← Eesti

3-10-2666/25

Obsah (4)§ 53§ 54§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-266

§ 53lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 54lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. L. E. töötab alates 28.12.2006 Maksu- ja Tolliameti maksupettuste uurimise keskuses, olles eelnevalt töötanud riigiametites alates 01.10.
  2. L. E. asus 2006/2007 õppeaastal õppima Sotsiaal- ja Humanitaarinstituuti õigusteaduse erialale ja sõlmis 16.10.2006 AS-ga Swedbank (endise ärinimega AS Hansapank) õppelaenulepingu nr XX-XXXXXX-XX.
  3. 09.09.2010 esitas L. E. Maksu- ja Tolliametile teatise, mille kohaselt ta on eksmatrikuleeritud seoses õppekava täitmisega täies mahus, lisades teatisele diplomi koopia, õppelaenulepingu ning õppelaenu tagastamise ja intressi maksmise graafiku koopia. 3-10-2666
  4. 20.09.2010 toimetati L. E. kätte Rahandusministeeriumi personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhtivspetsialisti 13.09.2010 kiri, milles teatati, et kuna ta lõpetas kõrgkooli 31.05.2010, siis vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määruse nr 284 § 4 lg 1 p-le 2 ei kuulu tema õppelaen kustutamisele.
  5. L. E. esitas 13.10.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti õppelaenu kustutamisest keeldumise otsuse tühistamist ja õppelaenu kustutamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kaebuse põhjendused: Rahandusministeeriumi personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhtivspetsialisti 13.09.2010 kirja tuleb vaatamata vormilistele puudustele käsitada haldusaktina, kuna sellel on olemas kõik haldusakti tunnused (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1). Maksu- ja Tolliamet ei ole pidanud vajalikuks ise vastavat keelduvat haldusakti vormistada, vaid on edastanud kaebajale Rahandusministeeriumilt tulnud haldusesisese seisukoha. Kuna Rahandusministeeriumi ülesandeks on Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 284) kohaselt üksnes riigieelarveliste vahendite eraldamine, ent asja lahendamine kuulub selle riigiasutuse pädevusse, kus kaebaja teenistuses on, on Rahandusministeeriumi kiri käsitatav Maksu- ja Tolliameti haldusaktina. Õppetoetuste ja õppelaenu seadust (ÕÕS) ja määrust nr 284 muudeti ajal, mil kaebaja õppis kõrgkoolis. Kaebaja läks kõrgkooli tööalaselt vajalikku eriala õppima
  6. a, eeldades, et kuna ta jätkab tööd riigiasutustes, siis hüvitatakse talle õppelaenusumma jääk. Kaebaja õppis tasulises õppes ja kulutas õppelaenusumma õppemaksu tasumisele, eeldades, et tulevikus maksab riik selle temale tagasi. Muutes ÕÕS ja määrust nr 284 tagasiulatuvalt ajast, mil kaebaja oli juba valdava osa õppekavast täitnud ja võtnud ka suurema osa õppelaenust, käitus riik tema suhtes sõnamurdlikult, muutes ära tähtajaliselt kehtestatud soodsa regulatsiooni, mis on kaebaja arvates vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Muuhulgas tähendab see, et igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Seega on Vabariigi Valitsuse 30.07.2009 määruse nr 136 § 1 p 2, millega muudeti määrust nr 284 selliselt, et õppelaenu lõppjäägi hüvitamisele on õigus üksnes isikutel, kes on vastava taotluse esitanud enne 01.07.2009, vastuolus PS §-ga 10 ja vastav regulatsioon tuleb jätta kohaldamata. PS §-ga 10 on vastuolus ka ÕÕS § 18 lg 5 01.07.2009 jõustunud redaktsioonis. See regulatsioon on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna kohtleb ebamõistlikult ebavõrdselt isikuid, kes on samal ajal ülikooli astunud, kuid lõpetanud selle erineval ajal. Riik ei ole õppelaenude edasisest hüvitamisest keeldudes kehtestanud kohast rakendusregulatsiooni ja üleminekuaega, millest tulenevalt on õppelaenu võtjate põhiõigusi riivatud ebaproportsionaalselt PS § 11 mõttes.
  7. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja möönis, et kaebajale väljastatud otsus on vormiliselt ebakorrektne, ja nõustus kaebajaga, et Rahandusministeeriumi juhtivspetsialisti kiri on käsitatav Maksu- ja Tolliameti otsusena, kuna nõuetele vastava otsuse vormistamisel oleks Maksu- ja Tolliameti otsus sisuliselt sama ka käesoleval hetkel. Kuna kaebaja lõpetas õpingud 31.05.2010 ja ta ei ole enne 01.07.2009 esitanud vastavat taotlust oma tööandjale, ei ole kehtiva ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 järgi tal õigust õppelaenu kustutamist nõuda. Kehtiv regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigi
  8. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (lisaeelarve seadus) seletuskirjas märgitakse järgmist: “Laenu kustutamine lõpetatakse edasiulatuvalt alates
  9. juulist 2009 ja väites, et sellise regulatsiooni tagajärg sõltub enne
  10. juulit 2009 aset leidnud asjaoludest, tuleks tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et 2

(8)3-10-2666 kehtib regulatsioon, mille alusel on neil õigus pärast õpingute edukat lõpetamist riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või […] teenistusse asumisel laenu kustutamisele riigieelarve vahenditest. Selline väide ei oleks aga kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen riigitagatisega laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Seega lähtudes õppelaenu olemusest ja eesmärgist, tuleks õiguspärase ootuse rikkumise väite puhul tõendada, et isikul tekkisid hariduse omandamisega seotud laenuga kaetud kulud vaid seetõttu, et ta teadis, et tal on tulevikus õigus õppelaenu kustutamisele riigieelarve vahenditest. Ehk et isiku õiguspärase ootuse riivest saaks rääkida vaid juhul, kui isik oleks läinud haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest. Rahandusministeerium on arvamusel, et haridust omandatakse siiski muul põhjusel ning seetõttu ei saa pidada õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist isiku õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka ei saanud isikud võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle (puudub nö suunamine riigitööle) või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne).” Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks läinud haridust omandama üksnes põhjusel, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest, vaid pigem eesmärgiga teadmisi täiendada. Lisaks sõlmis kaebaja õppelaenu lepingu enne Maksu- ja Tolliametisse tööle asumist, mistõttu tal ei saanud lepingu sõlmimisel olla ka kindlat teadmist, et õppelaenu kustutamise õiguse tekkimisel on ta endiselt riigitööl.
  1. Tallinna Halduskohtu 21.12.2010 otsusega jäeti L. E. kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: Rahandusministeeriumi personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhtivspetsialisti 13.09.2010 kirjas väljendub Maksu- ja Tolliameti otsus keelduda kaebajale õppelaenu kustutamisest. Puudub vaidlus selles, et vastustaja on vastavasisulise keelduva otsuse teinud ja sellise otsuse õiguspärasust saab halduskohus hinnata, vaatama otsuse vormivigadele, mis ei ole ilmselgelt sellised, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist. 01.07.2009 jõustunud ÕÕS § 18 lg 5 redaktsioon välistab kaebaja õppelaenu kustutamise. Kuigi formaalselt on kaebaja taotlenud ÕÕS § 18 lg 5 kohaldamata jätmist, on kaebusest võimalik aru saada, et kaebaja tegelik eesmärk on, et tema avalduse läbivaatamisel kohaldataks enne 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg 5 redaktsiooni. Seega on põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus suunatud lisaeelarve seaduse § 22 p 3 vastu, millega ÕÕS § 18 lg-t 5 muudeti. Õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks on selle asjassepuutuvus. Lisaeelarve seaduse § 22 p 3 ja määruse nr 136 § 1 p 2 on asjassepuutuvad, kuna nende kehtivuse korral tuleb vaidlus lahendada lähtudes ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 redaktsioonidest, mis kehtisid vaidlusaluse otsuse tegemise ajal, ja sel juhul tuleks kaebus rahuldamata jätta, samas kui eelviidatud muutmissätete mittekehtivuse korral tuleks asja lahendamisel kohaldada ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 varasemaid redaktsioone, mis annaksid aluse kaebuse rahuldamiseks. ÕÕS ja määruse nr 284 muutmine ei ole vastuolus PS §-dega 10 ja
  2. Kaebajal ei saanud tekkida õppelaenu võtmise ajal õiguspärast ootust, et tema õppelaen kustutatakse, eelkõige seetõttu, et õppelaenu võtmise ajal ei saanud kaebajal olla mistahes kindlust selles, et ta ka tol ajal kehtinud regulatsioonis sätestatud õppelaenu kustutamise tingimused tulevikus täidab. Nii ei saanud kaebajal olla õppelaenu võtmise ajal kindlust selles, et ta kõrgkooli lõpetab ega ka selles, et ta pärast kõrgkooli lõpetamist asub tööle või jätkab töötamist asutuses, kus töötamise korral oli õppelaenu kustutamine ette nähtud. Õiguspärane ootus õppelaenu kustutamisele saanuks isikul tekkida pärast seda, kui ta on täitnud kõik seaduses selleks sätestatud kriteeriumid. See tähendab, et ÕÕS § 18 lg 5 muutmine oleks kaebaja õiguspärase ootusega vastuolus juhul, 3
(8)3-10-2666 kui kaebaja oleks seaduse uue redaktsiooni jõustumise ajaks täitnud seaduse varasemas redaktsioonis vastava õiguse saamiseks sätestatud kriteeriumid. Need kriteeriumid ei olnud kaebajal sellel ajal aga täidetud. Kohus nõustub lisaeelarve seaduse seletuskirjas esitatud seisukohaga, et isikud ei saanud võtta õppelaenu üksnes selle kustutamise eeldusel ka seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Otsustades õppelaenu võtta, võis kaebaja muuhulgas arvestada võimalusega, et asudes pärast õpingute lõpetamist riigitööle, õppelaen kustutatakse, ent õppelaenu kustutamine ei saanud iseenesest olla laenu võtmise põhjuseks. Õppelaenu kustutamise lõpetamine alates 01.07.2009 oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul, kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et teatud tingimuste täitmisel on võimalik selle kustutamine, ent selline väide ei oleks kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen ette nähtud hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Tõsiseltvõetavaks ei saaks pidada ka väidet, et isik läheks haridust omandama ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest. Õppelaenu võtmist iseenesest ei saa käsitada õppelaenu kustutamise võimaluse kui soodustuse realiseerimisena. Seega ei saanud kaebajal tekkida õigust ega õiguspärast ootust õppelaenu kustutamisele ka enne 01.07.2009 kehtinud ÕÕS järgi varem, kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel 31.05.
  1. Riigikohus leidis põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-04, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu, õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist ning seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda – otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et õppelaenu kustutamise lõpetamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud huvid. Arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ning seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutatud, on olemas pingelise riigieelarve olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks. Riigi majanduslikust olukorrast tingitud eelarvevahendite vähesuse tingimustes esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks.
  2. aastal muudeti riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et
  3. aasta riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu märkimisväärses osas laekumata. Riigi
  4. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 432 SE seletuskirjas märgitakse, et
  5. aasta riigieelarve koostamisel oli aluseks võetud Rahandusministeeriumi
  6. aasta suvine majandusprognoos, mis eeldas
  7. aastaks 2,6%-list majanduskasvu.
  8. aasta lisaeelarve koostamisel lähtuti prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb
  9. aastal reaalselt 8% võrra ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal, et
  10. aasta riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni suurustest maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ja muude kulude kärpisime kaudu. Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust, vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ja suurendada riigi tulusid, põhiseadusega kooskõlas olevaks (otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-09, p 105). Kohus ei saa hinnata seda, kas riik oleks võinud õppelaenude kustutamise lõpetamise asemel valida riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahenduse. Eelviidatud otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et põhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi ma- 4
(8)3-10-2666 jandus- ja eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum. Seega on kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud. Kohus möönab, et ÕÕS muutmise sätete väljakuulutamise ja seaduses sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäi äärmiselt lühike aeg, ent see ei oma antud juhul tähtsust, kuna see ei saanud kuidagi mõjutada kaebajat, kuna temal tekkis õppelaenu tagasimaksmise kohustus alles pärast eksmatrikuleerimist, mis toimus 11 kuud pärast ÕÕS muutmist. ÕÕS regulatsiooni muutmine ei ole vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb ühtmoodi kohelda samal ajal samas olukorras olevaid isikuid. PS §-st 12 ei tulene, et isik, kes pärast seaduse muutmist satub faktiliselt olukorda, milles mõni teine isik oli enne seaduse muutmist, saaks nõuda, et tema suhtes kohaldataks seaduse varasemat regulatsiooni. Kaebaja ei ole kunagi olnud samas olukorras isikutega, kes lõpetasid kõrgkooli enne 01.07.
  1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. L. E. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja kohtukulud. Põhjendused: Kohus esitas otsuses vaid formaalsed motiivid, miks ta leiab, et antud juhul pole kaebaja põhiseaduslike õigusi rikutud, arvestamata konkreetse kaasuse faktilisi asjaolusid. Kohus tugines valdavalt sellele, et kaebajal ei saanud õppelaenu võtmise ajal olla kindlust, et ta õppelaenu kustutamise kriteeriumid tulevikus täidab. Kohus leidis formaalselt hüpoteetilistele motiividele tuginedes, et isikutel ei saa õppelaenu võtmise ajal olla õiguspärast ootust, et ta kõrgkooli lõpetab ja asub tööle või jätkab tööd avalikus teenistuses. Kuna kaebaja oli enne õppelaenu võtmist töötanud pikka aega avalikus teenistuses ja jätkas tööd kogu õppimise ajal, oli tal õiguspärane ootus, et ta saab avalikus teenistuses tööd jätkata ehk täidab nimetatud kriteeriumi. Avalikust teenistusest ametiasutuse algatusel vabastamine saab aset leida vaid erandlikel asjaoludel. Kaebaja täitis ja täidab käesoleva ajani kõiki kriteeriume, mida avaliku teenistuse seadus kehtestab. Asjakohane ei ole motiiv, et õiguspärane ootus ei saanud tekkida kooli lõpetamise osas. Eelduslikult asuvad üliõpilased kõrgkooli eeldusel õppeprogramm läbida, mitte õpinguid pooleli jätta. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on kõrgkooli lõpetanud. Riik käitus tema suhtes sõnamurdlikult ka põhjusel, et kaebaja finantseeris õppelaenuga õppemaksu, mitte ei kulutanud seda muudel eesmärkidel. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et seoses riigieelarve tulude vähenemisega oli õigustatud õppelaenu hüvitamisest loobumine. Enne 01.07.2009 kõrgkooli lõpetanute puhul jätkati õppelaenu hüvitamist täies ulatuses. Seega riik ei üritanud kehtestada leebemaid meetmeid, millega vähendada PS § 12 mõttes ebavõrdset kohtlemist isikute vahel, kes lõpetasid kõrgkooli enne 01.07.2009 ja pärast nimetatud kuupäeva. Ebavõrdne kohtlemine oli käesoleval juhul ebaproportsionaalne, kuna riik ei üritanud kehtestada mõistliku üleminekuperioodi või jätnud õppelaenud hüvitamata kõigil ajutise meetmena. Kaebaja palub jätta ÕÕS § 18 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 30.07.2009 määruse nr 136 § 1 p 2 määruse nr 284 muutmise kohta kohaldamata.
  3. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes kohtuotsuse põhjendustega ja leides, et kaebaja töötamine pikka aega enne õppelaenu võtmist, ning töötamise jätkamine laenu võtmise ja õpingute ajal avalikus teenistusest ei ole aluseks õiguspärase ootuse tekkimisele. Õppelaenu olemusest tulenevalt on õppelaen ette nähtud hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks, mistõttu puudub riigipoolne sõnamurdlik käitumine. 5
(8)3-10-2666 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja töötanud riigiasutustes alates 01.10.1991, sealhulgas Maksu- ja Tolliametis alates 28.12.2006, asunud kõrgkooli õppima 01.09.2006, sõlminud 16.10.2006 õppelaenulepingu, lõpetanud kõrgkooli 31.05.2010 ja esitanud vastustajale 09.09.2010 taotluse õppelaenu kustutamiseks. Kaebaja õppelaenu jääk oli 105 000 krooni.
  2. Avaliku teenistuse seadus (§ 53) nägi alates jõustumisest 01.01.1996 ette õiguse riikliku õppelaenu kustutamisele Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras. Alates ÕÕS jõustumisest 01.09.2003 kuni 08.11.2006 kehtis ÕÕS § 18 lg 5 järgmises redaktsioonis: „Isikul, kes lõpetas õppe käesoleva seaduse § 15 lõigetes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.“ Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ § 4 lg 1 kehtis alates määruse jõustumisest 01.09.2004 kuni selle muutmiseni Vabariigi Valitsuse 30.07.2009 määrusega nr 136, mis jõustus 07.08.2009, järgmises redaktsioonis: „Õppelaenu saanud ja pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusse teenistusse või tööle või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle asunud isiku riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutab nimetatud ametiasutus või isik.“ Määruse § 4 lg 2 sätestas alates määruse jõustumisest kuni 22.10.2005 järgmist: „Õppelaenu kustutamist alustab lõikes 1 nimetatud asutus või isik, kui laenusaaja on olnud teenistuses või tööl nimetatud ametiasutuse või isiku või mõne muu riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud. Õppelaenu kustutamine nimetatud asutuse või isiku poolt toimub seni, kuni laenusaaja on teenistuses või tööl selles ametiasutuses või tööl selle isiku juures.“ Alates 23.10.2005 kuni selle muutmiseni Vabariigi Valitsuse 30.07.2009 määrusega nr 136, mis jõustus 07.08.2009, sätestas määruse § 4 lg 2 järgmist: „Õppelaenu kustutamist alustab lõikes 1 nimetatud asutus või isik, kui laenusaaja on olnud teenistuses või tööl nimetatud ametiasutuse või isiku või mõne muu riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning laenusaaja on ametiasutusele või isikule esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus. Õppelaenu kustutamine lõikes 1 nimetatud asutuse poolt toimub seni, kuni laenusaaja on teenistuses või tööl selles ametiasutuses või tööl selle isiku juures.“
  3. Seega oli kaebaja enne kõrgkooli õppima asumist olnud riigiasutustes teenistuses viisteist aastat ja regulatsioon, mis nägi ette soodustuse avalikele teenistujatele õppelaenu kustutamiseks riigieelarveliste vahendite arvelt, oli kehtinud alates
  4. aastast. Kaebaja oli soodustuse andmist kehtestava ÕÕS regulatsiooni muutmise ajaks 27.06.2009 õppinud kõrgkoolis kolm aastat ja arvestades õppekava täitmist täies mahus 31.05.2010, täitnud valdava osa õppekavast, samuti võtnud valdava osa õppelaenust.
  5. Põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuulub ka õiguspärase ootuse põhi6
(8)3-10-2666 mõte. Riigikohus selgitas 02.12.2004 otsuse nr 3-4-1-20-04 p-s 13, et õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 30.09.1994 otsuses nr III-4/A-5/94, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt "[...] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik".
  1. Kuigi seadusega on ette nähtud riigitöötaja teenistussuhte lõpetamise võimalused, ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda kaebaja suutlikkuses täita kõrgkooli õppekava täies mahus ega võimaluses jätkata teenistust riigiametites. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda ka kaebaja väites, et ta asus kõrgkoolis omandama tööks vajalikku eriala ja kasutas võetud õppelaenu sihipäraselt - õppemaksu tasumiseks. Arvestades eeltoodut, kaebaja pikaajalist teenistust riigiametites ja avalikele teenistujatele õppelaenu kustutamist riigieelarveliste vahendite arvelt ettenägeva regulatsiooni kehtimist alates 01.01.1996 (ajal, mil kaebaja täitis valdava osa õppekavast ja võttis valdava osa õppelaenust), nõustub ringkonnakohus kaebaja seisukohaga selles, et kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus õppelaenu kustutamiseks.
  2. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda aga, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsusele nr 3-4-1-20-04, milles Riigikohus leidis, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude kustutamise võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks.
  3. Halduskohus on otsuses piisavalt põhjendanud, milles seisneb avalikkuse huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks. Nõustudes selles osas kohtuotsuse põhjendustega ringkonnakohus ei korda neid ning leiab, et antud juhul õigustab õppelaenu kustutamise lõpetamist avalik huvi ja õiguspärase ootuse kahjustamine on majanduskriisi sügavusega õigustatav.
  4. Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses „kõik on seaduse ees võrdsed“ sisaldub ka õigusloome võrdsuse põhimõte, mis nõuab, et seadused kohtleksid kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Samas tuleb seadusandjale jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 20.03.2006 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-33-05, p 26). Tuleb arvestada ka seda, et sotsiaalõiguse valdkonnas seonduvad isikute seadusest tulenevad õigused ja nende piirangud riigi rahaliste ressursside suuremahulise ümberjaotamisega ja sõltuvad seega olulisel määral riigi majanduslikest võimalustest, mis tingib selles valdkonnas seadusandja eriti avara diskretsiooniõiguse. Kontrollides isikute ebavõrdse kohtlemise lubatavust sotsiaalvaldkonnas, on Riigikohus avaldanud seisukohta, et ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne üksnes siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (vt Riigikohtu 21.01.2004 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-03, p 37).
  5. Käesoleval juhul on võrdluse objektiks õppelaenu võtnud isikud, kes vastasid 01.07.2009 seisuga seaduses õppelaenu kustutamise õiguse saamiseks sätestatud tingimustele, ja õppelaenu 7
(8)3-10-2666 võtnud isikud, kes nimetatud ajaks seaduses sätestatud tingimustele ei vastanud. Kuivõrd õppelaenu võtnud isikutel, kes vastasid 01.07.2009 seisuga seaduses õppelaenu kustutamiseks sätestatud tingimustele, oli tekkinud õigus nõuda õppelaenu kustutamist, siis ei saa pidada nende erinevat kohtlemist isikutega, kellel selleks tähtajaks ei olnud veel nõudeõigust tekkinud, ilmselgelt asjakohatuks ega meelevaldseks. 18. Eeltoodud põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust ning L. E. apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 19.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.