3-11-1135/19

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1135 Otsuse kuupäev 29.07.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi J K. kaebus Tartu Vangla 03.05.2011 otsustusele nr. E5-234-1 „Vaide menetlusse võtmata jätmine ja tõlkimise kohustuse selgitamine“ õigusvastasuse tuvastamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 12.07.2011, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta J.K. kaebus haldusasjas 3-11-1135 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 29.08.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus J.K. on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab Tartu Vangla otsustust 03.05.2011 nr. E5-234-1 „Vaide menetlusse võtmata jätmine ja tõlkimise kohustuse selgitamine“ , millega on vaie tagastatud. Kaebaja on soovinud vaidlustada Tartu Vangla direktori käskkirja 15.04.2011 nr. 1-4/1029 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ ning esitanud sellekohase vaide 02.05.2011, milles nõudis käskkirja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja on esitanud vaide vene keeles ning samuti on esitanud vaide juurde venekeelse seletuskirja. Vastustaja on leidnud otsustuses 03.05.2011, et Eesti Vabariigis on riigi keel ja riigis asjaajamise keel eesti keel ning samuti käib haldusmenetlus HMS § 20 lg 1 kohaselt eesti keeles ning kuna taotlus ja seletuskiri on võõrkeelne, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde. Kohus on esialgselt kaebuse tagastanud kohtumäärusega 19.05.2011 ning peale määruskaebuse esitamist on kohus tühistanud ise oma kohtumääruse kohtumäärusega 27.05.2011 kaebuse tagastamise kohta ning võtnud asja menetlusse. Kaebaja on määruskaebuses kohtule püüdnud selgitada, et ta soovib vaidlustada 03.05.2011 vaide tagastamise otsustust, kuna leiab, et vangla on õigusvastaselt ja ebaõigesti vaide tagastanud. Kaebaja märgib, et kui kohus tunnistab vaide tagastamise õigusvastaseks, saab vangla võtta menetlusse tema venekeelse vaide ja läbi vaadata distsiplinaarkaristuse käskkirja nr.1-4/1029 15.04.2011. Kaebaja on oma kaebuses väitnud, et ta ei oska eesti keelt ning abi palumine teistelt kinnipeetavatelt, et tema eest keegi kirjutaks eesti keelse kaebuse , eeldab tasu maksmist. Kaebaja sooviks on, et vangla tema vaide E5 234 läbi vaataks ning taotleb kohtul tunnistada vaide tagastamine õigusvastaseks. Kaebaja on ka märkinud, et kahetseb väga, et ei ole varem eesti keelt saanud õppida ning arvates sügisest on tekkinud kaebajal võimalus õppida eesti keelt. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Eesti keele tähtsust on rõhutanud ka Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 05.02.1998.a otsuses nr 3-4-1-4-98, märkides, et eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Seega on eesti keele kasutust tagavate sammude astumine põhiseaduslikult õigustatud. Alates 01.09.2010 kehtima hakanud VSkE § 491 regulatsiooni kohaselt toimub kinnipeetavate poolt esitatud vaiete ja kahju hüvitamise nõuete menetlus eesti keeles. Regulatsiooni eesmärgiks oli ühelt poolt kaitsta eesti keelt kui väärtust iseenesest ja teisalt aidata kaasa kinnipeetavate taasühiskonnastamisele. Tartu Vangla direktor tagastas 03.05.2011 otsustusega nr E5 234-1 J.K. tema 02.05.2011 esitatud vaide, kuna see oli võõrkeelne, sellele ei olnud juurde lisatud tõlget ning J.K ei andnud nõusolekut tõlkimise eest tasumiseks aga Tartu Vangla on veendunud, et J K valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab temal oma õigusi kaitsta. Kohtu seisukohad: Asja materjalide kohaselt on J.K. 02.05.2011 esitanud Tartu Vangla direktorile vaide peaspetsialist-üksuse juhi 15.04.2011 käskkirja nr. 1-4/1029 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja soovis vaidlustada käskkirja, kuna leidis, et talle määratud karistus on ebaõiglane. Kaebaja on esitanud vaide võõrkeelsena ning samuti on esitatud võõrkeeles ka kaebaja seletuskiri. Tartu Vangla on otsustusega 03.05.2011 nr. E5 234-1 vaide jätnud menetlusse võtmata ja selgitanud tõlkimise kohustust kaebajale ning tagastanud vaide vaide esitajale, kuna vaie koos lisaga on võõrkeelne. Antud juhul menetleb kohus vaide menetlusse võtmata jätmise ja tõlkimise kohustuse selgitamise ning vaide tagastamise õiguspärasust ning leiab, et sellele tuleb hinnang anda. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, mis puudutab eesti keeles esitatud dokumentide nõuet ja selle põhjendusi ning ei pea vajalikuks seda korrata. Põhiseaduse § 6 ja 52 lg 1 ja Keeleseaduse § 8 lg 1 tuleneb, et riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel ning nimetatud asutustel on õigus nõuda võõrkeelse dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde. Eesti keel on riigikeelena kindlaks määratud kõigis senikehtinud Eesti Põhiseadustes ja Põhiseaduse Assambleele esitatud põhiseaduse eelnõudes. Alates 01.09.2010 kehtima hakanud VSkE § 491 regulatsiooni kohaselt toimub kinnipeetavate poolt esitatud vaiete ja kahju hüvitamise nõuete menetlus eesti keeles. Regulatsiooni eesmärgiks oli ühelt poolt kaitsta eesti keelt kui väärtust iseenesest ja teisalt aidata kaasa kinnipeetavate taasühiskonnastamisele. VSkE § 491 lg 1 kohaselt saadab vangla direktorile muu vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaide enne menetlusse võtmist tõlkijale. VSkE § 491 lg 5 kohaselt jätab vangla vaide tõlkijale edastamata kui kinnipeetav keeldub tõlketasu maksmisest ja vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab temal oma õigusi kaitsta. Võõrkeelsed dokumendid tagastatakse menetlusse võtmata kinnipeetavale ja selgitatakse dokumentide tõlkimise protsessi. Tartu Vangla direktor tagastas 03.05.2011 otsustusega nr. E5 234-1 J.K. tema 02.05.2011 esitatud vaide, kuna see oli võõrkeelne, sellele ei olnud juurde lisatud tõlget ning J.K ei andnud ka nõusolekut tõlkimise eest tasumiseks (tl. 51). Tartu Vangla on märkinud, et J.K. valdab eesti keelt niisugusel tasemel, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta. Vangla on viidanud õiguskantsleri 17.01.2011 seisukohale ( nr 7-4/101606/1100205) , mis puudutab riigikeele küsimust , kus õiguskantsler on korranud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on ennekõike vaja kaitsta küll nende isikute õigusi, kes tõepoolest riigikeelt küllaldaselt ei valda, kuid samas ei tähenda see, et isik, kes on Eesti Vabariigi kodanik ja kelle riigikeele oskus on olmetasandil toimetulekuks küllaldane, omaks õigust nõuda, et vanglateenistuse ametnik räägiks temaga isikule sobivas keeles ja korraldaks talle tasuta riigikeelsete dokumentide tõlkimist mõnda võõrkeelde. Riigikeelt mittevaldavate kinnipeetavate isikute kaitseks ette võetud meetmed on vajalikud juhul, kui isik tõepoolest riigikeelt oma õiguste kaitseks küllaldaselt ei oska ning seda ei saa temalt ka kuidagi mõislikult eeldada. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla on õiguspäraselt käitunud ning tagastanud õiguspäraselt vaide menetlusse võtmata põhjusel, et tegemist on võõrkeelse vaidega ja esitatud ilma eesti keelse tõlketa ning kaebuse esitaja on keeldunud tõlkimise eest tasumast. J. K valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta. Vastustaja viitab analoogsele kohtulahendile haldusasjas 3-11-180, kus vastustajaks oli Justiitsministeerium ning Justiitsministeerium oli vaide tagastanud põhjusel, et see oli võõrkeelne ja esitatud ilma tõlketa. Justiitsministeerium on esitanud nimetatud haldusasjas 30.03.2011 tõendi J. K. eesti keele oskuse kohta, milleks on haldusasja 3-09-1366 raames kohtuistungil protokollitu, kus J. K väidab repliigi korras, et ei soovi kohtuotsuse tõlget , kuna saab aru eesti keelest. Eeltoodut arvesse võttes ning lähtudes HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p. 6 jätab kohus kaebuse täielikult rahuldamata. Kohtunik Mare Priks