KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-875 Haldusasi Timur Hudjakovi kaebus Viru Vangla 23. detsembri 2009. a käskkirja nr 6.-3/2881-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31. mai 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Timur Hudjakovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Timur Hudjakov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2010. a otsus muutmata. 2. Jätta taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata ja tagastada kaebajale 8. märtsil 2011 ringkonnakohtule esitatud dokumendid. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla 23. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/2881-D karistati vahistatu Timur Hudjakovi distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra p-des 8.1.1, 8.1.3 ja 8.2.4 sätestatud nõuete rikkumise eest 5 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega ning piirati vahistatule kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Käskkirja kohaselt ei allunud T. Hudjakov 23. novembril 2009 Viru Vangla osakonna E6 kambris 2366 vanglaametniku korraldusele lõpetada karjumine ja vangla juhtide nõudmine ning korraldusele lubada sulgeda kambri toiduluuk. Samuti kasutas T. Hudjakov vanglaametnike suhtes solvavaid väljendeid. T. Hudjakov esitas käskkirja peale vaide, kuid Viru Vangla jättis vaide tähtaegselt lahendamata. 2. T. Hudjakov esitas 6. aprillil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Viru Vangla administratsiooni toimingud teama karistamisel ebaseaduslikeks. Kaebuse põhjenduste kohaselt T. Hudjakov vanglaametnikke ei solvanud. Ebaõige on vanglaametnik I. U. poolt intsidendi kohta koostatud ettekandes märgitu, et T. Hudjakov ei soovinud seletusi anda. T. Hudjakovile ei antud võimalust seletuskirja kirjutamiseks. Protokollides pole T. Hudjakovi allkirju seletuskirja kirjutamisest keeldumise kohta. Akt selle kohta, et T. Hudjakov keeldus andmast seletusi ettekandes kirjeldatud sündmuse kohta, on esitatud allkirjastamiseks 7. detsembril 2009, kuid distsiplinaarmenetlusest sai T. Hudjakov teada alles 22. detsembril 2009. Pärast distsiplinaarmenetlusest teadasaamist kirjutas T. Hudjakov 28. detsembril 2009 seletuskirja, kuid vangla registreeris selle alles 18. jaanuaril 2010. T. Hudjakov pidi karistuse ära kandma vaatamata sellele, et oli määratud karistuse vaidlustanud ning Viru Vangla ei lahendanud tema vaiet õigeaegselt. 3. Tartu Halduskohus käsitles T. Hudjakovi kaebust Viru Vangla 23. detsembri 2009. a käskkirja nr 6.-3/2881-D tühistamiskaebusena ja jättis 31. mai 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt viidi distsiplinaarmenetlus läbi nõuetekohaselt ning kinnitust ei leidnud, et T. Hudjakovile ei antud võimalust seletuskirja kirjutamiseks. Tunnistaja I. U. ütlustega on tõendatud, et kaebaja ei täitnud valvuri seaduslikke korraldusi, ei käitunud viisakalt, solvas vanglaametnikku ja kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Vaidlustatav käskkiri vastab haldusmenetluse seaduse §-des 54 ja 55 esitatud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. T. Hudjakov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus tugines otsuse tegemisel ebaõigesti ainult I. U. ütlustele, mis on vastuolulised ja ei ole millegagi tõendatud. Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvestamata T. Hudjakovi ütlused, millega diskrimineerib teda sotsiaalsetel tunnustel ja rikub tema õigust erapooletule kohtumenetlusele ning süütuse presumptsiooni. Halduskohus jättis tunnistajana kohtusse kutsumata vanglaametnik R. L. , kes oleks saanud T. Hudjakovi väiteid tõendada.
- b)T. Hudjakov ei ole vanglaametnikku solvanud ning vanglakorras pole sätet, mis näitaks, mis konkreetselt on töö segamine. Väite kohta, et T. Hudjakov takistas luugi sulgemist, pole ühtegi tähtsust omavat tõendit. Asjas ei ole esitatud valvekaarema salvestist, mis saaks antud väite valelikkust tõendada.
- c)Tõendamata on, et I. U. pakkus T. Hudjakovile seletuskirja jaoks blanketti ja andis raporti allakirjutamiseks. Karistamisel tugineti ebaõigesti T. Hudjakovi eelnevatele, justkui rohkearvulistele karistustele. Vanglaametnik A. S. on seadnud omale eesmärgiks T. Hudjakovi karistada, mis tõendab, et tema väited, mille kohaselt T. Hudjakov keeldus protokollile alla kirjutamast, on paljasõnalised ja välja mõeldud.
- d)T. Hudjakovile ei antud sisuliselt võimalust seletuskirja esitamiseks, sest talle ei antud selle kirjutamiseks vajalikku aega. T. Hudjakov sai distsiplinaarmenetlusest teada 22. detsembril 2009 ja 23. detsembril 2009 lõpetati menetlus karistamise käskkirjaga. 5. Viru Vangla palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vangla nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist: 2
- a)Ebaõige on apellatsioonkaebuses toodud väide, et halduskohus on otsuse teinud ainult I. U. ütluste alusel. Viru Vangla esitas halduskohtule tõenditena lisaks kõik distsiplinaarmenetluse materjalid.
- b)Halduskohus jättis R. L. põhjendatult kohtusse kutsumata, sest R. L. ei ole isik, kes teaks distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta ütlusi anda.
- c)Halduskohus ei ole rikkunud T. Hudjakovi õigusi ning ei ole teda sotsiaalselt diskrimineerinud.
- d)Ebaõige ja halduskohtus esitamata on väide, et vanglakorras ei ole sätestatud, mis konkreetselt on töö segamine. T. Hudjakov takistas vanglaametnikku kambriluugi sulgemisel, pannes käe luugi peale. Samuti häirib pidev karjumine ja tagumine vanglaametnike tööd. T. Hudjakovile süüks pandud distsipliinirikkumist ei ole võimalik turvakaamera salvestusega tõendada, sest kaamera häält ei salvesta.
- e)Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et T. Hudjakov kasutas vanglaametnikuga suheldes solvavat väljendit. Ametniku solvamine on ebaviisakas käitumine. Ebaviisakas käitumine on ka karjumine ja vastu kambri ust tagumine.
- f)Tähelepanuta tuleb jätta T. Hudjakovi väide, et vanglaametnik A. S. on seadnud eesmärgiks tema karistamise. T. Hudjakov ei ole antud väidet halduskohtus esitanud, samuti on väide põhjendamata ja tõendamata.
- g)Ebaõige on T. Hudjakovi väide, et ta ei saanud seletuskirja kirjutada, kuna sai distsiplinaarmenetluse toimumisest teada alles 22. detsembril 2009. T. Hudjakovile koostati 7. detsembril 2009 teatis distsiplinaarmenetluse algatamise kohta ning T. Hudjakov on ise kinnitanud, et keeldus sellele alla kirjutamast. Ebaõige on ka väide, et T. Hudjakov ei saanud pühade tõttu seletuskirja kellelegi edasi anda. Vanglas töötavad ametnikud ka pühade ajal ning kinnipeetavatelt võtavad dokumente vastu ka valvurid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud põhjendatult ja selle määramise menetlus on olnud õiguspärane. 7. Kaebaja väidab, et talle ei antud võimalust seletuskirja kirjutamiseks ja et ta sai distsiplinaarmenetluse algatamisest teada alles 22. detsembril 2009. See väide on ringkonnakohtu hinnangul ümber lükatud asjas kogutud tõenditega. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on keeldunud alla kirjutamast 7. detsembri 2009. a distsiplinaarmenetluse algatamise teatisele (tl 10). Kahe erineva vanglaametniku poolt on 23. novembril ja 7. detsembril 2009 koostatud aktid selle kohta, et kaebaja keeldus seletuskirja kirjutamisest (tl 13-14). Kaebaja keeldumisele seletuste andmisest on viidatud ka distsiplinaarsüüteo kohta koostatud ettekandes (tl 11). Seega pidi kaebaja olema teadlik distsiplinaarmenetluse algatamisest ja talle anti võimalus seletuste andmiseks enne 22. detsembrit 2009, mil kaebaja keeldus distsiplinaarmenetluse protokollile allakirjutamisest (tl 9p). 8. Kaebaja distsipliinirikkumine – vanglaametnike töö segamine ja solvavate väljendite kasutamine vanglaametnike suhtes – on tõendatud vanglaametniku ettekandega (tl 11). Sama vanglaametnik andis tunnistajana ütlusi ka halduskohtu istungil (tl 72) ja need ütlused on kokkulangevad varasema ettekandega. Ringkonnakohus loeb nende tõenditega kaebaja süü piisavalt veenvalt tõendatuks. Kinnipeetav on ise omaks võtnud, et esines konfliktsituatsioon, kuna tal ei võimaldatud helistada, ning et ta karjus, et kutsutaks ülemused, ja koputas uksele. Samuti võib järeldada kaebaja ütlustest, et ta hoidis kätt ukseluugi avas (kaebaja ütles, et ei hoidnud luuki, kuid märkis samas, et käsi ei seganud luuki sulgemast ja et talle ei öeldud, et ta käe ära võtaks, vt tl 70). See osa olukorra kirjelduses langeb kokku ka vanglaametniku poolt 3 koostatud ettekandes kirjeldatuga. Seega sisuliselt eitab kaebaja ainult solvavate sõnade kasutamist. Arvestades seda, et paljus langevad kaebaja seisukohad ja vanglaametniku ütlused ning ettekanne sündmuste kirjelduse osas kokku, ning et esines konfliktsituatsioon, peab ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja kasutas ka solvavaid väljendeid, nagu on ettekandes kirjeldatud. 9. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav motiiv omistada ettekandes kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Veelgi enam, käesoleval juhul on vanglaametnik kinnitanud oma ettekandes sisalduvat tunnistajana kohtuistungil. Valeandmete esitamise korral riskiks vanglaametnik ise enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise või siis kohtumenetluses tunnistajale valeütluste andmise eest ettenähtud vastutusega. Kaebajal on seevastu ilmselge motiiv enda distsipliinirikkumist eitada – sellega vabaneks ta distsiplinaarvastutusest. On ilmne, et ka kaaskinnipeetava tunnistused ei oleks käesoleval juhul piisavalt usaldusväärsed, sest solidaarsusest toetaks ta kaebajat. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka vanglaametniku R. L. tunnistajana ülekuulamine poleks vajalik, kuna tegemist pole ametnikuga, kes teaks distsiplinaarmenetluse kohta ütlusi anda. Kõike eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja distsiplinaarsüütegu on piisavalt tõendatud ning et puudub vajadus asjas täiendavate tõendite kogumiseks, sealhulgas täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. 10. Apellatsioonkaebuses on üritatud näidata, justkui oleks kohtu seisukohad sündmuste käigu osas vasturääkivad. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kirjeldatud sündmuste käik on loogiline ja kooskõlas ettekandes kirjeldatuga. Halduskohtu istungil kinnitas tunnistaja, et pärast luugi sulgemist oli ta ukse taga ja kuulis, et just kaebaja oli see, kes solvavaid sõnu kasutas (tl 72). Samuti on ta nentinud, et selliseid kinnipeetavaid pole, kes saaksid tõendada, et solvamine toimus (tl 72p). Ukseluugi sulgemise takistamine on ilmselgelt vanglaametniku töö segamine. Tunnistaja ütluste ja muude tõendite usaldusväärsemaks lugemine kaebaja seletusest ei ole diskrimineerimine. Halduskohus ja ka ringkonnakohus on põhjendanud, miks on kaebaja süüd kinnitavad tõendid usaldusväärsemad. Vanglaametniku solvamine on ilmselgelt mitteviisakas käitumine ning seega oli karistamine Viru Vangla kodukorra p 8.1.3 rikkumise eest, mis kohustab olema vangla teenistujatega viisakas, asjakohane. Väited vaide lahendamisega viivitamise kohta ei ole asjakohased, kuna vaidluse esemeks on üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri. Samuti ei saa asjakohasteks pidada väiteid vanglaametnik A. S. rikkumiste kohta. Asjast ei nähtu distsiplinaarmenetluse normide rikkumist. Kaebaja distsipliinirikkumine on ka tõendatud. Seega oli karistuse määramine formaalses ja materiaalses mõttes õiguspärane. 11. Seonduvalt kaebaja poolt ringkonnakohtule 8. märtsil 2011 esitatud taotlusega kohtuistungi korraldamiseks märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses oli kaebaja märkinud, et ta soovib „isiklikku osalemist kohtuprotsessis“. Nimetatud taotlust ei olnud võimalik mõista soovina arutada asja kohtuistungil vastavalt HKMS § 32 lg-le 5. Kohtuprotsess ja kohtuistung on erinevad mõisted. Sellest kaebuse taotlusest oli võimalik 4 järeldada üksnes seda, et kaebaja soovib kohtumenetluses (st kohtuprotsessis) osaleda isiklikult, st ilma esindajata vastavalt HKMS § 14 lg-le 5. Sellise soovina oli kirjapandud taotlus tõlgendatav iseäranis tänu sellele, et halduskohtumenetluses oli kaebaja esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks ja sellest oli keeldutud, kuid apellatsioonimenetluses ta riigi õigusabi enam ei soovinud. Seega võis eeldada, et kaebaja soovibki apellatsioonkaebuses rõhutada, et ta ajab apellatsioonimenetluses asja isiklikult, ilma esindajata. Neil põhjustel lahendas ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses. Kaebajat ei saa pidada ka mõistekasutuse osas eksituses olevaks, sest 8. märtsi 2011. a taotluses on ta selgesõnaliselt ja arusaadavalt osanud väljendada oma soovi osaleda kohtuistungil kohtusaalis suulise arutamise ajal. 12. 8. märtsil 2011 esitatud taotlus kohtuistungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 32 lg 5 võimaldab apellandil taotleda kohtuistungi korraldamist üksnes apellatsioonkaebuses ning seadus ei näe ette sellise taotluse hilisemat esitamist. Ringkonnakohus ei näe asjas põhjust istungi korraldamiseks. Asjaolud on senises kohtumenetluses piisavalt selgelt tuvastatud. Kohaldamisele ei kuulu HKMS § 37 lg 2, kuna ringkonnakohus ei võta kaebaja poolt pärast apellatsioonkaebuse esitamist esitatud dokumente asja materjalide juurde. On võimalik järeldada, et kaebaja üritab tõendada vanglaametnik A. S. erapoolikust. Ringkonnakohus ei pea seda tõendit asjakohaseks, kuna käesolevas asjas ei tuvastanud kohtud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkumisi. Ka küsimus, milline ametnik kandis distsiplinaarkaristuse infosüsteemi, ei oma tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi ja karistus määrati pädeva ametniku poolt. Seetõttu tuleb 8. märtsi 2011. a taotlusega esitatud täiendavad dokumendid kaebajale tagastada. Maili Lokk Agu Timmi 5 Einar Vene