← Eesti

3-09-773/100

Obsah (4)§ 26§ 31§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 19. novembril 2009. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-773 Haldusasi OÜ Tehn

§ 26lg 1 p 1).

  1. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja muksu- ja tollikeskuselt OÜ Tehnopuit kasuks välja menetluskulu summas 2000 (kaks tuhat) krooni. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest
  2. novembrist
  3. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  4. detsembril
  5. k.a (

§ 31

lg 1, 4), Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). 1 ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK või ka maksuhaldur) kontrollis 09.10.2007 korralduse nr 12-2.1/21964 alusel OÜ Tehnopuit käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust maksustamisperioodidel
  2. a aprill kuni august, PMTK pikendas 21,02,2008 korraldusega nr 12-2.1/5291 kontrolliperioodi
  3. a jaanuarist kuni
  4. a detsembrini.
  5. 30.10.2008 kontrollaktis nr 12-3/787 leidis PMTK, et kontrolli tulemusel kuuluvad juurdearvestamisele järgmised maksusummad: käibemaks 298 014 krooni, tulumaks 555 104 krooni ja sotsiaalmaks 11764 krooni. OÜ Tehnopuit esitas 27.11.2008 kontrollaktile vastuväite, milles vaidles maksuhalduri seisukohtadele vastu ning esitas täiendavaid tõendeid.
  6. PMTK 10.03.2009 maksuotsusega nr 12-5/140 määrati OÜ-le Tehnopuit tasumiseks käibemaksu summas 292 831 krooni, sotsiaalmaksu summas 11764 krooni ning erijuhtude tulumaksu summas 545 487 krooni.
  7. OÜ Tehnopuit esitas 13.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 10.03.2009 maksuotsuse nr 12-5/140 tühistamise nõudes. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  8. Maksuotsus ei ole tehtud objektiivselt ja kooskõlas seadusega, mistõttu tuleb see tühistada. Kaebuse esitaja on oma 27.11.2008 vastuväidetes selgitanud, miks ta kajastas välisreisidega seotud kulutusi ettevõtte majanduskuludena. Asjaolu, et R.K. ei olnud kaebuse esitajaga töösuhtes, ei tähenda automaatselt, et tema reisikulusid ei või kompenseerida, kui reis on tehtud ettevõtte huvides, R.K. pidi asuma kaebuse esitaja juurde tööle projektijuhina kogu karjääritööstusega seonduva elluviimiseks. Maksuotsuse lk-l 7 teises lõigus on tõdetud, et R.K. pidas kaebuse esitaja nimel läbirääkimisi erinevate karjääritehnika tootjatega, mis kinnitab, et. R.K. tegutses kaebuse esitaja huvides. Sellest hoolimata jõudis maksuhaldur arusaamatule järeldusele, nagu ei oleks kaebuse esitaja juhatuse liikme ja R.K. välisreis kaebuse esitaja majandustegevusega seotud. Kaebuse esitaja esitas kohtule oma seisukoha tõendamiseks dokumendid, mis kinnitavad läbirääkimiste pidamisi karjääritehnika müüjatega, et sellega põhistada reisi Leedu Vabariiki, kus käidi rasketehnika messil, samuti Soome, Rootsi ja Norra. Kaebuse esitajal oli selge huvi oma tegevust laiendada, selleks peeti vastavasisulisi läbirääkimisi ning raamatupidamises kajastatud välisreisid olid seotud tulevikuplaanide võimaliku elluviimisega.
  9. Juhatuse liikme reisikulude kajastamine ettevõtluskuludena on põhjendatud. Maksuhaldur ei ole eristanud töölepingut juhatuse liikme lepingust. Isegi, kui tegemist oleks olnud töölähetusega töösuhet reguleerivate sätete mõttes, jääb arusaamatuks, miks jättis maksuhaldur asjakohased kuludokumendid arvesse võtmata. Kaebuse esitaja on arvestanud kuludokumentideks nii sõidupiletid kui ka majutuskulusid tõendavad dokumendid. Muud majutuskulud puuduvad seetõttu, et kaebuse esitaja rentis haagissuvila, mis oli märksa soodsam kui kohalike hotelliteenuste kasutamine. Töölähetust ja sellega seotud hüvitiste maksmist reguleerib Vabariigi Valitsuse määrus nr 453, mille § 3 määrab, et töölähetuse kulud ja päevarahad makstakse tööandja kirjaliku otsuse alusel. Kaebuse esitaja ei maksnud ühelegi töötajale ega ka juhtimis- või kontrollorgani liikmele töölähetuse kulude hüvitist ja 2 päevaraha põhjusel, et OU Tehnopuit poolt tehtud kulutusi ei käsitletud töölähetusena, vaid ettevõtluse tarbeks tehtud kulutustena. Kuna nii haagissuvila rent. kui ka muud sõidukulud on OÜ Tehnopuit poolt tasutud sularahata arvelduste korras teistele juriidilistele isikutele, siis tavapärases ettevõtluses ei vormistata arvete tasumiseks kirjalikke otsuseid. Kulu nimetamine reisikuluks ei saa olla määrav töölähetuse vormistamise nõudmiseks. Kui haagissuvila rent ja sõidupiletite kulu oleks nimetatud vastavalt „rendikulu“ ja „soetatud transporditeenused“ - poleks nende seotus ettevõtlusega maksuhalduris küsimust lekitanud. Eeltoodust lähtudes on välisreisidega seotud kulude näol tegemist tavapäraste ettevõtluskuludega TuMS § 32 lg 1 mõttes ning kaebuse esiajal on seadusest tulenev õigus neid oma majandustegevuses kajastada.
  10. Hinnates kaebuse esitaja elamispinna kasutamist büroopinnana, on maksuhaldur jätnud olulised tõendid tähelepanuta ning teinud asjaolude pinnalt täiesti ebaõige järelduse. OÜ Tehnopuit esitas 11.02.2008 täiendavates tõendites kinnituse, millest nähtuvalt ei kasuta kaebuse esitaja valduses olevat toanurka mitte mingil muul otstarbel kui üksnes OÜ Tehnopuidu majandustegevuses. Jääb arusaamatuks, kuidas vastustaja jõudis selle tõendi põhjal järeldusele, et see ei kinnita kontorinurga kasutamist vaid büroona. Maksuhalduri seisukoht paneb ebamõistlikult suure tõendamiskoormuse kaebuse esitajale, mis ei ole kooskõlas hea haldustavaga ja maksumenetluse põhimõtetega. Juhul kui maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja kaldub esitatud kinnituses kajastatust kõrvale, peaks ta seda ise tõendama. Kõiki asjaolusid hinnates nõustus kaebuse esitaja tehtud kulutuste osas proportsiooni kohaldamisega. Bürooruumil on juhatuse liikme eraelus vaid esteetiline väärtus, mida ta näeb silmanurgast siis, kui ta käib köögis söömas. Proportsiooni suurus oleks tulnud määrata sellest lähtuvalt ca 10/90, mitte aga 50/50, nagu maksuotsuses on leitud.
  11. Põhjendatud ei ole AS-iga Bedger tehtud tehingute maksustatavast käibest mahaarvamine. Kaebuse esitaja on kinnitanud maksuhaldurile, et ta on ostnud masinate töötamiseks vajaliku kütuse AS-ist Bedger. Maksuhaldur asus seisukohale, et selliseid tehinguid ei ole toimunud, lähtudes üksnes AS-i Bedger töötajate ülekuulamisest saadud infost. Materjalidest ei nähtu, et maksuhaldur oleks AS-i Bedger raamatupidamisdokumentatsiooni kontrollinud. Kaebuse esitaja juhtis oma vastuväites tähelepanu tunnistaja ütluste vastuolule, mis võib viidata sellele, et hoopis AS Bedger on pannud toime maksupettuse ning varjanud oma kütuse müügi tegelikke koguseid. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, miks maksuhaldur on välistanud võimaluse, et AS Bedger on oma kütusemüügi aruannetes väära informatsiooni esitanud. Vastustaja on põhistanud oma väiteid sellega, et AS-il Bedger ei ole sellises summas sularaha kunagi kassas olnud. Samas ei selgu millal maksuhaldur AS-i Bedger sularahajääki inventeeris ning seda ei ole otsuse põhjal võimalik kontrollida, AS-ist Bedger saadud ostukviitungid vastavad täielikult käibemaksuseaduses ettenähtule, mistõttu ei olnud kaebuse esitajal põhjust nende adekvaatsuses kahelda. MKS § 94 sätestab võimaluse määrata maksusumma hindamise teel. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2002 kohtuotsuse nr 3-3-1-49-02 p-s 11 märkinud, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Vaidlusaluse maksuotsuse põhjenduste pinnal ei saa kuidagi väita, et haldusorgani otsus oleks põhjalikult motiveeritud või et otsuse järelduste kujunemine oleks selgelt ja veenvalt jälgitav. Vastupidi, maksuotsuses esitatud järeldused illustreerivad selgelt maksuhalduri äärmiselt ühekülgset positsiooni. Riigikohus on mitmes oma lahendis rõhutanud, et maksustamine ei saa olla karistus. Seega, isegi kui maksuhaldur ei usu esitatud kuludokumente, siis pidanuks ta analüüsima, kas kaebuse esitajal võis kuluda kütust tema poolt. kajastatud koguses. Kaebuse esitaja esitas piisavalt tõendeid selle kohta, kuhu tema poolt soetatud 3 kütus on kulunud. Kontrollaktis asus maksuhaldur seisukohale, et kaebuse esitaja ei või oma majandustegevuses kasutada autosid, mis ei ole ARK-s tema nimele registreeritud. Maksu otsuses on sellest seisukohast küll loobutud, kuid sellegipoolest ei ole neid argumente arvesse võetud - need aga kajastavad objektiivselt kütuse soetamise vajadust. Täielikult on jäetud hindamata, milliste vahendite arvelt saanuks kajastada sellist käivet nagu kaebuse esitaja on oma deklaratsioonides näidanud, kui ta ei oleks kütust ostnud. Kaebuse esitaja majandustegevus seisneb 90 % ulatuses transporditeenuse osutamises, st. et. enamus sissetulekut tekib ainult juhul, kui soetada kütust.
  12. MKS § 84 sätestab, et. kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. See lähendab, et isegi, kui lugeda, et AS-iga Bedger ei ole tehtud mitte ühtegi tehingut, siis oleks maksuhaldur pidanud hindama, kas selle raha eest võidi osta kaebuse esitajale kütust kellegi teise käest (varjatud tehing MKS § 83 lg 4 tähenduses). Maksuotsuses AS-iga Bedger seotud tehingute kohta esitatud kokkuvõttest (lk-l 19) nähtub selgelt, et maksuhalduri otsustus ei ole objektiivne. Nimelt väide, et AS Bedger ei ole sellistes kogustes kütust soetanud, on kontrollimata. Mitte kusagilt ei nähtu, et maksuhaldur oleks analüüsinud AS-i Bedger ostu- ja müügiaruandeid, mis välistaksid võimaluse, et AS-i Bedger tõotajate poolt esitatud info on ebaõige. Väide, et kaebuse esitaja kütusekulu on liiga suur, on ebapädev ega põhine mitte ühelgi seadusel. Riigikohus rõhutab oma 17.12.2008 kohtuotsuse nr 3-31-67-08 p-s 19, et maksuhalduril ei ole õigust hinnata, kas tehtud kulu on liiga suur või mitte. Ta peab hindama seda, kas tehtud kulud on seotud ettevõtte majandustegevusega. Jääb arusaamatuks, millel põhineb väide, et AS-il Bedger ei ole sellises summas sularaha kunagi kassas olnud. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks AS-i Bedger kassaaruandeid kontrollinud. Väide, et kütuse eest tasuti vaid sularahas, ei tähenda automaatselt, et tehinguid ei ole toimunud. Kaebuse esitaja tegeles
  13. a aktiivselt küttepuude müügiga ja erisikud maksid enamus sularahas. Lisaks arveldatigi AS-i Bedger müügikohas ainult sularahas.
  14. Maksuotsuses toodud seisukohad erisoodustuse kohta ei põhine kehtival seadusel ega kohtupraktikal. Kummaline on see, et maksuotsuse lk-l 18 ülalt, teises lõigus nõustutakse, et kohtupraktikas loetakse kontrollaktile vastuväite esitamist peamiseks maksukohustuslase ärakuulamise vahendiks, millega koos antakse võimalus täiendavate tõendite esitamiseks ka vaidlusaluste tehingute kohta. Samas, maksuotsuse lk-1 19 alapunktis Erisoodustus, teises lõigus heidab maksuhaldur ette, et kaebuse esitaja esitas sõidupäevikud alles eriarvamusega koos. Maksuhaldur leiab, et sõidupäevikutes kajastatud informatsioon ei välista võimalust, et MB Vianoga lehti ka ettevõtluse väliseid sõite. Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid ja millise seaduse sätte alusel soovib maksuhaldur veel näha, et veenduda MB Viano kasutamises ainult ettevõtlusega seotud sõitudeks. Riigikohtu Halduskolleegium märkis 19.12.2003 lahendi nr 3-3-1-85-03 p-s 12, et Maksuamet peab seejuures tuvastama autoga tehtud isiklike sõitude mahu ning sellest lähtuvalt määrama mahaarvamisele kuuluva ja mittekuuluva käibemaksu osa. Riigikohtu Halduskolleegiumi 03.03.2009 kohtuotsuses nr 3-3-1-93-028 p-s 10 on öeldud, et TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt -erisoodustuse andmine. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja esitanud sõidupäeviku, kust nähtub sõiduki kasutamine ainult OÜ Tehnopuit majandustegevuse tarvis. Väide, nagu oleksid sõidupäevikus kanded väärad kuna Tallinn-Rapla marsruudi pikkus on erinev sellest, mida maksuhaldur saab Eesti kaardilt linnade vahekaugusi arvesse võttes, on pahatahtlikud. Peaks olema täiesti loogiline, et ühest asulast teise sõites ei piirduta vaid auto kesklinna parkimisega. 4
  15. Kaebuse esitajale kuulus kuus sõidukit. Lisaks nendele oli kaebuse esitaja kasutuses ka 4 veoautol OÜ Marvic Transport lepingu täitmiseks ning traktor küttepuude valmistamiseks. On loogiline, et nende masinate käitamiseks kulub kütust. Asjaolu, et osadel kuudel osteti kütust suuremates kogustes, kui seda tegelikult samal kuul kulutati, ei näitu mingil viisil seda nagu ei oleks kütust soetatud majandustegevuseks. Kaebuse esitaja juhatuse liikme ütlusi, mille kohaselt on kaebuse esitajal olemas kütusemahutid kuni 26 000 liitri kütuse tarbeks, ei pidanud maksuhaldur vajalikuks arvesse võtta. Lepingulistele klientidele nö maha müüdud kilomeetrid ei näita autodega tegelikult tehtud töö mahtu ja läbisõitu. Enamikke veokeid kasutati lisaks konkreetsete lepinguliste kohustuste täitmiseks ka muudel töödel. Ekskavaator Komatzu kulutatava kütuse arvutab kompuuter ning kaebuse esitaja ei saaks seda näitu ka parema tahtmise juures mõjutada, lisaks erinevatele ettevõtetele esitatud arved, kus töö iseloomust tulenevalt ongi arvestuse aluseks üksnes töötund, mitte kilomeeter. Kulusid, mida maksuhalduril ei õnnestunud ignoreerida, tõlgendas ta subjektiivselt ja meelevaldselt. Autode kasutamisõiguse hindamisel ARK andmetest lähtumine on põhjendamatu, kuna OÜ Tehnopuit on esitanud OÜ-ga Marvic sõlmitud lepingu kui ka kõikide kõne all olevate ning kaebajale mitte kuuluvate autode kasutamise lepingud. Maksimaalse orienteeruva kütusekulu arvestamisel on maksuhaldur võtnud aluseks ebaadekvaatsete ning seni tuvastamata järelpärimiste tulemina saadud andmed. Maksuhalduri poolt kogutud andmetest saaks adekvaatsena käsitleda ehk üksnes AS-st Silberauto saadud vastust, millele on maksuhaldur kontrollaktis viidanud, kuid haldusasja materjalide hulgas ei paista seda olema. Kaebuse esitaja juhatuse liige selgitas kohtule vande all, et metsaveokid sõitsid enamuse ajast haagisega, st suuremat koorma kaalu ja ka suuremat kütusekulu kui tavaliselt. Väo Elektrijaama poolt väljastatud koorma kaalulehelt nähtub, et auto koorem on kaalunud ca 33 000 kg, samas kui maksuhalduri poolt kontrollaktis võrdluseks võetud hüpoteetilise betoonveoki tavapärane koorem kaalub kaebajale teadaolevalt 7000-8000 kg, so ca 1 korda vähem. Kütuse reaalset kulu tõendavad kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud auto kompuutrist tehtud fotod, mis näitavad auto tegelikku keskmist kütuse tarbimist.
  16. AS-ist Common soetatud riiul ja AS-ist Espak soetatud põranda ja laualamp on kontoris kasutusel. Asjaolu, et osa tapeeti ei leidnud rakendust, ei tähenda automaatselt, ei seda ei ostetud vastaval eesmärgil. Teatavasti kulub kahe erineva tapeedi paigaldamisel kumbagi tapeeti rohkem, kui ühesuguse tapeedi paigaldamise korral. Selle arvestusega ostis kaebuse esitaja ka tapeeti rohkem, kui reaalselt kulus. Kuna kaebuse esitaja juhatuse liige ei ole ehitusspetsialist, ostis ta tapeedi ka teatava varuga. Ei ole mõeldav kajastada ettevõtte kuluna ainult seda osa tapeedist, mis tegelikult seina paigaldati. Sellisel juhul tuleks teha proportsionaalne mahaarvestus ka seina paigaldatud tapeedi sellelt osalt, millest mingisugune osa üle jäi (mustri ühtivuse jaoks mahalõigatud ribad jne), mis ei ole aga kõiki asjaolusid arvestades mõistlik. Kaebuse esitaja on teinud maksuhaldurile korduvalt ettepanekuid tulla OÜ Tehnopuit tööruumi vaatama, veendumaks kõikide tehtud kulutuste asjakohasuses, kuid maksuhaldur ei ole seda vajalikuks pidanud. Kaebuse esitaja ei mõista, millel põhineb väide, et kontorinurgas oleval arvutil kasutatakse ka isiklikuks otstarbeks. Koduses majapidamises on olemas ka juhatuse liikme ja tema elukaaslase isiklik arvuti ning seetõttu ei leia tööruumis olev arvuti eraviisilist kasutust. Mis puutub maksuotsuses esitatud põhjendustesse, nagu ei oleks ruloo näol tegemist AS-ist Veepisar soetatud kaubaartikliga, siis selgitab selles osas kaebaja, et ei pidanud ruloo ostmisel vajalikuks kontrollida sellel kajastatud artikli vastavust faktiliselt soetatud kaubaartikliga. Samas võib kaebuse esitaja kinnitada, et tema ostis AS-ist Veepisar just selle sama ruloo, mis akna ette on paigaldatud. Maksuotsuse p-s 2.1.4 on esitatud väide, et AS-ist Hydroscand õhupüstoli soetamine on leidnud kaebaja raamatupidamises topeltkajastamist. Kaebaja on selle 5 väitega nõustunud ning lubanud deklaratsioonides vastavad parandused teha. Tuleb möönda, et asjaolude kontrollimisel on selgunud, et kõik muud vead on kaebaja oma deklaratsioonides parandanud, kuid see konkreetne parandus on jäänud sisse viimata. Seetõttu on selles osas täiendavale tasumisele kuuluva käibemaksusumma määramine põhjendatud. Samuti on seadusega kooskõlas nimetatud summalt tulumaksu arvestamine. Seega on kaebuse esitaja nõus tasumisele kuuluva käibemaksuga summas 58,73 krooni ning tulumaksuga summas 108,6 krooni (385 x 22 : 78). VASTUSTAJA SEISUKOHT
  17. Maksustamisel ei ole oluline mitte planeeritav äritegevus ja eesmärgid, vaid tehtud kulutuste tegelik seotus ettevõtlusega ja tegelik ettevõtlus. Mis puudutab R.K. reisikulude hüvitamist, siis tema ainus seos kaebuse esitajaga on see, et R.K. on suhelnud e-kirja teel E. F.´'iga ning seda kaebuse esitaja e-maili aadressilt. Kuid samas on R.K. suhelnud sama isikuga ka oma isiklikku emaili aadressi kasutades. 30.07.2007 alates on R.K. oma transporditeenuseid pakkuva äriühingu OÜ E-Transport Estonia juhatuse liige, millest võib järeldada, et R.K. tegutses pigem oma huvides. Seega jääb endiselt arusaamatuks, kuidas saab R.K.t seostada OÜ Tehnopuit ettevõtlusega. Kohustust lähetuste vormistamiseks ei ole, aga samas võib lähetuste vormistamine olla mõistlik, kuna ühest küljest annab see võimaluse tasuda lähetusrahasid, kuid teisest küljest aitab korrektselt vormistatuna tõendada reisi seotust äriühingu ettevõtlusega. Kui maksuhalduril on tekkinud kahtlus esitatud andmete ja väidete õigsuses, siis lasub tõendamiskoormus kulutuste ettevõtlusega seotuse osas just nimelt maksukohustuslasel. Maksuhalduri hinnangul ei ole Norra reis ettevõtlusega seotud, kuna kaardist, kus on toodud ära Norra reisi marsruut, nähtub, et sõidetud on piki Norra rannikut väga pikalt, mis vastab pigem turismireisi tunnustele. Samas ei ole kaebuse esitaja kuidagi tõendanud väidet, et külastati erinevaid kohalikke ettevõtteid. Esitatud on küll brošüüre, kuid neid on võimalik kõigil huvilistel internetist ise otsida.
  18. Seoses käibemaksukohustusega on Riigikohus korduvalt selgitanud (nt 20.10.2004 otsus asjas nr 3-3-1-48-04, p 13), et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigusi käibemaksu maha arvata. Käesoleval juhul ei ole müüja kinnitanud tehingute toimumist kaebuse esitajaga. Maksuhaldurile ei ole esitatud ühtegi usaldusväärset tõendit tehingute toimumise tõendamiseks. Kui ainus kinnitus tehingu toimumise kohta on ostja poolt maksuhaldurile esitatud arved, mis ei vasta müüja poolt. tavapäraselt väljastatavate arvete formaadile, ning maksupettuse toimepanemise kahtluse alla sattunud isikute selgitused, siis on põhjendatud nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ning kas osaliselt või täielikult arvesse võtmata jätmine. Viimatinimetatud lahendis on Riigikohus analüüsinud ka hindamise teel maksustamise küsimust. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et maksusumma määramine hindamise teel pole käibemaksu puhul reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel. Ka MKS § 91 lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Selliseid asjaolusid käesolevas vaidluses ei esine. 6
  19. Vastustaja ei nõustu väitega, ei kaebuse esitaja on arvetel märgitud kauba tegelikult kätte saanud. Maksuhalduril pole olnud võimalik kauba kättesaamist kontrollida, sest tõenditest nähtub, et AS Bedger nimelt väljastatud arved on AS Bedger töötajate selgituste kohaselt võltsimise tunnustega, müüja tehingute toimumist ei kinnita ja seega puudub tehingutel tegelik majanduslik sisu. Sellest tulenevalt puudub kaebuse esitaja raamatupidamises dokument, mis tõendaks, mille eest ja kellele on välja makstud summad läinud. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (RT I 1998, 110, 1811, kehtetud alates 28.01.2008) § 6 lõige 5 näeb ette, et § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja on kohustatud tuvastama §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii sularaha kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni. Muuhulgas ei ole OÜ Tehnopuit ka eelnimetatud sätetest tulenevaid nõudeid täitnud. Juhul kui OÜ Tehnopuit näitab ära, kellele ja mille eest täpselt vaidlusalused summad tasuti, siis ei ole tulumaksu määramine põhjendatud ja käibemaksu määramine juhul, kui tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane. Seni aga nähtub, et kaupu reaalselt ei eksisteerinud, vähemalt mitte OÜ Tehnopuit poolt tarnituna ja seetõttu on õige nii tulumaksu kui ka käibemaksu määramine OÜ-le Tehnopuit. Selline seisukoht põhineb muuhulgas ka kontrollaktis väljendatud järeldusel, et OÜ-l Tehnopuit ei olnud lihtsalt sellises koguses kütust tarvis soetada, kuivõrd tegemist on väga suure kogusega. Lisaks süvendab maksuhalduris tekkinud kahtlust asjaolu, et AS-ile Bedger maksti sularahas väga suuri summasid. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kaebuse esitaja juhatuse liige ei ole maksuhalduri andmetel kusagilt palka saanud, kuid kütuse eest on kuluaruannete kohaselt maksnud juhatuse liige, kes raha hiljem äriühingult tagasi sai.
  20. Riigikohus leidis oma lahendis nr 3-3-1-93-08, et tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Maksukohustust ei teki vaid juhul, kui ettevõtlusega mitteseotud sõite üldse ei tehta, kuid see asjaolu peab olema tõendatud ja kontrollitav. Maksukohustuslane peab maksustamise seisukohast oluliste asjaolude kohta ise arvestust pidama ning vastavaid tõendeid säilitama ja esitama (MKS § 56 lg 1). Käesoleval juhul on maksuhaldurile esitatud küll sõidupäevik, millesse tehtud kanded aga ei anna piisavalt ülevaadet sõiduki täpsest liikumisest. Arvestades asjaolu, et sõidupäevikusse märgitud läbitud distantsid on ebamõistlikult suured, ei ole sõidupäevikud usaldusväärsed ning seetõttu leiab vastustaja, et suure tõenäosusega kasutati sõidukit, ka ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Toanurka ei kasutata üksnes büroo tarbeks. Mis puudutab rulood, siis ei ole tavapärane, et kauplused eksivad arvel kauba kirjeldusega. Kaebuse esitaja väide ruloo müüja eksimuse kohta on paljasõnaline. Maksuhaldur lähtub selles osas ikkagi kaebuse esitaja raamatupidamises kajastatud ruloo ostuarvest, seda enam, et müüja on maksuhaldurile saatnud ka müüdud ruloo kirjelduse, mis erineb piltidelt nähtavast ruloost. Kui kaebuse esitaja leiab, et müüja on arve väljastamisel kauba kirjeldusega eksinud, siis on tal võimalik lasta müüjal arve ära parandada. Kuni seda tehtud ei ole, lähtub maksuhaldur sellest, et kaebuse esitajale on müüdud valge pimendav ruloo, mis on erinev kontorinurgas reaalselt asuvast ruloost. Mis puudutab kontorinurga ettevõtluseks kasutamise proportsiooni, siis maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja poolt pakutud proportsioon 10/90 ei ole reaalne, vaid lähtuda tuleb ikkagi maksuhalduri pakutud 50/50 proportsioonist. Lisaks sellele, et Lauteri 8 aadressile on registreeritud OÜ Tehnopuit, elab seal veel vähemalt kaks inimest. Kuivõrd korteris ei asu ühtegi teist kontori nurka, on loomulik, et korteris elavad inimesed kasutavad sama töönurka ja arvutit ka 7 oma eraasjade korraldamiseks ning interneti kasutamiseks. Pealegi on maksuhaldur küsinud kaebuse esitajalt proportsiooni võimalikku suurust ka varem, kuid äriühing esitas omapoolse nägemuse alles kaebuses koos seisukohaga, et. sisuliselt ikkagi kontorinurka muuks kui ettevõtluseks ei kasutata. Maksumenetluse käigus oli kaebuse esitaja nõus proportsiooni rakendamisega, mis juba iseenesest näitab, et kontorinurka ei kasutatud üksnes ettevõtluse tarbeks. Seega on maksuotsus õiguspärane, selle tegemisel on järgitud menetlusnorme ning õigesti kohaldatud materiaalõigusnorme ja kaebuses toodud väited ei anna alust maksuotsuse kehtetuks tunnistamisele. KOHTU PÕHJENDUSED
  21. Kaebusest ning kaebuse täpsustusest (kd II, lk. 231-233) nähtuvalt vaidlustab kaebuse esitaja maksuotsuse täies ulatuses, v.a. maksuotsuse p-i 2.1.4 (AS-st Hydroscand soetatud õhupüstol). Seetõttu võtab kohus järgnevalt seisukoha kaebuse esitaja väidete kohta lähtuvalt maksuotsuses kajastatud teemade järjekorrast.
  22. Maksuotsuse p-s 2.1.2 asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Tehnopuit välisreisidega seotud kulutused ei ole seotud OÜ Tehnopuit ettevõtlusega. Siinkohal tuleb eraldi käsitleda reise Vilniusse, Helsingisse ning Norrasse. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et Leedu Statoilis soetatud diiselkütuse tšekke ei saa kajastada OÜ Tehnopuit sisendkäibemaksu hulgas. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 3 p 3 järgi on sisendkäibemaks ettevõtlusega tegelevalt välisriigi isikult, kes ei ole Eestis registreeritud maksukohustuslasena, saadud teenuse, mille käibe tekkimise koht on Eesti, maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaks. Kuna käibe tekkimise kohaks ei olnud käesoleval juhul Eesti, puudus kaebuse esitajal õigus Leedu Statoilis soetatud diiselkütuse tšekkide kajastamiseks sisendkäibemaksu hulgas. Kohus nõustub maksuhalduriga ka selles, et R.K. Leedu ja Soome reisikulude kompenseerimist ei saa käsitleda OÜ Tehnopuit ettevõtlusega seotud kuluna. Puudub vaidlus selle üle: et R.K. ei olnud OÜ-ga Tehnopuit töösuhetes. Seda ei väära ka asjaolu, et R.K. pidi kaebuse esitaja esindaja väitel asuma OÜ-sse Tehnopuit tööle projektijuhina. Seega ei saanud OÜ Tehnopuit käsitleda R.K. välisreisidega seotud kulutusi töölähetuse kuludena. Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määruse nr. 453 (kehtetu alates 01.07.2009) § 4 kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama töötajale dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulud ning muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning maksma töölähetuses oldud aja eest päevaraha vähemalt käesolevas määruses sätestatud alammäärade ulatuses. Seega eeldab teise füüsilise isiku eest selliste kulude kandmine töösuhet, mida käesoleval juhul aga ei eksisteerinud. Ka Norra reisiga seotud kulusid ei saa kohtu hinnangul seostada kaebuse esitaja ettevõtlusega. Kohus nõustub maksuhalduriga selles, et autoelamu rent suveperioodil (23.06 -09.07) annab alust järelduseks, et tegemist oli pigem puhkuse- kui tööreisiga. Reisi marsruudilt nähtub, et. sõideti piki Norra rannikut kõige põhjapoolsemasse tippu. Seega oli tegemist tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva reisi marsruudiga. Samas ei ole kaebuse esitaja maksu- ega ka kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit eelnevate läbirääkimiste või suhtlemise kohta, millest ilmneks, et lepiti eelnevalt kohtumistes kokku kasvõi ühegi karjääritehnikat ja metsamasinaid tootva äriühinguga. Selle asemel on kaebuse esitaja esitanud kohtule väljavõtted Norske Skog veebilehtedelt selgitusega, et nimetatud ettevõte jäi Norra marsruudi teekonnale (kd IV, lk. 47, 51-52). Konkreetsete äriühingute nimesid ei mäletanud kohtuistungil ka kaebuse esitaja seaduslik esindaja (kd IV, lk. 11) . B. T. E.´i e-kirjast R. (kd IV, lk. 53) ei saa järeldada, et tegemist on tööga, mitte eraviisilise suhtlemisega seotud kirjaga, kuna selles ei 8 mainita sõnagi karjääritehnika või metsamasinate soetamisest. Rohkearvuline illustreeriv metsatehnikat puudutav materjal ei tõenda seda, et nimetatud materjal on saadud konkreetsetelt äriühingutelt Norras. Seega, arvestades reisi pikkust, selle toimumise aega ning reisil osalenud inimeste arvu, olid reisiga seotud kulutused võimaliku karjääritehnika ja metsamasinatega tutvumise eesmärgil liiga suured selleks, et käsitleda reisi välislähetusena. Reisi käigus mõne OÜ Tehnopuit tööga seonduva äriühingu külastamine üksi ei muuda puhkusereisi töölähetuseks.
  23. Maksuhaldur ei ole lugenud kaebuse esitaja ettevõtlusega seotuks maksuotsuse p-s 2.1.3 kirjeldatud, büroo tarbeks soetatud kaupu AS-ist Espak (4 rulli tapeeti, 3 portet) ning AS-ist Veepisar (ruloo) ning luges ettevõtlusega mitteseotud kuluks 50% ulatuses AS-ist Espak soetatud laualambi, pirni, põrandavalgusti, tapeedi, porte, WC paberi ja paberkäterätikud, samuti AS-ist Common soetatud riiuli. Vaidlus puudub selle üle, et suures osas on kaup soetatud OÜ Tehnopuit kontorinurga sisustamiseks, kusjuures OÜ Tehnopuit kontorinurk asub äriühingu juhatuse liikme kodus. Kohtule kontorinurga kohta esitatud illustreerivatelt piltidelt nähtub, et OÜ Tehnopuit kontorinurk ei ole teistest eluruumidest seinaga eraldatud, vaid moodustab osa köögist ning lükandukse kaudu osa ka avatud eluloast. Seega määrab kontorinurga sisustus (tapeet, ruloo ja mööbel) ka juhatuse liikme kodu kujunduse ning kontorinurga sisustuse võrra väheneb juhatuse liikme vajadus teha kulutusi vastava ruumiosa sisustamiseks oma kodus. Seetõttu peab kohus põhjendatuks proportsiooni 50:50 kasutamisele ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kulude määramisel. Tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, mitu tundi oma vabast, ajast veedab kaebuse esitaja esindaja kontorinurgas. Kuivõrd AS-i Veepisar arvel kajastatud ruloo (täispimendus lavaline ruloo) ei kattu fotodelt nähtuva, kontorinurga sisustamiseks kasutatud bambusrulooga, on maksuhaldur õigesti leidnud, ei vastava ruloo soetamine ei ole seotud kaebuse esitaja ettevõtlusega. Samasugusele seisukohale tuleb asuda ka tapeedi ja porte osas, mida kaebuse esitaja ei ole kontorinurga sisustamisel kasutanud.
  24. Maksuotsuse p-s 2.1.5.1 asus maksuhaldur seisukohale, et kontrollitaval perioodil ei leidnud tõendamist, et OÜ Tehnopuit on teinud tehinguid AS-ga Bedger summas 972 159,1 krooni ning soetanud diiselkütust koguses 76 755 liitrit. Maksuhaldur asus eeltoodud järeldusele AS Bedger raamatupidaja J. Z., AS Bedger endise töötaja A. M., AS Bedger töötaja E.V. ning töötaja A. Z. seletustele tuginedes, samuti tuginedes asjaolule, et AS Bedger soetas kontrollitaval perioodil diiselkütust 43 500 liitril - seega vähem, kui on kajastanud oma raamatupidamises OÜ Tehnopuit. Maksuhaldur on eeltoodud tõendite põhjal järeldanud, et toimunud on maksupettus. J. Z. kinnitab, et sellistes kogustes kütust ei ole AS Bedger müünud ega ka sisse ostnud, vastavates summades sularahaarveid ei ole väljastatud, samuti ei ole arvetel olev käekiri tuttav, sest J. Z. on nõudnud, et müüja peab ise arvele märkima, kes on ostja; müüja M. ei tööta AS-s Bedger juba alates
  25. aastast. A. M. seletuste kohaselt ei tööta ta AS-s Bedger juba aastast 2005 ning ajal, mil ta seal töötas, ei olnud AS Bedger lepinguliste klientide hulgas OÜ-d Tehnopuit; maksuhalduri poolt näidatud arved ei ole tema poolt väljastatud. E. V. seletuste kohaselt olid AS Bedger kütusetankla käibed väikesed, A, M. ei töötanud kontrollitaval perioodil AS-s Bedger ning arved ei ole sellised, nagu AS-s Bedger väljastatakse (AS-s Bedger on rebitud äärega tšekid, siin aga lõigatud, käekiri ei ole müüja oma, pitsat ei ole AS-i Bedger oma, samuti on arvete trükivärv erinev; ühekorraga sellist kütust, ei ole ostetud. A. Z. seletuste kohaselt on OÜ Tehnopuit arvetel näidatud kogused hästi suured, kuid sularahas nii suuri summasid ei tasutud, arveldamine toimus vaid sularahas või lepinguliste klientidega koondarvetega; A. M. kontrollitaval perioodil 9 AS-s Bcdger ei töötanud. Kaebuse esitaja leiab, et hoopis AS Bedger võis toime panna maksupettuse ning varjata oma kütuse müügi tegelikke koguseid ja esitada väärinformatsiooni oma kütusemüügi aruannetes. Samuti leiab kaebuse esitaja, et isegi kui lugeda, et tehinguid AS-ga Bedger ei ole toimunud, oleks maksuhaldur pidanud hindama, kas sama raha eest võidi osta kaebuse esitajale kütust kellegi teise käest. Väide, et kaebuse esitaja kütusekulu on liiga suur, on ebapädev.
  27. juuni
  28. a kohtuistungil andis ütlusi OÜ Tehnopuit tunnistaja S.V., kes töötab
  29. aastast alates OÜ-s Tehnopuit logistikuna (kd IV, lk. 9). Aastal 2007 hõlmas tunnistaja töö ka kütuse vedamist. Kütuse vedamine toimus tunnistaja ütluste kohaselt selliselt, et hommikul läks tunnistaja kontorisse ja võttis bussi, sai raha ja käis Vana-Narva maanteel tanklas. Sinna minemiseks andis korralduse Margus (OÜ Tehnopuit seaduslik esindaja Margus Tõugu- Hiiemäe kohtuniku märkus). Edasi viis tunnistaja kütuse Paldiskisse, kus toimus laeva laadimine. OÜ-l Tehnopuit oli kolm suurt renditud veoautot ja kütus viidi neile. Kütuse ostmise protsess toimus tunnistaja ütluste kohaselt selliselt, et vahel andis Margus talle hommikul raha, ta ostis kütuse ära ja viis tšeki; vahel ostis Margus ise kütust. Kütus, mis osteti, tangiti tanklas olevast püstolist kärul olevasse paaki. Maksmine toimus tavaliselt sularahas. Tavaliselt olid kütusekogused ca tonnised, vähem ei olnud mõtet viia. Tunnistaja ei maksnud kaardiga, vaid sularahas.
  30. aasta jooksul käis tunnistaja Vana-Narva mnt umbes kümme korda kindlasti, nädalas võis ta käia mitu korda, võis olla, et ka kaks korda päevas. Tunnistaja väitel käis ta kütust tankimas ka mujal, kuid mitte suurtes kogustes. Tunnistajale anti iga kord vastu tšekk. Tšekile kirjutas tunnistaja arvates ostja nime ja aadressi see töötaja, kes tšeki väljastas. Päris täpselt tunnistaja ei mäleta. Töötajad olid erinevad ning töötajate nimesid tunnistaja ei mäleta. Töötaja istus putkas ja väljastas tunnistajale tšeki. Kellegi teisega tunnistaja ei suhelnud. OÜ-l Tehnopuit ei olnud kunagi mingit kliendikaarti. OÜ Tehnopuit maksis sularahas, kuna talle pakuti väga väiteks krediidilimiiti. Seal ei olnud võimalik maksta ka pangakaardiga, ainult, sularahas. Koondarveid OÜ-le Tehnopuit ei väljastatud.
  31. Tunnistaja R. T., kes töötas OÜ-s Tehnopuit aastal 2007 kevadest kuni ca sügiseni ning kelle tööülesanded seisnesid küttepuude müügis, varuosade vedamises ja autojuhtidelt veoselehtede ja muu dokumentatsiooni kogumises, selgitas
  32. septembri
  33. a kohtuistungil (kd IV, lk. 66-67), et ta tankis kütust 200 liitristesse vaatidesse mitu korda nädalas ning korralduse selleks andis talle Margus Tõugu-Hiiemäe. Neid kordi, mil kütust viidi, oli kindlasti rohkem kui üks kord kuus. Kütust viidi Paldiskisse autodele, kes sadamas töötasid. Kütus saadi Lasnamäel asuvast tanklast, mille nime tunnistaja ei mäletanud, kuid Statoil see kindlasti ei olnud. Tunnistaja väitel käis ta alati konkreetselt selles tanklas, sest Marguse poolt oli öeldud, et seal on parim kütus. Vahepeal oli kütusega probleeme, seetõttu valiti konkreetne koht, kust kütust tuua. Tanklasse läks tunnistaja tööautoga, mille haagise peal oli anum, kuhu tangiti. Nii palju kui raha oli, vastavalt sellele ka tangiti. Tunnistaja maksis sularahas ja sai vastu tšeki. Raha ostmiseks andis talle Margus, vahest sai ta ka küttepuude eest klientidelt raha ning ostis selle eest. Tšeki viis tunnistaja Marguse kätte kontorisse. Tšekk anti tunnistajale kassaluugist- Tankla ise asus teeristi peal, vist Smuuli teel, aadressi tunnistaja ei mäletanud.
  34. Kohus on eeltoodud tunnistajate ütluste ning AS Bedger töötajate poolt maksumenetluses antud seletustega (kd III, lk. 95-100, 162-163) tutvumist seisukohal, et AS Bedger töötajate konkreetsed seletused kaaluvad käesoleval juhul üles OÜ Tehnopuit töötaja ja endise töötaja 10 ebamäärased ütlused. Tunnistaja R. T. ei osanud nimetada konkreetset tanklat, kust kütust osteti. AS Bedger tankla ei asu Smuuli teel ning Narva mnt. 150/90 tankla ei asu ka teede ristumiskohas. Tunnistaja S. V. ütlused, mille kohaselt, kirjutas tšekile iga kord ostja nime ja aadressi tanklatöötaja, on ilmselgelt ebaõiged juba seetõttu, et OÜ Tehnopuit juhatuse liikme poolt
  35. juuni
  36. a kohtuistungil vande all antud seletuse kohaselt kirjutati ostja nimi tšekkidele siis, kui hakati aruandesse raamatupidamisdokumente kokku panema (kd IV, lk. 11). Seega ei saa pidada ka tunnistaja S. V. teisi ütlusi usaldusväärseteks. Seetõttu nõustub kohus maksuhalduri järeldusega, et OÜ Tehnopuit tehinguid AS-ga Bedger ei saa lugeda toimunuks. Maksuhaldur on järeldanud, et tegemist on maksupettusega. Samas ei ole ta kogunud tõendeid, millest ilmneks, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele või et AS Bedger majandustegevust korraldavad isikud tegutsesid OÜ Tehnopuit juhatuse liikme juhiste alusel, kontrolli all või eelneval kokkuleppel või teadmisel (vt Riigikohtu lahend nr. 3-3-1-50-03). Olukorras, kus pärast tehingu toimumist selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja - st. ta ei kinnita tehingute toimumist ning ei ole seetõttu oma käibemaksukohustuse täitnud, puudub ostjal õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, kui ta teadis või pidi teadma, et tehingu teiseks pooleks ei ole arvetel näidatud käibemaksukohustuslane. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja ei ole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata. Isik ei pidanud teadma, et tehingu tegelikuks pooleks ei ole arvetel näidatud isik juhul, kui talle ei oleks sellele viitavaid asjaolusid selgunud ka siis, kui ta tehingu teostamisel käitus nõutava hoolsusega. Nõutav hoolsus võib tähendada nii sedalaadi tehingute puhul äris tavapärast hoolsust kui ka väljaspool maksuõigust olevast õigusaktist antud tehingu liigi suhtes tulenevale nõuete täitmist. Sellise nõutava hoolsuse järgimise tõendamise koormis lasub sisendkäibemaksu maha arvata soovival ostjal. Rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse (kehtetu alates 01.01.2008) § 6 lg 5 kohaselt on käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud isik kohustatud tuvastama käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselt seoses olevate tehingule sooritamisel kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtub, et OÜ Tehnopuit on lasunud AS-le Bedger sularahas
  37. a veebruaris 190 407,5 krooni, märtsis 179 005 krooni, aprillis 186 574 krooni, mais 287 913,45 krooni, juunis 195 790,8 krooni, juulis 144 034,2 krooni, augustis 157 846 krooni, septembris 154 954,8 krooni, oktoobris 120 188,2 krooni, novembris 78 881,4 krooni ning detsembris 158 751 krooni. Arvestades asjaolu, et ostu objektiks oli ühesugune kaup, saab ühes kuus tehtud tehinguid pidada omavahel ilmselt seoses olevateks tehinguteks. OÜ Tehnopuit töötaja ning endise töötaja ütlustega on samas tõendamist leidnud, et kütust ostvad isikud elementaarset hoolsuskohustust kiituse ostmisel ei täitnud, millest tulenevalt sai ka tekkida olukord, kus arvetel müüjana näidatud isik faktiliselt enam AS-s Bedger ei töötanud ning AS Bedger eitab tehingute toimumist. Kuna tehingute toimumine ei ole tõendatud ning puuduvad ka andmed selle kohta, kes oli tegelik müüja ning kas tegemist oli käibemaksukohustuslasega, ei ole AS-l Bedger õigust sisendkäibemaksu AS Bedger arvete alusel maha arvata. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti. 11 Ühtlasi leidis Riigikohus järgmist: „Käesolevas haldusasjas on tulumaksu osas ettekirjutuse aluseks mitte puudused kuludokumentides, vaid lõppkokkuvõttes asjaolu, et. väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust.“ (vt. Riigikohtu lahend nr. 3-3-1-52-03). Ka käesolevas haldusasjas ei ole AS Bedger arvetelt nähtuv kuluse müük AS Bedger ning OÜ Tehnopuit vahel kinnitust leidnud, mistõttu on maksuhaldur õigesti määranud kaebuse esitajale tasumiseks ka tulumaksu. Eeltoodut arvesse võttes ei oma käesolevas asjas tähtsust küsimus, kui palju ning millisel eesmärgil OÜ Tehnopuit vaidlusalusel perioodil kütust kulutas.
  38. Maksuotsuse p-s 2.3 tuvastas maksuhaldur, et äriühingu sõiduautosid on kasutatud isiklikeks sõitudeks. Tulumaksuseaduse § 48 lg 8 sätestab: „Tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmise erisoodustuse hinna ülempiir on 2000 krooni kuus iga nimetatud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta. Selle erisoodustuse hind määratakse vastavalt sõiduauto erisoodustusena kasutamisele rahandusministri kehtestatud korras peetava arvestuse alusel Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks hinna ülempiir.“ Käesolevas haldusasjas on vaidluse all küsimus, kas kaebuse esitaja teostas sõiduautoga Mercedes Benz Viano ka ettevõtluse väliseid sõite. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja esitas maksuhaldurile eeltoodud sõiduauto sõidupäeviku, milles ei ole isiklikke sõite kajastatud (kd III, lk. 231-235). Nii maksu- kui ka kohtumenetluses on kaebuse esitaja väitnud, et kõik sõidud on seotud ettevõtlusega. Maksuhaldur on maksuotsuses kaebuse esitaja kinnituse kahtluse alla seadnud, leides, et sõidupäevikute kannetes on marsruudid märgitud tervete päevade ulatuses ja väga umbmääraselt, mis ei välista isiklike sõitude tegemist. Samuti on sõidupäevikutes kajastatud läbitud distantsid üsna pikad enamuse marsruutide kohta (nt. T a l l i n n - Rapla Tallinn 198 km, Tallinn - Tapa Rakvere - Kaberneeme - Tallinn 414 km, Tallinn - Rõuge - Tallinn - 691 km). Kokkuvõtlikult asus maksuhaldur seisukohale, et kuna maksuhaldurile kontrollimiseks esitatud ebamääraselt täidetud sõidupäevik ei ole piisavaks tõendiks ega erista sõite iga sõidukorra kohta, ei veena see, et ärasõitude tegemine oleks nimetatud autoga välistatud. Riigikohus asus
  39. märtsi
  40. a otsuses asjas nr. 3-3-1-93-08 järgmisele seisukohale: „Menetletavas haldusasjas käib vaidlus selle üle, kas TuMS § 48 lg 4 p-s 2 sätestatud maksuobjekti tuvastamiseks piisab sellest, et töötajal oli võimalik tööandja vara (sõidukit) kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks või tuleb tuvastada vara (sõiduki) tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine. Maksuhaldur ja kohtud on seisukohal, et piisab sellest, kui töötajal oli võimalik sõidukit kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kaebaja aga väidab, et vaidlusalust sõidukit pole kasutatud ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ja erisoodustuse tuvastamiseks tuleb tõendada sõiduki tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine" (p 9). „Riigikohus on seisukohal, et TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Teistsugune seisukoht oleks põhjendatud olukorras, kus Tulumaksuseaduses sätestatakse, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kusjuures sellise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane tõendama kindlaksmääratud korras. Niisugust regulatsiooni kehtestatud ei ole" (p 10). /.../ „ Korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga“ (p II). /.../ „Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see 12 kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus" (p 13). Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei pea ka käesolevas vaidluses veenma maksuhaldurit selles, ei erasõitude tegemine Mercedes-Benz Vianoga on välistatud, vaid maksuobjekti (sõiduki tegeliku kasutamise ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks) peab tuvastama maksuhaldur. Maksuhaldur eeltoodut käesolevas haldusasjas tuvastanud ei ole ning väär on maksuhalduri maksuotsuse p-s 2.3 esitatud väide, mille kohaselt jääb „maksuhaldur jätkuvalt seisukohale, et maksuhalduril ei lasu kohustust tõendada, et eriarvamuse esitajale kuuluval sõiduautot Mercedes-Benz Viano kasutati töövälistel eesmärkidel“ (maksuotsuse lk. 21), Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud sõidupäeviku alusel ei saa teha järeldust, nagu oleks sõidukit kasutatud isiklikeks sõitudeks.
  41. Eeltoodust lähtudes tuleb kaebus osaliselt rahuldada maksuotsuse p-s 2.3 tuvastatud erisoodustuse ning sellelt määratud tulu-ja sotsiaalmaksu osas.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 92

lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitaja on taotlenud PMTK-lt menetluskulude, summas 73 574 krooni väljamõistmist.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus, tutvunud Advokaadibüroo Taivo Saks & Partnerid arvete ning arvete spetsifikatsiooniga, on seisukohal, ei menetluskulud käesolevas asjas on arvestades vaidluse keerukust ülepaisutatud ning kuuluvad vähendamisele 40 000 kroonile. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab kaebuse osaliselt, kuulub PMTK-lt OÜ Tehnopuit kasuks väljamõistmisele menetluskulu 2000 krooni. Tiina Pappel Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.10.2010 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

  1. Rahuldada OÜ Tehnopuit apellatsioonkaebus osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-09-773 osas, millega kaebus jäeti rahuldamata Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  5. märtsi
  6. a maksuotsuse nr 12-5/140 tühistamise nõudes osas, milles maks määrati seoses VIP Reisid OÜ 24.04.2007 arve nr 71322 alusel tasutud summaga, ja menetluskulude jaotust puudutavas osas.
  7. Teha selles osas uus otsus. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  8. märtsi
  9. a maksuotsus nr 12-5/140 osas, milles maks määrati seoses VIP Reisid OÜ 24.04.2007 arve nr 71322 alusel tasutud summaga.
  10. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.
  11. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Tehnopuit kasuks välja menetluskulud summas 2500 (kaks tuhat viissada) krooni. 13 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.