3-11-1326/9

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1326 Otsuse kuupäev

1. august 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi I. J kaebus munitsipaalkorteri saamiseks arvele võtmise kohta Narva Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kohtuistung 21.07.
2. Menetlusosalised Kaebaja: I. J /isikukood xxx/, Vastustaja: Narva Linnavalitsus /registrikood 75008485/, esindaja Julia Tuštšenko Resolutsioon Jätta I. J kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 05.09.
3. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 02.05.2011 koostatud kirjaga nr 1.17/1805-3 (tl 4) teatas Narva Linnavalitsus I. Jle, et Narva Linnavalitsuse eluasemekomisjon otsustas oma 19.04.2011 istungil jätta tema avalduse munitsipaalkorteri üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks varasema munitsipaaleluruumi üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse ning kooselavate pereliikmete omanduses oleva elamiskõlbliku kinnisvara tõttu rahuldamata.
5. 30.05.2011 edastas I. J Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2) ning palus Narva Linnavalitsuse keeldumine õigusvastaseks tunnistada ja teha linnavalitsusele ettekirjutus võtta ta koos perega munitsipaalkorteri saamiseks arvele. Kaebaja väitis, et on paljulapseline ema, tema perekonnaliikmetel ei ole elamiseks kõlblikku kinnisvara, tal pole võlgnevust üüritava munitsipaaleluruumi eest ning ta ei ole välja kolinud üürilepingu tingimuste mittetäitmise tõttu. Seejuures ta selgitas, et kirjas nimetatud võlg tekkis seetõttu, et kuigi ta andis varasema eluruumi seoses üürilepingu lõppemisega üle juulis 2009, jätkati kuni oktoobrini üüritasu arvestamist, ta on võla tasunud 05.05.2010 ning üürib koos laste ja mehega tuttavate korterit, kuid on koos perega registreeritud eraldi üürikorteris elava ema suvemajas, kuna linnavaraameti töötaja selgitustel oli elukohajärgne registreerimine vajalik. Veel märkis kaebaja, et tegemist on poolega majast, kus ei ole vett, ahi vajab remonti ja ei saa elada.
6. Narva Linnavalitsuse kirjalikus vastuses (tl 28-30) paluti kaebus rahuldamata jätta ja märgiti Narva Linnavolikogu 18.06.2009 määrusega nr 23 kinnitatud „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise korra“ § 5 lg 2 p 4 ja § 7 lg 6 tuginedes, et kaebajat ei saa munitsipaalkorteri üürimist taotleva isikuna arvele võtta, kuna ta ei soovinud jätkata talle varasemalt eraldatud munitsipaalelamispinna üürilepingu täitmist, pole seda kasutanud ja üürilepingust tulenevat üüri tasumise kohustust nõuetekohaselt täitnud ning on üürilepingu ülesütlemisega oma elamistingimusi tahtlikult halvendanud. Veel märgiti, et kaebajale selgitati võimalust üürida munitsipaaleluruum, kuid ta keeldus sellest ning lisati, et sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg 1 ei nõua, et kohalik omavalitsus annaks eluasemeteenust vajavale isikule üürile korteri, tegemist on kaalutlusotsusega ja eluruum võib asuda ka ühiselamus.
7. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde. I. J esitas 96,15 euro suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ning selgitas, et elab praegu välismaal töötava tuttava juures, ei taha ühiselamupinda ning on esitanud kaebuse just selle eesmärgiga, et saada korteri järjekorda. Julia Tuštšenko märkis, et järjekorda võtmine ei lahenda probleemi, sest korteri saamine võtaks palju aega ning lisas, et kaebaja ei kasutanud varasemalt ühiselamusse antud eluruumi, tal oli võlgnevus, tehti ettepanek ruum vabastada ja ta tegigi seda. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohaliku omavalitsuse kohustus abistada perekondi, kes ei ole võimelised oma eluga ise toime tulema on kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse § 3 lg 1 p 3, § 5 lg 1 ja 4, § 8 p 2, § 9 lg 1, § 10 p 4 ja § 14 lg 1 ning hõlmab ka eluasemeteenuste osutamist ja eluruumi andmise kohustust isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama. Munitsipaalkorteri üürimiseks võimaluste loomine ning selliste korterite andmise ja kasutamise korra kehtestamise on seaduseandja viimasena nimetatud sätte alusel jätnud kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. Narva Linnavolikogu 18.06.2009 määrusega nr 23 kehtestatud „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise korra“ (tl 37-42) § 5 lg 1 ja 2 kohaselt võib munitsipaalkorteri üürimist taotleda muuhulgas kolme ja enamat kuni 18-aastast last hooldav pere juhul, kui nende elukoha andmed olid vähemalt viimased viis aastat kantud Narva rahvastikuregistrisse, nende omandis ei ole elamiskõlblikku ja seadusliku kasutusõigusega vallas- või kinnisvara, neil puuduvad varasema munitsipaaleluruumiga seotud võlgnevused ja sisekorraeeskirja rikkumised ning nad pole oma elamistingimusi teadlikult ja tahtlikult halvendatud.
9. Käesoleva kohtuvaidluse põhjuseks oleva kirja (tl 4) kohaselt oli munitsipaalkorteri järjekorda võtmisest keeldumise põhjuseks varasem üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus, millega seosest I. J eluruumist välja tõsteti ning temaga koos elavate perekonnaliikmete omandis olev elamiskõlblik kinnisvara. Kohtuistungil möönis Narva Linnavalitsuse esindaja aga, et võlgnevust polnud, kaebajat pole välja tõstetud ning tema ema elamist koos kaebaja perekonnaga ja talle kuuluva ½ osa 2.Paemurru 24 elamu (tl 47) elamiskõlblikust pole üldse kontrollitudki (tl 71). Seega ei esinenud neid takistusi, mis linnavalitsus korteri saamise järjekorda mitte võtmise põhjendusena välja tõi ning vastava kirja sisu on ebaõige ja seetõttu õigusvastane. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kehtestatu kohaselt saab kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada vaid isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohtupraktikas 2 mõistetakse selle all, et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema kaebajale kasulik ja aitama koheselt või edaspidi tema õiguste teostamisele või kaitsmisele kaasa ja selleks peab kaebaja oma vastava taotluse juurde selgitama, kuidas täpselt kaebuse rahuldamine tema olukorda parandab. I. J on küll sõnastanud eraldi tuvastamisnõude, kuid tema poolt kohtuistungil antud selgitustest (tl 72) nähtuvalt, on tema soov tuvastada Narva Linnavalitsuse vaidlustatud kirja õigusvastasus seotud kohustamisnõudega ning peale munitsipaalkorteri järjekorda saamise tal mingit muud huvi ei ole. Seda pole kaebuse (tl 4-7), sellele antud vastuse (tl 28- 42), kohtuistungil täiendavalt esitatud dokumentide (tl 47-67) ja kaebaja kohtuistungil selgitatu (tl 70-72) põhjal suutnud iseseisvalt tuletada ka kohus. Seega puudub üldse alus tuvastamisnõuet eraldi käsitleda ja seda sellisena rahuldada.
10. Eelnevat juba tuvastatu kohaselt ei esine I. J puhul ühtegi neist asjaoludest, millised on eluasemekomisjon tema suhtes tuvastanud. Vaidlust pole ka selle üle, et tal on kolm alla 18-aastast last (tl 12-14), perekonna kõigi liikmete elukohaks on rahvastikuregistris vähemalt viimased viis aastat olnud Narva linn ning puuduvad varasema munitsipaaleluruumiga seotud rikkumised (tl 71). See aga pole kohtule veel piisavaks aluseks, et teha Narva Linnavalitsusele kaebaja poolt soovitud ettekirjutust tema munitsipaalkorteri järjekorda võtmiseks. „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise korra“ § 7 lg 6 kohaselt ei võeta kolme ja enama kuni 18-aastase lapsega peresid munitsipaalkorteri üürimist taotlevana arvele, kui neil puudub eluase munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemise tõttu ning selline piirang kehtib viis aastat. I. J selgitas kohtule (tl 70 ja 72), et tema perele oli küll eraldatud munitsipaalelamispind ühiselamus, kuid tegelikult nad ainult käisid seal, elasid aga emaga ühiselt üüritud korteris, ühiselamu eest tekkis võlg, paluti ilma põhjust selgitamata võtmed tagastada ja toad vabastada, 29.06.2009 ta tegigi seda ning elab praegu koos perega välismaal töötava tuttava korteris. Niisugused selgitused ja perekonna registreerimine väidetavalt elamiskõlbmatule pinnale emale kaasomandi alusel kuuluvas elamus (tl 1-2 ja 70) viitavad üheselt sellele, et kaebajale öeldi varasema munitsipaaleluruumi kohta sõlmitud ja hiljem pikendatud üürileping (tl 32-34 ja 36) üles ega nõustutud seda enam pikendama ning eluase puudub tal ja tema perel just seetõttu.
11. Eeltoodud järeldustel on I. J kaebus täies ulatuses põhjendamatu. See jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (tl 3) ja muud menetluskulud (tl 68) sama seadustiku § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Narva Linnavalitsus oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 72). Raili Randlane Kohtunik 3