Obsah (5)

§ 67§ 100§ 101§ 64§ 16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-355 Haldusasi A.S. kaebus Tallinna V

) § 67 p 1 alusel Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumise eest karistuseks kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarrikkumine selles, et A.S. kasutas järelevalveosakonna valvuri T. Lartšenko suhtes solvavat väljendit. Käskkirja kohaselt arvestati läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus ettekande teinud järelevalveosakonna valvur T. Lartšenko ja tunnistaja valvur Ülle Raag seletuskirjadega, kes kinnitasid, et

1. detsembril
2. a kell 09.15 paiku kirjade kontrollimise käigus vahistatu A.S. kambrist 342 rikkus kinni peetavale isikule kehtestatud nõudeid vanglateenistuse ametnikega suhtlemisel, mis väljendus ebatsensuursete sõnade kasutamises vanglateenistuse ametniku suhtes. Juures viibinud inspektor-kontaktisik Kirill Smola korraldusele rahuneda ja mitte segada ametnike tööd hakkas A.S. veel kõvemini karjuma ning kortsutas kirjad kokku ja viskas need ukseluugi kaudu kambrist välja. Samas süüdistas A.S. vanglateenistuse ametnikku kirjade kortsutamises, mille peale järelevalveosakonna valvur T. Lartšenko korjas kirjad koridorist ära, andis kambrisse ja pani luugi kinni. Vahistatu A.S. jätkas vanglateenistuse ametnike töö segamist, trampides pidevalt kambri uksele ega allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele lõpetada häirimine. Distsiplinaarmenetluse käigus
3. detsembril
4. a kirjutatud seletuskirja kohaselt väidab A.S., et valvur T. Lartšenko provotseeris teda ja sellest tulenes tema impulsiivsus ja reaktsioon, kus A.Sarapuu lükkas oma kirjad lihtsalt luugist välja, mis kukkusid põrandale. Peale seda viskas valvur T. Lartšenko need kirjad luugist sisse tagasi kambrisse. Käskkirjas on asjaolude kaalumisel toodud järgmised põhjendused: distsipliinirikkumise fikseerimine on üks vanglateenistuse ametniku tööülesannetest. T. Lartšenko ja Ü. Raag on oma teenistusülesandeid täitvad vanglateenistuse ametnikud, kellel puudub igasugune vajadus kajastada oma ettekannetes fakte tegelikkusest erinevalt. Ka menetluse käigus ei selgunud ühtki asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla ametnike ettekannetes ja seletuskirjades toodud asjaolude õigsuse. A.S. poolt seletuskirjas toodud väide, et ametnik andis tema kirjad kambrisse tagasi, on iseenesest õige. Samas ei ole ametnikul võimalik täita korrektselt oma tööülesandeid, kui vahistatu käitub ebaviisakalt ning ärritunult. Praktikas jätab ametnik sellises olukorras võimalusel (juhul, kui olukord ei nõua kiiret sekkumist) vahistatuga suhtlemise pooleli ning jätkab siis, kui vahistatu on rahunenud ning suudab taas korrektselt käituda. Ka antud juhul toimis T. Lartšenko selliselt. Nähes, et A.S. on ärritunud, andis ta kirjad kambrisse tagasi ning võttis need vastu veidi hiljem. Seega võib pidada ametniku käitumist korrektseks. Käskkirja kohaselt leitakse, et distsiplinaarmenetluses on piisavalt tõendatud, et A.S. kasutas
5. detsembril
6. a kella 09.15 ajal vanglateenistuse ametnikuga suheldes väljendusviisi, mis ei ole kooskõlas üldtunnustatud viisakusreeglitega. A.S. süülisus väljendub selles, et ta teadlikult eiras vangistusalaseid õigusakte, mida on talle allkirja vastu tutvustatud. Käskkirja andmisel on arvestatud kergendava asjaoluna seda, et vahistatu tunnistas osaliselt oma tegu ning puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Rikkumise raskuse hindamisel on arvestatud seda, et vanglateenistuse ametnikuga suheldes ebaviisakate väljendite kasutamine näitab lugupidamatust ametnike vastu. Arvestades rikkumise olemust ja raskust oleks A.S.le käskkirja põhjenduste kohaselt olnud distsiplinaarkaristuseks noomituse või isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keelu määramine liialt leebed karistused, mis ei oleks suunanud vahistatut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Seetõttu ei olnud otstarbekas määrata vahistatule kergemat distsiplinaarkaristust kui kartserisse paigutamine. Kartserikaristuse kestvuse valikul arvestati sellega, et vahistatul ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja ta tunnistas osaliselt oma tegu. Samas oli tegu raske distsipliinirikkumisega, mistõttu pidi kartserikaristus olema oma kestvuselt selline, et vahistatu mõistaks oma käitumise keelatust. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja leidis, et kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks oli antud juhul arvestades rikkumise raskust ning vahistatu varasemat käitumist vanglas, proportsionaalne toime pandud süüteoga.
8. jaanuaril
9. a esitas A.S. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
10. detsembri
11. a käskkirja peale nr 978-d vaide, milles taotles käskkirja tühistamist.
12. Tallinna Vangla direktori
13. veebruari
14. a vaideotsusega jäeti A.S. vaie rahuldamata.
15. A.S. esitas
16. veebruaril
17. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
18. detsembri
19. a käskkirja nr 978-d tühistamiseks. 2
20. Tallinna Halduskohus võttis
21. märtsi
22. a kohtumäärusega A.S. kaebuse Tallinna Vangla direktori
23. detsembri
24. a käskkirja nr 978-d tühistamiseks menetlusse ning vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu HKMS § 91 alusel. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
25. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
26. detsembri
27. a käskkirja nr 978-d, sest kaebuse esitaja väidete kohaselt ei ole tema distsiplinaarrikkumist toime pannud.
28. Kaebuse esitaja leiab, et tema ei ole kedagi sõimanud, kuna vaatamata sellele, et ta on vang, on tal põhimõte, mille kohaselt ta endale sellist käitumist ei luba. Kaebuse esitaja leiab, et väidetavalt tema poolt öeldud sõnad ei ole üheski maailma keeles ebatsensuursed.
29. Kaebuse esitaja väidab, et intsidendi toimumise päeval oli provotseerivaks pooleks hoopis kirjavahetuse eest vastutav ametnik, kuna ta viskas kaebuse esitaja poolt kambrist väljastatud kirjad nagu koerale kambrisse tagasi. Kaebuse esitaja väidete kohaselt ei tahtnud vanglaametnik tema kirju vastu võtta põhjusel, et ümbrikud olid isevalmistatud ja kaebuse esitaja palus vanglaametnikul need kinni liimida, kuna kambris puudub liim.
30. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt valdab ta vabalt vene keelt, aga selleks, et kirjavahetuse eest vastutaval töötajal suu kinni panna, palus ta ametnikul rääkida riigikeeles. Kaebuse esitaja väidab, et selle peale läksid vanglaametnikud koos inspektor-kontaktisikuga kurjaks, kuna nad teavad, et kaebuse esitaja valdab vene keelt.
31. Kaebuse esitaja väidab, et kuna vanglaametnik viskas kirjad kambrisse, siis ütles ta vanglaametnikule: „Ei ole vaja meiega kui koertega käituda (ne nado sebja vesti s nami kak s sobakami)". Kaebuse esitaja väidete kohaselt viskas vanglaametnik kirjad suure kaarega kambrisse.
33. septembril
34. a toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kirjalikult väljendatud seisukohtade juurde. Kaebaja leiab, et „sobaka“ ja „suka“ ei ole üheski kontekstis ebatsensuursed sõnad. VASTUSTAJA SEISUKOHT
35. Tallinna Vangla peab esitatud kaebust põhjendamatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata. 14.

§ 67

p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujate või teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Tulenevalt

§ 100

lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest vahistatule lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. 3 15. Vastavalt

§ 101

lg-le 1 distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel juhindutakse

§-s 64 sätestatust.

§ 64

lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Lõike 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" 24. juulil 2009. a jõustunud § 15 kohaselt üksuse juhi otsustuspädevuses või vangistusosakonna juhataja otsustuspädevuses vanglates, kus ei ole üksusi, on teha otsus

§ 16

lõike 4, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ja § 93 lõike 3 alusel.

1. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebuse esitaja distsipliinirikkumine vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel solvava väljendi kasutamises. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametnike T. Lartšenko
2. detsembri
3. a ettekandega nr 1753 ja Ü. Raagi
4. detsembri
5. a ettekande blanketile kirjutatud seletuskirjaga. Nimetatud ettekandest ja seletuskirjast nähtub, et
6. detsembril
7. a kella 09.15 paiku, kirjade kontrollimise käigus, kambris nr 342 paiknev A.S. rikkus kinnipeetavale kehtestatud nõudeid vanglaametnikuga suhtlemisel. Ettekande ja seletuskirja kohaselt kasutas kaebuse esitaja vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel sõnu „sobaka" ja „suka". Lisaks nähtub ettekandest, et juures viibinud vanglateenistuse ametnik K.Smola korraldusele rahuneda ja mitte segada vanglaametnike tööd, hakkas kaebuse esitaja veel kõvemini karjuma, kortsutas kirjad kokku ning viskas need ukseluugi kaudu kambrist välja. Ettekandest nähtub, et samas süüdistas kaebuse esitaja vanglateenistuse ametnikku kirjade kortsutamises, mille peale vanglateenistuse ametnik kirjad kokku korjas, kambrisse andis ning kambriluugi sulges. Ettekande ja seletuskirja kohaselt jätkas kaebuse esitaja vanglateenistuse ametnike töö segamist, trampides pidevalt kambri uksele ning ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele häirimine lõpetada. Samuti nähtub ettekandest ja seletuskirjast, et kaebuse esitaja põhjendas oma käitumist sellega, et ei saanud kirju ära anda. Ühtlasi nähtub ettekandest, et kaebuse esitajat on teavitatud ettekande kirjutamisest. Vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakas suhtlemine on vastuolus

§ 67p-st 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.3.7 tulenevate nõuetega.

Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja

1. detsembri
2. a käskkiri nr 978-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
3. Tallinna Vangla selgitab, et distsiplinaar- ja vaidemenetluse materjalidele lisatud vanglateenistuse ametnike T. Lartšenko
4. detsembri
5. a koostatud ettekandest nr 1753 ning Ü. Raagi seletuskirjast nähtub, et kaebuse esitaja kasutas vanglateenistuse ametnikega suhtlemisel sõnu „sobaka" ja „suka". Tallinna Vangla leiab, et üldlevinud viisakusreeglite kohaselt peetakse nimetatud sõnade kasutamist teiste isikutega suhtlemisel ebaviisakateks ning solvavateks. Distsipliinirikkumise kohta on kirjutanud ettekande ja seletuskirja kaks vanglaametnikku ning puudub põhjus kahelda ettekandes ja seletuskirjas märgitu õigsuses. Tulenevalt eeltoodust leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitaja väide, et ta ei ole kedagi sõimanud, ei vasta tõele. Samas leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitaja väide tema vangiks olemise ning põhimõtete kohta on asjakohatu. Tallinna Vangla ei ole kaebuse esitajat karistanud selle eest, et ta on vang ega ka tema põhimõtete eest.
6. Tallinna Vangla on seisukohal, et kinnipeetav ei saa põhjendada distsipliinirikkumist vanglaametniku väidetavalt ebaõige käitumisega. Kui kinnipeetav leiab, et vanglaametnik käitub ebaõigesti, 4 on tal õigus pöörduda märgukirjaga vangla poole ja juhtida vangla direktori tähelepanu ametniku ebaõigele käitumisele.
7. Tallinna Vangla teenistuses olevatele ametnikele on kehtestatud riigikeele oskuse nõuded ning seega valdavad ametnikud riigikeelt. Samas suhtlevad ametnikud vene keelt kõnelevate kinnipeetavatega, kes riigikeelt ei valda, vene keeles. Kuna kaebuse esitaja ka ise oma kaebuses kinnitab, et valdab perfektselt vene keelt, siis võis vanglaametnik temaga vene keeles suhelda. Nagu eespool märgitud, oskavad kõik Tallinna Vangla teenistuses olevad ametnikud riigikeelt, seega jääb arusaamatuks, miks peaksid vanglaametnikud pahandama, kui kinnipeetav palub rääkida riigikeeles. Tallinna Vangla leiab, et kaebuse esitaja väide, et vanglaametnikud läksid kurjaks põhjusel, et ta palus neil riigikeeles rääkida, on paljasõnaline ning subjektiivne. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus, tutvunud kõigi asja materjalidega ning uurinud toimikusse võetud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et A.S. kaebus on täielikult põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
9. Kõigepealt tuleb selgitada, et kohtumenetluse piirid määrab ära vaidlustatud haldusakti sisu. Kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras ebaviisakate väljendite kasutamises vanglaametniku suhtes. Käesolevas kohtuasjas ei oma tähtsust, millistel asjaoludel A.S. ärritus T. Lartšenko peale ning kes oli selles süüdi. Kohtuistungil selgitas kohus, et kui ta soovib vaidlustada vanglaametnik T. Lartšenko toiminguid, tuleb selleks esitada eraldiseisev nõue. Kohus leiab, et kinnipeetav ei vabane viisaka suhtlemise kohustusest ka juhul, kui vanglaametnik on tema suhtes toime pannud väidetavalt õigusvastase toimingu. Sellises olukorras on kohane esitada kaebus asutusele või ametiisikule, kes teostab vanglaametniku üle teenistuslikku järelevalvet, samuti võib esitada kaebuse õiguskantslerile või halduskohtule. Arvestades vangla julgeoleku tagamise vajadust on äärmiselt oluline, et kinnipeetavatel ei tekiks illusiooni, et nende funktsiooniks vanglas on vanglaametnike „korralekutsumine“.
10. Nii distsiplinaarmenetluse käigus kui kohtumenetluses täiendavalt kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et A.S. kasutas
11. detsembril
12. a vanglateenistuse ametnik T. Lartšenkoga suhtlemisel sõnu „sobaka" ja „suka". A.S. vastupidiseid paljasõnalisi väiteid ei kinnita ükski tõend. Sarnaselt Tallinna Vanglaga leiab kohus, et sündmust pealt näinud vanglaametnikud Ü. Raag, K. Smola ja T. Lartšenko täitsid õiguserikkumise fikseerimisel rutiinseid tööülesandeid ning neil ei olnud mingit põhjust ja huvi kajastada oma ettekannetes (tlk 12 ja pöördel) asetleidnud sündmusi tegelikult toimunust erinevalt. Vanglaametnike seletused on järjekindlad ja omavahel haakuvad ning kohtuistungil vande all tunnistajatena üle kuulatud Ü. Raagi ja K. Smola ütlused olid detailsed, eluliselt usutavad ja kohtu poolt saadud vahetu mulje järgi täiesti usaldusväärsed. Tõendite kogumis puuduvad vastuolud. Puudub alus A.S. etteheidetel tunnistajate aususe ja väärtushinnangute suhtes – asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid tunnistust või tekitaksid kahtlust valeütluste andmisest nende Eesti riigi ametnike poolt, kelle tööülesanneteks on õiguskorra kaitse. Teiste kogutud tõenditega vastuolus olevad A.S. väited on ebajärjekindlad ja ilmselt kantud soovist vabaneda vastutusest. Kohtus hakkas A.S. vaidlustama seda, et „sobaka" ja „suka" on ebaviisakad väljendid ja seda, et tunnistaja Ü. Raagi keeleoskus ei ole piisav mõistmaks nende sõnade tähendust (
13. septembri
14. a kohtuistungi protokollis A.S. laused: „Suka ja sobaka ei ole ebatsensuursed sõnad üheski mõttes, need on vene keelsed sõnad ja neil on normaalne tähendus. Tekib küsimus, et kelle mõistes need sõnad ebatsensuursed on, seega peame kontrollima Raagi keeleoskust.“). Järelikult möönab ta kaudselt ka ise, et neid väljendeid vanglaametniku suhtes ikkagi kasutati, pidades ise väidetavalt neid sõnu „normaalseteks“. 5
15. Kohtu arvates on kinnipeetaval lubamatu kasutada vanglaametniku suhtes sõnu „sobaka" ja „suka". Eestis on nende venekeelsete sõnade tähendus, eriti kasutatuna ärritunult sõnavahetuses, arusaadav kõikidele vene keelt valdavatele inimestele ja kindlasti kõikidele vanglaametnikele, kes on oma töö iseloomu tõttu sunnitud igapäevaselt kokku puutuma venekeelse kriminaalse elemendiga.

§ 67

p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujate või teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid; vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid; kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Vanglaametnikku sõimates väljendite „sobaka" ja „suka" kasutamine on igal juhul ebatsensuurne ja ametniku väärikust alandav. 24. Kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetava karistamine distsiplinaarkorras, on igati vajalik ja õigustatud nii eri- kui üldpreventiivses mõttes.

§ 100

lg 1 kohaselt on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest vahistatule lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas on arusaadavalt, igakülgselt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust. Kohus leiab, et Tallinna Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kohtu hinnangul on karistus korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega. Kaebuses ei ole esile toodud ning kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse. Villem Lapimaa 6