KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2011, Tallinn Haldusasja number 3-08-525 Hal

§ 25lg-ga 2 ja Ts

MS § 232 lg-ga 1 põhjendanud, miks ta on jätnud arvestamata apellandi poolt kohtumenetluse käigus esitatud tõendid (kuluarved) sõidukitele tehtud parenduste kohta, kuigi kohus võttis need tõendina haldusasja toimiku materjalide juurde. Apellant väitis, et tolliväärtuse määramisel ei ole põhjendatud arvestada peale importimist ja vabasse ringlusse lubamist sõidukitele tehtud parendusi. ÜTS art 32 lg 1 sätestab loetelu kuludest, mis lisatakse tolliväärtuse määramisel art 29 alusel imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale. Selles loetelus ei ole kaubale pärast vabasse ringlusse laskmist tehtud parenduseks tehtud kulutusi. ÜTS art 32 lg 3 sätestab, et tolliväärtuse määramisel ei tohi tegelikult makstud või makstavale hinnale lisada samas artiklis 6

(12)3-08-525 loetlemata kulusid. Seetõttu tulnuks võõrandatud sõidukite tolliväärtus määrata ilma parenduskulutusi arvestamata; 3) Halduskohus ja maksuhaldur on tuvastanud tollivõla tekkimise hetke ebaõigesti, kohaldades ebaõigesti ÜTS art 205 lg 2 sätteid. Kohtuotsuses ja maksuotsuses märgitud ÜTS art 205 pole kaebuse esitaja tollivõla tekkimise hetke tuvastamisel kohaldatav. ÜTS art 205 lg-t 2 tuleb sisustada ja tõlgendada läbi sama artikli lg 1, mille kohaselt tollivõlg impordil tekib, kui kaupa, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tarbitakse või kasutatakse vabatsoonis või -laos muudel kui kehtivate õigusaktidega ettenähtud tingimustel. Seega reguleerib ÜTS art 205 tollivõla tekkimist juhtumil, kui tollivõlg tekib seoses sellega, et vabatsoonis või -laos asuvat kaupa tarbitakse või kasutatakse ettenähtud tingimuste vastaselt. Kaebuse esitaja sõidukid ei asunud vabatsoonis või laos, vaid need olid vabas ringluses, mistõttu ei saanud ta neid kasutada vabatsoonis või -laos ettenähtud tingimuste vastaselt. Maksuotsuses on maksuhaldur, kohaldades ÜTS art 205 lg-t 2, asunud seisukohale, et ATV-de ja sõiduauto võõrandamise kuupäevaks tuleb lugeda kuupäev, mil ARK-s tehti omaniku vahetamisel registritoiming (ATV-de puhul 07.06.2007 ning sõiduauto puhul 18.07.2007). Halduskohus aga asus seisukohale, et tollivõlg tekkis 06.06.

ARK-s peetav register on oma olemuselt andmekogu ja registritoimingud ei tekita, muuda ega lõpeta registrisse kantud vara omandiõigust. Vastavalt Hansa Liising Eesti AS-ga 17.07.2007 sõlmitud müügilepingule nr 0170689L-OM, tuleb sõiduauto võõrandamise hetkeks lugeda 17.07.2007 ja vastavalt AS-ga Sampo Pank 06.06.2007 sõlmitud müügilepingutele nr 270606OF ja nr 270607OF ATV-de võõrandamise hetkeks 06.06.
Seega on nii maksuotsuses kui ka kohtuotsuses tuvastatud apellandil tollivõla tekkimise hetk ebaõigesti. Asjas ei oma tähtsust, et viga on kummalgi juhtumil ühepäevane. Haldusaktiga maksude määramise seisukohalt omab tähtsust, mis hetkel apellandil tollivõlg tegelikult tekkida saanuks.
LäMTK palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et maksuotsus ja kohtuotsus on seaduslikud ja põhjendatud. Kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Kohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, ühtki apellandi olulist väidet pole jäetud tähelepanuta. 1) ÜTS art 29 lg 1 kohaselt on imporditud kauba tolliväärtus tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt art-tele 32 ja
Käesoleval juhtumil ei lähtunud vastustaja tolliväärtuse määramisel apellandi, AS Hansa Liising Eesti ja AS Sampo Pank vahelistes müügitehingutes sisalduvatest hindadest, kuivõrd nende puhul ei ole tegemist ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud hinnaga – st need müügitehingud kajastavad kauba hinda siseriiklikus müügitehingus, mitte kauba hinda seoses kauba ekspordi aluseks olnud müügitehinguga. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole kauba võõrandamise ajal olnud tegemist kauba ühendusse eksportimise aluseks olnud tehinguga, ei saa lähtuda tolliväärtuse määramisel ÜTS art 29 lg-s 1 sätestatud tehinguväärtuse meetodist. Vastustaja ei maksusta tollimaksuga mootorsõidukite müügitehinguid Euroopa Liidu sees (milleks vastustajal puudub pädevus), vaid nende mootorsõidukite importi ühendusse. Mootorsõidukite import Eestisse ei toimunud seoses tehinguga, vaid isikliku vara toimetamisega Eestisse, seoses kolmandast riigist püsivalt ühendusse elama asumisega. ÜTS art 30 lg 1 kohaselt, kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata art 29 alusel, siis tuleb tolliväärtuse määramiseks kohaldada art 30 lg-s 2 toodud järjestuses esimest punkti, mille alusel saab 7

(12)3-08-525 tolliväärtust määrata. Tolliväärtuse määramise meetodid on järjekorras vastavalt art 30 lg-le 2: identse kauba tehinguväärtus; sarnase kauba tehinguväärtus; väärtus, mis põhineb ühikuhinnal (tuletatud väärtus), millega imporditud kaupa või identset või sarnast imporditud kaupa on müüdud ühenduse piires kõige suuremas üldkoguses isikule, kes ei ole müüjaga seotud; arvutatud väärtus, mille rakendamisel arvestatakse materjali kulu, kauba tootmiskulusid, kasumit ja üldkulusid. Määruse nr 2454 art 142 lg 1 kohaselt on identne kaup – ühes ja samas riigis toodetud kaup, mis on igas suhtes ühesugune, kaasa arvatud kauba füüsilised omadused, kvaliteet ja maine; sarnane kaup – ühes ja samas riigis toodetud kaup, mis ei ole igas suhtes ühesugune, kuid millel on sarnased omadused ja koostis, mis võimaldavad täita samasugust otstarvet ja üksteist kaubanduslikult asendada; samasse klassi või liiki kuuluv kaup – teatud tööstusharus või sektoris toodetud kaubagruppi või -sortimenti kuuluv kaup, sealhulgas ka identne või sarnane kaup. Kuna Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed kolmandatest riikidest ühendusse eksportimiseks müüdud hinnatavate kasutatud mootorsõidukitega ligikaudu samal ajal ühendusse imporditud identse ja sarnase kauba tehinguväärtuse kohta, ei ole võimalik hinnatavale kaubale määrata tolliväärtust identse või sarnase kauba tehinguväärtuse meetodeid rakendades. Andmete puudumisel ei saa kasutada ka tuletatud väärtuse ega ka arvutatud väärtuse meetodit. Andmete puudumise põhjus on asjaolu, et kasutatud autode hind on suuresti sõltuvuses paljudest teguritest, mida tollideklaratsioonile ja lisadokumentidele ei märgita – tehniline seisukord, läbisõidumõõdiku näit jms. Arvestades eeltoodut, tuleb imporditud kaupade tolliväärtuse määramisel lähtuda ÜTS art-st 31, mis sätestab, kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata art-te 29 ja 30 alusel, määratakse see ühenduses kättesaadavate andmete alusel. Sama põhimõte tuleneb ka GATT VII artikli rakendamise lepingu art-st 7. Kuna apellant ei võimaldanud mootorsõidukite võõrandamisel vastustajal mootorsõidukite hindamist läbi viia, siis ainsad vastustajale kättesaadavad andmed olid Romi Autoservice OÜ ja AS United Motors sõidukite hindamise aktid. AS United Motors ja OÜ Romi Autoservice on käsitlenud mootorsõidukite tehnilist olukorda ja lisavarustust, mis on õige hinna määramisel vältimatu. Samuti on arvestatud mootorsõidukite hindamisel kasutatud mootorsõidukite turu seisu. Seega on tegemist võrdleva metoodikaga. Hindamisaktid on kontrollitavad, kuna neist nähtub, millise meetodi kohaselt on hind määratud ning kuidas on hindajad selle tulemuseni jõudnud. Hindamisaktidest lähtumine on igati kooskõlas ÜTS art 31 lg-s 1 sätestatud tolliväärtuse määramise metoodikaga; 2) Määrusest nr 918 ja ÜTS-st ei nähtu, et kauba tolliväärtusest tuleks maha arvata enne maksukohustuse tekkimist kauba parendusele tehtud kulutused. Eeltoodu oleks ka asjakohatu, kuna kaup tuleb maksustada võimalikult sarnase väärtusega, mis on kaubal maksukohustuse tekkimise ajal. Käesoleval juhul tekkis maksukohustus (tolliväärtus) ajal, mil apellant võõrandas mootorsõidukid Eesti Vabariigis. Seega tuli lähtuda kauba maksustamisel sellel ajal kaubal olnud väärtusest. Vastustaja on seisukohal, et kauba parendamisega seotud kulutused on üks osa kauba väärtusest ning kuuluvad seetõttu ka kauba maksustatava väärtuse (tolliväärtuse) hulka.

§ 5lg 1 ja Ts

MS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellandi poolt väidetavalt tehtud parendused on tõendamata. Apellandi esitatud sularahaarved ei ole piisav tõend tehtud parenduste tõendamiseks. Kahtlust lisab asjaolu, et sularahaarved on väljastanud Romi Kaubaveod OÜ nimel Alvar Mikker, isik, kes apellandi poolt 02.10.2007 vastustajale esitatud müügilepingute kohaselt olevat ostnud apellandilt ATV-d (teadaolevalt ostis ATV-d hoopis Sampo Pank); 8

(12)3-08-525 3) Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukoha juurde, et tollivõlg tekkis võõrandamise hetkel, mis on ATV-de puhul 07.06.2007 ja sõiduauto puhul 18.07.2007, kui tehti registrikanded ARK-s. Kohus on tõepoolest leidnud, et apellandil tekkis tollivõlg 06.06.2007, kuid selline kohtu eksimus ei ole viinud ebaõige lahendini. Isegi kui eeldada, et apellandil tekkis tollivõlg vastavalt 06.06.2007 ja 17.07.2007, siis selline eksimus ei ole viinud ebaõige haldusaktini, sest maksusumma määramine ja selle suurus ei sõltu käesoleval juhul tollivõla tekkimise hetkest; 4) Kui ringkonnakohus otsustab mingis osas kaebuse rahuldada, palub vastustaja väljamõistetavaid menetluskulusid olulises ulatuses vähendada.

§ 93

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Riigikohus leidis 12.10.2006 otsuses nr 3-31-48-06 (p 17), et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud. 09.03.2009 otsuses nr 3-3-1-47-08 (p 28) pidas Riigikohus õigeks Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebuse väidet, et menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Vastustaja on seega seisukohal, et ei saa välja mõista õigusabikulusid, mille kohta on esitatud üksnes esindaja arve – see ei tõenda, et kulud oleks reaalselt kantud. Halduskohtule esitas apellandi esindaja sularahaarved nr A000740 ja A000742, mille kohaselt on apellant tasunud sularahas õigusabi eest kaebuse koostamisel kokku 9000 krooni. Sularahaarve ei tõenda summa tasumist. Kulude tasumist oleks saanud ja pidanud tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsiooniastmes käib vaidlus maksuotsuse õiguspärasuse üle kolmest aspektist: 1) kas Määruse nr 918 art 7 lg 2 kohaselt maksustatava imporditud kauba tolliväärtus hõlmab ka kaubale pärast importimist ja enne tollivõla tekkimist tehtud parenduste väärtust ja kas käesoleval juhul on sõidukite väärtuse kasv selliste parenduste läbi tõendatud; 2) kas imporditud sõidukite tolliväärtus on ka muus osas määratud kooskõlas ÜTS-ga; 3) kas tollivõla tekkimise hetk on määratud õigesti.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et Määrusest nr 918 ja ÜTS-st ei nähtu, et kauba tolliväärtusest tuleks maha arvata enne maksukohustuse tekkimist kauba parendusele tehtud kulutused. Maksuotsuses ja halduskohtu otsuses viidatud ÜTS art 205 on tõepoolest asjakohatu, sest reguleerib tollivõla tekkimist vabatsooni või vabalattu paigutatud kaubalt. ÜTS-s tollivõla tekkimise aega reguleerivatest sätetest seondub käesolev juhtum art-ga 204, millest tulenevalt tekib tollivõlg impordil, kui ei täideta kohustust, mis tuleneb tolliprotseduuri kasutamisest, millele nimetatud kaup on suunatud, ja alates hetkest, mil seda kohustust enam ei täideta. Viidatud sättest koosmõjus Määruse nr 918 art 7 lg-ga 2 tuleneb ringkonnakohtu hinnangul otseselt, et tollivõlg tekib sama määruse art 2 alusel tollimaksuvabalt imporditud ja vabasse ringlusesse lubatud asjade kasutusse andmise, tagatisena kasutamise või võõrandamise kuupäeval. Määruse nr 918 art 7 lg-st 2 („vastavalt /---/ pädeva asutuse poolt sellel kuupäeval määratud või aktsepteeritud tolliväärtusele“) koosmõjus ÜTS art 214 lg-ga 1, mille kohaselt määratakse kaubalt tasumisele kuuluv impordi- või eksporditollimaksu summa, võttes aluseks arvestuspõhimõtted, mis on selle 9

(12)3-08-525 kauba puhul kohaldatavad ajal, kui selle suhtes tekib tollivõlg, tuleneb otseselt, et tolliväärtus tuli vaidlusalustel sõidukitel määrata tollivõla tekkimise, so nende sõidukite võõrandamise aja seisuga. Apellandi viidatud ÜTS art 32 ja selle lõige 3 ei ole aga asjakohased juba seetõttu, et art 32 reguleerib olukorda, kus tolliväärtus määratakse ÜTS art 29 alusel. Vaidlusaluste sõidukite tolliväärtust ei ole määratud ÜTS art 29 alusel. Seetõttu ei ole apellandi esitatud tõendid sõiduautole tehtud parenduste kohta (Romi Kaubaveod OÜ arved tl 206-212) asjakohased ja ringkonnakohus ei hinda neid tõendeid.

Mis puudutab apellandi väidet, et maksuotsusest ja kohtuotsusest ei nähtu, mille alusel ja millist õigusakti kohaldades lugesid maksuhaldur ja halduskohus United Motors AS ja Romi Autoservice OÜ tolliväärtuse määramiseks pädevateks asutusteks, selgitab ringkonnakohus, et United Motors AS-i ja Romi Autoservice OÜ-d ei saagi pidada tolliväärtuse määramiseks pädevateks asutusteks Määruse nr 918 art 7 lg 2 mõttes. Pädev asutus viidatud sätte mõttes on ÜTS art 4 p 3 ja TS § 2 lg 8 kohaselt toll, kelleks Eesti Vabariigis on Maksu- ja Tolliamet, ning kes vaidlustatud maksuotsusega maksude määramisel on ühtlasi määranud kaupade tolliväärtuse, millelt maksud on arvestatud.
Vastustaja on apellatsioonkaebusele vastates veenvalt põhjendanud, miks ei olnud käesoleval juhul võimalik kauba tolliväärtust määrata ÜTS art-te 29 ja 30 alusel. ÜTS art 31 lg 1 sätestab, et kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata art-te 29 või 30 alusel, määratakse see ühenduses kättesaadavate andmete alusel, kasutades meetodeid, mis on kooskõlas järgmiste põhimõtete ja üldsätetega: üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikli VII rakendamise leping, üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikkel VII ja ÜTS antud peatükk. Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT 1947) art VII p 2 kohaselt peaks imporditud kauba tolliväärtus põhinema tollimaksustatud imporditud kauba või sellega samasuguse kauba „tegelikul väärtusel“, mis on hind, millega „importiva riigi õigusaktidega kindlaks määratud ajal ja kohas sellist või samasugust kaupa täieliku konkurentsi tingimustes müüakse või pakutakse müügiks tavapärases kaubandustegevuses“. ARK-lt ja liisinguandjatelt (AS Sampo Pank ja Hansa Liising Eesti AS) saadud materjalidest võib järeldada, et hindamisaktide koostamise eesmärgiks oli sõiduki ostjaks olevale liisinguandjale (kellele eeldatavalt kasutatud sõiduautode ostmine ja välja liisimine on professionaalne tegevus) teabe andmine sellise sõiduki Eesti turuhinna kohta. Romi Autoservice OÜ ja United Motors AS hindamisaktides (tl 88, 94 ja 96) märgitu kohaselt on hindamisel arvestatud sõiduki kaubanduslikku välimust, lisavarustust, tehnilist seisukorda ja hetke kasutatud sõidukite turu seisu. Hindamisaktide koostamise eesmärk ja hindamisaktides märgitud kriteeriumid on kooskõlas kasutatud sõiduki tolliväärtuse määramise ÜTS art-st 31 ja GATT 1947 art-st VII tulenevate nõuetega. Seetõttu ei ole põhjendatud ka apellandi etteheide, et hindamisaktist ei nähtu, mis ÜTS arttes 29-31 viidatud metoodikat on kasutatud. Tolliväärtuse määramisel aluseks võetud ÜTS art 31 annab koosmõjus lepinguga GATT 1947 tolliväärtuse määramise põhimõtted, millest tuleb mh kasutatud mootorsõiduki tolliväärtuse leidmisel lähtuda, kuid ei kirjuta ette kasutatud mootorsõiduki hindamise metoodikat. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks ka halduskohtu etteheidet, nagu ei vastaks hinnapakkumised eksperthinnangu nõuetele. „Ühenduses kättesaadavad andmed“, millest kauba tolliväärtuse määramisel lähtuda saab, ei piirdu antud kauba turuhinna ekspertiisidega. Kasutada võib kõiki usaldusväärseid andmeid sellise kauba müügihindade kohta „täieliku konkurentsi tingimustes tavapärases kaubandustegevuses“. Tegemist oli hindamisaktidega, mida kasutas sõiduautode ostmise ja välja liisimisega majandus- ja kutsetegevusena tegelev isik. Hindamisaktide usaldus10

(12)3-08-525 väärsuse seisukohast ei ole määravat tähtsust sellel, et tegelik müügihind kujunes vaidlusalusel juhtumil hindamisaktides märgitust mõnevõrra odavamaks, pealegi ei olnud erinevus suur. Ringkonnakohus on seega seisukohal, et kauba tolliväärtuse määramisel sai maksuhaldur tugineda United Motors AS ja Romi Autoservice OÜ hindamisaktidele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka isiku ÜTS art 6 lg-st 1 ja art-st 14 tulenevale kohustusele esitada tollile tollieeskirjade rakendamiseks kõik vajalik teave ja dokumendid ning osutada tollile vajalikku abi ning MKS § 56 lg-st 1 tulenevale maksukohustuslase kohustusele maksuhaldurile teatada kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaitamiskohustuse täitmise asemel esitas kaebuse esitaja tollile teadlikult andmed tehingute kohta, mille tegelikkusele mittevastavuses apellatsiooniastmes vaidlus puudub. Maksuhaldur on maksude ja kauba tolliväärtuse määramist põhjendanud sel viisil, et kaebuse esitajale on läinud üle kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seda tõendamiskohustust ei ole kaebuse esitaja täitnud. 11. Ringkonnakohus osundab, et halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme.

§ 25

kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 25lg 5 ja Ts

MS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Nagu on märkinud Riigikohus (vt 12.12.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-07, p 10), on kohtuotsuse põhjendatuse nõude üks element ka tingimus, et otsuse resolutsioon ja põhjendused ei või olla vastuolulised. Menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed. Asudes kohtuotsuse põhjendavas osas seisukohale, et maksuhaldur ei ole maksustatud kaupade tolliväärtuse, mille põhjal maksuotsusega määratud maksud arvestati, määramisel tuginenud usaldusväärsetele tõenditele, kuid jättes otsuse resolutsioonis kaebuse rahuldamata ja maksuotsuse jõusse, tegi kohus otsuse, mille põhjendused on vastuolus resolutsiooniga.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et mootorsõiduki võõrandamine ei ole samastatav omanikuvahetuse kohta liiklusregistrisse kande tegemisega. Vastupidist seisukohta ei tulenenud võõrandamise ajal kehtinud liiklusseadusest ega ammugi maksuotsuses viidatud (kuni 30.06.2011 kehtinud) majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määrusega nr 175 kinnitatud „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirjast“. Kuni 30.06.2011 kehtinud Vabariigi Valitsuse 21.07.2005 määrusega nr 197 kinnitatud „Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse“ § 13 sätestas, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuid poolte vaidlus selles, kas kaupade võõrandamise ja ühtlasi tollivõla tekkimise ajaks on ATV-de puhul 07.06.2007 ja sõiduauto puhul 18.07.2007, nagu leiab maksuhaldur, või vastavalt 06.06.2007 ja 17.07.2007, nagu leiab apellant, ei ole oluline. Maksu määramise õiguslikud ja faktilised alused nimetatud kuupäevade seisuga ei erine. Seetõttu ei saanud maksuhalduri eelnimetatud eksimus maksusumma määramist mõjutada.
Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab üksnes halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendava osa punktides 8-10 ja 12 toodud põhjendustega. 11

(12)3-08-525 14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka apellandi taotlus apellatsiooniastme menetluskulude (mille kohta pole esitatud muid kuludokumente kui maksekorraldus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 868,69 eurot tasumise kohta tl 240) väljamõistmiseks. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale