← Eesti

2-10-39682/15

Obsah (9)§ 8§ 76§ 100§ 101§ 113§ 94§ 162§ 397§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juunil 2011.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-39682 Tsiviilasi Swed

) § 113 lõikes 1 toodud määr. Kuivõrd kostja jättis tasumata laenu osamaksed maksepäevadel, arvestas hageja tasumata põhiosa maksetelt viivist. Pärast lepingu ülesütlemist 08.09.2009.a arvestas hageja viivist laenulepinguliselt võlgnevuselt. Hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks Lk

(6)2 muutunud viivise summaks 482,87 eurot. Hageja võlgnevus laenu põhiosamaksete osas oli 3 855,94 eurot ja intressi osas 583,35 eurot. Õiguslikult viitas hageja

§ 8

lõikele 2, § 76 lõikele 1, §-le 100, § 101 lg 1 punktidele 1, 4 ja 6, § 101 lõikele 2 ning § 113 lõikele

  2. Harju Maakohtu 08.06.2011.a istungil märkis hageja, et kostja tasus ühekordselt ainult ühe põhiosa makse 11.05.2011.a, muid makseid kostja teinud ei ole. Hageja leidis, et tema intressimäär ei ole liigkasuvõtjalik, sest mitmetel kiirlaenude andjatel on see 600% aastas. Laenuandjal on õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma toodet müüb. Hageja viitas Riigikohtu lahendile 3-2-1-108-02, kus Riigikohus ei lugenud oluliselt suuremat intressi määra liigkasuvõtjalikuks. 15.06.2011.a esitas hageja kohtule täpsustatud viiviste ja intresside arvestuse. KOSTJA VASTUVÄITED JA NENDE PÕHJENDUSED
  3. Kostja võttis omaks hageja nõude põhivõlgnevuse osas, kuid kostja ei tunnistanud kõrvalnõudeid ehk hageja intressi ja viivise nõuet. Kostja leidis, et temal puudub asjas ühepoolne süü, kuna kostja laenumaksete tasumata jätmise põhjuseks oli kehv majanduslik olukord, mille läbi muutusid kostja sissetulekud väiksemaks ja olulisel määral suurenes laenukoormus.
  4. Kohtule 05.05.2011.a esitatud täiendavates vastuväidetes leidis kostja, et ta sooviks maksta põhivõlgnevuse tagasi osamaksetena, kuid hageja intresside ja viiviste ning menetluskulude nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostja leidis, et intressi ja viivise nõue on põhjendamatult suur ning on käsitletav liigkasuvõtmisena. Hageja käitub pahatahtlikult, sest kostja on talle selgitanud, et tal puuduvad praegu rahalised vahendid. Kostja ei võinud pangalaenu võtmisel ette näha, et tal tekivad majanduslikud raskused. Hageja pakkus kostjale laenu kergekäeliselt. Alternatiivselt palus kostja, et kohus vähendaks hageja intresside ja viiviste nõuet. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagiavaldus on põhjendatud ning kuulub täielikult rahuldamisele.
  6. Pooled ei vaidle käesolevas asjas selle üle, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 15.12.2008.a laenuleping, millest tulenevalt anti kostjale laenu summas 62 100,99 krooni ning mille kohaselt tuli kostjal tasuda laen igakuiste maksetena koos intressiga, mille määraks oli 20% aastas. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja jättis lepingulised kohustused täitmata, mille tagajärjel ütles hageja lepingu 08.09.2009.a üles. Kostja on tunnistanud lepingust tulenevat põhivõlgnevust summas 3 855,94 eurot. Kostja ei tunnistanud hageja nõuet viiviste ja intressi osas, kuna pidas neid nõudeid liigkasuvõtjalikeks, viidates muuhulgas Riigikohtu lahendile 3-2-1-87-
  7. Kostja leidis, et tema ainsana ei ole süüdi tekkinud olukorras, kuna hageja andis talle laenu liiga kergekäeliselt ning kostjal tekkisid kehva majandusliku olukorra tõttu makseraskused, mida ta laenulepingu sõlmimisel ei osanud ette näha.
  8. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust hageja viivise ja intressinõude rahuldamata jätmisele. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele (kohtu pöördumine 27.04.2011.a, toimiku lk 48, Harju Maakohtu 08.06.2011.a istungi protokoll lk 57) välja toonud, millisel õiguslikul Lk

(6)3 alusel ta hageja viivise ja intressi nõudele vastu vaidleb ning milline oleks selline viivise ja intressi määr, mis kostja arvates ei oleks liigkasuvõtjalik. 13.

§ 76

lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

§ 101

lg 1 p 1 järgi nõuda kohustuse täitmist ning p 6 järgi viivist.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi ehk viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas.

§ 94

lg 1 alusel on intressimääraks seaduse järgi poolaasta kaupa Eurooa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
  3. Hageja nõudis kostjalt viivist seaduses sätestatud viivise määra järgi, milline määr ei saa kohtu hinnangul olla liigkasuvõtjalik. Seaduses sätestatud viivise määra alusel arvestatud viivise summat ei ole ka kohtu hinnangul võimalik vähendada

§ 162

lg 1 alusel, kuna vähendada saab vaid ebamõistlikult suurt viivist ning seaduses sätestatud määrale vastav viivis ei ole ebamõistlikult suur.

  1. Kostja on leidnud, et hageja soovitud intressi ja viivist tuleks vähendada vastavalt Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, kuid kostja on siinkohal ebaõigesti mõistnud erinevusi leppetrahvi, viivise ja intressi vahel, mida kohus kostjale selgitas Harju Maakohtu 08.06.2011.a istungil (istungi protokoll toimiku lk 57). Riigikohus on oma 26.10.2010.a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10 käsitlenud leppetrahvi ja viivise vähendamist olukorras, kus lepinguline viivis ületas seaduses sätestatud viivise määra. Nimetatud Riigikohtu lahend ei puuduta laenulepingulise intressi vähendamist.
  2. Riigikohus on oma 22.10.2001.a otsuse nr 3-2-1-108-02 punktis 10 leidnud, et kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line kokkulepe ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Samuti on Riigikohus leidnud 29.01.2007.a otsuse nr 3-2-1-137-06 punktis 22, et ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa Riigikohtu arvates suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu tühistamisele.
  3. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lk

(6)4
  1. TsÜS § 86 lg 3 näeb ette, et kui TsÜS § 86 lg 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muuhulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel.
  2. Eesti Panga andmete kohaselt oli keskmine tarbijakrediidi kulukuse määr 2008.a detsembris, mil poolte vahel sõlmiti laenuleping, 24,2% (andmed avaldatud Eesti Panga veebilehel www.eestipank.info). Poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt oli kostjale antud krediidi kulukuse määr aastas 22,88%, olles seega madalam keskmisest tarbijakrediidi kulukuse määrast. Seejuures on tegemist laenulepinguga, millel puudus tagatis. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja väited on põhjendamatud ning lepingulist kokkulepet intressi määra kohta ei saa pidada liigkasuvõtjalikult suureks. Laenulepingu poolte vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Laenulepingute puhul tuleb tasuda intressi, kuna

§ 397

lg 1 näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. 20. Kostja ei ole kohtu hinnangul välja toonud ega tõendanud muid asjaolusid, millistest tulenevalt oleks tal õigus jätta oma lepingulised kohustused osaliselt või tervikuna täitmata või millistest tulenevalt võiks pooltevahelist laenulepingut viivise või intressi määra osas lugeda tühiseks. 21.

§ 103

lg 1 näeb ette, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on

§ 103lg 2 alusel vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.

Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole kohtu hinnangul välja toonud ega tõendanud mistahes sellise asjaolu esinemist, mida

§ 103lg 2 alusel võiks lugeda vääramatu jõu asjaoluks.

Võimalike majanduslike raskuste tekkimisega pärast laenulepingu sõlmimist tuli kostjal kui mõistlikul isikul kohtu hinnangul arvestada ning kostja majanduslik toimetulek on asjaolu, mida kostjal on võimalik mõjutada.

  1. Eeltoodust kogumis lähtudes leiab kohus, et hagiavaldus kuulub tervikuna rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4922 (neli tuhat üheksasada kakskümmend kaks) eurot ja 16 senti, millest 3855,94 eurot on põhivõlgnevus, 583,35 eurot intress ning 482,87 eurot hagiavalduse esitamise ajaks (23.03.2011.a) sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 3855,94 eurot viivise määraga Euroopa Keskpanga intress + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest 23.03.2011.a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni
  2. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult Lk

(6)5 menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Anu Uritam Kohtunik Lk
(6)6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.