← Eesti

2-09-14570/34

Obsah (6)§ 113§ 339§ 76§ 100§ 101§ 203

VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-09-14570 30. detsembril 2010 kell 16.00 Narva kohtumaja Tamara Šabarova

§ 113lg 1.

Hageja nõuab kõrvalnõuetena kostjalt viiviste väljamõistmist põhinõude summa ulatuses, so summas 49 560 krooni. Kohtueelses korras antud probleemi reguleerimist takistanud asjaoludest ja põhjustest kostja hagejat ei teavitanud. Hageja palub välja mõista kostjalt välja võlgnevus 49 560 krooni ja viivise summas 49 560 krooni. Menetluskulud 7500 krooni jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGILE Kostja poolt kohtule 18.12.2009 saadetud vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Kostja ei nõustu selle väitega et hagejale on üle läinud rendileandja õigused ja kohustused rendilepingu nr 1/39 põhjal alates 10.02.2006.a sel alusel, et 10.02.2006.a on sõlmitud linnavara tasuta võõrandamise leping ja kinnistu aadressil: XXX on üle antud hagejale. Viru maakohtu kinnistusosakonna andmebaasist saadud kostja andmete kohaselt antud kinnistu, aadressil: XXX, ei ole hageja omandis. Kostja ei nõustu hagi väitega sellest, et kostja tunnistas võlga, summas 49 560, 00 krooni oma vastusega pretensioonile. Vastus hageja pretensioonile on koostatud kostja raamatupidamise andmetel. Vastus anti ilmaõigusliku hinnangute renditasu võlgnevuse olemasolule või puudumisele hageja ees. Seoses kostja varem toodud väitega sellest, et kinnistu aadressil: XXX, ei asu hageja omandis, kostja leiab olevat põhjendatud väite sellest, et SA Narva Linnaelamu ei saa olla hagejaks käesolevas tsiviilkohtumenetluses. Hageja lisab hagile koopia volikirjast nr 1.23/520, mis on dateeritud 14.04.2008.a, mille sisust tuleneb muuhulgas, et SA Narva Linnaelamu juhatuse liige Jelena Pahhomova omab õigust allkirjastada ja esitada hagisid kohtusse, samuti esindada Narva linna kohtus. Jelena Pahhomova ei ole Narva linna seaduslik esindaja, mis annaks talle õiguse esindada Narva linna kohtus TsMS § 217 alusel. Isikute loetelu, kes võiksid olla lepingulised esindajad, sisaldub TsMS § 218. Hageja pole esitanud tõendeid selle kohta, et Jelena Pahhomova vastab lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele, mis on sätestatud TsMS § 218 menetlusnormidega. Lähtudes 21.02.2006.a dateeritud kirja nimetatud sisust tuleneb, et hageja peab esitama käesolevas tsiviilkohtumenetluses vara -kinnistu, aadressil: XXX, kostja poolt faktilise kasutamise tõendid. Samuti sisaldab Linnavara ja Majandusameti antud kiri viidet sellele, et kostja võlgnevus 15.02.2006.a seisuga on 9 912, 56 krooni ja tasumisele kuulub 11 505, 56 krooni, arvestades arvet, summas 1 593 krooni. Nagu on toodud hagis endas, kostja teostas tasu kogusummas 26 687, 00 krooni. Kostja ei leia, et on aset leidnud rendileandja õiguste ja kohustuste üleminek hagejale ülaltoodu alustel. Järelikult, lähtudes toodud alustest: Linnavara ja Majandusameti teatisest võla äratoomisega 11 505, 56 krooni, samuti kostja teostatud tasust summas 26 687, 00 krooni, tuleneb, et kostja on teostanud ülemakse 15 181, 44 krooni. Kostja toodud väited on aluseks hagi rahuldamata jätmisele täies ulatuses. Ülaltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KOHTUISTUNG 14.04.2010.a kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja täpsustas, et kostja sai kasumit parkla rentimisest. Oli esitatud väide, et üürileandja ei olnud omanik ja oli viidatud ka AÕS sätetele. See, et Narva linnaelamu on vaidlustava objekti omanik on tõendatud ehitisregistri poolt. Kostja on oma võlgnevust tunnistanud, sest kostja juhatuse liige A. Konapljov on väitnud et me ei loobu oma võlgnevusest aga majandusliku 3

(7)Tsiviilasi nr 2-09-14570 seisundi halvenemise tõttu palume teha maksegraafiku“. Perioodil kui kostja väitel polnud lepingulisi suhteid teostas kostja kaks makset. Kostja vastuväited on paljasõnalised. 10.veebruaril 2006 on hageja teatanud, et sel kuupäeval leping lõppes. Kostja hagi ei tunnista. Kostja esindaja jäi oma arvamuste juurde ning lisatõendeid esitada ei soovi. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. TsMS § 436 lg 4 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 12 lg 1 sätestab, et enne

  1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
  2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.

RS § 12 lg 2 esimese lause järgi ei välista ega piira

RS § 12 lg 1 lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.

RS § 12 lg 2 teine lause sätestab, et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Tulenevalt rendisuhete jätkuvast iseloomust kohaldatakse

RS § 12 lg 1 järgi enne

  1. juulit
  2. a sõlmitud rendilepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse (

) regulatsiooni. Kohtus on tuvastanud, et poolte vahel oli 29.01.2001 sõlmitud tähtajatu munitsipaalvara rendileping nr 1/39 (tl 4-7), mille punkt 1.

  1. kohaselt loetakse käesoleva lepingu sõlmimisel 01.09.1996 rendileping 1/39 lõpetatuks. Rendileping on 28.02.2007 lõpetatud alates 01.03.2007 (tl 8). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja oli 29.01.2001 sõlmitud munitsipaalvara rendilepingu nr 1/39 pooleks (rentnikuks). Pooled vaidlevad eelkõige selle üle kas hagejale on üle läinud rendileandja õigused ja kohustused.
  2. Hageja leiab et Narva Linna poolt linna vara (sh. rendilepingu ese) tasuta võõrandamise lepinguga (tl 12, 13) on kõik rendileandja õigused ja kohustused alates 10.02.2006 üle läinud hagejale. Kostja esindaja leiab et, kuna hageja ei ole aadressil XXX, asuva vara omanik, siis järelikult ei läinud talle üle rendilepingust nr 1/39 tulenevad rendileandja õigused ja kohustused ning SA Narva Linnaelamu ei saa olla hagejaks käesolevas vaidluses. Ekslik on kostja esindaja seisukoht, et rendilepingu eseme (asfalteeritud plats, üldpindalaga 2100 m2 asukohaga XXX) näol on tegemist kinnistuga. Tegemist on vallasasjaga, mis on kantud ehitisregistrisse ja mille omanik hageja on. Seega ei saanud kostja esindaja ka kinnistusraamatust kontrollida kes on ehitise omanik ning väita et kinnistu ei ole hageja omandis. 4

(7)Tsiviilasi nr 2-09-14570 Selline kostja esindaja väide on asjakohatu, sest vallasasjast ehitisi ei kanta kinnistusraamatusse. Asfaldiplatsi näol on tegemist rajatisega (ehitis) ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 tähenduses. Kinnistusraamatust ei saa kontrollida omandiõigust vallasasjast ehitisele mida sinna kantud pole. Kui pole kinnistut, ei saa kinnistul olla ka omanikku. Kõik mis ei ole kinnisasi on vallasasi (TsÜS § 50 lg 2). Vara üleandmine on tõendatud Narva Linna ja hageja vahel sõlmitud linna vara tasuta võõrandamise lepinguga ja selle lisaga (tl 12, 13) ning ehitisregistri kandega (tl 72). TsÜS § 6 lg-te 1 ja 2 kohaselt tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Renditud vara ostjale lähevad üle kõik rentniku ja rendileandja vahelised kokkulepped renditud vara kohta.
  1. Hageja nõuab kostjalt võlgnevust (igakuised renditasud) alates 10.02.2006 kuni 28.02.2007 summas 49 560 krooni. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab et kostja võlgnevus hageja ees on tõendatud. Võlgnevus ja selle suurus nähtub tõendist teenustasude arveldustest (tl 14), kostjale igakuiselt esitatud arvetest (tl 41-54), kostja on võlgnevust tunnistanud (tl 17, 18) ja kostja lepinguline esindaja pole võlgnevuse summale vastuväiteid esitanud, viidates ainult sellele et kuna tasumisele kuulus 15.02.2006 seisuga 11 505, 56 krooni, kostja on tasunud 26 687 krooni, siis järelikult on kostja maksnud rohkem 15 181, 44 krooni. Kostja esindaja leiab et need väited on aluseks sellele et jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohus leiab et kostja lepingulise esindaja väited on arusaamatud, sest hageja ei nõua võlgnevust mitte kuni 15.02.2006, millest kostja esindaja lähtus oma arvutustes, vaid alates 10.02.2006 kuni 28.02.
  2. Eelnimetatud ajavahemikul oli renditasudeks kokku rendieseme kasutamise eest 76 247 krooni ning kostja tasus 26 687 krooni, millest järeldub et kostja võlgneb hagejale renditasudena 49 560 krooni.

§ 339

kohaselt kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Lepingu p. 3.2.2 kohaselt on rentnik kohustatud tasuma renditud vara kasutamise eest renditasu.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§-de 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostja ei ole endale lepinguga võetud kohustusi kohaselt täitnud ja kostja esindaja esitatud väited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja renditasude suurust ja lepingu lõpetamist vaidlustanud ei ole, seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 49 560 krooni. 5

(7)Tsiviilasi nr 2-09-14570 Kostja väite kohta, et hageja peab tõendama kostja poolt rendieseme faktilist kasutamist märgib kohus, et nii rendi– kui ka üürilepingu puhul ei sõltu tasu sissenõutavus sellest kas rentnik, või üürnik asja kasutab või mitte, kui asja lepingujärgne kasutamine ei ole takistatud. 3. Hageja nõuab kostjalt viivist summas 49 560 krooni, so. põhinõudega sama suurt viivist.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 113ei ole imperatiivne, st.

pooled võivad kokku leppida seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Rendilepingu p 3.2.

  1. järgi kohustus hageja maksete tasumata jätmise puhul lepingus sätestatud tähtajaks tasuma viivist 0,1% viivitatud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Antud juhul on pooled kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast erineva (kõrgema) viivisemäära, seega tuleb viivise arvestamisel võtta aluseks lepingus sätestatud viivisemäär 0,1% päevas. Hageja on esitanud kohtule arved (tl 41-54), mille kohaselt võlgneb kostja ajavahemiku 10.02.2006 kuni 28.02.2007 eest 49 560 krooni. Hageja on arvestanud viivist võlgnetavalt summalt, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest kokku 1102 päeva eest, mis moodustab 53 227, 44 krooni. Kohus kontrollinud hageja esitatud viivise arvestust leiab, et lepingujärgne viivis ületaks selgelt põhinõuet, kuid hageja on viivise nõuet vähendanud põhivõlani ning sellises ulatuses viivise nõudmine on mõistlik ja põhjendatud. Kuna asja materjalidest ei tulene, et kostja lepinguline esindaja oleks vaidlustanud viivise arvestust, või taotlenud viivise vähendamist leiab kohus, et viivisenõue tuleb nõutud ulatuses rahuldada tervikuna. Kostja lepinguline esindaja ei ole asjas esitanud ainsatki mõistlikku põhjendust selle kohta, miks tuleks hagi jätta rahuldamata. Nagu nähtub asja materjalidest on kostja esindaja esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid nii hagiavalduses toodud asjaoludele kui ka hageja poolt esitatud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidanuks ka kostja oma vastuväiteid tõendama.
  2. Kohus ei nõustu hageja lepingulise esindaja väitega, et 06.03.2009.a. kirja (vastus pretensioonile, tl 17, 18) näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Võlgnik väljendab vastuses üksnes veendumust mingi teatud võla olemasolu või teatud asjaolude esinemise suhtes, soovimata õiguslikku siduvust. Selline tunnistus on faktiliselt üksnes võlgnikupoolne umbmäärane teadmisavaldus, mitte aga tahteavaldus. Reeglina ei too selline tunnistus kaasa tõendamiskoormuse ümberpööramist, kuid seda võib kasutada tõendina kohtumenetluses (TsMS § 229 lg 1), mida kohus on ka teinud. Antud juhul pole võlgniku vastus piisavalt määratletav ja selge, kuna võlgnik soovib eelkõige võlgnevuse selgitamist. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tegemist ei ole ka saldokinnitusega. Saldo puhul on tegemist võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahega (

§ 203lg 1).

Saldokinnituses kinnitatakse jooksvaid nõudeid ja kohustusi. Kui tegemist oleks hageja poolt välja antud saldokinnitusega, siis ei tõendaks see, et võlgnik oleks nõudeid tunnustanud, sest puudub vastav kinnitus. Järelikult ei saa ka olla tegemist võla tunnistamisega võlgniku poolt. Saldokinnitust saab lugeda võlgniku poolseks nõude tunnustamiseks vaid juhul kui sellel on võlgniku kinnitus. 6

(7)Tsiviilasi nr 2-09-14570 MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna otsus tehti kostja kahjuks, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1. Tamara Šabarova Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.