Obsah (4)

§ 54§ 40§ 56§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2010, Tartu 3-09-352 Haldusasja number Haldusasi V

) § 40 lgtega 1 ja 2 ilma võimalusest oma arvamust avaldada.

1. c)Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja eraelu puutumatuse riivamine on tingitud tema karistuse kandmisest, mitte kohast, kus ta karistust kannab. Ümberpaigutamisega rikuti kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 26 ning Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 8 tulenevaid õigusi era- ja perekonnaelu puutumatusele. Vangla oleks pidanud arvestama, et kaebajal oli 1. septembriks 2006 määratud pikaajaline kokkusaamine. Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumisest oleks vangla pidanud kaebajale teatama 3 päeva ette.
2. d)Üleviimisega rikuti kaebaja julgeolekut, sest ilma üleviimiseta ei oleks kaebajat 11. juulil 2007 rünnatud. 2 3-09-352 6. Justiitsministeeriumi vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuste põhjendused:
3. a)Apellatsioonkaebusest ei nähtu kohtupoolne materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine, tõendite ebaõige hindamine või kohtumenetluse normide rikkumine. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole asjakohased, kordavad esimeses astmes esitatud argumente ning ei ole aluseks halduskohtu otsuses toodud põhjenduste ümberhindamisele.
4. b)Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt vanglasüsteemi vajadustest. Eeltoodu hõlmab ka seda, kus vanglas on kinnipeetava karistuse eesmärkide saavutamine konkreetsel ajahetkel kõige efektiivsem. Seda tehakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Paigutamise üle otsustamisel võib arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku valiku tegemisel on otsustav täitevvõimu seisukoht. Ka Euroopa vanglareeglistik ei näe ette, et siseriiklikult peaks kinnipeetavatel olema subjektiivne õigus valida kinnipidamiskohta.
5. c)Vangistusseadusest ega ka VSKE-st ei tulene kohustust tutvustada kinnipeetavale ümberpaigutamise otsust allkirja vastu, piisab selle teatavaks tegemisest.
6. d)Juhul kui vanglad on teinud V. Julinile takistusi tema õiguste ja vabaduste realiseerimisel (nt pikaajalistele kokkusaamistele mittelubamisel) või ei ole taganud tema julgeolekut, tuleb esitada vastav kaebus vangla konkreetsete toimingute või haldusaktide osas.
7. e)Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsus nr 4-1-04/620 vastab

§ 54sätestatud nõuetele.

f) Kaebaja käitumine on olnud karistuse kandmise ajal problemaatiline. Tal on 26 kehtivat distsiplinaarkaristust.

1. a jätkuvad distsiplinaarsüüteod Tallinna Vanglas näitasid seda, et seal keskkonnas ei olnud võimalik enam isikut suunata õiguskuulekale teele ning teatud erandlikel juhtudel võib olla vajalik keskkonna vahetumine isiku käitumise muutumiseks. Lisaks tingisid perioodil 2005–2008 toimunud ulatuslikud muudatused vanglasüsteemis selle, et kinnipeetavate vanglatevaheline ümberpaigutamine on iseenesest muutunud arvukamaks. V. Julini profiilist nähtub, et tegemist on kinnipeetavaga, kellel on probleeme distsipliini järgimisega olenemata sellest, millises vanglas ta viibib. Sellest lähtuvalt selgus, et Murru Vangla laagertüüpi vanglana ei olnud siiski sobilik V. Julini paigutamiseks. Seetõttu otsustas Justiitsministeerium 01.08.2007 paigutada kaebaja ümber Tartu Vanglasse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtule esitatud kaebus on põhjendatud Justiitsministeeriumi otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõude osas. Selle otsuse kättetoimetamata jätmise nõude osas ei ole kaebus põhjendatud.
3. Põhjendatud huviks (HKMS § 7 lg 1) kaebuse esitamisel on kaebaja märkinud preventiivse huvi ning kahju hüvitamise nõude esitamise soovi tulevikus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põhjendatud huvi käesoleval juhul välistada. Võimalik tulevikus esitatav kahjunõue ei ole ilmselgelt perspektiivitu.
4. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ta oleks tulnud enne ümberpaigutamise otsuse tegemist ära kuulata. Justiitsministri
5. novembri
6. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ kuni
7. aprillini 2008 kehtinud redaktsiooni § 16 lg 1 p 3 kohaselt määratakse ümberpaigutamise taotluse lahendamisel vajaduse korral vanglate osakonna töötaja, kes kohtub kinnipeetavaga ja vestleb asjaomaste vanglatöötajatega.

§ 40

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Sellest teeb muuhulgas erandi

§ 40

lg 2 p 3, võimalda- 3 3-09-352 des menetluse läbi viia ärakuulamiseta, kui asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks. Käesoleval juhul ei saanud Justiitsministeerium eeldada, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks, st et ümberpaigutamisel ei ole tagajärgi, mida adressaat käsitab enda huve kahjustavana. Sellest tulenevalt oleks ministeerium pidanud kaebajat teavitama ümberpaigutamise taotlusest ning andma vähemalt võimaluse esitada kirjalikud vastuväited ümberpaigutamisele, kui ministeerium ei pidanud vajalikuks vahetut kohtumist kaebajaga. Vastustaja ei ole viidanud ka muudele seadusega ärakuulamiskohustusest tehtud eranditele, mille kohaldamiseks oleks käesoleval juhul olnud alust. 10. Samuti on vaidlustatud haldusakt põhjendamata. Otsuse üldsõnalist viidet, et kaebajat on tarvis suunata õiguskuulekale käitumisele, ei saa pidada piisavaks põhjenduseks. Sellise selgituse alusel ei ole kohtul võimalik haldusakti kontrollida. Otsuses tulnuks põhjendada, millest on tingitud vajadus suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Tegemist on olulise vormiveaga (

§ 56). 11.

Kuna tuvastamisnõude esitamist on käesoleval juhul põhjendatud muuhulgas kahju hüvitamise nõude kavatsusega, peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida Justiitsministeeriumi otsuse õiguspärasust ka sisuliselt. Kui kohus veendub, et samasisulise haldusakti oleks saanud anda ka vormi- ja menetlusvigadeta, ei pruugi haldusakti ja kahju vahel olla põhjuslikku seost.

1. Kaebaja on seisukohal, et tema ümberpaigutamine toimus kättemaksuks aktiivsuse eest, mida kaebaja on üles näidanud enda õiguste kaitsmisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide tõendatud. Ehkki ümberpaigutamise otsust on põhjendamata, on kaalutlused otsuse tegemisel kontrollitavad. Ringkonnakohus nõudis vastustajalt välja dokumendid, mille alusel ümberpaigutamise otsus tehti (vastustaja
2. aprilli
3. a vastuse lisad). Neist nähtub, et ümberpaigutamise ajendiks olid kaebaja korduvad õiguserikkumised, mida distsiplinaarkaristustega ei suudetud ära hoida. Ringkonnakohtul ei ole alust seada kahtluse alla ka vastustaja kaalutlust, et kuuletumisraskustega kinnipeetava ümberpaigutamine võib anda positiivseid tulemusi tema käitumise mõjutamisel. Kaebaja väide, et ümberpaigutamise otsuse aluseks olnud dokumendid on fabritseeritud tagantjärele, on tõendamata. Seda väidet ei põhjenda asjaolu, et vastustaja ei ole neid dokumente varem esitanud. Vastustajal ei olnud kohustust neid dokumente omal algatusel kohtule esitada.
4. Kaebaja on toonud esile, et ümberpaigutamise otsuse tegemine on õigusvastane, sest sellega muudeti võimatuks pikaajaline kokkusaamine, mis pidi toimuma päev pärast ümberpaigutamist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kokkusaamisi on võimalik korraldada ka Murru Vanglas. Justiitsministeerium ei pidanud jätma kaebajat ümber paigutamata ainuüksi põhjusel, et kaebajale oli määratud senises vanglas kokkusaamine ning see lükkus ümberpaigutamise tõttu edasi vähemalt ajaks, mil kaebaja viibis uue vangla vastuvõtuosakonnas (VS § 25 lg 3). Ehkki ümberpaigutamine võib sellisel juhul kaudselt riivata kaebaja eraelupõhiõigust, on tegemist seadusele tugineva legitiimse meetmega, mille vajalikkuse hindamine on esmajoones täitevvõimu pädevuses. Ringkonnakohus ei leia, et käeoleval juhul oleks vastustaja otsus ebaproportsionaalne või et selle tegemisel oleks kaalutlusõigust teostud valesti (

§ 4lg 2, HKMS § 19 lg 6).

1. Asjakohatud on ka kaebaja viited sellele, et teda rünnati Murru Vanglas. Vangla peab tagama kinnipeetava julgeoleku sõltumata sellest, millises vanglas ta viibib. Hilisemat rünnakut 4 3-09-352 ei pidanud Justiitsministeerium ette nägema ega ümberpaigutamise otsustamisel arvesse võtma.
2. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja otsus materiaalses mõttes õiguspärane. Samas ei saa välistada, et just kaebaja ärakuulamine oleks kallutanud vastustajat lükkama ümberpaigutamise edasi. Ka selline otsus oleks olnud õiguspärane. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus oli sisuliselt õige, kuid see tehti menetlusnorme rikkudes ning menetlusvead võisid mõjutada otsuse sisu.
3. Kaebaja on vaidlustanud ka toimingu, mis seisnes selles, et Justiitsministeerium ei toimetanud ümberpaigutamise otsust kaebajale kätte. Ümberpaigutamise otsuses on ministeerium märkinud, et see tuleb kaebajale kätte toimetada. Ringkonnakohtu hinnangul tegi Justiitsministeerium kõik omalt poolt vajaliku, et haldusakt kaebajale kätte toimetada. Asjaolu, et vangla ei täitnud haldusaktis sisaldunud kättetoimetamiskorraldust, ei muuda Justiitsministeeriumi tegevust õigusvastaseks. Vangla tegevusetust ei ole kaebaja vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Justiitsministeerium oleks pidanud kontrollima, kas kättetoimetamiskorraldus on täidetud. Sellist kohustust ei tulene ühestki õigusaktist. Ehkki Justiitsministeerium teostab vangla üle teenistuslikku järelevalvet, ei tähenda see ministeeriumi kohustust kontrollida omal initsiatiivil kõigi haldusaktide täitmist. Einar Vene Agu Timmi 5 Ivo Pilving