Obsah (4)

§ 1§ 16§ 2§ 8

3-09-202 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-202 Haldusasi K.M.’e kaebus

). Viitega

§ 1

lg 1, § 2 lg 1 p 5, § 8 lg 1,

§ 16

lg 1 ning võlaõigusseaduse (edaspidi - VÕS) § 127 lg 1 ja § 128 lg 2 sätetele märgib K.M., et antud juhul on kaebaja suhtes kriminaalmenetluse tagamiseks rakendatud KrMS § 141 toodut ning kaebaja kõrvaldati Pärnu Maakohtu 05.11.

1. a kohtumäärusega LMTK teabeosakonna spetsialisti ametikohalt alates 06.11.
2. a. Isiku ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks piirab isiku vaba eneseteostust. Kaebaja kaotas ametist kõrvaldamisega üheks aastaks töötasu saamise võimaluse ning seega pikaks ajaks vahendid äraelamiseks. Kaebajal ei õnnestunud kogu kriminaalmenetluse kestvuse ajal endale elatist teenida. Kaebajal on soetatud endale eluase, mille eest pidi kaebaja igakuiselt pangale laenumakseid tasuma. Selleks, et kaebajaga ei lõpetataks eluasemelaenu lepingut pidi kaebaja laenama rahalisi vahendeid, mis oli kaebajale väga alandav. Lisaks puudus kaebajal võimalus pärast tema ametist kõrvaldamist pöörduda arstiabi saamiseks raviasutuse poole, kuna katkenud oli ka tema ravikindlustus. Lisaks sellele õppis kaebaja kriminaalmenetluse alustamise ajal Tartu Ülikooli majandusteaduskonna viimasel kursusel, mille eest pidi kaebaja tasuma õppeteenustasu summas 20 500 krooni. Kaebaja ei soovinud aga ülikooli viimasel kursusel pooleli jätta, mistõttu oli kaebaja sunnitud õppemaksu tasumiseks raha laenama. MTA ei pakkunud kaebajale samas ametis mõnda muud ametikohta, et tagada kaebajale elamiseks minimaalsedki vahendid. Siiski ei kaalunud kaebaja ametist lahkumist, kuna kaebaja oli enda süütuses kindel. Avalikus teenistuses tööle asumise kaebaja jaoks välistas avaliku teenistuse seaduse (edaspidi - ATS) §-s 16 p-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt teenistusse ei võeta isikuid, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Kaebajale süüks pandud tegu oli kvalifitseeritud KarS § 293 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, mis näeb ette karistusena vabadusekaotuse. Kaebaja üritas leida tööd erasektoris, kuid kaebaja endale töökohta ei leidnud. Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes oleks kriminaalmenetlust saanud menetleda kiiremini, kui antud juhul see toimus. Samuti on kaebaja seisukohal, et avalikule võimule pidi kahju tekkimine olema ettenähtav, sest seadus palga või muu hüvitise maksmist teenistussuhte peatamise ajaks ette ei näinud. Seega oleks avalik võim saanud kaebaja põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades. Kaebaja suhtes oleks kriminaalasja menetlus jätkunud ning tema põhiõigusi oleks jätkuvalt riivatud, kui kaebaja ise ei oleks esitanud KrMS § 225 lg 1 alusel prokurörile taotlust kaebaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Prokurör lähtus oma 04.11.
3. a kriminaalasja lõpetamise määruses kaebaja poolt tema taotluses nimetatud asjaoludest. Kaebaja leiab, et tema ametist kõrvaldamise vahetuks aluseks oli Pärnu Maakohtu 05.11.
4. a kohtumäärus, kuid ametist kõrvaldamise riive ulatuse osas omas määravat rolli kriminaalmenetlus. Kaebaja soovib hüvitist kui isik, kellele tekitati kriminaalmenetluse läbiviimisega Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt kahju saamata jäänud töötasu ulatuses. 3 Kaebaja on seisukohal, et õiglaseks hüvitiseks on talle alates 06.11.
5. a kuni 05.11.
6. a saamata jäänud töötasu summas 79 422 (217x366) krooni (neto), mille ta palub mõista välja Eesti Vabariigilt. Vastustaja prokuratuur on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-10-01 asub Riigikohus seisukohale, et kui kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud isik õigeks mõistetakse või kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Seadusandja peab sätestama sellise kahju hüvitamise alused ja korra, kuni seda aga ei ole tehtud (lahend on tehtud aastal 2001), võib hüvitist nõuda õiguse üldpõhimõtete alusel. Praeguseks ajaks on seadusandja

-ga kehtestanud selles Riigikohtu lahendis nimetatud kahjuhüvitamiskorra. Seega ei saa kaebaja nõude aluseks olla viide Riigikohtu seisukohale üldise õiguse kohta õiglasele hüvitisele, kuna õigusnormid, mille puudumisele ja kehtestamise vajadusele Riigikohus 2001. aastal viitas, on tänaseks olemas.

§ 16

lg 1, mille alusel kaebaja hüvitust nõuab, sätestab kahju hüvitamise eeldusena, et haldusakt või -toiming oleks isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiranud. Riigiprokuratuur on seisukohal, et ametikohalt kõrvaldamine ei olnud kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirav. Pärnu Maakohtu 05.11.2007 määrusega kõrvaldati kaebaja ametikohalt, kuid temalt ei võetud võimalust asuda muule tööle. Kaebaja kaebuses esitatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte, mille kohaselt isikud peavad taluma piisava kuriteokahtluse korral läbiviidud kriminaalmenetlust, isegi kui nad tegelikult kuritegu toime pannud ei ole. Käesolevas kaasuses tuleb täiendavalt arvestada, et kriminaalasi, milles kaebajat kahtlustati, oli keeruline, mitme kahtlustatava ja mitme episoodiga. Kaebaja väide, et kui tema poleks taotlusega prokuratuuri poole pöördunud, oleks menetlus tänaseni lõpetamata, on täiesti alusetu. Kaebaja suhtes lõpetati kriminaalmenetlus ühes episoodis 04.11.2008, 01.12.2008 koostas ringkonnaprokuratuur aga süüdistusakti, millega ülejäänud episoodides anti kahtlustatavad (nende hulgas kaebaja) kohtu alla /tl 35-42/. Nende asjaoludel asub Riigiprokuratuur seisukohale, et kriminaalmenetluse venitamisest rääkida ei saa, vaid kriminaalasja kohtueelne uurimine ja kaebaja suhtes ühes episoodis kriminaalmenetluse lõpetamine toimus mõistliku aja jooksul. See, et kõikide kuriteoepisoodide uurimise järel selgus, et ühes episoodis ei ole süüdistuse esitamiseks alust, ei tähenda seda, et ametikohalt kõrvaldamist oleks kohaldatud ebamõistlikult pika aja jooksul. Eeltoodule tuginedes palub prokuratuur jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest nähtuvalt kaebaja õiguste riivet ja kahju saamata jäänud töötasu näol põhjustas kriminaalmenetluse väidetavalt pikaajaline läbiviimine (menetluse mitteõigeaegne lõpetamine), mille vältel kohaldati ka tõkendit - ametikohalt kõrvaldamine - ja mille tõttu MTA peatas kaebaja teenistussuhe kriminaalasja eeluurimise ajaks. Vastavalt põhiseaduse (edaspidi - PS) §-le 25 igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Samas ei sätesta PS, mis viisil, alustel ja kuidas isikule kahju hüvitatakse. Kuivõrd kaebaja osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2001. a kohtuotsus nr 3-3-1-10-01 on tehtud enne

jõustumist, siis ei ole see käesoleval ajal enam igas aspektis oluline. 01.01.2002 jõustunud

§ 1

lg 1 kohaselt see seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus).

§ 2

lg 1 p 5 alusel võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või muult avalikke 4 ülesandeid avalik-õiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult (avaliku võimu kandjalt) nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

§ 8lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas.

Hüvitamisega tuleb luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega pärast

jõustumist ei saa enam rääkida vastava erinormi puudumisest ja vajadusest tugineda üksnes õiguse üldpõhimõtetele. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et kuna K.M. oli ametist kõrvaldatud Lääne Ringkonnaprokuratuuri taotlusel Pärnu Maakohtu 05.11.2007. a kohtumääruse alusel, siis tuleb võimaliku riigipoolse vastutuse küsimuses lähtuda

-st, millele pooled on tegelikult ka oma väited rajanud.

1. PS § 29 lg-st 1 tulenevalt Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, seadus võib aga sätestada vaba tegevusala valiku kasutamise tingimused ja korra. KrMS § 141 lg 1 kohaselt kahtlustatav või süüdistatav kõrvaldatakse ametist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid või kui edasitöötamine võib kahjustada kriminaalmenetlust. Ehkki viidatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus ja sellele järgnenud MTA peadirektori 07.11.
2. a käskkiri olid kaebaja ametist kõrvaldamise vahetuks aluseks, omab ametist kõrvaldamise kestuse ja seega riive ulatuse osas määravat rolli kriminaalmenetlus. Kaebaja suhtes oli alustatud kriminaalmenetlust KarS § 293 lg 2 p 2 tunnustel selles, et K.M., kasutades ära oma ametiseisundit, nõudis pistist. Seega kahtlustati teda ametialases süüteos, aususe kohustuse rikkumises, mistõttu oli põhjendatud kahtlus, et „K.M. võib nähtuvalt tema senisest tegevusest oma ametikohal panna jätkuvalt toime kuritegusid“, ja tema suhtes kohaldati PS § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse piirangut. Kõnealuse piirangu kohaldamine ja kaebaja teenistussuhte peatumine ATS § 108 p 8 alusel oli iseenesest seaduslik ning põhiseadusega kooskõlas. Et K.M. soovib tema suhtes tõkendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist saamata jäänud töötasu ulatuses, siis saab käesolevat kaebust tõlgendada kui kahjunõuet kriminaalmenetluse läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seetõttu on asjas vastustajaks ka prokuratuur, mitte aga Justiitsministeerium või MTA. Samas ei sea kaebaja samuti kahtluse alla tema ametist kõrvaldamise õiguspärasust iseenesest. Eeltoodut arvestades on kaebaja osundatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-10-01 asjakohane järgmisest aspektist, mis on märgitud lahendi p-s 4: „Kui isik kõrvaldati süüdistatavana ametikohalt kooskõlas Kriminaalmenetluse koodeksi §-s 129 sätestatuga, võib ametikohalt kõrvaldatud isikul olla tekkinud kahju saamatajäänud töötasu tõttu. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Juhul, kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamatajäänud töötasu hüvitamist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides.“
3. ATS ja KrMS, mille sätete alusel kaebaja teenistussuhe peatati, ei näe küll ette selleks perioodiks palga säilitamist egai hüvitise maksmist, kuid sellest ei saa järeldada, et seadusega ongi soovitud jätta õigeksmõistetu kanda kriminaalmenetluse läbiviimise ja palga kaotusega tekitatud kahju. Kohus leiab, et kuna kaebaja õiguste piiramine toimus kriminaalmenetluse tagamise huvides, siis kahjunõudeks õigusliku aluse annab sellisel juhul

§ 16

.

§ 16

lg 1 kohaselt isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Samas vastavalt

§ 16

lg-le 3 hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine 5 avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Kaebaja ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks piirab tema vaba eneseteostust (PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse piiramine) ning järelikult võib see olla piisavaks põhjuseks kahju hüvitamiseks. Seega tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse läbiviimine piiras kaebaja õigusi sellisel määral, et piirangut saab lugeda erakordseks, sh kriminaalmenetluse kestus oli mõistlik, ning kas esinevad vastutuste piiravad asjaolud. 4. Kaebaja ametist kõrvaldamine oli seotud sellega, et teda kahtlustati ametivolituste kuritarvitamises ja pistise võtmises. Samas ei saa kriminaalmenetluse kestuse hindamisel jätta tähelepanuta, et K.M.t kahtlustati veel teistegi kuritegude toimepanemises (KarS § 263 p-d 1 ja 4, st vägivalda kasutades avaliku korra raske rikkumine grupi poolt, ning KarS § 209 lg 2 p 3 -§ 25 lg 2 ja 4, st kelmuse katse). Nende kuriteoepisoodide osas on kaebajale koostatud 01.12.2008 ka süüdistusakt, kusjuures esitatud kahtlustus KarS § 263 p-d 1 ja 4 järgi kvalifitseeriti süüdistuse esitamisel ümber KarS § 121 järgi (teise inimese tervise kahjustamine ehk kehaline väärkohtlemine) /tl 35-42/. Seega, kuna tegemist oli mitme väidetavalt kaebaja poolt toime pandud kuriteo üheaegse uurimisega, samuti oli mitu kahtlustatavat, ei ole alust väita, et prokuratuuril kulus ebamõistlikult kaua aega mõistmaks, et K.M.e tegevuses puudub ametialase süüteo koosseis. Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus tehti 04.11.2008, järelikult toimus kaebaja õiguste piiramine ühe aasta vältel. Kohus peab seetõttu kaebaja õiguste piiramise raskusastet keskmiseks

§ 16lg 3 mõttes.

Samas oleks prokuratuur saanud kaebaja põhiõiguste riivet ja kahju suurust ilmselt siiski vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades. Vaatamata asjaolule, et K.M.t kahtlustati mitme kuriteo toimepanemises, oli tema suhtes tõkendi kohaldamine seotud neist siiski vaid ühega. Kohtu arvates on mõistlik eeldada, et ametialase kuriteo puhul on üks esimesi tuvastatavaid asjaolusid see, et kas nimetatud isik saab üldse olla kõnealuse kuriteo subjekt. Praegu jääb kohtule mulje, et nimetatud olulisele küsimusele ei pööratud küllaldaselt tähelepanu enne, kui K.M. esitas 29.10.2008 oma taotlused Lääne Ringkonnaprokuratuurile, kus muuhulgas selgitas, miks ta ei ole KarS § 288 mõttes ametiisikuks ega saa olla ka KarS § 293 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks, ning taotles selles osas menetluse lõpetamist /tl 9-12/. Sellele järgneski mõne päeva pärast, 04.11.2008, kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus. Kahju tekkimine pidi olema avalikule võimule ettenähtav, kuna, nagu eelnevalt märgitud, seadus palga säilitamist või muu hüvitise maksmist ette ei näinud.

1. Käesoleval juhul võiks kahju hüvitamise ulatust vähendada asjaolu, et kaebajal oli võimalik töötada mõnel muul töökohal. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaebaja töötamise jätkamise nimelt avalikus teenistuses välistas ATS § 16 p-st 2 tulenev piirang, mille järgi teenistusse ei võeta isikuid, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse, ning kaebajale rakendati elukohast lahkumise keeldu. Tegude eest, mille toimepanemises kaebajat kahtlustati, nägid kõik vastavad paragrahvid maksimaalkaristusena ette eri pikkusega vabadusekaotuse. Järelikult on mõistetav, miks MTA ei pakkunud kaebajale samas ametis mõnda muud ametikohta, „et tagada kaebajale elamiseks minimaalsedki vahendid“. Loomulikult oleks kaebajal olnud võimalik ajutiselt tööle asuda erasektoris. Kaebaja väide, et tal ei õnnestunud kogu kriminaalmenetluse kestvuse ajal endale elatist teenida, on paljasõnaline. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta üldse tegi mingi katse kuskilt tööd saada, ega ole põhjendanud, kui ta tõesti püüdis teist tööd leida, miks see tal ei õnnestunud. Teisalt kohus mõistab, et K.M.e puhul oli tegemist ebakindla, määramatu olukorra ja teadmatusega selles osas, mis puudutab ametikohalt kõrvaldamise võimalikku ajalist kestust. See ei võimaldanud oma elukorraldust konstruktiivselt muuta/muutma hakata. Kuivõrd K.M. oli veendunud oma süütuses (nagu nüüd on selgunud, siis pistise osas 6 põhjendatult), siis ei saa kaebajale ette heita, et ta ametist kõrvaldamise järel MTA-st omal soovil hoopis ei lahkunud ega muud tasuvat alalist teenistust ei otsinud. Samas oli kaebajal soov viia lõpule õpingud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna viimasel kursusel, mille eest kaebaja pidi tasuma õppemaksu 20 500 krooni ja mille tasumiseks ta oli sunnitud väidetavalt raha laenama. Samuti pidi ta väidetavalt eluasemelaenu lepingu täitmiseks raha laenama. Niisugune olukord suurendas kaebaja põhiõiguse riivet.
2. Kõike eeltoodut kogumis hinnates on käesoleval juhul kohtu hinnangul tegemist selleks piisavalt tõsise PS § 29 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda

§ 16lg 1 koosseis täidetuks.

K.M. peab õiglaseks hüvitiseks saamata jäänud töötasu 79 422 krooni (neto). RVS § 13 lg 2 järgi saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi, ning lg 3 kohaselt avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS §-st 128 lg-st 2 tulenevalt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vastavalt VÕS § 140 lg-le 1 kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus lisaks osundatud seadussätetele kokkuvõtlikult alljärgnevaga. Kaebaja eneseteostuse vabaduse piiramine toimus avalikes huvides, so kriminaalmenetluse tagamise huvides, mistõttu isikul lasus teatav kohustus oma õiguste piirangut taluda ilma selle eest 100%-list hüvitist saamata. Et kaebajat süüdistati võimuvolituste ületamises, siis edasiste kuritegude toimepanemise ja kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks peeti tegelikult põhjendatult õigeks ta ametist kõrvaldada. Kriminaalmenetluse ja kaebaja õiguste piiramise kestust - üks aasta – ja seega ka kaebaja õiguste piiramise raskust

§ 16lg 3 mõttes hindas vastavat praktikat arvestades kohus keskpäraseks.

Teisalt asja materjalidest ei nähtu, et mingid objektiivsed asjaolud oleksid takistanud prokuröril püstitada küsimust kriminaalmenetluse tagamise vahendi kestva kohaldamise põhjendatusest ja ka kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest varem kui see tegelikult toimus. Kohtueelse uurimise läbiviijal võib küll olla privileeg eksida, kuid ta peab nägema ette selle eksimuse võimalikke tagajärgi. Õiguste piiramise raskust vähendab käesoleval juhul asjaolu, et kaebajal oli võimalik töötada muul töökohal, välja arvatud, tulenevalt ATS § 16 p-st 2, avalikus teenistuses. Samas ei ole kaebaja tõendanud, et ta püüdis kahju vähendada ja mujale kasvõi ajutiselt tööle asuda. Seega kaebaja võimalused kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks uue töökoha otsimise kaudu olid küll mõneti väikesed, kuid mitte olematud. Eeltoodut ja vastavat kohtupraktikat silmas pidades kohus rahuldab K.M.e kaebuse osaliselt ja peab K.M.ele õiglaseks hüvitiseks ca 50% tema taotletust - 40 000 krooni (neto), mis tuleb välja mõista riigilt prokuratuuri kaudu. Hüvitise väljamaksjal tuleb kinni pidada seaduses ettenähtud tulumaks, mille võrra tuleb riigil seega eelmärgitud 40 000 krooni suurendada.

1. Kaebaja palub hüvitada talle menetluskulud, mis seisnevad kaebuse esitamisel tasutud riigilõivus /tl 48-49/. Tulenevalt riigilõivuseaduse (edaspidi – RLS) § 22 lg 1 p-st 3 riigilõivu ei võeta ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude läbivaatamise eest. Seega oli käesolevas asjas kaebuse esitamine halduskohtule riigilõivuvaba ning 21.01.2009 kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 3971.10 krooni 7 /tl 18/ saab HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel tagastada. HKMS § 84 lg 7 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruse alusel isiku nõudel. Järelikult kaebajal on võimalik esitada taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks RLS
2. jaos ettenähtud korras. Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmine on võimalik HKMS § 93 lg 1 kohaselt üksnes juhul, kui sellekohane menetluskulude nimekiri ja kulude kandmist tõendavad dokumendid esitati halduskohtule enne kohtuvaidlusi. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Et halduskohtule muid võimalikke menetluskulusid puudutavaid dokumente ei esitatud, siis menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu. Hurma Kiviloo kohtunik 8