← Eesti

3-10-321/77

Obsah (6)§ 53§ 54§ 25§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011, Tallinn Haldusa

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kohustas 21.09.2009 maksuotsusega nr 12.2-3/5474-3 V. K. tasuma 280 000 krooni tulumaksu. Maksuotsuse kohaselt on V. K.
  2. a-l saanud 231 878 krooni ning
  3. a-l 1 030 309 krooni maksustatavat tulu, mida ta ei ole kajastatud maksuhaldurile esitatud füüsilise isiku
  4. ja
  5. a tuludeklaratsioonides. Maksuhaldur leidis, et V. K. kulutused ületasid
  6. ja
  7. 3-10-321 a-l olulisel määral tema poolt deklareeritud tulusid ning luges V. K. tuluks tema arveldus- ja limiidikontodele tehtud sularaha sissemaksed kogusummas 378 737 krooni ning OÜ-lt C. laekunud 883 450 krooni. Maksuotsuse põhjendused: 1) Arvelduskontodele sissemaksete tegemine pangalaenu arvelt ning väidetavalt Hansapanga hoiulaekas hoitud summade arvelt ei ole tõendatud, sest V. K. Hanspangas hoiulaegast ei olnud ning pole usutav, et isik võtaks kontolt raha, hoiaks seda pikka aega ning teeks siis vajadusel kontole sularahas sissemakseid. 2) V. K. ei saanud sularaha sissemakseid teha oma palgatulu arvelt, sest sellest tasus ta pangalaenu tagasimakseid. 3) Elukaaslase emalt J. K. materiaalse abi saamine ei ole usutav, sest viimase kontolt sularaha väljavõtmise kuupäevad ei lange kokku V. K. pangakontole sularaha sissemaksete tegemise kuupäevadega ning samas toetas J. K. tütre perekonda pangaülekannetega tütre K. K. arvelduskontole. 4) Laenu saamine I. B. ei ole usutav, sest on ebatõenäoline, et isik sai
  8. a alguses rublades laenu, hoidis seda pika perioodi jooksul ning tegi sularahas kontole sissemakseid selleks, et tasuda oma võlad teistele kreeditoridele või kanda endaga seotud OÜ P. arvelduskontole. Leping I. B. esitati alles pärast kontrollaktiga tutvumist ning varem ei mainitud seda asjaolu kordagi. 5) Kulutuste tegemine emalt saadud päranduse arvelt ei ole usutav, sest pärandi saamine on tõendamata ja on ebatõenäoline, et väidetavalt tarbeesemetena saadud pärandvara müügist oleks võinud saada kontole tehtud sissemaksetega samas suurusjärgus summasid. 6) Maksumaksjate registri kohaselt aastatel 1999–2008 V. K. tehtud väljamaksete suurust arvestades on ilmne, et tal ei olnud võimalik eelnevatel aastatel koguda töötasust sääste, mille arvelt oleks ta saanud
  9. ja
  10. a-l teha oma arvelduskontole sularaha sissemakseid. 7) V. K. selgitus, et OÜ-lt C. saadud summa näol oli tegemist laenuga, mille andis tegelikult Vene äriühing O., ei ole usutav, sest selle kohta puuduvad igasugused tõendid ning on ebatõenäoline, et äriühing oleks nõus andma füüsilisele isikule sellises summas laenu ilma tehingu tingimusi ja laenu tagastamise kuupäeva fikseerimata. Pole tõendatud, et OÜ C. oleks nõudnud või nõuaks tagasi V. K. kantud raha.
  11. V. K. esitas 08.02.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 21.09.2009 maksuotsuse tühistamiseks. Maksuhaldur on hinnanud tõendeid ning tõlgendanud seadust kaebaja kahjuks ning lähtunud maksustamisel ebaselgetest ja tõendamata asjaoludest. Kaebaja ei nõustu temale tehtud etteheidetega kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta. Pangakontole tehtud sularaha sissemaksed on tehtud tulumaksuga mittemaksustatavate vahendite arvel. Kaebaja ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, mistõttu puudub tal kohustus pidada tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 3-1-1-5707, p 10). Maksuhaldur on uurimisprintsiipi eirates jätnud tähelepanuta asjaolu, et maksukohustuslane oli saanud maksustamisele mittekuuluvat tulu ja kogunud sääste kontrollitud perioodile eelnevatel aastatel. Kaebaja selgitas maksuhaldurile korduvalt, et pangakontole tehtud sularaha sissemaksed olid AS-st Swedbank saadud laenu jäägid ning on esitanud 03.10.2005 sõlmitud laenulepingu, mille alusel sai ta sularahana kätte kokku 57 000 USD, millest osa hoidis hoiulaekas ning vajadusel tegi sealt sissemakseid oma arvelduskontodele. Samuti sai kaebaja rahalist toetust J. K. ning I. B. ning müüs
  12. a-l liisitud sõiduauto BMW, millest laekunud 500 000 krooni hoidis hoiulaekas. Ainuüksi sularahalaen 57 000 USD oli piisav 2

(12)3-10-321
  1. ja
  2. a-l tehtud kulutuste katteks, sh vaidlusalusteks sularaha sissemakseteks. AS SEB Pank tõendist nr 09K1/13 5.4-1.4/15277 nähtuvalt on panga ning kaebaja vahel sõlmitud hoiulaeka leping. Maksuhaldur jättis põhjendamatult tähelepanuta I. B. saadud laenu 20 000 USD, kuigi kaebaja esitas maksuhaldurile sellekohase laenulepingu, mille võltsitust või kehtetust pole tuvastatud. Laenulepingu esitamine alles pärast kontrollaktiga tutvumist ei ole oluline, sest maksukohustuslasel on õigus esitada omapoolseid tõendeid igas maksumenetluse etapis (vt Riigikohtu 14.11.2007 otsus nr 3-3-1-47-07, p 11). J. K. on maksuhaldurile kinnitanud, et andis kaebajale rahalist abi 97 237,20 krooni laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks panga ees ning tähtsust ei oma, millisel otstarbel kaebaja saadud rahalist abi kasutas. Maksuhalduri jättis tähelepanuta ka kaebaja selgituse emalt saadud päranduse ning aastast 1979 teenitud raha kohta. OÜ-lt C. saadud 883 450 krooni on laen ning kaebaja ei ole saadud summat kasutanud isiklike kulude katmiseks. OÜ C. ja V. K. sõlmisid 22.01.2007 käsunduslepingu, mille kohaselt vahendab kaebaja käsundisaajana kinnistu ostmist XXXXXXXXX külas ning tehingu sooritamiseks kandis OÜ C. kaebajale pangaülekandega 876 200 krooni. OÜ C. andmetest nähtuvalt sai kaebaja raha maatüki soetamiseks ning see raha on äriühingule tagastatud, mida kinnitavad ka äriühingute T. ja F. maksekorraldused, saldoteatis ning äriühingu F. õiend. Maksuhalduri poolt tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 kaudu TuMS § 12 lg-le 1 ja §-dele 1322 tehtud viide on ebaõige, sest TuMS § 6 lg 1 võimaldaks maksuhalduril meelevaldselt maksustada kõiki TuMS-s nimetamata sissetulekuid, mida ei saa käsitleda maksukohustuslase tuluna TuMS tähenduses. Seega on maksuhaldur kohaldanud seadust maksukohustuslase kahjuks vääralt. Maksuhaldur on pannud kaebajale ebaproportsionaalse ja võimatu tõendamiskoormuse ega ole järginud uurimispõhimõtet, jättes korralikult tuvastamata hoiulaeka olemasolu, kontrollimata võimalikud säästud varasematest perioodidest ja sisulised asjaolud seoses OÜ C. ja V. K. vahel 22.01.2007 sõlmitud käsunduslepinguga, lähtudes vaid formaalsetest aspektidest.
  3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Ebaõige on seisukoht, et füüsilisel isikul ei ole kohustust säilitada dokumente ega muid tõendeid tehtud tehingute või saadud tulu kohta ning maksukohustuslasel lasus kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti (vt Riigikohtu 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07; Tallinna Ringkonnakohtu 01.10.2009 otsus nr 307-1666, p-d 10, 11). Pole usutav, et V. K. võis Hansapangast saadud laenu hoida pika perioodi jooksul hoiulaekas ning teha selle arvelt vajaduse korral kontole sularaha sissemakseid. Samuti pole usutav majandusliku abi saamine J. K., sest perekonda toetades kandis J. K. raha V. K. elukaaslase ehk enda tütre pangakontole. Arusaamatuks jääb, miks valis J. K. kaebaja toetamiseks sularahaga arveldamise viisi. Tõendatud ei ole I. B. laenu saamine, sest on ebatõenäoline
  4. a alguses rublades saadud laenu säilitamine pika perioodi vältel ja sellest pangakontole sularaha sissemaksete tegemine, et konverteerida raha USA dollaritesse ning tasuda võlad teistele kreeditoridele või pooleteise aasta möödudes üle kanda temaga seotud OÜ P. arvelduskontole. Lisaks esitas V. K. laenulepingu alles vaidemenetluses, mistõttu ei ole tõend usaldusväärne. Maksuhaldur esitas korralduse hoiulaeka kohta vaid AS-le Swedbank, sest kaebaja kinnitas, et hoiulaegas asus just nimetatud pangas. PMTK ei ole rikkunud uurimiskohustust ega kohaldanud seadust vääralt ning maksukohustuslase kahjuks. OÜ-lt C. saadud 883 450 krooni näol ei ole samuti tegemist laenuga. OÜ C. esitatud dokumentide kohaselt sai kaebaja raha OÜ-le C. maatüki soetamiseks, kuid maksuotsuse 3
(12)3-10-321 koostamise päevani nimetatud äriühing ühtegi kinnistut ei omanud. Puuduvad dokumendid, millele tuginedes saaks tuvastada, et kaebaja on äriühingule raha tagastanud. Samas ei ole kaebaja OÜ C. raamatupidamisregistrite andmetel ka äriühingule võlgu. Paljasõnaline on väide, et laen tagastati OÜ-le C. läbi Vene Föderatsiooni ettevõtete F. ja T., sest ükski dokument seda ei kinnita.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 11.01.2011 otsusega V. K. kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kaebaja poolt enda pangakontodele tehtud sularahasissemaksed on tehtud konkreetselt tuvastamata, ent maksustatava tulu arvelt ning kaebaja maksustatava tuluna on põhjendatult käsitatud ka OÜ-lt C. saadud summat. Maksuhaldur ei ole pannud kaebajale ebamõistlikku tõendamiskoormust. Füüsilisest isikust ettevõtjaks mitteoleval füüsilisel isiku ei ole küll kohustust pidada oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust, ent temagi peab arvestama kohustusega vajaduse korral tõendada maksuhaldurile esitatavas tuludeklaratsioonis märgitud andmete õigsust. Asjas taandub vaidlus küsimusele, kas sularaha, mille kaebaja oma arvelduskontodele maksis, on käsitatav tema tuluna või on tegemist maksustamisele mittekuuluvate vahenditega. OÜ-lt C. saadud summa osas on vaidlus selles, kas tegemist oli V. K. antud laenuga või on tegemist kaebaja tuluga. Kaebaja ei ole tõendanud ega veenvalt põhjendanud, et arvelduskontodele tehtud sularahasissemaksed on tehtud maksustamisele mittekuuluvate vahendite arvelt. Väide, et sularahasissemakseid tehti Hansapangast saadud laenu jäägi arvelt, ei ole eluliselt usutav. Kuigi AS-s SEB Pank hoiulaeka omamine ja selle kontrollitaval perioodil korduvalt avamine on tõendatud, ei kinnita see iseenesest sissemaksete tegemist varem saadud laenu jäägi arvelt. Pole usutav, et isik võtab krediidiasutusest laenu ning hoiab suurt osa sellest (57 300 USD) hoiulaekas, kandes sularaha arvelduskontole tagasi eelkõige selleks, et tasuda laenulepingu kohaseid tagasimakseid. Selline käitumine on majanduslikult ebaloogiline. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja võttis AS-st Hansapank 03.10.2005 laenulepingu alusel tema arvelduskontole kantud 134 300 EUR suurusest summast 07.10.2005 sularahas välja 57 300 USD, puuduvad tõendeid selle kohta, et kaebaja paigutas nimetatud summa hoiulaekasse. AS SEB Pank 17.11.2009 tõendist nähtub, et kaebaja avas hoiulaeka alles 11.11.
  2. Seega on tõenäoline, et V. K. kasutas laenusummat tegelikkuses muul eesmärgil ning sellel pole seost hiljem arvelduskontole tehtud sularaha sissemaksetega, mis oleks ka majanduslikult ebaloogiline (s.o isik võtab arvelduskontolt sularaha välja, hoiab seda hoiulaekas ja teeb hiljem samast rahast arvelduskontole sularaha sissemakseid). Kuigi põhimõtteliselt on võimalik, et osa arvelduskontodele sularahas sisse makstud rahast võis pärineda hoiulaekast, ei kinnita raha hoiulaekas hoidmine kuidagi, et tegemist oleks maksustamisele mittekuuluvate summadega. J. K. kohtumenetluses antud ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on kaebaja lähikondne ning samas on ka tema selgitused tütre perekonna toetamise kohta ebausutavad. Kuigi J. K. oli laenu kaastaotleja ning kaaslaenusaaja poolt laenusaajale tagasimakseteks raha andmine ei ole ebatavaline, on äärmiselt ebaloomulik selle raha andmine sularahas, sest laenu tagasimaksed tuli V. K. teha ülekandega pangakontolt. Seejuures on maksuhaldur tuvastanud, et tütrele andis J. K. raha samas pangaülekandega. Samuti on kummaline, et J. K. hoidis oma arvelt välja võetud sularaha sageli enne selle väidetavat V. K. andmist mõnda aega enda käes või andis selle V. K. tütre kaudu, mis oli talle pangaülekande tegemisest märksa koormavam. Kuigi J. K. võis V. K. sularaha anda, ei kinnita miski asjaolu, et selle arvelt tegi kaebaja sissemakseid oma pangakontole. 4
(12)3-10-321 Usutav ei ole ka sissemaksete tegemine I. B. saadud laenu arvelt. Maksuhaldur on põhjendatult kahelnud esitatud laenulepingul majandusliku sisu puudumises, kuivõrd sellise märkimisväärses summas (20 000 USD) laenu saamise unustamine maksuhaldurile selgituste andmisel ei ole tõenäoline. Millegagi ei ole ka tõendatud nimetatud laenulepingu alusel raha tegelik üleandmine. Isegi kui kaebaja
  1. a alguses I. B. laenu sai, on ebausutav, et ta tegi selle arvelt sularaha sissemakseid oma arvelduskontole
  2. a oktoobris ja
  3. a juunis. Samuti on tõendamata kaebaja väide, et ta sai 500 000 krooni OÜ-le E. kuulunud ja A. P. võõrandatud sõiduauto BMW müügist. Iseenesest on usutav, et A. P. maksis sõiduki eest V. K. sularahas 500 000 krooni, kuid kuna kaebaja ei olnud sõiduki omanik, ei saa tegemist olla isikliku asja müügist laekunud maksuvaba tuluga. Kui auto müügist saadud raha ka jäi kaebajale, pidi tal olema mingisugune nõudeõigus OÜ E. vastu, ent selle realiseerimisest saadud tulu ei saa käsitada maksuvaba tuluna. Puuduvad igasugused tõendid
  4. a-l sellise päranduse saamise kohta, mille väärtus oleks võimaldanud kaebajal veel
  5. ja
  6. a-l teha vaidlusaluseid sularaha sissemakseid oma arvelduskontodele või katta sama perioodi muid kulutusi. Ka nähtub kaebaja varasemate perioodide tuludeklaratsioonidest üheselt, et varem teenitud ja deklareeritud tulud ei ole olnud sellised, mis oleksid tal võimaldanud märkimisväärselt säästa. Seejuures on kaebaja eelnevatel perioodidel soetanud erinevaid asju, sh kortereid ja kandnud nendega seoses kulutusi. Maksuhaldur on toonud välja, et kontrollitaval perioodil on kaebaja tasunud Hansapangale laenumakseid rohkem, kui ta samal perioodil tuludeklaratsioonide kohaselt tulu sai. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kulutuste tegemine (sh laenude tagastamine) eeldas kaebajal täiendava, varjatud sissetuleku olemasolu. Pidevalt varem võetud laenude tasumine uute laenude arvelt ei ole eluliselt mõeldav. Maksuhaldur on õigustatult ebausaldusväärseteks pidanud kaebaja selgitusi ja tõendeid, mis puudutavad OÜ-lt C. saadud 876 200 krooni suurust summat. Kaebaja ei ole osanud maksuhaldurile esmakordselt selgitusi andes nimetatud summa kohta midagi avaldada, suunates maksuhalduri OÜ C. raamatupidaja poole ning ka hilisemad selgitused on vastuolulised, kord on väidetavalt tegemist OÜ C. kaudu antud laenuga Vene äriühingutelt F. ja T. ning siis jälle OÜ-lt C. käsunduslepingu alusel kasutada saadud ja tagastamisele kuuluva summaga. Kaebaja esitatud dokumendid on ilmselgelt vormistatud tagantjärele. Ka tunnistaja A. P. kohtumenetluses antud ütlused on ebausaldusväärsed, sest esitatud sündmused on ilmselt ebaloogilised. Puudub mistahes põhjus maksta soetatava kinnistu väärtuses raha kolmandale, müügitehinguga vahetult mitteseotud isikule, iseäranis juhul, kui nii kinnistu müüja kui ka seda osta sooviv ettevõtja tegutsevad samas riigis. Ostjal polnud vajadust anda kogu ostusummat eelnevalt oma käsunditäitjale. Piisavalt tõendamata on ka väide, et Vene äriühingud F. ja T. on nimetatud summa OÜ-le C. tagastanud, sest kuigi äriühingud on OÜ-le C. koostöölepingule viidates makseid teinud, ei nähtud koostöölepingutes mingil moel ette, et Vene äriühingud tasuksid kaebaja eest väidetavalt tema võetud laenusid. Isegi kui see lugeda õigeks, puuduvad tõendid selle kohta, et V. K. oleks tekkinud mingisugune vastusoorituskohustus Vene äriühingute F. ja T. ees ehk tegemist ei oleks tema maksustatava tuluga. A. P. selgituste järgi on V. K. OÜ-le C. jätkuvalt võlgu 130 000 krooni, kuid kaebaja ei ole vastava võlakirja olemasolust maksuhaldurit teavitanud. Seega on kaebaja selgitused OÜ-lt C. saadud summa kohta vastuolulised ja esitatud tõendid ebausaldusväärsed, mistõttu on saadud raha põhjendatult loetud V. K. tuluks. Kaebaja etteheited maksuotsuse vastuolulisuse kohta ei ole põhjendatud. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega kontrollinud kõiki maksustamise seisukohast olulisi asjaolusid ning oma seisukohti ja tõenditele antud hinnangut maksuotsuses igakülgselt motiveerinud. Ka ei ole PMTK rikkunud uurimispõhimõtet. Maksuhaldur ei saanud eeldada kaebajal teises pangas hoiulaeka olemasolu ega pidanud seda kontrollima, sest kaebaja ise teatas, et hoiulaegas asus 5
(12)3-10-321 Hansapangas. Maksuhaldur on võtnud maksuotsuses seisukoha nii kaebaja võimalike säästude osas kui ka OÜ-ga C. tehtud väidetavate tehingute suhtes. Maksuhaldur lähtus kaebaja antud seletustest ja viidatud tõenditest, nõudes seletusi ka kolmandatelt isikutelt. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, mida maksuhaldur oleks pidanud veel koguma. Maksumenetluses on maksuhalduri uurimiskohustus tihedalt seotud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega, mida kaebaja ei ole käesoleval juhul nõuetekohaselt täitnud, esitades maksustamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta tõendeid valikuliselt ning mitmel juhul vaid vastuseks maksuhalduri poolt kontrollaktis vms tehtud järeldustele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. V. K. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Halduskohus on sisuliselt üksnes korranud vastustaja seisukohti ning otsus ei rajane asjas kogutud tõenditele. Halduskohtu järeldused on meelevaldsed ja puhtalt oletuslikud. Vaidlustatud maksuotsus rikub kaebaja põhiõigust olla kaitstud haldusvõimu omavoli eest. V. K. pangakontole sularahas sisse makstud 378 737 krooni on saadud tulumaksuga mittemaksustatavate vahendite arvelt ning OÜ-lt C. (kuni 09.06.2008 ärinimega OÜ O.) saadud 876 200 krooni oli maksukohustuslasele käsunduslepingu alusel sihtotstarbeliselt väljastatud raha XXXXXXXXX külas asuva kinnistu ostmiseks. Apellant on ettevõtjaks mitteolev füüsiline isik, kellel ei ole kohustust pidada oma tulude ja kulude kohta kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 3-1-1-57-07, p 10). TuMS § 12 lg 1 sätestab konkreetselt, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku puhul üksnes sellist tulu, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena. Halduskohus ei ole sellega arvestanud. Vaidlust ei ole selles, et apellant sai AS Hansapank, V. K. ja J. K. vahel sõlmitud 03.10.2005 laenulepingu nr XX-XXXXXX-XX alusel laenukrediiti limiidiga 134 300 EUR. Nimetatud laenulepingu limiidist refinantseeriti varasemalt sõlmitud liisinglepingu jääk summas 854 892,21 krooni. Seega sai maksukohustuslane laenulepingu alusel sularahana kätte kokku 57 000 USD. Samas juba ainuüksi viimatinimetatud summa oli piisav maksukohustuslase poolt
  2. ja
  3. a-l tehtud kulutuste katteks, sh vaidlusaluste sularaha sissemaksete (378 737 krooni) tegemiseks. Halduskohtu seisukoht, et sularaha sissemaksete tegemine Hansapangast saadud laenu jäägi arvelt pole usutav, on paljasõnaline ega rajane asjas kogutud tõenditel. Kohtuotsus ei saa põhineda üksnes oletustel. Asjas kogutud tõendid kinnitavad seejuures vastupidist. AS SEB Pank 20.09.2009 tõendi kohaselt on V. K. pangas hoiulaegas juba alates 02.09.1998 ning ta on seda ka süstemaatiliselt kasutanud. Seega on tõendatud, et maksukohustuslane omas piisavalt rahalisi vahendeid ning tal oli koht, kus neid rahalisi vahendeid turvaliselt hoida ning ta seda ka aktiivselt kasutas. Vastustaja ja halduskohtu järeldused, et J. K. võis küll V. K. anda sularahas 97 237,20 krooni, kuid sellest ei teinud V. K. sularaha sissemakseid, ei tugine ühelegi tõendile. Samuti ei rajane tõenditel kohtu järeldus, et sularaha sissemaksete tegemine I. B. saadud laenu (20 000 USD) arvelt pole usutav. Apellant on vastupidise tõendamiseks esitanud V. K. ja I. B. vahel 17.01.2006 sõlmitud laenulepingu. PMTK ega kohus ei ole tuvastanud selle võltsitust või kehtetust (ega isegi püüdnud seda teha), mistõttu on väited lepingu fiktiivsuse kohta paljasõnalised ja lepingu kõrvalejätmine põhjendamatu (tõendit ei ole ümber lükatud vastupidiste tõenditega). Asjaolu, et
  4. a-l müüdud sõiduauto BMW soetamisel oli ostjaks vormistatud OÜ E., ei saa järeldada, et kaebajal ei olnud õigust müügist saadud rahale. Kuna nimetatud sõiduk osteti OÜ-le E. V. K. rahaliste vahenditega, siis läks ka sõiduki müügist A. P. sularahas laekunud 6
(12)3-10-321 500 000 krooni V. K.. Halduskohus ei ole maksukohustuslase sellekohaseid väiteid kontrollinud ja jättis korduvalt rahuldamata kaebaja taotluse kuulata tunnistajatena üle O. S. ja K. P.. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut tunnistajana üle kuulatud A. P. ütlusele selle kohta, et tema teada maksis auto eest K., kuigi see oli vormistatud äriühingu nimele. Halduskohus pole andnud hinnangut ka tõenditele, mille järgi on V. K. saanud rahalisi vahendeid laenu tagastuse näol M. Z. (3400 krooni, 27.06.2008 e-kiri maksuhaldurile), A. A. (7500 krooni, 02.06.2008 vastus maksuhaldurile), samuti I. P., V. K., K. K., J. M. ja J. V.. Täiesti arusaamatu ja väär on halduskohtu käsitlus OÜ-lt C. saadud 876 200 krooni osas. OÜ O. ja V. K. sõlmisid 22.01.2007 käsunduslepingu nr 2201/07, mille kohaselt vahendas maksukohustuslane käsundisaajana kinnistu ostmist XXXXXXXXX külas. Tehingu sooritamiseks kandis OÜ O. 26.01.2007 pangaülekandega V. K. arveldusarvele 876 200 krooni. V. K. kandis saadud summast enamuse, s.o 870 000 krooni koheselt (31.01.2007) edasi A. P. eelnimetatud kinnistu ostmiseks. Tegemist ei ole tagantjärele vormistatud dokumentidega. Hansapanga väljavõttest nähtuvalt kandis OÜ O. V. K. 26.01.2007 üle 876 200 krooni selgitusega: „Käsundusleping N2201/07 22.01.07.“. V. K. ei ole nimetatud müügitehingu osas kõrvaline isik, sest müüdava kinnistu arendamise projektiga tegeles OÜ P., mille juhatuse liikmed ja osanikud olid nii A. P. kui V. K.. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistaja A. P. asjakohased ütlused, millega on tõendatud, et V. K. oli seotud OÜ-ga P. ning nad tegelesid XXXXXXXXX maa ostmisega ja sinna majade ehitamisega. Samuti kinnitas A. P., et sai kahel korral (2006. a detsembris ja 2007. a jaanuaris) V. K. ca 800 000 krooni, mis läks OÜ-st P. A. P. ja tema abikaasa äriühingusse. Lisaks selgitas A. P., et võlgneb V. K. umbes 1 miljon krooni. Isegi kui nimetatud summa tulumaksuga maksustamine oleks põhjendatud, peaks maksustamise subjekt olema A. P. kui summa saaja, mitte aga V. K., kes ei saanud tehingust mingit tulu. Kuna halduskohus ei ole eelnevale otsuses hinnangut andnud, on oluliselt rikutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st 8 ja

§ 25lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellandi väited ei rajane asjas kogutud tõendite kogumil, vaid üksikute tõendite valikulisel hindamisel ning paljasõnalistel väidetel ja tulumaksuseaduse vääral tõlgendamisel. TuMS § 36 lg 2 kohustab ka füüsilisest isikust maksumaksjat pidama tulude ja kulude arvestust viisil, mis tagaks maksustatava tulu kindlaksmääramise, ning säilitama vastavaid dokumente. Viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-57-07 ei ole asjakohane, sest antud juhul ei ole tegemist vara võõrandamisest saadud kasu maksustamisega. Apellandi maksubaas on kindlaks tehtud hindamise teel, sest tema kulutused ületasid tunduvalt (1 043 439 krooni võrra) deklareeritud tulusid. Maksuhalduri metoodikat hindamise teel maksu määramiseks on õigeks peetud mitmes jõustunud kohtuasjas (haldusasjad nr 3-08-1171, nr 3-08-2587, nr 3-091656, nr 3-10-442). Halduskohus on analüüsinud kõiki apellandi väiteid seoses tema kasutuses olnud maksustamisele mittekuuluva rahaga, mille arvelt sai ta oma pangakontole teha sularaha sissemakseid (03.10.2005 laenulepinguga saadud 57 000 USD, J. K. saadud 97 237,20 krooni, I. B. saadud 20 000 USD, A. P. laekunud 500 000 krooni jne), ning asjakohaseid tõendeid hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et nende arvelt isiklikule pangakontole sularaha sissemaksete tegemine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Halduskohus on samuti põhjalikult käsitlenud OÜ-lt C. 876 200 krooni saamist ning toonud välja vastuolud apellandi ja A. P. ütlustes, jõudes kokkuvõttes õigele järeldusele, et nimetatud summa on V. K. maksustatav tulu. Apellatsioonkaebuse väited vastupidises ei veena. Põhjendamatud on ka apellatsioonkaebuses tehtud etteheited seoses kohtumenetluse normide rikkumisega. 7

(12)3-10-321 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja asjas esitatud tõenditele antud hinnangutega ega pea tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Apellant ei ole esitanud ühtegi täiendavat argumenti, mida ta ei oleks esitanud juba esimese astme kohtus ja mida ei oleks halduskohtu otsuses põhjalikult analüüsitud.
  2. Vaidlustatud PMTK 21.09.2009 maksuotsusega on V. K. kohustatud
  3. a ja
  4. a eest täiendavalt tasuma tulumaksu 280 000 krooni (17 895,26 €). Kuna maksuhaldur tuvastas, et V. K. kulutused ületasid nimetatud maksustamisperioodidel oluliselt tema poolt deklareeritud tulusid (1 043 439 krooni võrra), loeti apellandi tuluks tema arveldus- ja limiidikontodele tehtud sularaha sissemaksed kogusummas 378 737 krooni ning OÜ-lt C. laekunud 883 450 krooni. Seega on käesolevas asjas V. K. tulu tehtud kindlaks hindamise teel, lähtudes tema kulutuste suurusest. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel ning hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. MKS § 94 lg 2 näeb ette, et hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse ka hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Nagu eelnevalt märgitud, seisneb maksuhalduri metoodika käesoleval juhul V. K. deklareeritud tulude ja samal perioodil tehtud kulutuste võrdlemisel. Sisulist vaidlust ei ole olnud asjas selle üle, et V. K. kulutused ületasid
  5. ja
  6. a-l tema deklareeritud tulusid maksuotsuses märgitud summa võrra (s.o 1 043 439 krooni). Vaidlus on üksnes selle üle, kas need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Seega ei ole iseenesest kahtluse all, et MKS § 94 lg-s 1 sätestatut arvestades oli hindamise teel maksubaasi kujundamine ja tulumaksu määramine lubatav, kui V. K. ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et nimetatud summad ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Maksuhaldur on maksuotsuses (I kd, tl 11-30; I kd, tl 72-91) selgitanud nii valitud metoodikat kui ka hindamisel arvesse võetud tõendeid ja neist tehtud järeldusi.
  7. V. K. on füüsiline isik, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi ettevõtjaks mitteoleval füüsilisel isikul ei ole iseenesest kohustust pidada oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 3-1-1-57-07, p 10), oli ja on füüsilisel isikul tuludeklaratsiooni esitamise ning selles tulude ja kulude arvestuse näitamise kohustus. Kuna tuludeklaratsioonis ei saa esitada suvalisi andmeid, peab füüsiline isik maksustamisperioodidel toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta talletama teavet, mille alusel saaks maksuhaldur vajaduse korral kontrollida 8
(12)3-10-321 deklareeritud andmete õigsust. Maksumaksja peab sellise tulude ja kulude tõendamise vajadusega arvestama, sealhulgas väga suures ulatuses sularahas arveldamise korral. TuMS § 36 lg 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Nimetatud säte kehtib alates 01.01.
  1. Asjaolu, et iseseisva ettevõtlusega mittetegeleva füüsilise isiku arvestus- ja dokumenteerimiskohustus on minimaalne, võrreldes ettevõtja raamatupidamiskohustusega, ei tähenda, et füüsiline isik vabaneks MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormusest. Lisaks tuleb sõltuvalt tehingu liigist ja mahust ka füüsiliselt isikult eeldada tehingu dokumenteerimist, kui mõistlik inimene dokumenteeriks sarnases olukorras tehingu või kui tehingu dokumenteerimise kohustus tuleneb väljapoole maksuõigust jäävast seadusest. Vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.10.2009 otsus nr 3-07-1666 (p 11) ja 22.12.2005 otsus nr 2-3/521/05 (p-d 9, 10). Vastupidist ei tulene ka apellandi viidatud Riigikohtu 22.10.2007 otsusest nr 3-1-1-57-07 (p 10), sest nimetatud lahendis rõhutas kõrgem kohus üksnes seda, et MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormus ei ole kohaldatav kriminaalasjades, vaid üksnes maksumenetluses.
  2. Vaidlusaluste sularaha sissemaksete osas (kogusummas 378 737 krooni) on ringkonnakohus kokkuvõtlikult seisukohal, et maksuhaldur ja halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ning on põhjendatult pidanud sissemaksete päritolu kohta esitatud tõendeid ebausaldusväärseteks. Riigikohus on korduvalt märkinud, et vastuolulisi tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ja otsustada, millised tõendid on veenvad ja tuleb otsuse tegemisel aluseks võtta ning millised tõendid jätta asja lahendamisel kõrvale kui ebausaldusväärsed, tehtud valikut seejuures ka ratsionaalselt põhjendades. Muu hulgas on kõrgem kohus rõhutanud vajadust ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel hinnata ka neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (vt viimati Riigikohtu 24.01.2011 otsus nr 3-3-1-73-10, p 24).
  3. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et V. K. sai AS-lt Hansapank 03.10.2005 laenulepingu nr XX-XXXXXX-XX (II kd, tl 141-145) alusel 134 300 eurot (kaaslaenusaaja J. K.) V. K. ja AS Hansa Liising Eesti vahel 30.07.2004 sõlmitud liisingulepingu nr XXXXXXXX refinantseerimise, sõiduauto ostmise ja korteri ostmise eesmärgil ning pärast korteri ja sõiduauto eest liisinguettevõtjatele võlgnetavate summade tasumist jäi V. K. veel 739 457 krooni, mille ta konverteeris dollaritesse ning võttis sularahas välja 57 300 USD. Samuti on tõendatud, et V. K. üüris alates 02.09.1998 AS-s SEB Pank hoiulaegast (I kd, tl 45) ning käis seda ka
  4. ja
  5. a-l üsna järjepidevalt avamas keskmiselt paar korda kuus (II kd, tl 5153). Seega on põhimõtteliselt küll võimalik, et V. K. sai välja võetud sularaha paigutada hoiulaekasse ja sellest hiljem teha laenu tagasimakseid, kuid tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et sellist tegevust ei saa pidada majanduslikult loogiliseks (eriti arvestades, et V. K. tegutseb enda sõnutsi ettevõtjana juba 1990ndatest ehk pikka aega – I kd, tl 40) ning apellant ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitanud ühtegi sisulist selgitust, mis võiks suurendada tema väidete elulist usutavust. Praegusel juhul oleks isik selliselt toimides kaotanud panga teenustasude näol arvestatava summa (eelkõige välisvaluuta korduva konverteerimisega seoses, lisaks eeldatav sissetulek raha investeerimiselt või isegi pelgalt selle arvelduskontol hoidmisest), mistõttu majanduslikult mõtleva inimese puhul ei saa seda pidada usutavaks. Halduskohus märkis õigesti, et ainuüksi hoiulaeka olemasolu ja selles võimalikult hoitava raha arvelt pangakontole sissemaksete tegemine ei saa kuidagi kinnitada, et sissemaksed oleks tehtud tulumaksuga juba maksustatud või mittemaksustatavate summade arvelt. Samuti on õige halduskohtu viide, et olukorras, kus V. K. võttis 57 300 USD sularahas 9
(12)3-10-321 välja 07.10.2005, käis ta pärast seda oma hoiulaegast esmakordselt avamas alles 11.11.2005 ehk rohkem kui kuu aega hiljem, mistõttu on nimetatud toimingute tegelik omavaheline seos äärmiselt ebausutav.
  1. Halduskohus ei ole eksinud ka J. K. antud ütluste hindamisel. Eelkõige tekitab kahtlusi asjaolu, et kui tütre K. K. abistamiseks tegi J. K. korduvalt pangaülekandeid, siis pole mingit sisulist selgitust esitatud selle kohta, miks oli vajalik või otstarbekas V. K. toetada eranditult sularahas arveldamise teel (kokku 97 237,20 krooni suuruses summas). Tallinna Halduskohtu 27.10.2010 istungil (protokoll – II kd, tl 235-237) on J. K. põhjendanud sularahas arveldamist üksnes sellega, et ta elas oma tütre perekonnaga kõrvuti (II kd, tl 235 pöördel). Kuigi apellandi ja J. K. elukohad asuvad tõepoolest üsna lähestikku (vahemaa 500 m – 1 km), võiks selgitust loogiliseks pidada üksnes juhul, kui J. K. oleks ka K. K. toetust andnud sularahas. Tunnistaja pangakonto väljavõttest nähtub siiski, et J. K. arveldas oma tütrega järjepidevalt pangaülekannete teel (II kd, tl 36-47). Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et J. K. oleks üldse andnud V. K. sularahas 97 237,20 krooni, siis ei saa ka väita, et V. K. on oma pangakontole teinud sissemakseid J. K. saadud raha arvelt.
  2. Kuigi maksuhaldur ja kohus ei ole tõepoolest otseselt väitnud, et V. K. ja I. B. vahel 17.01.2006 sõlmitud protsendita laenu leping nr 29 (I kd, tl 57) oleks võltsitud või tühine, ei tähenda nimetatud kriminaal- või tsiviilõiguslike hinnangute andmata jätmine veel seda, et dokumenti tuleb tingimata maksumenetluses arvestada. MKS § 83 lg-tes 1 ja 4 sätestatud maksustamise neutraalsuse põhimõtte kohaselt maksustatakse seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut võrdväärselt õiguspärase tehinguga ning kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Maksuhaldur ja halduskohus on piisavalt selgitanud, miks ei saa alles maksumenetluse hilises staadiumis esitatud lepingut pidada usaldusväärseks ega selles kajastatud väidetavat laenutehingut tegelikku majanduslikku sisu omavaks ning seega arvestada nimetatud dokumenti ka apellandi maksukohustuse kindlaksmääramisel. Olukorras, kus maksukohustuslane on 06.05.2008 maksuhaldurile seletusi andes (I kd, tl 40-42) suutnud meenutada mitmeid palju korda väiksemaid teistele isikutele antud laenusummasid, ei ole tõepoolest usutav, et ta oleks saanud pelgalt unustada I. B. väidetavalt saadud märkimisväärses suuruses (20 000 USD rublades ehk 500 000 RUB) laenusummat. Pealegi puuduvad igasugused tõendid ja andmed taolise rahasumma Eestisse toimetamise, deklareerimise ja konverteerimise kohta.
  3. Lisaks eelnevatele ei saa usutavaks pidada sularaha sissemaksete tegemist
  4. a-l OÜle E. kuulunud sõiduauto BMW A. P. müügist V. K. väidetavalt laekunud 500 000 krooni arvelt. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui OÜ E. oleks nimetatud sõiduki soetanud V. K. raha eest (sellekohased väited on ka kohtumenetluse käigus jäänud siiski pelgalt paljasõnalisteks), kuulus sõiduauto müügihetkel äriühingule ning tegemist ei saanud ühelgi juhul olla isikliku asja müügist laekunud maksuvaba tuluga ning kui auto müügist saadud raha jäigi apellandile, siis ei saa nimetatud tulu ilma asjakohaste tõenditeta lugeda tema mittemaksustatava tuluna. Ühtegi sellekohast tõendit V. K. maksu- ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Halduskohus jättis O. S. ja K. P. põhjendatult tunnistajatena üle kuulamata, sest kaebaja ei esitanud mingeid konkreetseid andmeid selle kohta, et nimetatud isikud saaksid anda sõiduki müügi osas täpsemaid andmeid kui sõiduki ostja A. P. ise. Samuti ei ole apellant taotlenud nimetatud isikute tunnistajatena ülekuulamist ringkonnakohtus ega ole nende ülekuulamise vajadust täiendavalt põhjendanud. A. P. halduskohtus antud ütlustest (vt 16.12.2010 kohtuistungi protokoll – II kd, tl 249) ei ole võimalik teha teistsuguseid järeldusi, sest ka nimetatud tunnistaja kinnitas selgelt, et auto ei kuulunud V. K., kes oli üksnes selle 10
(12)3-10-321 kasutajaks. A. P. ei ole andnud mingeid ütlusi selle kohta, millised olid V. K. ja OÜ E. omavahelised õigussuhted.
  1. Apellant on ette heitnud sedagi, et halduskohus pole andnud hinnangut tõenditele, mille järgi on V. K. saanud vaidlusalusel perioodil rahalisi vahendeid väiksemate laenude tagastuste näol ka teistelt isikutelt, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei oma see asjas tähtsust, sest maksuhaldur ei ole nimetatud summasid maksubaasi hulka arvanud ega nendelt tulumaksu määranud. Maksuotsusest nähtub üheselt, et V. K. tuluks on loetud üksnes tema enda poolt oma arveldus- või limiidikontole perioodil 01.01.2006–31.12.2007 sularahas sisse makstud summad (arvelduskontole kokku 341 437,20 krooni ja limiidikontole 37 300 krooni, kokku 378 737,20 krooni – vt V. K. pangakonto väljavõtted – II kd, tl 93-98). Halduskohus on lisaks põhjendatult leidnud, et tõsiseltvõetavad ei ole V. K. seletused väidetava pärandi või varasemalt teenitud töötasust selliste summade säästmise võimalikkuse kohta, mille arvelt oleks ta veel
  2. ja
  3. a-l vaidlusaluseid sissemakseid teha saanud.
  4. OÜ-lt C. (varasem OÜ O.) saadud 876 200 krooni osas märgib ringkonnakohus esmalt, et iseenesest pole alust kahelda 22.01.2007 käsunduslepingu nr 2201/07 (I kd, tl 61-64) olemasolus juba OÜ O. poolt 26.01.2007 tehtud 876 200 krooni suuruse ülekande tegemise ajal, sest sellele on ülekande selgituses otseselt viidatud (II kd, tl 94 pöördel). Samuti nähtub V. K. arvelduskonto väljavõttest 870 000 krooni ülekandmine A. P. 31.01.2007 (II kd, tl 95 ja tl 178 pöördel), mis on ilmselt hõlmatud sama kuupäevaga vormistatud laenulepingus V. K. ja A. P. vahel summas 1 670 000 krooni (I kd, tl 65-66). Samas ei anna eelnev alust asuda seisukohale, et nimetatud summat ei saa lugeda V. K. tuluks. Apellandi seisukoht, et kuna raha kanti üle A. P., kes võlgneb enda sõnul V. K. veel kokku ligi 1 miljon krooni, siis isegi kui vastav summa tuleks tulumaksuga maksustada, tuleks see lugeda A. P. tuluks, ei ole põhjendatud, sest olukorras, kus V. K. on temale üle kantud raha A. P. välja laenanud, puudub igasugune põhjus pidada saadud laenusummat A. P. tuluks, sest vaidlust ei ole selles, et A. P. on kohustatud nimetatud summa V. K. tagastama. Seega on vaidlusaluse summa V. K. tuluks lugemiseks oluline hinnata, kas V. K. on kohustus see summa OÜ-le C. või Vene Föderatsiooni äriühingutele O. või O.. tagastada. Esitatud materjalidest nähtuvalt (I kd, tl 67-70; II kd, tl 180-182) on OÜ C. raamatupidamisarvestuse kohaselt 26.01.2007 käsunduslepingu nr 2201/07 alusel välja makstud summa (876 200 krooni) osaliselt (743 316,31 krooni ulatuses) tagasi makstud Vene äriühingute T. (658 215,32 krooni) ja F. (85 100,99 krooni) poolt perioodil 14.05.2007–02.08.
  5. Lisaks esitas apellant ringkonnakohtu istungil uue tõendina AS Swedbank 09.03.2011 sularaha sissemakse kviitungi, mille kohaselt on V. K. tasunud OÜ-le C. eespool viidatud käsunduslepingu alusel 8575 eurot (134 169,60 krooni).
  6. Ringkonnakohus on seisukohal, et maksuhaldur ja halduskohus on õigesti lugenud OÜ O. poolt V. K. üle kantud summa apellandi tuluks. Asjaolule, et raha ülekandmise alusena viidatud käsunduslepingul puudus tegelikkuses selles kajastatule vastav majanduslik sisu, osutab esmajoones see, et kinnistu mittesoetamisele vaatamata ei esitanud OÜ O. V. K. rahaga seoses mingeid nõudeid, samuti andis V. K. selle summa ulatuses A. P. isiklikult laenu ehk käsutas summat temale kuuluva rahana. Seejuures on selgitatud, et käsunduslepingus silmas peetud kinnistu kuulus A. P. äriühingule (vt A. P. ütlused halduskohtu 16.12.2010 istungil – II kd, tl 248), mistõttu ei saanud väidetud viisil raha edasiandmine olla tehingu toimumiseks vajalik. Halduskohus on õigesti viidanud, et kuigi OÜ C. arvestustes (I kd, tl 67) on näidatud, et Vene äriühingud F. ja T. on tagastanud V. K. makstud summat, ei nähtu seda vastavate 11
(12)3-10-321 pangaülekannete selgitustest (I kd, tl 68-70), kus on viidatud üksnes OÜ-ga O. sõlmitud koostöölepingutele (II kd, tl 185-186), mis aga vastavat kohustust ette ei näe. Seetõttu ei ole selge, mille eest nimetatud äriühingud on tegelikult tasunud. Põhjendatud on ka viide, et V. K. ei osanud ise OÜ-ga O. sõlmitud lepingu sisu kohta maksuhaldurile midagi öelda, vaid suunas küsimused OÜ C. raamatupidajale (II kd, tl 92). Apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend ei kinnita samuti apellandi selgituste paikapidamist, sest see ei kõrvalda asjaolu, et väidetava osalise võlgnevuse (ja selle kohta vormistatud võlakirja) olemasolu ei olnud maksuhaldurile varem teatavaks tehtud ning OÜ C. oli kinnitanud, et tal puuduvad nõuded V. K. vastu (vt nt maksuotsuse lk 8 – I kd, tl 79). Seega ei saa kaebuses sisalduvat viidet OÜ C. võla täieliku tasumise kohta pidada pelgalt advokaadi eksimuseks, vaid tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend on esitatud üksnes püüdega kujutada toimunud tehingut tagantjärele tegelikust erinevalt ning vähendada seeläbi V. K. tulumaksukohustust. 18. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 1 alusel jääb V.

K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.01.2011 otsus muutmata. 19.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad V. K. menetluskulud (esimese astme kohtus riigilõiv 14 000 krooni ja õigusabikulud 23 400 krooni (II kd, tl 251-256) ning apellatsioonimenetluses riigilõiv 894,76 eurot ja õigusabikulud 500 eurot)

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 93lg 1 kohaselt tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.