Obsah (5)

§ 141§ 142§ 199§ 200§ 135

3-08-265 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2009.a, Tallinn Haldusasja number 3-08-265 Haldusasi Ü.K.i kaebus

) § 141 lg 1 lubab kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid või edasitöötamine võib kahjustada kriminaalmenetlust. Põhiõiguste riive peab olema proportsionaalne ja avalikes huvides vajalik. Seega on uurijale (kuni 01.07.2004), prokurörile (kes taotleb) ja kohtunikule (alates 01.07.2004) antud kaalutlusõigus iga konkreetse asja asjaoludest tulenevalt otsustada ametikohalt kõrvaldamine. Samade põhimõtete järgi tuleb otsustada ka meetme kohaldamise lõpetamine. Riigiprokuratuuri kommentaaridest (http://

.just.ee) võib lugeda järgmist: „

§ 141

ja § 142 sätestatud meetmete rakendamisega võivad kaasneda rahalised nõuded riigi vastu (nt asja lõpetamisel, õigeksmõistmisel). Seetõttu peab prokurör pidevalt jälgima ja hindama, kas meetme kohaldamine konkreetsel juhul on jätkuvalt vajalik ja põhjendatud ning menetlusliku vajaduse äralangemisel tagamisvahendi kohaldamise lõpetama.“ 3) RVastS § 7 lg 3 järgi hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 108 p 10 sätestab, et teenistussuhe peatub muudel juhtudel, mil ametnik on seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse alusel ajutiselt vabastatud teenistusülesannete täitmisest. Kuna isik kõrvaldati ametikohalt kooskõlas KrMK § 129 sätestatuga, võib ametikohalt kõrvaldatud isikul olla tekkinud kahju saamatajäänud 3 töötasu tõttu (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-10-01). Kriminaalmenetlus lõpetati, kuid isik on kandnud kahju kriminaalasjas tõe väljaselgitamise, seega avalikes huvides. Kahjunõude osa, mis seisnes saamatajäänud puhkusehüvitises, tugineb puhkuseseaduse § 3, § 4 lg 1 p 5, § 9 lg 2 p 3 ja § 25 ning ATS § 45 lg 1 ja 2, § 37 ning politseiteenistuse seaduse § 31 lg 1. Teenistussuhte peatumine seoses ametikohalt kõrvaldamisega toimus teenistuja tahte vastaselt, kuid õiguspärase otsuse (uurija määrus) alusel. Õigusvastaseks muutus ametikohalt kõrvaldamine alates 15.03.2007, kui jõustusid karistusseadustiku (KarS) muudatused, millest tulenevalt oleks pidanud kriminaalasja kohe lõpetama. Siis tunnistati kehtetuks seaduse säte, mille alusel Ü.K.i süüdistati. Kriminaalasja ei lõpetatud enne kui 11.09.2007 ning selle eest vastutavad Politseiamet ja Riigiprokuratuur solidaarselt. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks ei saanud uurija määrust tühistada kohe pärast seaduse muutmist. Tähtsust ei oma asjaolu, et ATS ei näe ette ametipalga ja lisatasude säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses ametikohalt kõrvaldamisega

alusel. Kaebuse esitaja ei väidagi, et talle pidi teenistussuhte peatumise ajal säilitama palga ja muud hüved, vaid taotleb kahju hüvitamist, mille arvutamise aluseks on nimetatud hüved. Teenistussuhte peatamine toimus seaduse (KrMK § 129) täitmiseks, sest ametikohalt ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate konkreetsete otsustusteta – uurija määruseta kriminaalasjas ja teenistussuhte peatamiseta vahetu ülemuse käskkirjaga. Uurija ei saaks teha määrust selleks seaduslikku alust omamata. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ei ole raske ette kujutada olukorda, kus Ü.K. oleks kõik aastad olnud politseiteenistuses ja saanud politseiametnikele ettenähtud hüvesid. Seega Ü.K.i kahju seisneb saamata jäänud põhitöötasus, lisatasudes ja puhkusetasudes (puhkusehüvitises). 4) Kaebuse täienduses (tl 34-37) selgitas kaebuse esitaja, et taotleb kahju hüvitamist ajavahemiku 27.11.2002-12.09.2007 eest järgmiselt: saamata jäänud ametipalk 321 458 krooni, lisatasu teenistusstaaži eest 8981 krooni, saamata jäänud puhkusetasu 24 050 krooni, kokku kahju 354 489 krooni. Kahjunõudest tuleb maha arvata samal ajavahemikul mujalt saadud töötasud 2003.a ja 2004.a. eest, kokku 72 150 krooni. Alates 2005.a tegeleb kaebuse esitaja ettevõtlusega ja töötasu ei saa. 5) 29.09.2008 esitatud kaebuse täienduses (tl 155-159) vähendas kaebuse esitaja kahjunõuet, arvestades sellest maha ka vaidlusalusel perioodil saadud tulumaksuga maksustatava ettevõtlustulu. Ü.K.i lõplikuks nõudeks jäi 254 087 krooni, mille kaebuse esitaja palub kohtul Politseiametilt ja Riigiprokuratuurilt solidaarselt välja mõista. RIIGIPROKURATUURI (VASTUSTAJA) SEISUKOHT

1. Riigiprokuratuur kaebusega ei nõustu ning palub jätta selle rahuldamata järgmiste põhjendustega (tl 58-61). 1) Kohtule esitatud kahjunõudes ei ole määratletud nõude ulatust ja seega puudub võimalus hinnata, millises määras võiks muude riigivastutuse tingimuste olemasolul pidada kahju hüvitamist õiglaseks ehk millises määras on vähenenud Ü.K.i sissetulek politseiteenistusest kõrvaldamise ajavahemikul. Äriregistri andmetel on Ü.K. lühikese aja jooksul pärast teenistussuhte peatamist (09.12.2002) registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana tegevusalal „taksoteenuse osutamine“ ning saanud ettevõtlusest tulu. Ettevõtlusest tulu saamist kinnitab muuhulgas asjaolu, et teenistussuhte uuendamisel eelistas Ü.K. politseist lahkuda ja ettevõtlusega jätkata. Tuludeklaratsioonidest nähtub ka see, et Ü.K. on vaidlusalusel perioodil 4 tasunud eluasemelaenu. Puhkusetasu nõue oli haldusasja nr 3-07-2175 esemeks ning seda ei saa dubleerida käesolevas haldusasjas. 2) KrMK § 129 nägi ette võimaluse süüdistatava kõrvaldamiseks töökohalt. Kriminaalmenetluse läbiviimise näol oli tegemist riigipoolsete õiguspäraste toimingutega, mis ei piiranud erakordselt Ü.K.i põhiõigusi ja –vabadusi ega anna alust nõuda kahju hüvitamist. RVastS kontseptsiooni kohaselt vastutab riik vaid kahju eest, mis tüüpiliselt kaasneb vastavate õiguste rikkumisega, mitte aga juhuslike asjaolude tõttu tekkinud kahju eest. Antud juhul tuleb lähtuda asjaolust, et kriminaalmenetlus Ü.K.i suhtes lõpetati mitte tema süü puudumise tõttu, vaid põhjusel, et seaduse muutmise tõttu süüline tegevus dekriminaliseeriti. POLITSEIAMETI (VASTUSTAJA) SEISUKOHT
2. Politseiamet ei nõustu samuti kaebusega ning palub jätta selle rahuldamata järgmiste põhjendustega (tl 97-103). 1) Kui isik kõrvaldati ametikohalt kooskõlas KrMK § 129 sätestatuga, võib tal olla tekkinud kahju saamatajäänud töötasu tõttu. Ü.K.i suhtes ei ole aga antud juhul kohaldatav RVastS § 16 lg
3. Kriminaalmenetlusega ei ole erakordselt tema õigusi ja vabadusi piiratud, sest üldjuhul on isikul võimalus sel ajal muud tööd teha ja sissetulekuid saada. Kriminaalmenetlus viidi läbi avalikes huvides. Ü.K. ei ole kriminaalmenetluse käigus esitanud kaebusi selle kohta, et tema õigusi rikutakse. Muuhulgas ei ole Ü.K. esitanud kaebust ka kriminaalmenetluse mitteõigeaegse lõpetamise suhtes. Kaitsja puudumine ei saa olla takistuseks kaebeõiguse realiseerimisel ja seda ka väheste õigusteadmistega isiku puhul. 2) Isegi kui RVastS § 16 lg 1 oleks antud juhul kohaldatav, ei kuuluks Ü.K.i kaebus rahuldamisele, sest § 16 lg 2 p 2 tulenevalt ei saa hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega, kui seadus ei sätesta teisiti. Ü.K.i eriline kohtlemine tulenes otseselt seadusest – KrMK §-st 129, mis sätestas võimaluse süüdistatava kõrvaldamiseks ametikohalt. 3) Kahjuhüvitise suuruse määramisel omab tähtsust see, kas Ü.K.il on ametikohalt kõrvaldamise perioodil olnud muid sissetulekuid. Muuhulgas tuleb arvestada Ü.K.i sissetulekuid, mida ta sai füüsilisest isikust ettevõtjana. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Ü.K. taotleb kriminaalmenetluse läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 ja § 7 lg 1 alusel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema teenistusest kõrvaldamine oli õiguspärane perioodil 26.11.2002-15.03.2007 ja õigusvastane ajavahemikul 16.03.2007-12.09.
5. Õigusvastaseks muutus teenistusest kõrvaldamine põhjusel, et 15.03.2007 jõustus karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus, millega muuhulgas tunnistati kehtetuks KarS § 289 ettenähtud kuriteokoosseis (ametiseisundi kuritarvitamine), mille toimepanemises Ü.K.i süüdistati (tl 204-205). Vastustajad leiavad, et alus kahju hüvitamiseks puudub. Ü.K.i nõude suurus on 254 087 krooni, mis hõlmab nii õiguspäraselt kui õigusvastaselt tekitatud kahju – kaebuse esitaja selgituste kohaselt eraldi arvestust ei ole tehtud, sest kahju suuruse arvutamise alus on mõlemal juhul sama. Kahju seisneb kaebuse esitaja arvates ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasus, lisatasus teenistusstaaži eest ja 5 puhkusehüvitises, mida ta oleks saanud vaidlusalusel perioodil teenistust jätkates. Nimetatud summast on maha arvatud samal ajavahemikul mujalt saadud töötasu ja tulumaksuga maksustatav ettevõtlustulu. Politseiamet nõude arvutamise alustele vastu ei vaidle, Riigiprokuratuuri arvates ei ole kaebuse esitajal õigust nõuda puhkusehüvitist (tl 206).
6. Riigikohtu halduskolleegium leidis 17.04.2001 kohtuotsuse nr 3-3-1-10-01 punktis 4 järgmist: „Kui isik kõrvaldati süüdistatavana ametikohalt kooskõlas Kriminaalmenetluse koodeksi §-s 129 sätestatuga, võib ametikohalt kõrvaldatud isikul olla tekkinud kahju saamatajäänud töötasu tõttu. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Juhul, kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamatajäänud töötasu hüvitamist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides./…/“ Kohus leiab, et Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Seega on Ü.K.il põhimõtteliselt õigus nõuda talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus käsitleb esmalt Ü.K.i nõuet kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 ja seejärel § 7 lg 1 alusel.
7. Kaebuse esitaja leiab, et ametikohalt kõrvaldamine oli 26.11.2002-15.03.2007 õiguspärane, kuid sellega piirati tema põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (tl 3-5). Vastustajad ei nõustu, et ametikohalt kõrvaldamine oli kaebuse esitaja jaoks erakordselt piirava iseloomuga. Politseiamet märgib, et Ü.K.il oli teenistussuhte peatumise ajal võimalik teha muud tööd ja saada sissetulekuid (tl 102). Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks piiras tema vaba eneseteostust ning võib olla piisavaks põhjuseks kahju hüvitamiseks. Riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Põhiseaduse § 29 lg 1
8. lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Ü.K. oli töökohalt õiguspäraselt kõrvaldatud üle nelja aasta, kaotas sellega töötasu saamise võimaluse ning seega pikaks ajaks vahendid äraelamiseks. Asjaolu, et Ü.K. on kriminaalmenetluse kestel teeninud elatist esialgu teisel töökohal töötades ja hiljem ettevõtlusega tegeledes, vähendab rikkumise tõsidust, kuid ei muuda seda olematuks. Kuna kaebuse esitaja ei saanud ette teada, kui pikaajaliseks kujuneb kriminaalasja menetlus ning seega ka piirang ametisse astumiseks, ei saa talle ette heita, et ta politseiteenistusest kõrvaldamise järel ametist ei lahkunud ning muud püsivat ja tasuvamat teenistust ei otsinud. Ü.K.i puhul oli tegemist ebakindla olukorra ja teadmatusega, mis põhiõiguse riivet suurendas. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtu hinnangul tegemist piisavalt tõsise põhiseaduse § 29 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 koosseis täidetuks. Kohtu selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu 17.04.2001 kohtuotsuse nr 3-3-1-10-01 punktis 4 tooduga, mille kohaselt peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka juhul, kui kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse. Samuti on sarnastele järeldustele jõutud Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2008 otsuses nr 3-07-1430 ja 27.10.2008 otsuses nr 3-07-1129, mille asjaolud, nagu kaebuse esitaja kohtuistungil õigesti märkis, on sarnased käesoleva haldusasjaga. Vastustajate vastupidine seisukoht ei ole Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-10-01 toodut arvestades õige. 6
9. Riigivastutuse seaduse § 16 lg 2 kohaselt ei saa § 16 lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides (p 1) või isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega, kui seadus ei sätesta teisiti (p 2). Vastustajad leiavad, et nimetatud alused välistavad Ü.K.ile kahju hüvitamise. Ü.K. pani toime kuriteo, mille tõttu alustati kriminaalmenetlust ja seega põhjustas ta ise oma põhiõiguste riive. Lisaks tulenes Ü.K.i eriline kohtlemine vastustajate arvates KrMK §-st 129, mis võimaldas süüdistatava ametikohalt kõrvaldada (tl 205-206). Kohus ei nõustu vastustajate seisukohaga selles, et riigivastutuse seaduse § 16 lg 2 p 1 välistab Ü.K.ile kahju hüvitamise. Kaebuse esitaja suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemise tõttu – seadusandja leidis, et tegu, mille toimepanemises Ü.K.i süüdistati, ei peaks olema kriminaalkorras karistatav. Kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatava huvides, vaid tõe tuvastamiseks ja avalikes huvides (vt ka viidatud Riigikohtu otsus nr 3-3-1-10-01, p 4). Riigivastutuse seaduse § 16 lg 2 p 2 osas nõustub kohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-07-1430 punktis 15 toodud põhjendustega, mille kohaselt „ei näe seadus ette, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata. ATS ja

, mille sätete alusel teenistussuhe peatati, ei näe küll ette selleks perioodiks palga säilitamist või hüvitise maksmist, kuid ühestki normist ei saa järeldada, et seadusega ongi soovitud õigeksmõistetu kanda jätta kriminaalmenetluse läbiviimise ja palga kaotusega tekitatud kahju.” Kuigi ringkonnakohtu seisukoht puudutab ametist kõrvaldamist

alusel, on see kohaldatav ka juhul, kui ametist kõrvaldamine toimus KrMK § 129 alusel. Seega ei välista ka riigivastutuse seaduse § 16 lg 2 Ü.K.i õigust nõuda talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist.

1. Õiguspäraselt tekitatud kahju seisneb kaebuse esitaja arvates ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasus, lisatasus teenistusstaaži eest ja puhkusehüvitises perioodi 26.11.2002-15.03.2007 eest, millest on maha arvatud samal ajavahemikul mujalt saadud töötasu ja ettevõtlusest saadud tulumaksuga maksustatav tulu (tl 204-205). Kohtuistungi ajaks ei olnud vastustajatel enam vastuväiteid kahjuhüvitise arvutamise alustele, välja arvatud Riigiprokuratuuri seisukoht, mille järgi kaebuse esitajal puudub õigus nõuda puhkusehüvitist (tl 205-206). Kohus leiab, et taoline vastuväide ei ole asjakohane. Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2008 otsusega haldusasjas nr 3-07-2175 jäi tõepoolest rahuldamata kaebuse esitaja nõue puhkusehüvitise väljamõistmiseks Lääne Politseiprefektuurilt, kuid käesolevas haldusasjas ei taotle Ü.K. enam puhkusehüvitist teenistusvaidluses, vaid kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist saamata jäänud tulu näol. Tegemist on kahel erineval õiguslikul alusel põhineva nõudega. Vastustajad ei ole ümber lükanud kaebuse esitaja väidet, et puhkusehüvitise näol võib olla tegemist kahjuga saamata jäänud tulu näol.
2. Eeltoodu ei tähenda siiski, et Ü.K.ile tuleks vaidlusaluse perioodi eest kogu saamata jäänud tulu välja mõista. Riigivastutuse seaduse § 16 lg 3 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Seega tuleb kontrollida, kas nimetatud alused tingivad Ü.K.ile õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitise vähendamise. Kaebuse esitaja eneseteostuse vabaduse piiramine toimus kriminaalmenetluse tagamise huvides. Ü.K.i süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises ja kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks peeti õigeks ta ametist kõrvaldada. Õiguste piiramise raskust vähendab asjaolu, et kaebuse esitajal oli võimalik töötada muul töökohal ja tegeleda ettevõtlusega ning seda Ü.K. ka tegi. Samas ei olnud kaebuse esitajal võimalik töökohta vabalt valida - avalikus teenistuses tööle asumise välistas ATS § 16 p 2 piirang, mille kohaselt teenistusse ei võeta isikuid, kes on 7 eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Ü.K.ile süüks pandud tegu oli kvalifitseeritud KarS § 289 järgi, mis nägi ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohus leiab ka, et kahju tekkimine pidi olema avalikule võimule ettenähtav, sest seadus palga või muu hüvitise maksmist ette ei näinud. See pidi teada olema ennekõike Riigiprokuratuurile. Ü.K. on õigesti viidanud Riigiprokuratuuri juhistele

rakendamiseks, kus märgitakse järgmist: „

§ 141

ja

§ 142

sätestatud meetmete rakendamisega võivad kaasneda rahalised nõuded riigi vastu (nt asja lõpetamisel, õigeksmõistmisel). Seetõttu peab prokurör pidevalt jälgima ja hindama, kas meetme kohaldamine konkreetsel juhul on jätkuvalt vajalik ja põhjendatud ning menetlusliku vajaduse äralangemisel tagamisvahendi kohaldamise lõpetama.” (vt http://

.just.ee). Seega oleks avalik võim saanud Ü.K.i põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades või ametikohalt eemaldamise jätkuvat vajadust kontrollides. Arvestada tuleb, et kaebuse esitaja õigusi piirati enne 15.03.2007 kokku rohkem kui neli aastat. Ka Riigiprokuratuuri esindaja möönis kohtuistungil, et riik oleks saanud menetlust Ü.K.i suhtes kiiremini läbi viia, eraldades tema kriminaalasja ja saates selle kohtusse (tl 207). Kaebuse esitaja püüdis kahju ära hoida või vähendada selle tekkimist uue töökoha otsimise ja ettevõtlusega tegelemise kaudu, kuid nagu kohus on eespool selgitanud, olid Ü.K.i töökohavalikud mõnevõrra piiratud. Erinevalt vastustajatest leiab kohus, et ka Ü.K.i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise asjaolud (kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemine KarS muutmise tõttu) ei välista täielikult Ü.K.ile hüvitise maksmist, kuid neid asjaolusid tuleb lisaks eespool toodule arvestada õiglase hüvitise suuruse määramisel.

1. Eeltoodut arvestades peab kohus riigivastutuse seaduse § 16 alusel õiglaseks hüvitiseks perioodi 26.11.2002-15.03.2007 eest 130 000 krooni, mille suurusjärk jääb alla kahe kolmandiku avaldaja poolt taotletud summast. Siinkohal tuleb arvestada seda, et vastavad arvutused on kaebuse esitaja poolt välja toodud (tl 157-158) ning arvutustes kui sellistes ei ole menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust olnud.
2. Ü.K. leiab, et alates KarS § 289 ettenähtud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamisest 15.03.2007 puudus õiguslik alus tema suhtes kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamiseks ja tema ametist kõrvaldamine muutus õigusvastaseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel on tal perioodi 16.03.2007-12.09.2007 eest õigus vastustajate õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamisele (tl 3-5). Riigiprokuratuur leidis kohtuistungil, et vastustajad ei toiminud õigusvastaselt ega süüliselt ning kaebuse esitajal puudus tegelikult huvi politseiteenistusse tagasi pöörduda. Samuti tuleb arvestada, et Ü.K.i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus mitte süü puudumise, vaid seaduse kehtetuks tunnistamise tõttu (tl 205).
3. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 141

lg 1 sätestab, et kahtlustatav või süüdistatav kõrvaldatakse ametist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui: 1) ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid; 2) edasitöötamine võib kahjustada kriminaalmenetlust.

§ 199

lg 1 p 1 kohaselt 8 kriminaalmenetlust ei alustata, kui puudub kriminaalmenetluse alus.

§ 200

sätestab, et kui kohtueelses menetluses ilmneb käesoleva seadustiku §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Sellest saab järeldada, et kui tegu, mille toimepanemises isikut süüdistatakse ei ole enam kriminaalkorras karistatav, puudub kriminaalmenetluse alus ja seega ka alus kriminaalmenetlust tagavate abinõude kohaldamiseks. Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus võeti Riigikogus vastu 24.01.2007 ja jõustus 15.03.

1. Politseiamet selgitas kohtuistungil, et saatis Ü.K.i toimiku Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.03.2007 (tl 206). Kriminaalmenetlus lõpetati Ü.K.i suhtes 11.09.2007 (tl 24-25) ja tema kõrvaldamine ametikohalt tühistati tagasiulatuvalt alates 11.09.2007 Põhja Ringkonnaprokuratuuri 25.09.2007 määrusega (tl 21). Eeltoodud asjaolusid arvestades kohus nõustub kaebuse esitajaga, et alates KarS § 289 ettenähtud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamisest (15.03.2007) oli Ü.K.i ametist kõrvaldamine selleks õigusliku aluse puudumise tõttu õigusvastane.
2. Kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi 20.11.2008 otsuse nr 3-3-1-47-08 punktis 22 märgituga tuleb lisaks kontrollida, kas Ü.K. on kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Nimetatud otsuse punktis 24 leidis Riigikohus, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista siiski alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Kaebuse esitaja möönab, et ei ole ametikohalt kõrvaldamist vaidlustanud ega pöördunud kirjalikult vastustajate poole taotlusega tühistada tema õigusi piirav määrus. Kaebuse esitaja selgitas siiski, et on alates 2007.a. suvest uurijalt küsinud uurimise käigu kohta. Ü.K. leiab, et tema kui süüdistatava aktiivsust kriminaalmenetluses ei saa eeldada, eriti kuna tal ei olnud kaitsjat (tl 36). Politseiamet on seisukohal, et Ü.K.il tulnuks esitada kaebus, kui tema õigusi kriminaalmenetluses rikuti, sh kui tema suhtes kriminaalmenetlust õigeaegselt ei lõpetatud ning kaitsja puudumine ei saa olla vabanduseks (tl 108). Riigikohus selgitas 03.03.2008 määruses kriminaalasja nr 3-1-1-80-07 punktis 18 järgmist: ”Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud, annab

§ 135lg 7 p 1.

Eelkõige tulebki selle jälgimist, kas tõkendi edasine kohaldamine on vajalik, pidada menetleja ülesandeks. Samas on ka kahtlustataval õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud.” Kohus leiab, et kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitles oma määruses kautsjoni kohaldamise kontrolliga seonduvat, kehtib ka muude kriminaalmenetlust tagavate vahendite kontrolli puhul ennekõike menetleja kohustus hoolitseda, et põhiõiguste riived oleks kestvalt proportsionaalsed. Kohus nõustub siiski Politseiametiga, et ka kaebuse esitajal endal oli võimalus oma õigusi kaitsta ja õigusvastaselt tekitatud kahju vähendada.

§-d 228-232 annavad menetlusosalisele võimaluse vaidlustada oma õigusi rikkuvaid kriminaalmenetluse toiminguid, kuid kaebuse esitaja neid võimalusi ei kasutanud. Kuna Ü.K.i näol oli tegemist politseiametnikuga, ei ole ebamõistlik 9 temalt eeldada kriminaalmenetlust reguleerivate õigusaktide üldist tundmist ja sellele vastavalt käitumist, seega ei saa kaitsja puudumine olla vabanduseks. Eeltoodud asjaoludel tuleb hüvitist asjakohaste õiguskaitsevahendite õigeaegse kasutamata jätmise tõttu vähendada.

1. Lisaks tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada riigivastutuse seaduse § 13 sätestatud piiranguid. Nimetatud paragrahvi
2. lõike kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohus leiab, et nimetatud piirangute kohaldamisel tuleb arvestada samade asjaoludega, mida kohus käsitles eespool hüvitise suuruse vähendamisel riigivastutuse seaduse § 16 lg 3 alusel ja selle ülekordamiseks puudub siinkohal vajadus.
3. Riigivastutuse seaduse § 13 lg 2 sätestab, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vastustajad on seisukohal, et nõude rahuldamise välistab nende süü puudumine (tl 205-206). Kohus seda seisukohta ei jaga. Vastustajatel, ennekõike prokuratuuril, oli piisavalt aega KarS muudatusele reageerida ja kriminaalmenetlus Ü.K.i suhtes õigeaegselt lõpetada, millega oleks lõpetatud ka Ü.K.i põhiõigusi piirav ametikohalt kõrvaldamine. Kohus on eespool selgitanud, et kriminaalmenetluses on põhiõiguste riive kestva põhjendatuse kontroll eelkõige menetlejal. Vastustajad ei ole esile toonud ühtki objektiivset asjaolu, mis tingis viivituse Ü.K.i õiguste piiramise lõpetamisel. Seega ei saa väita, et vastustajad näitasid antud asjas üles nõutavat hoolsust.
4. Eespool toodud põhjustel leiab kohus, et riigivastutuse seaduse § 7 alusel määratav õiglane hüvitis perioodi 15.03.2007-11.09.2007 eest on 20 000 krooni, mis on samuti ca kaks kolmandikku avaldaja poolt taotletud summast.
5. Kõike eespool öeldut kokku võttes ja arvestades, et Ü.K. on esialgsest nõudest juba ise maha arvestanud vaidlusalusel perioodil mujalt saadud töötasu ja ettevõtlustulu ning vastustajatel nõude arvutamise aluste ja sellest tuleneva suuruse osas vastuväiteid ei ole (välja arvatud Riigiprokuratuuri vastuväide puhkushüvitisele, mida kohus on eespool käsitlenud), tuleb kaebuse esitajale riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 ja § 7 lg 1 alusel kokku välja mõista kriminaalmenetlusega tekitatud kahju summas 150 000 krooni.
6. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul on Ü.K.i kaebus rahuldatud osaliselt. Vastustajatel menetluskulude taotlusi ei olnud. Ü.K. esitas taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (tl 207), mis kulude nimekirja kohaselt koosneb riigilõivust summas 8470 krooni ja õigusabi kuludest summas 17 700 krooni (tl 201). Arvetelt nähtuvalt kinnitab Ü.K.i esindav advokaat L. Tamar oma allkirjaga, et Ü.K. on õigusabi eest tasunud sularahas (tl 202-203). Muid õigusabikulude kandmist tõendavaid dokumente ei ole esitatud. Riigikohtu praktika kohaselt menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise 10 poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Riigikohtu 09.03.2009 otsuse nr 3-3-1-94-08 punktis 21 on viidatud mitmele sellekohasele lahendile ja lisatud täiendavalt, et sularahaarve ei tõenda summa tasumist. Kulude tasumist oleks saanud ja pidanud tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega. Seega tuleb jätta Ü.K.i õigusabikulud tema enda kanda. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 8470 krooni 282 339 krooni suuruselt summalt (tl 36 ja 42). Hiljem on kaebuse esitaja nõuet vähendanud 254 087 kroonini, seega on Ü.K.il HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel õigus taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist. Kohus selgitab, et tagastamine toimub riigilõivuseaduse (RLS) § 12 sätestatud korras. RLS § 12 lg 1 kohaselt riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. RLS § 12 lg 2 kohaselt esitatakse taotlus kirjalikult ning see peab vastama RLS § 13 lõike 2 alusel kehtestatud määruse nõuetele. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt ja vastustajatelt mõistetakse solidaarselt välja 150 000 krooni, siis ülejäänud riigilõivust tuleb mõista vastustajatelt menetluskuludena välja vastav riigilõiv 4500 krooni suuruses summas. Enno Loonurm Kohtunik