, tuleb kõigepealt nentida, et ilmselgelt jäid käesolevas asjas esinenud piirangud väiksemaks VangS § 651 lg-tes 2-4 tulenevatest piirangutest. Isiklike asjade hoiukapi, külmkapi ja prügikasti puudumine viie päeva jooksul võis olla kaebaja jaoks küll ebamugav ja harjumatu, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist sellise intensiivsusega väärikuse alandamisega, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Külmkapi puudumise tõttu väidetavalt riknenud ja äraviskamisele kuulunud toiduainete eest rahalise hüvitise nõuet ei ole kaebaja esitanud. WC on ette nähtud nii kartseri kui kambri sisustuses (vt Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 ja lg 4 p 6) ning selle olemasolu ei saa pidada õigusvastaseks. Pesemiseks oli kambris kraanikauss. Tuvastatud ei ole, et kambri tuulutamiseks ettenähtud ventilatsioon ei oleks töötanud. 3 3-10-1013 Nõustuda tuleb aga kaebaja seisukohaga, et isikliku veekeedukannu kasutamise mittevõimaldamine elektripistiku puudumise tõttu on sellise intensiivsusega piirang, mis õigustab rahalise hüvitise väljamõistmist. Siinjuures tuleb arvesse võtta seda, et kaebaja oli kartserisse paigutamise ajal haige, mistõttu oli kuuma joogi tarbimine talle ka vajalik. Arvestades õiguste rikkumise intensiivsust, selle kestvust, proportsiooni võrreldes täiemahulise kartserikaristuse kandmisega kaasnevate piirangutega ja selle eest väljakujunenud hüvitise määra, peab ringkonnakohus õigeks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 16 eurot (st ca 250 krooni ehk pool täiemahulise kartserikaristuse kandmise eest väljamõistmisele kuuluvast hüvitisest). 9. Samuti väidab kaebaja, et talle ei osutatud arstiabi. See väide ei ole tõendamist leidnud. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajalt võeti proovid viiruse täpsustamiseks ning tal oli võimalik saada palavikku alandavat rohtu. Kaebaja on ise omaks võtnud, et tal mõõdeti kartseris palavikku, et tal oli kartserisse kaasa võetud rohi pulbrilisel kujul ja et ta sai kartseris valvuri vahendusel veel mingeid tablette (vt ringkonnakohtu istungi protokolli). Seega oli kaebaja haigestumine õigeaegselt fikseeritud ning täpse diagnoosi selgumiseni sai kaebaja ravi ka kartseris. Arstidega konsulteerimist ning tablettide saamist enne kartserikambrisse isoleerimist kinnitab kaebaja ka ise oma kaebuses. Ehkki kaebaja ei ole osutatud arstiabiga rahul, ei ole vastustajale nende asjaolude pinnalt võimalik ette heita VangS § 52-53 rikkumist. Kaebajale ei ole tekkinud haigestumisest tüsistusi. Arstiabi kvaliteeti ei ole võimalik halduskohtumenetluses hinnata, kuna tegemist on eraõigusliku suhtega, mida hinnatakse tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). 10. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ning teeb uue otsuse, millega rahuldab A. Goltsi kaebuse osaliselt ning mõistab Tartu Vanglalt A. Goltsi kasuks välja 16 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks. 11. HKMS § 92 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuses esitatud hüvitisenõude suuruseks oli 30 000 krooni ümberpaigutamise eest ning 500 krooni iga kartseris viibitud päeva eest, st kokku 32 500 krooni. Samuti taotles kaebaja kadumaläinud DVD-plaatide tagastamist. Kaebus rahuldatakse lõppkokkuvõttes 16 euro ulatuses, st 0,77 % ulatuses kogu kaebuses esitatud rahalisest nõudest. Vastustaja menetluskuludeks on apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 250 krooni, st 15,98 eurot. Kuna kaebus jääb 99,23% ulatuses rahuldamata, tuleb kaebajalt mõista välja Tartu Vangla kasuks 15,86 eurot. Maili Lokk Agu Timmi 4 Einar Vene