Obsah (7)

§ 168§ 430§ 64§ 661§ 174§ 164§ 432

Tsiviiltoimik 2-10-11166 KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tartu maantee kohtumaja (Tartu mnt 85, 15083 Tallinn) Kohtunik Raivo Einula Määruse kuupäev 19. aprill 2011 Tsiviilasja

§ 168lg 3).

I. ASJAOLUD Harju Maakohtu menetluses on KK hagi C K ja KK vastu elatise vähendamise nõudes. Nõue oli esitatud kohtule 8.03.2010 laste (so kostjate) seadusliku esindaja P T vastu. Asja läbivaatamiseks määratud kohtuistungil 19.04.2011 jõudsid hageja ja kostjate seaduslik esindaja kompromissini, mõlemad palusid kohtul kinnitada ja menetlus lõpetada. Pooled avaldasid ühtlasi, et nad ei soovi menetlust lõpetavat ja kompromissi kinnitavat kohtumäärust apellatsioonikorras vaidlustada. 2 Tsiviiltoimik 2-10-11166 Pooled leppisid kokku, et hageja KK maksab kummagi kostja (so C K ja KK) ülalpidamiseks alates maikuust 2011 elatusraha summas 90 eurot kuus. Peale selle katab KK kõik oma tütre C K treeningutega seotud kulutused (sealhulgas tasu treeninglaagrite eest). Kõik elatisraha maksed tuleb sooritada hiljemalt kuu, m eest maksta tuleb,

1. kuupäevaks kostjate C K ja KK seadusliku esindaja P T pangakontole nr xxxxxxxxxxxxxxxxxx SEB Pangas. II. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED Alates
2. juulist 2010 kehtima hakanud perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 alusel on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Tulenevalt eeltoodust on nõudeõigus elatise väljamõistmiseks alaealisel lapsel. Sellist nõudeõigust ei ole ette nähtud alaealise lapse vanemale. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. Seega saavad käesolevas hagis hagejaks olla lapsed ja vanem, kelle juures nad elavad (so antud juhul laste ema P Tammeveski) on menetluses kostjate (laste) seaduslikuks esindajaks. PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 96 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased, so ülalpidamiskohuslased. PKS § 97 lg 1 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. PKS § 99 lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 100 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (so elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. PKS § 102 lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 428 lg 1 p 4 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab selle. 3 Tsiviiltoimik 2-10-11166

§ 430

lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused.

§ 430

lg 3 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kompromiss vastuolus heade kommetega ega seadusega ega riku olulist avalikku huvi, lähtudes laste huvidest ning hageja ja kostjate (laste) seadusliku esindaja heast tahtest, mistõttu tuleb kompromiss kinnitada ja menetlus lõpetada. Kompromissi on võimalik täita. Pooled on kohtule avaldanud kompromissis sisalduvat järgida vabatahtlikult ilma riigi täitemehhanismi sekkumiseta.

§ 64

lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel nii seaduses sätestatud kui kohtu määratud menetlustähtaega lühendada. Tähtaja lühendamise kokkulepe esitatakse kohtule kirjalikult või protokollitakse. Pooled on kokku leppinud, et loobuvad menetlust lõpetava määruse peale määruskaebuse esitamise õiguse kasutamisest. Ka

§ 661

lg 4 näeb ette, et poolte kokkuleppel võib määruskaebuse esitamise tähtaega hagimenetluses lühendada või määruskaebuse esitamise õiguse välistada. Tavaline tähtaeg, m kestel võib menetluse lõpetamise määruse peale kaebust esitada, on vastavalt

§ 661

lg 2 viisteist päeva.

§ 174

’ lg 1 kohaselt asja menetluse lõpetamise korral kompromissi tõttu määrab kohus menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kuna vastavalt poolte vahel sõlmitud kompromissile jäävad menetluskulud kummagi poole enda kanda, so selle poole kanda, kes kulud on kandnud, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

§ 174

’ 1g 4 kohaselt ei saa pooled nõuda täiendavalt menetluskulude kindlaksmääramist

§ 174

lg 1-3 sätestatud korras.

§ 164

lg 1 kehtestab, et hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ka

§ 168

lg 3 kohaselt, kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 432

sätestab, et kui menetlus on lõpetatud kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Raivo Einula Kohtunik 4 5