2-11-13587 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuli 2011.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-13587 Tsiviilasi

) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud 1.JL (hageja) esitas 24.03.2011 Harju Maakohtule hagi RL(kostja I) ja LF(kostja II) (koos kostjad) vastu solidaarselt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt ründas 14.08.2010 kella 08:30 paiku Saku alevikus Laane ja Põdra tänava nurgal hagejat ja tema jalutusrihma otsas olevat segaverelist koera GS, kiipkoodi numbriga XXX, kostjatele kuuluv ilma suukorvi ja kaelrihmata Põdra tänava 6 hoovist ära jooksnud Kesk-Aasia lambakoer. Kostjate koer pures hagejat paremast jalast, samuti hammustas kostjate koer korduvalt hageja koera, tekitades talle rohkelt vigastusi. Koera ründe tulemusena tekitati hagejale varalist ja mittevaralist kahju. Hagejale on tekkinud järgnev mittevaraline kahju: üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet; ärevus ja kartus võõraste koerte suhtes; kehalise terviklikkuse rikkumine, mis väljendub armides jalal, mis takistab tema vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda tal soovikohaselt riietuda. Käesoleva ajani hageja jalg valutab, ta ei saa kanda kõrgeid saapaid jala säär ei saa õhku ja hakkab valutama, samuti peab ta endiselt kandma ravipõlvikuid. Hageja hindab mittevaraliseks kahjuks 1 000 eurot. Hammustuse tagajärjel on tekkinud hageja paremal sääremarjal armid, mis teevad hagejal võimatuks kleitide ja seelikute kandmise, samuti suvel avalikes randades päikese võtmise. Otstes on arm hüpertroofiline ja armi koht valutab tänaseni. Varaline kahju väljendub kulutustes, mida hageja kandis seoses tervisekahjustusega ning sellega seotud raviga, samuti ärajäänud puhkusereisis. Seisuga 03.02.2011 on hageja teinud järgnevaid kulutusi: 14.08.2010 - 61.20 krooni (3.91 eurot) OÜ Invaru küünarkarkude üür; 14.08.2010 - Saku Loomakliinik visiiditasu, narkoos, haavade õmblus ja puhastus ravimid 984 krooni (62.88 eurot); 17.08.2010 - Gadox AS Bohaco-Medical ravi, põlvikud ja ravipõlvik - 39.94 eurot; 23.08.2010 - Saku Loomakliinik krae koerale - 85 krooni (5.43 eurot); 30.08.2010 - Helsingi Linna Tervisekeskuse tasu - 13.70 eurot; 11.08.2010 - kahe

) § 428 lg 1 p 3 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole tuvastatud

§ 429lg 4 sätestatud asjaolusid.

Kohus peab vajalikuks seejuures osundada

§ 432

, mille kohaselt ei saa hageja menetluse lõpetamise korral uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 428

lg 1 p 3, lõpetab kohus hagis menetluse varalise kahju nõudes summas 2 115.86 euro ja mittevaralise kahju nõudes summas 324.14 eurot seoses hageja loobumisega hagist.

1. Kohus leiab, et hagi 675.86 euro nõudes kuulub rahuldamata jätmisele.
2. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et 14.08.2010 kella 08:30 ajal jalutas hageja koos oma koeraga Harjumaal Saku alevikus Laane tänaval, kui hagejat ja tema koera ründas Laane ja Põdra tänava nurgal koer. Koer tekitas kehavigastusi nii hagejale kui hageja koerale (t lk 6-9, tunnistaja ML’i ütlused t lk 79). Kostja II võtab omaks, et hagejat ja tema koera rünnanud koer kuulub talle ja teda saab pidada loomapidajaks (t lk 73). Samuti on kostjat II karistatud väärteomenetluse korras.
3. Käesolevas asjas on kohtu hinnata, kas hagejal on õigus saada täiendavalt mittevaralise kahju hüvitisena 675.86 eurot (seega koos varasemalt hüvitatud kahjuga kokku 1 000 eurot). Hageja leiab, et temale tekitatud mittevaralise kahju õiglane hüvitis on 1 000 eurot. 3 2-11-13587
4. Hagis toodud asjaoludest lähtuvalt võiks hageja nõue olla kvalifitseeritav vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060, mille kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Samas tuleneb VÕS § 1056 lg 3, et VÕS
5. ptk
6. jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks (s.t nõude esitamist VÕS
7. ptk
8. jao sätete alusel). Hageja on jätnud kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (kohtuistungi protokoll, t lk 79). Riskivastutuse eesmärgiks on eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada vastutava isiku tegu kui kahju põhjust.
9. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu solidaarselt. Käesolevas asjas on kostja I täies ulatuses hagile vastu vaielnud. Loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-75-07 p 10). Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostjal I ja kostjal II on ühine majapidamine. Samas tuleneb kostja I selgitustest, et vaidlusaluse koera võttis endale kostja II ning tema oli sellele vastu (kohtuistungi protokoll, t lk 80). Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et kostja I otsustab koos kostjaga II looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Kohus pole tuvastanud, et ühises perekonnas peetakse koera ka kostja I huvides ning asjaolu, et kostja I on koerale andnud vett või toitu, ei saa pidada koera pidamisega seotud küsimuste otsustamisel osalemiseks. Kohtu hinnangul ei saa esitatud asjaoludel ning kostja I selgitustest tulenevalt pidada kostjat I solidaarset vastutavaks VÕS § 137 lg 1 ja § 1060 alusel sama looma ühise pidajana. Seega tuleb hagi kostja I vastu jätta täies ulatuses rahuldamata. Kuna kostja I ei ole loomapidaja, ei saa tema vastutus tuleneda ka VÕS § 1045 lg 1 p 2 sättest, kuna kostja I ei ole põhjustanud hageja väidetava kahju tekkimise - ei ole leidnud tõendamist hageja väide, et teda hammustas kostjale I kuuluv koer.
10. Järgnevalt hindab kohus kostja II vastu suunatud nõuet. Puudub vaidlus, et hagejale tekitas kahju kostjale II kuuluv koer. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Kaitstud õigushüvedeks, mille kahjustamise korral riskivastutus tekkida saab, on seega eelkõige inimese elu või tervis ning omandiõigus kehaliste esemete ehk asjade suhtes. Suurema ohu allikaga põhjustatud kahju eest vastutust ette nägevate sätetega määratletud kaitstud õigushüved määratlevad ära ka suurema ohu allikaga seotud ohu realiseerumise korral hüvitamisele kuuluva kahju, sest vastavate kaitstud õigushüvede kaudu on muu hulgas määratletud suurema ohu allika valitseja vastutust ettenägevate õigusnormide kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 tähenduses. Hüvitamisele kuulub üksnes kaitstud õigushüvedele tekitatud 4 2-11-13587 kahju. VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitisena kokku 1 000 eurot, mis on osaliselt kostja II poolt menetluse käigus hüvitatud. Mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele ka riskivastutuse realiseerumise korral (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-08 p 11). VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, praegusel juhul kostja II koera poolt hagejale kehavigastuse tekitamisega. VÕS § 134 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja II vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud. Hageja kehavigastusi tõendab isiku uuringu akt nr 1, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina (t lk 74-76).
11. Hüvitise suurus sõltub kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-07, p 13). Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 134 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-08 pd 13 ja 14). Kostjal II on ülalpidamisel kaks alaealist last ning tema sissetulekuks on töötasu palga alammäära suuruses (t lk 64). Hagejal ülalpeetavad puuduvad ning ta töötab Soomes. Oluline on arvestada ka asjaolu, et vaidlustamata asjaoludel on vaidlusalune kostja II koer rünnanud hagejat ka varem (t lk 80). VÕS § 134 lg 2 rakendamisel tuleb järgida kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu lahend nr 32-1-81-05 p 17). Hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel arvestab kohus kõigi eelnevate asjaoludega: hageja üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet; ärevus ja kartus võõraste koerte suhtes; jala valutamine, hageja ei saa kanda kõrgeid saapaid, ravipõlvikute kandmine (t lk 80). Samas leiab kohus, et nimetatud vigastused ei ole muutnud hageja elukorraldust ning kolm haavaarmi paremal säärel on peaaegu märkamatud (t lk 76, vigastuste vaatlus on protokollitud kohtuistungi protokollis, t lk 78). Tegemist oli lühiajalise tervisekahjustusega (isiku uuringu akt nr 1, t lk 74-76). Kuna arvestada tuleb varasemat 5 2-11-13587 kohtupraktikat, siis kohus tugineb hüvitise suuruse hindamisel Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsile („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal“, kättesaadav http://www.nc.ee). Nimetatud analüüsi kohaselt peaks väljamõistetava hüvitise summa jääma vahemikku 750 krooni kuni 50 000 krooni (47.93 eurot kuni 3 195.58 eurot). Kohus leiab, et kostja II poolt hagejale tasutud mittevaralise kahju hüvitis 324.14 eurot on piisav hüvitis arvestades tekitatud kehavigastusi, valu ning hageja hingelisi üleelamisi. 13. 08.07.2011 esitas ME kohtule kirjalikult kohtukõne teesid, mis on tema poolt digitaalselt allkirjastatud. ME osaleb protsessis hageja nõustajana (t lk 83). Tulenevalt

§ 228

lg 2 teisest lausest ei saa nõustaja teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Seega jätab kohus nõustaja poolt allkirjastatud menetlusdokumendi tähelepanuta (t lk 85-91). 14.

§ 150

lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Hageja loobus menetluse käigus nõudest summas 2 440 eurot.

§ 150

lg 4 4 ja 6 alusel saab isik, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti esitada avalduse riigilõivu tagastamiseks. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Seega kuulub hagejale tagastamisele 239.67 eurot (s.o pool tasutud riigilõivust). Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 alusel ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel. Menetluskulude jaotus 15. Vastavalt

§ 168

lg 2 sätestatule kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kõnesoleva paragrahvi viies lõige näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. 1 990 euro nõude menetluse lõpetamise osas jäävad menetluskulud hageja kanda

§ 168lg 4 tulenevalt.

Kostja II on hagi 450 euro nõudes (s.o 15 % ulatuses) rahuldanud menetluse käigus. Vaatamata sellele, et kostja II maksis hagejale sellesarnases ulatuses, nagu oli kohtumenetluses kompromissina pakkunud kohus (t lk 35), on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 15 % ulatuses kostja II kanda, sest hageja oli sunnitud pöörduma kohtusse seetõttu, et kostja II kohtuväliselt kulutusi, sh ka osaliselt, ei olnud hüvitanud. Varalise kahju 1 990 euro nõudest loobumise tõttu ja hagi rahuldamata jätmise tõttu jätab kohus

§ 162lg 1 ja § 168 lg 2 alusel kostja II menetluskulud 85 % ulatuses hageja kanda.

Sealhulgas märgib kohus, et

§ 175

lg 2 tulenevalt nõustaja kulusid ei hüvitata.

§ 174

lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

§ 174

lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 6 2-11-13587 Meeli Kaur kohtunik 7